OMG ja jeesus mariiiia!! Mitte kunagi reisida New York’i !!!! EI IIAL!! Õnneks magasin ma enamuse lennu ajast, mida viimasel aja aina harvem juhtub, ja pagasi sain ka valutult kätte. Host Talha andis nõu et kuidas ja kuhu linnas minna, et siis 8:30pm kokku saada ja tema juurde minna. Seadsin suunad siis subway poole, oma suurte kottidega, leidsin peatuse, leidsin rongi, ja teadsin isegi et millal maha tulla! Linna jõudes, esimene asi mis meeles: kuumus!! Võinuks vanduda, et temperatuur oli üle 35!! Ja niiske! Lennujaamas on normaalne kotid selga visata ja seigelda, kõndides nii 5mintsa jutti, ent kui peab linnatänavatel, kuumuses ja selle inimmassi keskel valgusfooridega õidu jooksma oma 5 blokki, siis hakkavad ka kotirihmad lõpuks tunda andma. Oli mis oli, jõudsin kenasti siis Bryant parki, mõttega oma hosti seal oodata kuni kellaaeg paras, ja oma pea ja mõtted ka NY kokku kajastada. Plaan plaaniks, nagu alati! Sain siis SMS’i, et muudan kohta, mingite tänavate nurga andis selle asemel. Kotid selga, ja otsima! No ja kui kohale jõudsin, oli tegu lihtsalt suvalise tänavanurgaga, ent sõnumis ütles, et mingi Picadilly asjandus pidi seal olema. Küsisin siis möödujate käest ka, et pean sinna minema, kus ja kuidas. Ja nagu kuldne rusikas, iga inimene kelle käest küsisin, andis erineva vastuse! Just nagu Egiptuses! Lõppude lõpuks leidsin siis Picadilly Plaza üles, saatsin sõnumi et ootan hoopis seal. Ja nagu ikka, olenemata sellest kui palju ma reisin ja kui palju mul teadmisi võiks olla…loomulikult suri mu aku ära, sest olin just üritanud natukene raha veel peale laadida! Ja seda kõike just 20mintsa enne hosti kohaletulemist! Vehkisin siis oma austraalia lipuga (nagu varem kokku lepitud) keset väljakut, lootes et c’moon, leiab mu üles! Pärast pooletunnist idioodi mängimist istusin nukralt maha, facing the reality. Ootasin veel pool tundi, mitte midagi. Kotid uuesti selga ja tegin siis sellele Plazale ringi peale, et ehk???!! Ootab ta kuskil mujal. ***naiss, arvuti ütles just üles, ja kaotasin ligemale poole tekstist ära, damn. See NYC ikka sakib, isegi kui sealt ära olen tulnud !!!*** Mitte midagi. Plaza oli väga fancy, ent sellest olenemata tegin siis kutsika nägu ja küsisin tolle onkeli käest kes leti taga, et ehk saan ennast natukene üles laadida. Andis paar klaasi vett, panin raha kontole peale, helistasin hostile ning juhtnöörid kuidas Queens’i tema juurde saada. Tolle onkeli kohta veel nii palju, et ta sündinud Sheigis, elanud Peterburis 18a, niiet muhe oli temaga juttu pajatada kuniks telefon laadis. Ahjaa, mitte et ma polnud valmis täis akuga linna peal olema…mis siis juhtus, oli see et mus host saatis pidevalt mulle sõnumeid päeva jooksul, as u do. No, kõigil on ju need nutitelefonid, ja tasuta sõnumite paketid ja mis kõik veel, niiet oli vaja iga natukese tagant mulle ülevaadet anda, et kuidas töö juures läheb jms, hästi palju paska. Ja siis veel, lennujaamas sain tuttavaks ühe Edwardiga, elas NY vanasti, nüüd läks vennale külla, ja temaga vahetasime ka numbreid, et ehk näitab paar head kohvipoodi ette. Ja temaga sõnumineerisin ka päris palju. Ja siis loomulikult saatsin paar teksti ka Jeff’ile. Ja niimoodi see aku siis surigi. Okei, teel siis Queens’i. Imekombel leidsin tänavanurga üles kus teda ootama pidin. Ja sealt oli veel 3mintsa kõndi tema juurde. Ok, couchsurfingu saidi peal siis saatis tema mulle sõnumi, et oh, tule ja stay minu juures. Eks see natukene kahtlane oli, tavaliselt ikka vice versa, ent noh, ikka parem kui hostel, eks?! Eiiii!!!! Järgmine kord kui ei leia hosti kelle juures ma ise olla ei taha, siis võta hostel!!! Tulevikus reegel number 1 !!!! Just enne sisse astumist ütles ta nii ajaviiteks, et it’s nothing fancy. Ja egas ta polnud jah. Ühetoaline keldrituba, akna ees oli vana ja pleekinud plast asjandus, toas puudus mööbel, põrandale oli laotud 1 double madrats, üks single madrats. Köök oli segadus omaette. Valetan, tegu polnud köögiga, seal oli kraanikauss, väike kapp, riiul seina peal, ja pliit, mille peal reas mustad ja ära kuivanud söögijäätmetega nõud. No, ok, mõtlesin et mis seal ikka, elan üle. No ja siis konditsioneeri asemel oli 2 suurt puhurit, täisvõimsuse peal. Ma ei tea, egas ma kõige suure fänn pole, kui puhur, suurem kui mu seljakott, mulle näkku undab, tehes häält nagu oleks lumetegemise masin tööle lülitatud. Ok. Elan selle ka ju üle. No ja siis oli tal veel toakaaslane ka. Ja veel üks couchsurfer. Ja mustmiljon cockroach’i. ja ma ei liialda!!! Igas mõõdus, igas kohas, kottides, prügikastis, seinte peal jne. Ohh, ja et mitte unustada, mõnus kopitanud lõhn. Naiss. Esimene öö magasin ma siis põranda peal, voodikohad olid ju hõivatud, tegime segasummasuvilat. Positiivne oli siis see, et hommikul polnud mingit päikest näha, magasin kogu oma reisikurnatuse välja, ja ärkasin Talha jutu peale 2pm. Edasi liikusime hommikust sööma läheduses asuvasse Ihoop’i. suur kett Meerikas, igaüks sai 3 erinevat menüüd: tavaline menüü 8 leheküljega, üks menüü special offers’itega ja 4 lehekülge, ja siis kolmas, promos combo meal’se . Ja kõik toidud tulid omal valikul kas pannkoogi torni või puuvilja salatiga!! Crazy!! Harva, kui ma millegi üle äärmiselt üllatunud olen, ent NY suurtis seda kõigis mõtetes teha! Ja hinnad olid imeodavad!! Maksin hommikusöögi eesti kokku 30 dollarit, see oli 3 inimese eest!! Laud oli lookas, unlimited kohvi saadaval, ja ruumipuudus oli!! Võttis oma tund aega et toidust jagu saada, ülejäägid take-away kotti ja “kodu” poole teele. Tolleks õhtuks oli mul plaanitud paari CSga linnas kokku saada ja “movie in the green” raames siis prantsuse lasteklassikat vaadata. Oligi siis aeg linna poole sammud seda, ostsin 7 päeva unlimited kaardi (jah, kõiki asju on seal unlimited võimalik saada, kõike!!) ja subway official seiklus võis alata! Kenasti pargis kohal, paari CSga kokku saadud, film vaadatud ja sammud edasi linna peale. Talha lõi ka kampa, niiet lõpuks oli meid kuskil 8+ või nii. Tegu oli reede õhtuga, ja koha leidmisega oli raskusi, Talha ostis mulle ühe joogi (4.75 :OOOO!!!! Ainult?!?) ajasime siis inimestega juttu ja socialisisime. NY oli selleks ajaks mulle juba nii negatiivsena paistnud, et polnud erilist tuju lõbutseda, ent kui tagasi jõudsime, oli kell 3am (subway rõõmud), siis veel tunnike arvuti taga ja voodisse. Ülesse ärkasin 12 järgmine hommik. Tuleb välja, et just nii käibki elutempo siin. Magad poole päevani, ja siis õhtu/öö veedad väljas. Talha ei joo, ja toakaaslane ei käi tal kunagi väljas, elab ainult ööinimese elu ja on no-lifer arvuti taga. Aga too Talha, ta ikka nii kahtlane tüüp, üritas muudkui külje alla vajuda, ja käest kinni hoida jne, hästi nõme. Ja loomulikult andis tema siis oma seletuse CS. Üritasin siis mõistust talle natukene pähe taguda, ja hakkasin hostale otsima. Vahel saab ka minu karikas täis. Üritasin tüübi siis paika panna ja seletada, milles CS seisneb, ja et ma polnud NYC ööelu pärast tulnud. Andsin siis teada, et järgnevad päevad tõusen ma vara ja tulen hilja tagasi, et kui see on ok temaga, siis ma jään, kui mitte võin vabalt hostelisse minna. Tüüp siis pidas oma lubadust oli ok sellega. Filmiõhtul sain siis tuttavaks ühe iraani/austraallasega, temaga siis tsillisin järgmistel päevadel. Enamus vaatamisväärsustest sai üle kaeda, ja ohhh kui rõõmus ma olin kui lennujaama uuesti minema pidin! Päev varem sain Jeff’iga ka korraks kokku, paariks tunniks, hea oli normaalset inimest ka kohata ja kuulda, et ma pole ainuke, kel NYC halb õnn saatnud on. Lend Reykjavik’i kestis alla 5h, und polnud ja vaatasin filme. Kui soovitada odavat lennufirmat, keda saab ka usaldada, siis kindlasti ICELANDAIR!!! Hästi palju ruumi jalge juures, tasuta joogid, tasuta filmid ja muusika, meeldiv teenindus, täpselt ajagraafikus! Tipp-topp ja 5+! Islandil oli mul algselt host olemas, ent too hüppas viimasel minutil alt, mingid perekonnajamad vms. Panin siis kuulutuse emergency couch jaoks, ja hahahaaa, sain mingilt kahtlaselt tüübilt kirja, et võid minu juures peatuda. Thanks, but no thanks!! Pagas käes, valuuta vahetatud, linna poole teel. Hosteli bookisn eelmisel päeval ära, ilus ja kena ja puhas ja sõbralik, niiii euroopalik oli kõik!! Ja ohh, kuidas ma seda igatsenud olin! Toakaaslased olid chillid, rahvas hostelis väga noored ja sõbralikud. Esimese asjana siis linna peale ühe inglase Phil’iga, tekkisime paar muuseumi üle, peatänava poodlemisvõimalused jne. tagasi hostelisse murdis uni mu maha, tegin nap’i paariks tunniks et siis poweriga oma ülejäänud aeg seal plaanida. Imelik tõesti, kui valge seal on! Päike loojub 12 ja tõuseb juba kell 3, pimedaks ei lähe! Õhtusöögiks kohv ja kook, ja ausalt, kui austraalias maksan selle eest 10 doltsi, NYC 15 doltsi, siis sealne 4.50 doltsi oli üllatavalt hästi saadud ! arvan et kuna olen tee peal juba natukene aega olnud, ja pole korralikult puhata saanud, ning sealses hostelis puhtas ja mugavas voodis magades, vajasin seda 15h und. Hommikul üles, esimese asjana bookisn omale 15h tuuri mööda lõunarannikut laguuni vaatama. Mõnus tuur oli, asjalik, hästi organiseeritud, ent palju oli sõita. Enne islandile maandumist polnud mul aimugi, et kui suur ja lai jne, ent tuleb välja, suurust 103 000 km(ruudus), rohkem kui poole suurem Eestiga võrreldes! Hea reis oli. Tolleks õhtuks olin lubanud ennast siis hosti juurde minna, ent (õnneks) jõudsime linna nii hilja, et laiskus ja uni ei motiveerinud mind tema juurde seigelda. Õnneks oli tolleks ööks hostelis veel ruumi, nii et mure murtud. Hommikul siis korralik maitsev hommikusöök, turistituur linna peal, ja ujulasse. Vabandasin hosti ees et ei tulnud eelneval päeval, ostsin kaneelirulli materjali ja õhtupoolikul tegin siis tee tema juurde. Tegu oli väga muheda ja modernse kohada, soojendusega !! Tüüp ise oli 27a, hästi vaikne ja tagasihoidlik, ent sõbralik. Hiljem tuli veel 2 saksa CSit, need keerasid kohe magama, meie vaatasime filmi ja ajasime niisama juttu, sest juba järgmisel päeval pidin ma varahommikul linnast Blue Lagooni minema, ja sealt pärastlõunaks lennujaama, et Londonisse põrutada  Taksoga linn, kotid kätte, bussivahetused tehtud, ja Sinise Laguuni nautimine võis alata. Ohh, see oli mõnn. Eks natukene turistilik, ent kui leotad vees nii et kõrvad vee all, siis ei kuule kogu seda melu, hea puhkuse tunne tuli peale. Ja esimest korda selle pika aasta jooksul sain ma SAUNAAAA!!!! Hahaaa, üritasin siis kannatlik olla ja meeriklastel ka sauna nautida, aga nati külm hakkas, niimoodi siis tegin seal võistlust ühe norrakaga, tema lõpuks võitis, aga noh, see polnudki ju point. Nii mõnna oli!!! Neil oli suur jääkülma veel voolik ka kohe ukse taga!! Napilt jõudsin oma bussi peale, täpselt oma lennuväravasse, ja kuna tegu oli lühikese lennuga, ei plaaninud ma magada, et siis esimene öö lennujaamas korralikult puhata saaks. Lend oli ok, ent lennuk ise igivana. Vabandati ka, et tegemist vanema mudeliga, anname teile tasuta BSB mängijad ja lisa set’i kõrvaklappe. Tasuta joogid ka loomulikult. Edukalt londonis, pagas käes, aeg põhku pugeda. Ausalt, öö möödus üllatavalt hästi. Üles ärkasin vaid paaril korral, hommikune äratus oli kell 7. Vaat kui ma seal Hawaiil alla hüppasin ja oma sinikad sain, siis sellest ajast peale on mul rinnus paha ja tüütav valu olnud, ja eriti annab tunda, kui magada üritan, eriti veel külje peal. Natukene ebamugav oli, aga noh, mis seal teha. Ehk kui ennast paremini sisse olen seadnud ja valu edasi kestab, proovin ja kuulan mis mõnel spetsialistil öelda. Egas muidu ei kurdaks, aga valutab 24/7, lihtsalt öösiti rohkem kui päeva ajal. Igatahes, nüüd siis londonis, ootan lennujaamas oma sõbrantis, et siis paar esimest päeva tema juures olla, edasistest plaanidest ei tea veel midagi. Homme hommikul korjan oma uniform’i üles, ja siis 13.ndal on esimene vahetus. Kuna Heathrow on host airport, on mängude hõngu kõvasti tunda. Plakatid ja sildid ja lillad kostüümid ja hästi palju national team inimesi liigub ringi. Kõikjal ripuvad olümpiarõngad, hoiatavad sildid teavitavad transpordi viivituste eest jne. No vot, selleks korraks jälle kõik. Bye-bye, Over and out. xxx

Kuhu ma jäingi?? Hmm, esimesed päevad Hawaiil vist.. Et siis kolisin teise päeva pärastlõunal oma asjadega purjekast minema. Enne seda käisid poisid Lucy’ga kokku saamas, ja võtsid mu ka kaasa, et saaksin natukene loodust ja ülejäänud saart ka näha. Ja siis sõidutas Ron mu hosteli juurde, esialgne plaan oli asjad sinna hoidu anda ja kohe saart avastama minna, ööbides siis rannas vms. aga noh, olgem ausad, lennuvahe andis veel kõvasti tunda, niimoodi siis tekkisin neljapäeva ja pühapäeva öö end hostelisse sisse. Mõnusad toad oli, puhtad suhteliselt, privaatse köögi ja vetsuga. Toakaaslasteks olid enamjaolt kanadalased. Hommikul siis vara üles ja plaanis oli avastada north shore, ja ööbida rannas. Uina-muina nagu ma vahetevahel ikka olen, lõpetasin hommikusöögi söömise ja pakkisin koti ning kell oligi ootamatult 12. Siis seiklesin transiidi jaama, ning kui lõpuks bussi peale sain, pidi sõit kestma 2,5h, nii et kui ma lõpuks oma sihtkohas maha tulin, oli kott pime! Damn, vandusin küll ennast, ja oli isegi mõte tagasi sõita, aga no ei ole mingit allahindlust siin! See linnake oli väike, täis kohalikke, täis tõelist elustiili. Lõpuks kui ranna lõhnad kätte sain, olid paadisadamad pidutsevaid kohalikke täis. Meenutas natukene aborigeene: valjuhäälsed, lohakad, mustad, räpased, ja rääkisid mingi sellise aktsendiga, milles mina küll aru ei saanud. Rannas tegin kiire õhtusöögi ja üritasin ära harjuda selle pimedusega. Taevas oli pilvine, kuu tuli vaid korraks välja, ja rand oli kohalikke kodutuid täis. Uskumatu vaatepilt. Kõik suurema tüvega puud olid ümbritsetud ostukärude ja vihmakeepidega, pesid oma nõud pärast avaliku grilli kasutamist ja keerasid kerra. Kulus ikka omajagu aega, et endale koht leida. Esmalt istusin siis kivide vahele sadama kai lähedal, tegin isegi väikese lõkke korraks, aga nii kui kohalikud hakkasid aktiivsemalt selle peale liikuma ja rääkima, kühveldasin liiva peale ja harjutasin silmi uuesti selle pimedusega. Tänavavalgusti paistis veidi kehvasti just minu peale, nii et pidin jälle liikuma. No see uus koht oli suurte kivide kõrval otse rannas, madalamal ülejäänud rannast. Iga pooleteise tunni tagant panin äratuskella tirisema, et mine tea ehk tõusuvesi vms, magamiskoti jätsin koti sisse, et juhul kui pean kiirelt põgenema, ei jää miskit maha, ja tasku pistsin terava otsaga puu tüki, noh, nii igaks juhuks  sain vast silma pooleks tunniks looja lasta, kui hakkas tibutama vihma. Siin Hawaiil on asjad omamoodi. Waikiki ja Honolulu, need piirkonnad saavad väga harva vihma, aga kõik ülejäänud saared ja saare osad, seal ainult kallab ja pilvitab. Pugesin siis kivirahnu alla, mis paar meetrit eemal, mingil imelikul kombel oli too koht hästi omamoodi lõhnaga, niiet ka see ei sobinud. Kell oli vist mingi 2 juba, und polnud ja vihma tibutas. Lõin siis käega, et mis see vihm mulle ikka teeb, too eelmine koht oli ju suht mugav. Lähen siis tasakesi tagasi, viskan kotid kivi äärde, ja nii igaks juhuks, valgustan telefoni, et egas kivi peal kedagi pole juhuslikult roomamas. Ja oh sa raks ning lk,avnölalr, kuradi skorpionilaadne elukas hakkas nii kiirelt sibama, ja oma taguotsaga liputama, imestan, et mingisugust mehe rööget välja ei toonud  Uni murdis, vihm oli mu märjaks teinud, nüüd oli ka südamelöök üleval ja keha värinas. Ei jäänud muud üle kui siis keset liiva pikali visata, magamiskott lahti, selle peale sall, et võtaks siis enamuse vihmast enda sisse, ja näo katsin rätikuga. Magasin nii vahelduva eduga, ja esimene asi mida jäädvustan, on see kuidas üks väike tüdruk hõikab: „Näe, vaata, issi!“ Selle peale korjasin asjad kokku ja seadsin sammud bussijaama poole. Oma hea tunni vist ootasin küll seda bussi, ja Honolulule tagasi jõudes esimese asjana tsekkisn ennast tulevaks ööks sisse, kiire pesu ja ühte kurikuulsat matkarada avastama. Noh, plaan on hea nagu alati. Päev varem ostsin omale 4 päevase bussipileti, kasutada sai kogu saare ulatuses. Seadsin siis jälle sammud transiidi poole, bussi peale ja Kailua pidi peatus olema. 1,5h, ja loomulikult magasin oma peatuse maha. Nice. Targalt tagasi linnas, kolisin uuesti bussi peale ja läksin Diamond Head’i, vana vulkaani kraatrit avastama. Sõit oli lühike, mägi aga pikk. Pärast dollari lunastamist võis matk alata. Raamatutest lugesin, et aega võib võtta kuni 3h, ent minu jaoks polnud see vastuvõetav, ikkagist ju kergelt spordiga tegelenud vms… Noh, niimoodi siis jooksin, kott, magamiskott (hostel tahtis raha uuesti saada, kui pagasit hoidu lisada tahtsin) ja suur veepudel kõigist pilukatest ja ameerika suvitajatest mööda. Vaade oli, noh, mis seal ikka, vapustav. Tegin lõuna vaateplatvormil ja nautisin päikest. Tagasi hostelis hakkasin järgnevat päeva plaanima. Süda ei andnud rahu, et ühtki korralikku matkarada polnud teinud. No ja siis 2 tükki waterfalliga rada tulid ette. Üks oli Manoa Falls, teine oli Maunawili Hiking Track. Matkatase mõlemal üle keskmise. Uskumatul kombel polnud lihased valusad ega midagi uuel päeval, nõnda siis laenutasin ratta päevaks, et kiiremini liikuda saaksin ja kindlalt mõlemad rajad läbitud. Manoa oli äge. Mudane, märg, niiske, korralik vihmamets, Teadmata Kadunud ja Jurrasic Park mõlemad on selles kohas filmivõtteid teinud. Ujuda seal ei saanud, liiga aeglase vooluga, ent hea oli. Edasi liikusin bussiga 1,5h, ratta seljas üles ja alla mäge oma korralik pooltunnike, ja oeh, kui väsinud mu keha selleks hetkes juba oli. Ahjaa, enne kui ma selle Manoa juurde sain, kulus mul 2 KURADI TUNDI !!! et see transiit omal käel üles leida. Päike oli ka korralikult ära kurnanud. Lõpuks kohal, oli kell juba 3 ringis, park pandi kinni 6. Loomulikult utsitasin ennast korralikult tagan, pilukatest ja meeriklastest mööda. Oeh, ja kui kohale jõudsin, jeerum. Imepisike kosk, väike auk, keset džunglit !!! Grupp meeriklasi oli just lahkumas, nägin kuidas nood hulljulged seal oma 40+ feet’i kõrguselt vette prantsatasid. Üks viimaseid, blond tsikk, see hüppas ka lõpuks ära, ent natukene kõhve nurga all, korralik kõhukas taguotsa peale (eeldan et selle nimi on siis perekas, eks??) Ta nuttis. Teadsin, et suht kohe pidin otsa ringi keerama niimoodi siis ronisin mudamäest üles, köiest üles ja serva peale seisma. Hea oli, et ma polnud selle peale väga pikalt mõelnud, nii polnud see esimene hetk kui üle serva vaatasin ka kõige hullem, ent siis lõin põdema. Üks ameeriklane lubas video sellest võtta, kahjuks oli patarei kohe suremas… Ma ei tea, oma 10 minutit võttis mul aega, et ennast koguda. Kuradi kõrge on see 13 meetrit ikka! Eriti veel siis, kui hüppad ühte väikesesse lompi, ja ei tea täpselt kui sügava veekoguga tegu, ja loomulikult oli veel paar puuoksa ka tee peal eest, et siis nendest läbi hüpata ;) See tunne, mis mind valdas oli nii segane ja ikka veel pole täielikult selgusele jõudnud, et mis mul peast kõik läbi käis. Ma hoidsin need 10 min ühes puuoksast nii kõvasti kinni, et käsi oli täielikult surnud. Hingamine oli ületanud paanika piiri, ei suutnud isegi korralikult rääkida. Süda tagus. Panin läätsed silma, ja eks selle pärast muretsesin ka natukene, et mis siis kui liguvad paigas, ja enam ei näe, või mis siis kui teen endale haiget nõnda et pean haiglasse minema, kindlustus ju ka ei alanud kuni 26.ni. Alt elati kaasa, ent see ei kõigutanud eriti. Ja enne hüpet siis, lubasin ainult paari asja teha…hoida nina kinni, käed risti panna, ja varbad välja sirutada, et siis veepiir korralikult „katiki“ teha. Viimased hetked, hingamine oli raskendatud, tegi isegi natukene haiget, vaatasin siis otse enese ette, ja hüppasin. Kuramuse pikk oli see vabalangemine. Ja see tunne kõhus. Õõvastav, adrenaliinirikas, hirmu maitse suus, paanika peas, jne. Kõik need tunded lõppesid kiirelt ja väga valusalt. Millisekundi jooksul mõtlesin, et tegin endale tõsiselt viga. Ma tegin sellise perseka, olen kindel et selle eest saaksin Gunness’i raamatusse hahaa ! ja kukkusin nii sügavale vette, et ei saanud enam aru, kus olen ja mis just juhtus. Automaatselt avasin silmad, et aimus saada. Tundus, nagu ma ei oska enam ujuda, või et gravitatsioon hoidsin mind kinni. Uus paanika tuli peale, ja üks lääts liikus paigast, ent valu oli kõige hullem, seda ei suutnud enam taluda. Pea vee peale saades olid mu tunded nii segased…nii segased, et ei oska seda kirjeldada. Ainuke mida ma endiselt mäletan, on valu. Ja mingil imelikul põhjusel tahtsin nutta, kõva häälega! Kallistasin suvalist vanahärrat, kes seal kõrval seisis, ja üritasin oma rätiku haarata. Ja oiii, kuidas mu perse valutas. Inspekteerides olid sinikad juba paista. Valu ja emotsioone trotsides oli aeg liikuma hakata. Kogu teekonna vältel tagasi, oma 45 min, soovisin et saaksin lihtsalt maha istuda ja kõva häälega karjuda või siis nutta või siis hüpata rõõmust ja eneseületamisest. Uskumatu tunne. Ratta selga enam istuda ei tahtnud, niiiii valus oli. Ja kui bussi ootasin, siis mahaistumine võttis oma hea 5min aega. Olin ametlikult invaliid. Hostelisse, pessu, ostsin paar pudelit koolat, sest energiat oli vaja kuskilt, hõõrusin siis neid külmasid pudeleid vastu sääri. Pooshe moiii, järgmine hommik oli ränk. Isegi hullem kui senini pohmelliga pahad hommikud ! Nari peal magades on see võlu, et seal peab alla tulema nii, et võimalikult vähe tõmbleks ja häälitseks hahaa. Kõik mis öelda on selle päeva kohta, et oli raske. Otsustasin, et vajan rahulikku ja planeerivat päeva. Ostin telefoni, telefoni numbri (niimoodi palju lihtsam oma host’idega ühenduses olla, plus Jeff on ju ka NYC olemas samal ajal kui minagi ;) plus eesti jobu number ei tööta ja kui broneerida midagi tahad, siis peab alati neile ette helistama jms jamamist.) Number olemas, vaatasin üle siis Honolulu suurima ostukeskuse, üle 280 poe, üle 200 söögikoha, hullumaja. Täis pilukaid. Ainult pilukaid. Meeriklased on rannas, pilukad shoppavad hulluks, niimoodi käib see siin ! Kerge linnatuur, plaan LA jaoks olemas, asjad bronnitud, bookitud ja makstud, oli aeg midagi ägedat planeerida oma viimase päeva jaoks. Linna peal jagatakse kõiksugu flaiereid ja pahna, ja silma jäi siis langevarjuhüpped. Võrreldes austraalia hindadega väga mõistlikud, kõrguseks 14 000 jalga ehk siis kuskil 4,3km, võimalus pilti ja videot pealekauba osta. (sai valida 2 erineva kõrguse vahel, madalam oli ainult 30 doltsi soodsam). Nojaa niimoodi siis bronnisin teisipäevaks omale hüppe. Seest läks küll õõnsaks, et mida hekki, kui cliff-jumping nii hull oli, siis kuidas ma selle veel üle elan?!?! We just live once, right? Ja mitu korda elus ma ikka Hawaiile tulen, eks? Sain siis transpordi (õhubaas asus north shore’il) edasi-tagasi, hüppe ja pildid (rohkem raha ei raatsinud sinna alla magama panna) umbeskaudu vist oli 250 doltsi. Ja mahtus suhteliselt normilt mu eelarvesse, ent igaks juhuks maksin ikkagist eesti kaardiga, sain tudengi soodustust 10 prossa ;) Ausalt, see hüpe oli KÄKITEGU!!!! Ma üldse ei võrdleks neid kahte asja! Võimatu, nii erinevad ju! Tegin tandemit, esiteks. Teiseks, ise ei pidanud hüppama, nad pm lükkasid su välja, kolmandaks, ma olin nii kõrgel, et reaalsustaju oli kadunud, neljandaks…no c’moon, tüübid teevad seda 10 korda päevas 7 päeva nädalas, riskilevel oli ju madal!! Jne. Plus, mis veel!!! Ma hüppasin saksa mehega, suht vana nägi välja, ja mina olin tema 29 129 hüpe !!!! :O Ta oli kõige kogenum neist, otseloomulikult! Aga see feeling, oehhh, see oli suuuuupeeerr!!!! Linnu tunne tuli hetkeks :D vabalangemist väidetavalt 60+sekki, aga seda ta nüüd kindlasti polnud ! hahaa, sain hüüdnime ka oma tandemikaaslase käest, Little Screamer :D kogu tee alla karjusin ma kõigest väest, ja siis kui varjuga trikke nati tegi, nojah, tagasi ma ennast ei hoidnud :D see feeling oli lihtsalt mega!! Suud oli niii raske kinni hoida, ja paari pildi peal näen ma nati õõvastav välja, nägu deformeerunud :D Pildid tulevad ka varsti-varsti! Kiire lõuna, tagasi linna, ja lennujaama. Maandusin Los Angelas’es siinse aja järgi (ametlikult 6:40), hilinemisega alles 7:30. Bronnisin omale koti üleskorjamise samale kella-ajale, ja LA Grand Tour algas 9:30 hotelli juurest, niiet väike paanika-jaanika oli jälle külas. Mis see on, viimasel ajal ei maga ma lendude ajal üldse!!! Mitte sõbakestki! Haigutan ja haigutan, vähkren ja piinlen ja peas käivad vahel vastikud sähvatused, et tõuseks püsti ja jookseks minema, nagu klaustrofoobia vms, oeh, ja filme ka ei näidatud. Lennujaamas sain koti ilusti kätte, ja helistades oma LAX Luggage Shuttle’le lubasid mu kotid üles korjata 15 min jooksul. Mäng ajaga, ma ütlen! Ja minu blond pool tuli jälle välja. No ma ei ta kas ma seda just blondiks pooleks kutsuks, aga noh, see minu koba ja saamatu ja mitte üldse õnne omav pool lõi välja. Ootasin seda kuradi bussi üle tunni aja! Tuurile helistades andsid nemad mulle 1h et valmis olla hotelli ees! Paanika. Jaanika. Olin peaaegu kõigele valmis käega lööma, ent siis üks vahva väike pilukas/meeriklane takso-püüdja hakkas minuga juttu ajama. Rahustas mind natukene maha, lubas mulle takso igaks juhuks varus hoida ja oli muidu lõbus sell. Andsin siis koti üle, kiirelt taksosse, juhiks oli Peterburis üles kasvanud äge vanaisa, hahaa, ta oli nii õnnelik et sai jälle vene keelt rääkida! Rääkis pikalt ja laialt, et kuidas nad ameerikasse tulid, ja mis viisad ja mis küsimused ja mis perekond kaasa lubati võtta jne. Üllatavalt hästi sain aru  Nüüd siis selle tuuri ja hotelliga. Novot, see tuur teeb teatud hotelli külastajatele tasuta pick-up ja drom-off’i, ja lennujaama oleksid nad tulnud 30 lisa dollari eest, mõlemas suunas. No vaatasin siis paar lennujaama läheda olevat hotelli välja, ja andsin toa numbrid jms, ainuke nipp selle juures, et mitte vahele jääda, on olla aktiivne poole ja nendele ise helistada. Kui helistavad vastuvõttu, ja nime pole registris, siis arvestatakse sind kohe mitte-kohaletulijaks. See laabus hästi, buss oli uhke ja kena ja konditsioneeriga, rahvas oli suht vana üldiselt, ja kolumbiast ja brasiiliast ja lõuna-aafrikast ja meerikast jne. Päevast ülevaadet ma nüüd küll ei suuda anda, liiga pikk oli. Tihe graafik, hästi palju sõitmist, kiired peatused, tundus tagantlükkav, aga noh, pea kõik vaatamisväärsused nägin ära. Ise transpordiga ringi liigeldes poleks sellest ühes päevast küll midagi head välja tulnud, that’s for sure. Eriti veel kui olin oma „blondiini“ päeva läbi elamas  Pärast tuuri kiire jäätis mustadelinnaosas, oehh, tundsin ennast nii omana :D (NOT!) ja tagasi lennujaama. Tellisin oma kotid siia, lootuses et saan check-in’i ära teha. Andsin kotid ära, aga väravatest sisse ei lastud, mingi tobe uus poliitika, et kui on erinevad kuupäevad, siis ma nagu olen selles väljalendude osas 2 päeva ja see is not cool. Mingi imelik süsteem siin. Nüüd siis istun internationali terminalis, laen akusid ja jooni kohvi, et siis lend New Yorki korralikult maha magades üle elada ;) Jällekuulmiseni. Soovige edu NY jaoks. Eks trehvan Jeff’iga kokku. Host on mul seal olemas, loodame et ta on normaalne. Tundub mingi india/egiptuse rassi moodi olevast. Õnneks tal palju couchsurfingu sõpru, sh eestlasi. I’ll keep u posted. Lots of love

Yes, I still exsist ! olen liiga maha jäänud selle blogitamisega, egas midagi, see vahelejäänud aeg jääbki siis ainult minu teada :P Nüüd otsadega Hawaiil, Honolulul, maailma ühest kõige kuulsamast rannast Waikikist vaid 5min kaugusel :) Lendasin siis Ameerikasse, ainuke soov siis üks korralik ring maakerale peale teha. Hahaa, piiril oli nii imelik, korralik kultuuri šokk !!! Kõik nägi väga vanamoodne ja poliitiline ja organiseerimata ja nii ameerikalik välja. väikesed lauakesed nurgas, ilus potilill selle peal, laualamp selline pikk ja kattis pea poole lauast, pastakas, ühendatud laua külge ,ja väike lipuke laua peal. telekanalitest, mis igas toa nurgas, tuli hawaiid promov videoklipp. Video oli ka iidamas ja aadamast. See on kes siis kõiki neid vingeid ja super holiday asju askeldas, nägi täpselt ameeriklase mood välja. tekst oli pähe õpitud, emptsioonid olid ette kirjutatud, hääletoon shu sunnitud. Lettide taga istusid siis värvilised inimesed, heas mõttes. Oeh, suures koguses oli puudus profesionaalsusest. Tuli minu kord. paberid olin ära täitnud, välja vaadanud suvalise hosteli aadressi ja tel numbri, välja printinud oma lennupiletid (va islandile, sest loomuliklt minu arvuti programm ei suutnud seda välja lugeda kui tekkis võimalus seda printida). Uuris ja puuris mind korralikult, et kust ma ikka raha saan/sain reisimiseks, ja et kas mul on sõbrad sugulased siin eest, ja kas ma avan oma tel nr siin jne. läbi pika veenmise, et mul on pilet olemas ameerikast väljasõitmiseks, ja kuskilt paberi lipaka pealt bronni numbrit andes, sain uue templi passi :) Honolulu on minu arvamust mööda kõige kehvema väljanägemise ja organiseerimatuse liider! Sain koti kätte, keegi seda ei kontrollinud, ja kui uksest välja astusid, siis see oligi kõik. vastu vaatas kiirtee, taksod ja pilusilmad oma suurte kohvritega ootamas et lennukile saada. Minu Host Paša saatis eelnevalt kirja, et buss 19 või 20 toob mu linna, niiet plaan seal põgeneda oli olemas, vaja ainult teostamiseni jõuda. Bussi peale aga ei lubata suurt pagast. ja lennujaamas sellist teenust pole. ja eesti telefoni aku oli tühi, ja ameerika münte ka polnud. Kotid selga, lootes parimat, et kui maksan 5 doltsise rahatähega, et siis laseb mu peale. Siin on bussipileti hind 2.50, ja mittemingisugust vahetusraha ei anta, ükskõik mis sa sisse paned. tundus et bussionule see lisa meeldis, ja lasi mind lõbusasti peale. Esimene peatus, Waikiki! Maailmakuulus surfirand. Egas see midagi nii erilist ka polnud, lihtsalt hästi hea oli üle 20h jälle helesinist vett näha, just nagu oleks tagasi oma kodus South Beachil :) Hästi niiske oli küll. oma suurte kottidega siis üritasin oma esimest turisti infot leida. ja mida pole on see ilus ja suur roheline I täht keset tänavat ja tänavasiltidels?! Ja seda kõige tõsidusega. Pärast poole tunnist jalutuskäiku leidsin politsei jaoskonna, ja selle ees jagas tädike lendlehti ja hoiatas oma kallist vara enda läheduses hoida. tal oli mingitlaadi kaart, aga see oli ka kõik. Istusin ja peesitasin siis rannast, sest Pašal oli tol päeval mingi eksam, ja ta sai vabaks aint mingi kell pärast lõuna. Istusin ja imestasin siis millised imelised inimesed siin kõik koos olid. Kohalikud, kes istusid ranans ja mängisid malet, kohalikud noored, kes kuulasid valjult oma mussi, turistid, kes ootasid oma väljalendu, jaapanlased, vedades cucci ja verano kotte, suuremad kui nad ise, noored rikkad ameerika tšikid, nii blondid kui veel annab olla, veel rohkem häirivamad kui austraalia omad ! siis vanad ameerika paarid, asiaat naine ja ameerika vanem meesterahvas, kus naine nii üles löödud et kohe kole vaadata. ja siis surfaid, ja siis hästi palju väikesi lapse, ja palju rastasid, ja siis üks drug dealer, kes ei suunud uskuda, kui ilusad silmas mul on, ja siis Ameerika paar, naise nimi oli Sandy, kes just lendasid sisse, et hakkavad siin elama, tegid kõik interneti teel, ja mingi jama oli selle kohaga, inimesed elasid veel sees. niimoodi nad siis istusid seal, kogu oma varandusega, ja üks hästi kole kass kuudis kaasas. ja siis kohalikud, kes teadsid malest kõike, ja siis asiaadid, ja siis veel paar pilusilma, oma "peace" märke igal pool tegemas. ja siis mõni üksik rändur. lõppude lõpuks sain oma hostiga kokku. ja oeh, kohe võis öelda, et tegemist ühe kadunud hingega. teadsin juba esimestest minutitest, et temaga saab väga keeruline läbi saada, ag amida teha, kohta oli ööseks vaja ja sõna olin andnud. Tema CS konto nägi väga atraktiivne ja usaldusväärne välja. Niimoodi siis seiklesime keset pimedat honolulut paadisadamasse, miskohe lennujaama külje all, purjeka omanik Ron korjas meid bussikast peale ja teele me asusime, mingi 5min sõitu. tüübi auto oli suurem kui meie ühetoalised korterid !! Ja purjekas, noh, tegemist oli vana purjekaga, töö alles käis selle peal. Prussakad, vetsus vett polnud, kasutasime plastkotte, ja kui oma teo ära tegid, siis sõlmisd suure korraliku sõlme peale ja panime välja, et siis hommikul prügikasti ära visata. Õnneks olin ma väga kuival kogu päeva olnud, ja korralikult kõik välja higistanud. egas midagi, päris hilja oli kell kui voodisse sain, ja väsimus oli nii võimas, et murdis mu kohe pikali. Ahjaa, kui koju tulen, siis meenutage, et siia peaks tulema veel üks lõik. Ärkasin siis üles selle peale, et Paša kõditas taldu, et aeg ärgata ja linna minna, Ron tuleb ja korjab meid peale, lähme külastame Lucy't. ja mis veel välja tuli, pidime me mõlemad 10 öö eest välja kõikma. naiss. kui koju tagasi saan, siis annan sellest ka cs teada, nii ikka ei saa !!! Linnas tahtsin kohe asjade kallale saada, aga mu host, ta nii keeruline ja sassis inimene, kiskus mu enda jamadesse ja kokkusaamistesse ja templitesse ja igalepoole mujale kah, niiet päevast midagi erilist välja ei tulnud. olin ise ka natukene tuim, ajavahe andis tunda veits. oeh, imelikud inimesed siin maailmamunal kõik koos. Krshna templis käidud, korjas temagi ome kotid kokku ja tagasi purjeka juurde. Paša poel töötanud juba väga pikka aega, "ma tegelen ainult enese leidmisega, see ongi minu täiskohaga töö". Kõlas küll natukene nagu usuhull, aga noh, see selleks. täna hommikul siis ärkasin ja andsin Ronile 15, sõidutas mu linna ja tulin hostelisse. ütlesin, et mul mugavam, kui mu asjad linnas, plus tahtsin ju north shore'ile minna ja loodust ka näha. suusoojaks ütlesin et kohtume uuesti ja teeme õlle või kaks. Nüüd siis hostelis, homme ostan bussipileti linna peal käimiseks, ja liigun paariks päevaks ülesse, et matkata ja paar ööd rannas veeta, hawaii stiilis. ostisn ühe öö veel pühapäevaks siin hostelis, seega saan oma suure seljakoti siia jätta. nonii, nüüd on mul selg valus ja kõht tühi, võttis aega selle trükkimine :))) loodan et see ei jää viimaseks sissekandeks. Teisipäeval edasi LA, siis NY, siis Reykjavik, siis London, ja siis olümpia. loodame vähemalt, see 2012 organisatsioon paneb endiselt veel näkku. aloha, aikarambaa, lähme ja veedame selle õhtu tulesäras Honolulul, kus troopilised tuuled annavad külma tunde, sest päike on kõik valgenahksed ära põletanud ;))

Ahhoiii, kõik see pere!

Ilusat advendiaega! Mitte et keegi siinmail seda tähistaks  nende jaoks hakkavad jõulud varakult reklaamimise tähe all, kaubanduskeskused on avatud kauem, reklaamipauside lõppedes esitab iga kooli koor ühe traditsioonilise jõululaulu, kõik kohad on täidetud jõulukaunistustega jne-jne. Aga jõulutundest pole lõhnagi. Isegi mandariine ei müüda poes, ja piparkoogid pole üldse piparkoogi kuju, lõhna ega välimusega. Nemad söövad tarretist, pudingut ja hästi palju värvilise komme, millest mitte ükski pole maitsev. Arvan et see aasta saab minu jõulutoiduks olema jäätis, arbuus, vesi, sokolaadimuffin, apelsinimahl, veel natukene vett, ja kui hästi läheb singivõisai.

Et mis vahepeal toimunud on?? Nojah, järg on käest kadunud, kui aus olla. Eks viimased nädalad ole ikka töötähe all läinud, Odette vallandati, seega saime kõik natukene rohkem tunde juurde, aga mingil “imelikul” põhjusel hakkasime aina tihedamini õhtusöögiks uksi sulgema, mis lõppkokkuvõttes jättis vaid 5-6h tööpäevad. Vallandamise põhjuseid oli mitmeid, tema ebaviisakas käitumine klientide, kokaga, ja siis alkoholiprobleem. Nojah, eks ta oli jah natukene rough, aga kõik austraallased ju on ! Õnneks sellest suurt draamat ei tulnud, ta tahtiski varsti siit minema minna, tütrega natukene aega veeta ja kes tahakski jõulu/uue aasta ajal töötada.

Elu majas on ka rahulikult kulgenud, vahepeal paar jooki Castles iirlastega, vahepeal paar klaasi meie aias, selline suht chill ja mõnus on olnud. Vahepeal meil siin ju kõrvetas, nati alla 40 oli päise päeva ajal. Kõige hullem selle juures oli loomulikult tuul, mis oli kõrvetavalt kuum. Paaril korral käisime ka kohalikus basseinis ennast jahutamas, ja seal avastasin enda jaoks ujumise. Mõnus ! Hahaaaa, vaat siin tehakse kontroll-põletamisi, asulate ümbruses, et siis keset suve, kui metsatulekahjude kõrghooaeg käes, jääksid enimasustatud asulad puutumata. Nooh, selle kõrvetava kuumuse ajal olid tüübid Margaret Riveri lähedal ühte sellist põletamist alustanud, kui tuul tõusis ja selle kontrolli alt välja viis. Möll kestis nii 4-6 päeva, üle 30 majapidamise hävitatud. Vaid päevad hiljem Augusta lähedal sama jama, õnneks kestis see vaid paar päeva, põles maha vaid kümmekond majapidamist, ja tuul idast tõi jahedamad ilmad. Võib ju arvata, et austraallastel on kogemusi küllaga ja mõistust ka, aga oh ei, niiet uudistes ei kuule midagi muud peale selle kuidas inimesed nüüd nääklevad nende kahjude üle.

Lubasin eelmises postituses et kirjutan selle koha kohta natukene pikemalt, aga olen äärmiselt laisk olnud. Noh see koht ise on supper kena, aga manager mark on tõeline (ärge seda nüüd tõlkige, kalid kodused) “dickhead”. Ta ei tea muhvigi hospitalityst, klientidega räägib väga ebaviisakal moel, meiega räägib vaid äärmisel vajadusel ja seda ka väga ebaviisakal ja väga arusaamatul moel. Ja noh, polnud ka üllatus, et sel kohal majanduslikud raskused. Vaat nad ehitasid siia uue hotelli osa, mega palju uusi tube, mille lõpetamiseks polnud piisavalt raha. Niimoodi nad siis üritasid pangast uut laenu saada, aga kuna polnud väga suurt sissetulekut ja pank ei leidnud et see koht atraktiivne oleks, keeldusid nad. Ja siis loomulikult tuli välja ka fakt, et Settlers House pole ühegi tööandja pensionifondi makseid teinud. Sellega siis mindi kohtusse, siis neil oli veel teinegi kohtukäsitlus pooleli, ja jumal teab mis veel. Ühesõnaga, neil polnud mitte kuskil raha võtta, viimased paar kuud on des kõike oma enda taskust maksnud, lootuses et laenuavaldus läheb läbi ja et ta saab siin uksed lahti hoida. Noh, aga nagu teada, mitte miski ei lähe plaanitult, ja kõigi austraallaste jaoks on aeg see, mida on kuhjaga jagada. Niimoodi siis see eelmine pühapäev, helistasin ma markile et küsida uut graafikut, mille peale tema siis et kõik saavad teisipäeva vabaks. Olgu, mõtlesime et ta tahab lihtsalt kulutusi madalal hoida, ehk.

Olen juba algusest peale märganud, et rahaga on neil kitsas. Nt eelmisel nädalal ei teinud Matt perthi run’I, ehk ei toonud meile nädalast toiduvaru, enne seda ei täitnud ta nt meie esitatud tellimusi, ehk siis kui midagi otsa sai, siis pidime ise selle kohalikust poest muretsema. Ja nii juba pikemat aega, ent salaja ikkagist lootsin, et see nii pea veel ei juhtu. Komapäeval siis kõik kella 10ks tööle minnes läksin ma üles tema kontorisse ja pärisin natukene infi. Teadaanne oli siis et arvatavasti paneme reedel pärast lõunat uksed kinni, ja seda saame teada reedel, olenevalt siis sellest kas Des sai väikelaenu pangast või mitte. Niimoodi kutsus ta siis kõik teised ka ükshaaval üles, ja see oli sii esimene kord teavitada töötajaid meie rahalisest olukorrast, enne seda oli kõik vaid enda instinkt. Ja siis reedel, enne lõunat, tuli ta alla terve posu lehtedega, ulatas kõigile ühe memo, kus seisis kirjas, et täna pärast lõunat paneme uksed kinni, until futher notice. Ja ps, päkkerid, teie peate majast välja kolima esmaspäevaks. Kõige ebameeldivam selle juures on fakt, et tuleval nädalal peaks olema palgapäev, kahe nädala töö, vaev ja higi.

Mark pakkus meile võimalust siin hotellis olla seniks kuni ise tahame, niiet hetkel siis kasutame kõik seda võimalust, veetes päevad basseini ääres, lugedes raamatut , tehes tulevasi plaane ja lootes, et neljapäeval tuleb palk üle. Selles memos seisis, et me kõik saame palga kätte siis, kui Des’il selle jaoks võimalus avaneb. Hahaa, mina siit ilma rahata küll ära ei lähe!

Eelmine pühapäev siis, kui ta teavitas meid vabast teisipäevast, siis mõistsin, et see koht pole enam kauaks avatud, niiet suunasin kogu oma energia autootingutele. Matt ja Vik leidisd Yorkist väikese kaubiku ja hakkasid seda eelneval nädalavahetusel ümber ehitama. Eks see oli ka suur ajendaja oma auto saamisel. Niimoodi siis veetsin esmaspäeva Gumtree.com.au’s autosid otsides/vaadates/võrreldes, teisipäeval palusin Aaronil minuga perthi minna, ja juhhheiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii, teisipäeva õhtul sõitsin York’I poole juba oma esimese lapsega 

Hyandai Excel 1993. Maksis 1300 aud’I, sain hinna alla 1100 peale. Ise olen hetkel rahul, mõnu, väike, võimas, ja töökorras. Olgu, paar päeva tagasi suutsin tagumise akna kerimise funktsiooni katki teha, aga õnneks kohalikud aitasid selle parandamisega.

Kokkuõttes on kõik hästi, ja kõik oleks väga hästi, kui ka selle viimase palga kätte nüüd saaks.

Tuleviku suhtes siis sellised plaanid,et ROAD TRIP!!! Teeme natukene konvoid Matt ja Vik’iga, liigume põhja suunas, kõige kaugem punkt ehk Exmouth. Vb isegi ei lähe nii kaugele, teeme kuni Moneky Mia’ni. Jõuluks tuleme tagasi perthi, veedame jõulu nende tuttava juures Scarbough beach’il ja vaid jumal teab kus ma uue aasta vastu võtan. Pärast seda liigume/liigun lõuna suunas, busseltoni muusikafestivalile, ja siis ehk pärast sünnipäeva, kui endiselt on veel natukene raha alles, the big day out, ja siis juba uue töö otsingule. See on siis esialgne plaan, oleme paaril korral ka Perth’is nüüd käinud, ostsin kõikvõimaliku varandust auto jaoks: aknakatted, päikesepeegedaja(?)( see on selline kate mille saab esiakna ette panna, ei lase armatuuril kuumaks minna), aknapesuvedeliku, siis selle sõela moodi asjanduse kütuse valamiseks(), veekanistri, hästi palju muusikat sõidu jaoks, paar raamatut reisimise jaoks, kaardi, telgi, väikese kaasaskantava gaasipliidi, esky(see on nagu külmakast vms) jms telkimiseks/seiklemiseks vajalikku. Nüüd ei jõua ära oodata vaid head ilma, usaldusväärset autot, lõbusat seltskonda ja neid äraütlemata ilusad kohti kuhu me minemas oleme 

Leidsime, et kuna me ei maksa siin hotellis olemise eest, siis jääme siia kuni neljapäeva hommikuni. Eile veetsime esimese täispika päeva basseini ääres, täna õnneks ja lõpuks ometi jõudis kohale kauaoodatud torm/vihm. Me pole vihma näinud oma kuu aega juba. Nüüd siis täna postitasin postkaardid, paar suveniiri ja veedan päeva toas lugedes ja kaarti joonistades, sest väljas tormab maru! Õnneks veel on voolu, aga kes seda teab kui kauaks. Austraalias on tormidega see, et kui sajab, siis ikka korralikult ja julmalt, ja kui ei saja, siis ikka pikalt ja temp tõuseb kõrgele, ühest äärmusest teise. Eile nt oli air con 18 kraadi peal, täna tõstsin juba 27 kraadi peale 

Nüüd siis polegi muud kui varu toit, kütusekanister, korralik kogus vett, paak täis ja teele. Homme teeme paar jooki kohalike sõpradega, ja siis neljapäeval lehvitame aidaa York’ile. Ei oska täpseltütelda, et kus ööbin ja kus netti võiks saada, aga eks jõulude paiku kui kord taas perthis, siis teen pikema ja sisutiheda sissekande meie teekonnast.

Seniks aga hästi mõnusat advendiaega, loodan et mul ikka päkapikk ka käib, siin ei tea keegi sellest midagi, ja nagu kuulsin, siis tuli teil ka lõpuks esimene lumi maha 

Xxx Over and out

Nonii. Pulm. Selle nädala kolmapäeval sain siis ka sõnumi, et tuleb uus paar meile tööle, eks see natkene vajalik oli ka, natukene ebareaalne kuidas me 3-kesi selle pulma teinud oleks. Inglise paar, Matt ja Vikki, 29.a ja 22.a. hästi positiivsed, ilusad ja naljakad inimesed, alles alustasid oma reisi austraalias, enne seda olid 3 kuud aasias, koos on nad olnud juba üle 1,5 a, elavad täitsa lõuna inglismaal. 
Et siis pulm oli laupäeval. Kõik alustasime varakult tööd, pm ilma pausideta. Hästi raske oli sotti saada, et mkis toimuma hakkab, sest Mark ei rääkinud meiega eriti, info seisis aga ometi oli vaja töö ära teha. Mina olin siis see kes need uued inimesed ka välja koolitama pidi, niiet nemad vaatasid mind kui vahetuse manageri, mis tähendas et ma ju ometi pidin teadma mis saama hakkab. Kogu om ajulguse kokku votes ja küsimused üles kirjutades läksin Mark’i kontorisse. Sain mis tahtsin, jagasin siis tööd ära ja fun võis alata. Peoala ülessättimisega oli natukene jamamist, sest radarist näitas suurt vihma/tuule pilve meie suunas liikumas, ehk siis kui kõik oli üles sätitud, tuli kõik kokku korjata, sest torm oli tulemas. See oli ainukene aspekt selle pulma juures, mille tegemisega me lõpuks kiirustasime, lõpetasime vaid 15 mintsa enne külaliste tulekut.

Pidu ise kulges hästi, paar parajalt purjus külalist, õnnelik pruutpaar, õnnelikud vanemad ja hea DJ. Kahjuks seda kauaks ei jätkunud.

Avatud oli bar tab, kella 6-st 10:30-ni. Et teatuid jooke võid juua nii palju kui hing ihaldab. See aga pole kunagi hea noortele härga täis meestele. Nii umbes 15 mintsa enne baari sulgemist hüüdis DJ välja, et viimased joogid. Selleks ajaks oli Des, see suur boss, kes tuli ka appi, palunud meil mitte klaasi müüa, ehk kõik mis üle baari läks pidi olema väikeste klaaside sees, pint õlu, klaas veini jms. Ühele teatud külalisele see ei meedinud, ja Odette soovitas tal ehk klaasi vett enne uut jooki juua, ja see viis tüübi nii pöördesse, et hakkas ropendama, vanduma ja ebaviisakalt kõigiga hüplema. Steve, meie nõudepesija, kes tol õhtul oli ka abis põrandal jooksmisega, on töötanud turvamehene eelnevalt, tema siis tuli ja sekkus ka. Palus tüübil lahkuda. Ja siis läks kõik käest ära. Ma isegi ei mäleta täpselt enam mis järjekorras ja kuidas juhtus. Des palus tal siis ka lahkuda, a see tüüp x ei teadnud, et kes Des on, arvas ehk et mingi suvakas palub tal lahkuda vms. Järasid siis seal baari taga, Steve’i abil liikusid kõik peaukse juurde, ja siis järsku: bang-bäng, tüüp x hakkas kätega vehkima, suunatud Des’I peale. Des on üle 70. aasta vana härrasmees, ja too nolk oli vist 25 vms. Esimene hoop Des’I rinda, teine hoop näkku, Des meelemärkuseta, põrandal, ja seejärel kõik ülejäänud inimesed hüppasid külakuhja et x-I ohjeldada. Steve aitas siis lõpuks Des’I üles, mina ja Maarja kohe telefoni otsas et kohalik politsei ja kiirabi kutsuda. Draama missugune.
Lõppkokkuvõtteks politseid ei tulnud, helistasime kokku 4 korda, kiirabi jõudis pool tundi hiljem, x-I sõbrad viisid ta ära, koos kõikide tema asjadega ta toas, pruut nuttis vannitoas, ja pidu oli sellega pm lõppenud.

Mingil imelikul kombel siis olime siis mina, Odette ja steve ainukesed, kes pidid selle intsidendi kohta tunnistusi andma. Järgmise nädala keskel käisin politseijaoskonas, andsin 6-leheküljelise tunnistuse ja allkirjastasin pabereid. Nädalpäevi hiljem helistas too sama tädi, et on vaja mu passi koopiat ja muid andmeid, nt eestis olevat aadressi jms, et kui see asi läheb kohtuni välja, et kuidas mind leida ja kus see eesti asub, kas on motet uurimise jaoks mind tagasi lennutada kui vajadus tekib. Kriipi värk ma ütlen.

Pärast koristamist ja hommikusöögiks ülessättimist saime töölt tulema nii kella 1 ringis ja oh õnnelik mina, olin üksinda hommikusöögi vahetuses, jeii.
Õnneks sai see nädalavahetus läbi, ja Matt+Vikki tahtsid korraldada BBQ meie majas. See sobis meile ka ideaalselt, sest Marja-Liisa oli selleks ajaks juba otsustanud, et ta läheb minema siit, sai uue ja palju parema töö Tasmaanias. Ja siis veel üks saksa tüdruk Maree oli ka lahkumas esmaspäevase bussiga, siis oligi pidu nagu rusikas silma auku ;)

Too pidu oli väga hea. Ahjaa, mul oli sel nädalal üks tuttav ka mu juures, neljapäevast esmaspäevani, niiet seltskond oli mõnus ja suur. Võinoh, suur igatahes, ja see juba jutt kui ma koju tulen 

Järgnev töönädal läks kiirelt, oli palju koristamist ja kliente oli ka parajalt. Nädalavahetus kulmineerus jälle uue BBQ-ga, oli mõnus.

Ja egas sealt edasi polegi midagi eriti huvitavat juhtunud, iga töönädal on suhteliselt sama olnud. Välja arvatud siis see, et nüüd on Steve, see nõudepesija, meie front of house tulevane manager, siis kui mina ära lähen. See natukene sakib. 1, ta on hästi suur ja pikk ja mitte üldse proffesionaalse väljanägemisega, teiseks pole tal sellist kogemust, kolmandaks ta on hästi aeglane ükskõik mida tehes, neljandaks, ta paanitseb iga väiksema asja pärast, viiendaks, ta ei tea mida tähendab intensiivne töö, kuuendaks, nüüd on talle see ametikõrgendus pähe löönud ja ta on ülbeks muutunud, arvab et ma kamandan teda ringi, kui ometi Mark palus mul tema koolitamisega eriti täpne olla, sest nüüdsest on tema see, kes hakkab uusi inimesi õpetama. Bull ja siis shit, ma ütlen. Loomulikult on tal sellist inimest siia vaja, et kes on permanent jms, aga nooo c’moon, Steve on küll kõige viimasem valik. Einoh, ta on sõbralik, ja oskab klientidega suhelda, mis on tema eelis, ja arvatavasti ka ainuke eelis. Vahepeal jälgin silmanurgast, et millise näoga klindid teda vaatavad, siis see ilme on umbes sellien: suured punnis silmas, mis mõõdavad tema pikkust, ja siis kõhklev hoiak, et kas teha mingi nail või üldse midagi ütelda, ikkagist 2meetrine Kalevipoeg ju.

Nojah, see selleks. Sellele järgneval nädalavahetusel otsustasime Perth’I minn, Mark andis meile ka fima kaubiku. Niimoodi siis tegin mina oma tee Perthi, teised tulid kaubikuga, saime nende tuttavate ja minu The Globe’I inimestega kokku, ööbisime kaubikus, check-in järgmisel hommikul hostelisse, terve päev poodlemist, oiiiii kui palju soodustusi oli, kõik tahtsid talveriietest lahti saada enne suurt suvist hooaega, siis õhtuks Fremantle’sse, korralik õhtusöök maailma kõige ägedamas kohas, Little Creatures, kohe mere ja jahisadama kaldal, siis kast õllet ja Joel’I juurde x-factor’it vaatama. Kvaliteetaeg ! 

Selle linnaskäigu kõige hirmsam pool: kaubik on 2istmeline, meid aga 3. Otsustasime siis, et palju ohtlikum on kui üks meist taga madratsi peal reisib, et kui politsei kinni peab, et see ju palju ohtlikum, niimoodi siis istusime mina ja Vik ühe istme peal, poolvildaki ja jagasime turvavööd, mis vaevult kinni ulatus. Kõige pikem sõit mis me siis tegime oli Fremantle’sse, nii pool tundi sõitu. Olin siis kaardilugeja, ja lootsime, et freeway’del pol e politseid väljas. Ja oiiiiii kui valesti me arvasime!!! Ma ei näinud mitte midagi muud peale politseiautode, kollavestide ja liikluskorraldajate !!! :S

Asi oli siis selles, et järgmisel nädalal pidi kuninganna siis tulema, ja turvameetmed olid selle jaoks põhja keeratud. Samuti oli just udistes see, et uus sats politseinikke, nii 300 oli välja treenitud ja spetsiaalselt Perth’I saadetud. Oiii, minu närvid olid küll läbi, eriti veel siis kui peatusime valgusfoori taga ja 4ne seltskond politseinikke meie nina alt teed ületasid, või siis kui me keerasime paremale ja politseinikud mõõtsid just seal kiirust, või siis politseibussid, mis tegid ussi just meie selja taga. Issake, selleks ajaks kui me Fremantle’sse jõudsime, olin ma kogu viimaste päevade vedeliku välja higistanud, Vik oli näost punasem kui peet ja Matt ei teinud muud kui ainult naeris meie üle. Loomulikult kui me autost välja saime, oli see jah natukene naljakas, et kuidas me paanitsesime ilma asjata, aga no tol hetkel oli asi väga kaugel naljast!

Nonii, tulin siis teisipäeva õhtul tagasi Yorki, töönädal kulges suhteliselt vaikselt, midagi erilist ei juhtunud. Hahaaa, mark saatis terry mulle kolmapäeval bussi vastu, eeldas et ma tulen sellega, ja tal oli väike paanika, et ma tegin run’I, kui mind bussijaamas polnud.

Sellelejärgneval nädalavahetusel tahtsime kõik asju natukene vaiksemalt võtta, nii siis läksime Terry’I juurde, et seal natukene puid lõhkuda, traktoriga ringi põristada ja niisama muhedat juttu lasta. Hea oli seal, sain isegi suurest jahipüssist pauku teha, ja väidetavalt pole terry nii head nais-puulõhkujat oma elus veel näinud   

Töönädala lõppemist otsustasime tähistada Halloween’I peoga, lükkasime selle siis nädala võrra edasi, et saaks oma kostüümidega natukene vaeva näha. Mingil hetkel saime käia Northam’is, Vik ja Matt said sealt oma kostüümid, mul oli neljapäeva vaba, külastasin kohalikku kaltsukat ja sain siis sealt omale midagi leitud. Matt oli väga elevil selle peo suhtes, otsis netist tosin ‘minute to win it’-mänge ja õhtu oli sisustatud. Hästi äge õhtu oli, kuid lõppes natukene imelikult. Üks iiri päkker, tal oli vist mingi virus vms, tuli peole kõige viimasena ja poole tunni pärast okupeeris vannitoa, ei tea mis siis temaga juhtus.

Oli palju nalja, häid pilte on kuhjaga, ja meganaljakaid videosid jagub ka.
Nüüd oleme siis peo tagajärjed ära küürinud, ja uus töönädal on alanud. Ehk täna õhtul, kui töölt tulen, kirjutan natukene pikemalt sellest kohas, mis siin halba on, ja veidi ja oma mõtetest tuleviku suhtes. Niiet on kindel, et järgmist sissekannet ei pea te kuu aega ootama. Kuu aja pärast olen ma juba jumal teab kus, aga kindlasti mitte enam siin.

Hetkel siis kõik, over and out.

Tere,

jälle kuu??
hmm, aeg läheb kiirelt, aga kui mõelda, et olen ära olnud ainult 3 kuud, siis see ei tundugi ju nii pikk aeg olema.

et mis siis vahepeal toimunud on....kui nüüd aus olla siis ma ei mäleta kus ma oma blogiga olla võiks :S
vist olin selle koha peal, et ei tea kas saan teist nädalavahetust järjest linna minna või mitte.
Selle probleemi lahendamise juures tuli mulle appi kohalikud inimesed pubis. aaron, thirsty camel'i töötaja, tema sain nõusse et viskab mid perthi ära pärast kella 9st tööpäeva lõppu. jeii. Nagu juba tõeline ja kogenud bäkker, pistsin ma pooliku goon'i koti kotti ja alustasin oma pühapäevase õhtu tähistamist :))

Tol õhtul oli mul tuba The Globe'is bronnitud, tegime paar jooki Jasoni ja tema sõpradega, siis sealt edasi piljardisaali ning nelja ringis hostelisse magama. järgmised päevad olid suhteliselt samad: suur hommikusöök, natukene poodlemist ja pärastlõunaks klaasid täidetud koos hea seltskonna, muusika ja piljardiga. Kvaliteetaeg.
kolmapäeval lippasin jälle bussi peale, et tagasi reaalsusesse põrutada.

Sellele järgneval nädalavahetusel oli meil pulm tulemas, 82 inimesele. Registreerimine ja pidu ja homikusöök ja hotell külalistele.
[ma tean et lubasin täna täiendada, aga aevan et sellest piisab, homme hommikupoolik ka vaba, siis kirjutan edasi, sest sellest pulmast ma võikski rääkima jääda]

;)