30.11.2009
Tere-tere vanakere!!!
Kuidas teil siis esimene advent möödus? Naljaks mõelda, etjõulud varsti kohal. Sellist tunnet siin maal kindlasti ei teki, nii kuum js niiskeJ.
Lühike kirjeldus sellest, kuidas mul on viimastel päevadel läinud...
Nagu teate, pidi see outback’i manager mulle ise helistama, mida ta ka laupäeva keskpäeval tegi. Kuna ma sõitsin tollel hetkel bussiga, helistas ta mulle hiljem tagasi. Ja see oli temast väga viisakas, üteldes, et saada sõnum, kui ma vaiksemas keskkonnas olen, et siis ta ise helistab tagasi. Nii ta ka tegi.
Kohe kõne alguses teatas ta, et see töökoht on minu, algust võiksime teha selle nädala laupäevast. Ise muretsevad transpordi. Kõne jooksul sain veel natukene infot selle koha kohta. Ning kui ta kuulis, et mul on oma arvuti kaasas, lubas ta muretseda pre-paid kaardi ja netipulga, et siis saan seda kasutada millal iganes tahan. Loomulikult on internet seal pärapõrgus aeglasem kui linnas, aga see ju pole põhiline, peaasi, et kasutada saan.
Tean ka seda, et esimese nädala elan ma natukene väiksemas toas, üksinda. Ja kui üks päkker, melanie, lahkub, saan ma tema toa endale. Sellest malenie’st saab ka minu koolitaja, pidi kuskil minuvanune olema. Selles toas, mille ma alles nädala pärast saan, on ka lauatelefon olemas. Ja ainuke mida ma teiste töötajatega jagama pean, on köök. Töötan 5 ja pool päeva nädalas, kuskil 8-10h päevas. Alguses ehmusin küll ära, et nii pikad tööpäevad, aga samas, mida muud on mul seal pärapõrgus ikka teha J.
Selle töökoha peamiseks tingimuseks on see, et ma oleksin korralikult riietatud, et klientidele mitte ebamugavust tekitada. Selleks peab mul olemas olema kinnised jooksujalanõud. Ja nagu Veronica, see manager ütles, siis mitte need hiinlaste kätetööna valminud baleriini-kingakesed. Seega pärast seda, kui ma olin linnast oma paberid ära toonud, sõitsin ma Casuarina’sse, ehk siis siinsesse kõige suuremasse kaubanduskeskusess. Peab tõdema, et üpris raske oli leida kriteeriumile vastavaid jalanõusid, eriti veel selliseid, mille hind ikka alla 1000 krooni jääks. Ahjaa, üks tingimus on ka see, et mul on korralikud pikemad püksid, mitte sellised lühikesed, peaaegu nagu persekraed. Seega neid oli mul ka vaja. Ja üldjuhul on hinnad ikka mega kõrged. Õnneks leidsin ma Jay-Jay, kui kolme riideeseme eesti pidi maksma 15 dollarit. Ja nagu võluväel leidsin ma sealt põlvedeni mustad ja mugavad püksid + kaks pluusi, mida seal ehk kohane kanda, ehk siis sellised, mis katavad ka õlad.
Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis kell 16.15 hakkasid kõik klienditeenindajad asju pakkima. Tuli välja, et see kõige suurem keskus suletakse pool viis laupäeval. Miks????? Seda ma ei tea, ja Mel ka ei teadnud ütelda. Tavaliselt hoitakse jõulude ajal poode ikka kauem lahti. No egas midagi. Õnneks leidsin just viimasel hetkel ka sobivad jalanõud, mis maksid alla 500.-
Üks kena teadmine veel selle tulevase töökoha kohta. Kui me olime Veronica’ga kokku leppinud, et mu töö algab nädala pärast, siis tundis ta muret, et kas mul ikka piisavalt finantsi on et seni hakkama saada. Kui ma tahan, siis ma saaksin ettemaksu oma palga pealt küsida. J. Väga tore temast. Ja Mel ütles ka, et see on pigem selline pakkumine, mida kohtab umbes 5%-i tööandjate puhulJ. Lisas ka veel seda, et kui mul kasvõi üks küsimus tekib, et ma siis kõhklemata talle helistaksin. Aga üks tingimus on veel selle töö juures. Et ma tevitaksin vähemalt 2 nädalat ette enne lahkumist. Seda pole õnneks just eriti raske täitaJ.
Nüüd ma siis olengi õnnega koos, istun ookeanivaatega terrassil, joon külma vaarikajooki , mõlgutan mõtteid oma tulevasest tööst, naudin imeilusat ilma, alalõpmata naeratan omaette, vahel kirjutan ka natukene blogi ning....olen endaga rahul. Ja sellega, et lõpuks ikkagi siia kohale jõudsin.
My old train just broke downJ (breakdown, jack johnson).
Aga teie seal porisel maal, suured ja soojad kallistused teiele, loodan, et esimene advent möödus rahulikult. Ärge minge ostudeg hulluks!
XOXOX!!!
Monday, November 30, 2009
27.11.2009
Kas olete valmis?!
Eile hommikul võetigi mind hosteli juurest peale, enne seda teavitasin ka andreid , priitu ja anttit, neil kõigil oli nagu, midaaa....et kas lähen üksi ja et kas ma ikka aadressi ka tean jmsJ. Hea, kui ma neid eluvendi ka üllatada suutsinJ.
Pean tunnistama, et auto oli igavene logu, aga nad olid seda oma ühise „venna“ käest lananud. Põhiline, et sõitis. Kohale jõudes olin ma sõna otseses mõttes sõnatu. Hämmingus! Ookean on meist kuskil 50m kaugusel, elame teisel korrusel, 2 magamistuba, elutuba, 2 terrassi, bassein! + kõik muu vajalik eluks olemas. Isegi raamatud olid riiulis ja kohvi valmis joomiseksJ(noh, selle viimasega natukene liialdasin, aga ikkagiJ). Nad ise on jubeeee vabameelsed pohhuistid, kes ei muretse üldse millegi pärast. Neid kohe üldse ei kõiguta, mida teised arvata võivad. See mulle meeldib, sellest kompleksist on ka minul vaja üle saada.
Päev jätkus sellega, et Mel’i õde tuli siia ja tõi nende lapse siia, nimi on tal Kalila. Jube armas põngerjasJ. Õnnestus ka mõned tunnid basseinis veeta. Vot see oli mõnus. Saate aru, ma veetsin alla 20min päikese käes ja ma tunnen, kuidas ma põletada sain. Enam ma niimoodi päikesega ei jama, see on kindel:P
Seejärel otsustasime minna ja teha natukene off-roading’ut ja ujuda ka natukene. Peab ütlema, et selle pereisa sõidustiil on väga....lohakas, õnneks nad vahetasid peagi kohadJ. Kahjuks oli üks järvedest ära kuivanud, seega otsisime ülesse ühe allika, mis voolab ilusti kärestikust alla ja lõpuks liitub jõega. Seal oli küll hoiatav silt üleval, et mitte ujuda, aga nemad ei hoolinud sellest. Mina igatahes ei riskinud, olin lihtsalt lummatud sellest loodusest.
Õhtupoolikuks jõudsime koju, aga kuna ma olin niii väsinud, sest eelneval ööl ei saanud ma sõba silmale, otsustasin ma Mati varakult külla kutsuda. Hommikul ärgates olid nemad juba linna peal, pidin ise ka minema, sest loodetavasti pidi pangakaart tänaseks valmis olema. Õnneks tulid nad peagi koju, andsid nõu, milliste liinidega linna tagasi saada ja muud.
Aga vahepeal, kui ma üksinda kodus olin, helistati mulle Job Center’ist. Et ta on leidnud mulle ideaalse töö, et tulgu ma kohale, siis saan täpsema ülevaate oma ehk tulevasest tööst. Loomulikult tuli maksta ka vahendustasu, 50 dollarit. Aga selle saan tagasi juhul, kui mul selle tööandjaga midagi välja ei tule. Konks on aga selles, et wet seasoni pärast on see koht tänasest suletud, avatakse uuesti mais. Seega olen ma kindel, et kui ma isegi seda tööd ei saa, ei saa ma ka seda vahendustasu tagasi.
Natukene sellest tööotsast, mis mul pm olemas on: 6h kaugusel Darwinist, teeäärne peatuspaik, pigem rohkem kohalikele ja aborigeenidele kui muule rahvale, sest seal pole turiste, vot nii outback see just ongi. Töö ülesanded siis: kaupluses teenindamine, kaupade lettidele panemine, kauba mahalaadimine, koristamine, kiirsöögikohas aitamine(kõigega). Iva ka sellest, et vaja on just naistöötajaid, sest aborigeenidel on see kombekohane, et suhelda võib vaid võõra naisterahvaga. Söök ja elukoht on nende poolt tagatud, samuti ka tööriietus, sest seal ei või kanda toppe, pole abode suhtes viisakas, muidu peavad sind litsiks ning ei külasta seda poodi enam. Samuti saan ka iga ostu pealt soodustusi. Job center’ist üteldi, et nädalas peaks kuskil 600-650 kätte saama, sealt on juba maksud maha võetud. (kohalikku raha ikkaJ). Samuti üteldi sealt, et selle koha manager helistab mulle täna, et kokku saada ja vaadata, et kas ma ikka sobilik olen, aga mida ma täna saanud pole on just see telefoni kõne. Kui tänase päeva jooksul ta ei helista, võtan ma ise temagahomme ühendust.
Mõni vahva infokilluke veel: seal puudub telefonil levi, interneti kasutamise kohta puudub info, nädalas korra-kaks käib kaubaauto, asub jõe kaldal, kus ujuda ei tohi, sest seal on liiga palju liiga ohtlikke krokodille, tee pole asfalteeritud, teisi päkkereid seal pole....noh, täielik outback. Ja leping on mõeldud kolmeks kuuks või isegi enam. Vot.
Eks ma võtan temaga homme siis ise ühendust. Ja linna on ka vaja minna, sest suutsin oma job center’ist saadud paberid internetipunkti maha unustada! Samuti pean ka telefoni laadima, täna unustasin selle täielikult ära:SJ
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud. Bussijaama minnes kuulsin äkitselt inimesi eesti keelt rääkimas. Jooksin kokku ühe Saaremaalt pärit paariga, et nemad alustava oma kojusõitu homme, läbi Tai. Ainuke töö, mida nad teinud on, oli farmis. Töötasid kolm kuud järjest, ja sellega suudeti ära elada kogu ülejäänud aeg. Nagu ma aru sain. Ja täna helistas ka isa. Et kuidas mul läheb ja mis plaanid mul on. Väga tore temastJ. Palus mul uurida jahi võimaluste koha Austraalias, et äkki tuleb tema ka siia. Hea, kui keegi seda lõbu omale lubada saab!
Nüüd aga, jällekuulmiseni. Olege vahvad-toredad-mõnusad edasi ja ärge nii palju muretsega, küll kõik asjad jooksevad ise paika, kõik omal ajal!
Musid-musid-kallid-kallid!
Kas olete valmis?!
Eile hommikul võetigi mind hosteli juurest peale, enne seda teavitasin ka andreid , priitu ja anttit, neil kõigil oli nagu, midaaa....et kas lähen üksi ja et kas ma ikka aadressi ka tean jmsJ. Hea, kui ma neid eluvendi ka üllatada suutsinJ.
Pean tunnistama, et auto oli igavene logu, aga nad olid seda oma ühise „venna“ käest lananud. Põhiline, et sõitis. Kohale jõudes olin ma sõna otseses mõttes sõnatu. Hämmingus! Ookean on meist kuskil 50m kaugusel, elame teisel korrusel, 2 magamistuba, elutuba, 2 terrassi, bassein! + kõik muu vajalik eluks olemas. Isegi raamatud olid riiulis ja kohvi valmis joomiseksJ(noh, selle viimasega natukene liialdasin, aga ikkagiJ). Nad ise on jubeeee vabameelsed pohhuistid, kes ei muretse üldse millegi pärast. Neid kohe üldse ei kõiguta, mida teised arvata võivad. See mulle meeldib, sellest kompleksist on ka minul vaja üle saada.
Päev jätkus sellega, et Mel’i õde tuli siia ja tõi nende lapse siia, nimi on tal Kalila. Jube armas põngerjasJ. Õnnestus ka mõned tunnid basseinis veeta. Vot see oli mõnus. Saate aru, ma veetsin alla 20min päikese käes ja ma tunnen, kuidas ma põletada sain. Enam ma niimoodi päikesega ei jama, see on kindel:P
Seejärel otsustasime minna ja teha natukene off-roading’ut ja ujuda ka natukene. Peab ütlema, et selle pereisa sõidustiil on väga....lohakas, õnneks nad vahetasid peagi kohadJ. Kahjuks oli üks järvedest ära kuivanud, seega otsisime ülesse ühe allika, mis voolab ilusti kärestikust alla ja lõpuks liitub jõega. Seal oli küll hoiatav silt üleval, et mitte ujuda, aga nemad ei hoolinud sellest. Mina igatahes ei riskinud, olin lihtsalt lummatud sellest loodusest.
Õhtupoolikuks jõudsime koju, aga kuna ma olin niii väsinud, sest eelneval ööl ei saanud ma sõba silmale, otsustasin ma Mati varakult külla kutsuda. Hommikul ärgates olid nemad juba linna peal, pidin ise ka minema, sest loodetavasti pidi pangakaart tänaseks valmis olema. Õnneks tulid nad peagi koju, andsid nõu, milliste liinidega linna tagasi saada ja muud.
Aga vahepeal, kui ma üksinda kodus olin, helistati mulle Job Center’ist. Et ta on leidnud mulle ideaalse töö, et tulgu ma kohale, siis saan täpsema ülevaate oma ehk tulevasest tööst. Loomulikult tuli maksta ka vahendustasu, 50 dollarit. Aga selle saan tagasi juhul, kui mul selle tööandjaga midagi välja ei tule. Konks on aga selles, et wet seasoni pärast on see koht tänasest suletud, avatakse uuesti mais. Seega olen ma kindel, et kui ma isegi seda tööd ei saa, ei saa ma ka seda vahendustasu tagasi.
Natukene sellest tööotsast, mis mul pm olemas on: 6h kaugusel Darwinist, teeäärne peatuspaik, pigem rohkem kohalikele ja aborigeenidele kui muule rahvale, sest seal pole turiste, vot nii outback see just ongi. Töö ülesanded siis: kaupluses teenindamine, kaupade lettidele panemine, kauba mahalaadimine, koristamine, kiirsöögikohas aitamine(kõigega). Iva ka sellest, et vaja on just naistöötajaid, sest aborigeenidel on see kombekohane, et suhelda võib vaid võõra naisterahvaga. Söök ja elukoht on nende poolt tagatud, samuti ka tööriietus, sest seal ei või kanda toppe, pole abode suhtes viisakas, muidu peavad sind litsiks ning ei külasta seda poodi enam. Samuti saan ka iga ostu pealt soodustusi. Job center’ist üteldi, et nädalas peaks kuskil 600-650 kätte saama, sealt on juba maksud maha võetud. (kohalikku raha ikkaJ). Samuti üteldi sealt, et selle koha manager helistab mulle täna, et kokku saada ja vaadata, et kas ma ikka sobilik olen, aga mida ma täna saanud pole on just see telefoni kõne. Kui tänase päeva jooksul ta ei helista, võtan ma ise temagahomme ühendust.
Mõni vahva infokilluke veel: seal puudub telefonil levi, interneti kasutamise kohta puudub info, nädalas korra-kaks käib kaubaauto, asub jõe kaldal, kus ujuda ei tohi, sest seal on liiga palju liiga ohtlikke krokodille, tee pole asfalteeritud, teisi päkkereid seal pole....noh, täielik outback. Ja leping on mõeldud kolmeks kuuks või isegi enam. Vot.
Eks ma võtan temaga homme siis ise ühendust. Ja linna on ka vaja minna, sest suutsin oma job center’ist saadud paberid internetipunkti maha unustada! Samuti pean ka telefoni laadima, täna unustasin selle täielikult ära:SJ
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud. Bussijaama minnes kuulsin äkitselt inimesi eesti keelt rääkimas. Jooksin kokku ühe Saaremaalt pärit paariga, et nemad alustava oma kojusõitu homme, läbi Tai. Ainuke töö, mida nad teinud on, oli farmis. Töötasid kolm kuud järjest, ja sellega suudeti ära elada kogu ülejäänud aeg. Nagu ma aru sain. Ja täna helistas ka isa. Et kuidas mul läheb ja mis plaanid mul on. Väga tore temastJ. Palus mul uurida jahi võimaluste koha Austraalias, et äkki tuleb tema ka siia. Hea, kui keegi seda lõbu omale lubada saab!
Nüüd aga, jällekuulmiseni. Olege vahvad-toredad-mõnusad edasi ja ärge nii palju muretsega, küll kõik asjad jooksevad ise paika, kõik omal ajal!
Musid-musid-kallid-kallid!
26.11.2009
Hey, guys, u just can’t believe what happened to me!!!!!!!!!
No nii, läksin mina siis pärast õhtusööki terrassile, oma raamatuga. Seal istus üks vanem meesterahvas, kutsus mind oma lauda istuma, mida ma ka tegin. Mujal poleks ma loomulikult seda teinud, aga kuna me olime mõlemad bakkeri terrasil, mõtlesin ma et miks ka mitte. Jutt suhteliselt jooksis meil, ostis mulle mõned koolad, seejärel suundusime me välja tänavale, et maha istuda mõnes pubis. Charlie’ga olime eelnevalt väisanud ühte head kohta, sinna suundusime tänagi. Seal ostis ta mulle veel ühe koola, seejärel hakkas mingi kitarrist laulma. Õnneks polnud pubi väga ülerahvastatud, seega pm kogu hiline seltskond, kes seal oli, tantsis kaasa selle laulutüübi rütmis. Ühesõnaga, järgmisel hetkel istusin ma kohalike lauas, too sama vanem meesterahvas ka kaasas, ja hakkasime siis jututeemat üles võtma.
Nii, seal oli siis see kohalikest paar, Matt&Mel, Matt tundus kuidagi karvase võtu, habema ja vuntsidega, Mel oli aga selline tantsu-ja laululõvi. Meenutas natu-natukene minu kõige kallimat tädiJ. Ja nii me siis saimegi jutu peale, et kust ma pärit ja mida ma teen ja kuhu edasi minek. Vihjasin siis neile, et näete, mul on au-pairi kogemus Itaaliast ja Sotimaalt, ja selle peale....ise ma ka ei usu...pakkusid nad mulle tööd...ja elukohta! Et Mel on hetkel kodune, Matt töötab pikki päevi, ja tulid täna õhtul välja, et tähistada oma uue ridaelamuboksi soetamist. Mel’il plaanis tagasi tööle minna, aga kuna daycare on liiga kallis, siis plaanis ta tegema hakata öiseid vahetusi. Aga kuna sellise elurütmiga, et päeval oled lapsega ja öösel töötad,oleks elu suhteliselt....keeruline. Selle peale nad siis pakkusidki mulle tööd lapsehoidjana ja elukohta ka. Ainuke tingimus on, et ma peaksin tuba jagama nende 18kuuse tütrega. Esmapilgul võib see tunduda kahtlane, tegelikult siiamaani tundub, kuid mida õhtu edasi, seda rohkem olen ma sellest huvitatud. 12-ne ringis hakkasid nad pubi sulgema, seega liikusime edasi Monssoon’i. See sama vanem tüüp ikka meiega. Rääkisid nemad mulle oma elust, rääkisin mina oma elust, aga too vanem tüüp tundis ennast kuidagi kõrvalisena, et näed, ma polegi temast tegelikult huvitatud. Õnneks visati ta peagi Monssoon’ist välja. Mitte küll kõige leebemal moel.
Nonii, ja nüüd ongi mul selline kokkulepe, et homme 8.30 võtavad nad mind peale, sest hakkavad ise ka alles kolima, (nad tegid lepingu alles täna:O), ja liigume edasi nende uude majja, õigemine, nagu nad ütlesid, meie uude majjaJ. Kuna ma andsin neile teada, et tegelikult pole see lapsehoidmine üldse minu teema, siis Mel, kes on töötanud hospitality valdkonnas alates 15-aastaselt (nüüd on ta 23.a), lubas mind aidata ja selles valdkonnas tööd leida. Kui töö leian ja palka saan, panustan ka mina üüri maksmisesse. Võin nende juures elada nii kaua kui tahan, söögi ja voodi tagavad nemad mulle.
Ma siis küsisin ka, et miks te sellise pakkumise mulle tegite, ja tema vastus oli umbes selline:
Mul on olnud raske elu, vanemad on kunagi kasutanud narkootikume, ta on isegi tänaval elanud, ja ta teab, kui raske see on olnud. Aga arvstades seda, et mina pole veel kohalik ka, siis see saab mulle veelgi raskem olema. Ja seda ka, et tavaliselt ei usalda ta inimesi, kuid mina pidin talle meeldima. Sama lugu ka Matt’iga, et tavaliselt talle ei meeldi inimesed, aga et just minu vastu tekkis tal huvi ja usaldus.
Ma rääkisn talle ka seda, et kui kahtlane see pakkumine mulle tundub....ja küsisin lisaks veel kõiksugu küsimusi. Õhtu lõpuks leppisime kokku, et me teeme omavahel lepingu, kus seisab kirjas kogu vajalik, kirjutame alla ja sellest saabki ametlik tõestus sellest, et me hakkame koos elama.
Kahtlane, eks????? Aga tundub, et siiski võimalik. Eks paistab, mis homne päev toob. Igatahes äratan ma andrei vara hommikul ülesse, et talle teada anda, kuhu ma lähen, ja et kui see ikkagi on mingi mäda teema, et ta sellisel juhul ikkagi aitaks mind.
Everything is possible in AustraliaJ. So let’s hope for the best! I’ll let u knowJ
Lot’s of love,
Aussie KülliJ
Hey, guys, u just can’t believe what happened to me!!!!!!!!!
No nii, läksin mina siis pärast õhtusööki terrassile, oma raamatuga. Seal istus üks vanem meesterahvas, kutsus mind oma lauda istuma, mida ma ka tegin. Mujal poleks ma loomulikult seda teinud, aga kuna me olime mõlemad bakkeri terrasil, mõtlesin ma et miks ka mitte. Jutt suhteliselt jooksis meil, ostis mulle mõned koolad, seejärel suundusime me välja tänavale, et maha istuda mõnes pubis. Charlie’ga olime eelnevalt väisanud ühte head kohta, sinna suundusime tänagi. Seal ostis ta mulle veel ühe koola, seejärel hakkas mingi kitarrist laulma. Õnneks polnud pubi väga ülerahvastatud, seega pm kogu hiline seltskond, kes seal oli, tantsis kaasa selle laulutüübi rütmis. Ühesõnaga, järgmisel hetkel istusin ma kohalike lauas, too sama vanem meesterahvas ka kaasas, ja hakkasime siis jututeemat üles võtma.
Nii, seal oli siis see kohalikest paar, Matt&Mel, Matt tundus kuidagi karvase võtu, habema ja vuntsidega, Mel oli aga selline tantsu-ja laululõvi. Meenutas natu-natukene minu kõige kallimat tädiJ. Ja nii me siis saimegi jutu peale, et kust ma pärit ja mida ma teen ja kuhu edasi minek. Vihjasin siis neile, et näete, mul on au-pairi kogemus Itaaliast ja Sotimaalt, ja selle peale....ise ma ka ei usu...pakkusid nad mulle tööd...ja elukohta! Et Mel on hetkel kodune, Matt töötab pikki päevi, ja tulid täna õhtul välja, et tähistada oma uue ridaelamuboksi soetamist. Mel’il plaanis tagasi tööle minna, aga kuna daycare on liiga kallis, siis plaanis ta tegema hakata öiseid vahetusi. Aga kuna sellise elurütmiga, et päeval oled lapsega ja öösel töötad,oleks elu suhteliselt....keeruline. Selle peale nad siis pakkusidki mulle tööd lapsehoidjana ja elukohta ka. Ainuke tingimus on, et ma peaksin tuba jagama nende 18kuuse tütrega. Esmapilgul võib see tunduda kahtlane, tegelikult siiamaani tundub, kuid mida õhtu edasi, seda rohkem olen ma sellest huvitatud. 12-ne ringis hakkasid nad pubi sulgema, seega liikusime edasi Monssoon’i. See sama vanem tüüp ikka meiega. Rääkisid nemad mulle oma elust, rääkisin mina oma elust, aga too vanem tüüp tundis ennast kuidagi kõrvalisena, et näed, ma polegi temast tegelikult huvitatud. Õnneks visati ta peagi Monssoon’ist välja. Mitte küll kõige leebemal moel.
Nonii, ja nüüd ongi mul selline kokkulepe, et homme 8.30 võtavad nad mind peale, sest hakkavad ise ka alles kolima, (nad tegid lepingu alles täna:O), ja liigume edasi nende uude majja, õigemine, nagu nad ütlesid, meie uude majjaJ. Kuna ma andsin neile teada, et tegelikult pole see lapsehoidmine üldse minu teema, siis Mel, kes on töötanud hospitality valdkonnas alates 15-aastaselt (nüüd on ta 23.a), lubas mind aidata ja selles valdkonnas tööd leida. Kui töö leian ja palka saan, panustan ka mina üüri maksmisesse. Võin nende juures elada nii kaua kui tahan, söögi ja voodi tagavad nemad mulle.
Ma siis küsisin ka, et miks te sellise pakkumise mulle tegite, ja tema vastus oli umbes selline:
Mul on olnud raske elu, vanemad on kunagi kasutanud narkootikume, ta on isegi tänaval elanud, ja ta teab, kui raske see on olnud. Aga arvstades seda, et mina pole veel kohalik ka, siis see saab mulle veelgi raskem olema. Ja seda ka, et tavaliselt ei usalda ta inimesi, kuid mina pidin talle meeldima. Sama lugu ka Matt’iga, et tavaliselt talle ei meeldi inimesed, aga et just minu vastu tekkis tal huvi ja usaldus.
Ma rääkisn talle ka seda, et kui kahtlane see pakkumine mulle tundub....ja küsisin lisaks veel kõiksugu küsimusi. Õhtu lõpuks leppisime kokku, et me teeme omavahel lepingu, kus seisab kirjas kogu vajalik, kirjutame alla ja sellest saabki ametlik tõestus sellest, et me hakkame koos elama.
Kahtlane, eks????? Aga tundub, et siiski võimalik. Eks paistab, mis homne päev toob. Igatahes äratan ma andrei vara hommikul ülesse, et talle teada anda, kuhu ma lähen, ja et kui see ikkagi on mingi mäda teema, et ta sellisel juhul ikkagi aitaks mind.
Everything is possible in AustraliaJ. So let’s hope for the best! I’ll let u knowJ
Lot’s of love,
Aussie KülliJ
Sunday, November 22, 2009
Cheers, mateJ
Täna hommikul pidi siis ilmuma see kauaoodatud ajaleht. Poes maksis see kuskil alla kahe dollari, töökuulutusi oli ka suhteliselt palju, nii enam-vähem 8 lehekülge täis. Ja siinsed kuulutused on ikka sellised...suuremates mõõtmetes. Enne alustamist otsustasin minna raamatukogusse, et ei peaks neti eest maksa, wifi pidi tasuta olema. Jõusdin kohale, sain tünga, et hoopis linna teises raamatukogus on nett. Ja see raamatukogu pidi uksed avama kella ühe ajal. Seega jälle mõned tunnid passimist.
Ah ja, helistasin ka ühte kohta, kogu oma julgust kokku võttes. Mingisse crab claw island resort. 1,5h kaugusel siit. Panid mu kontaktid kirja ja palusid resume ka saata. See siis jällegi tähendas, et ma pidin neti eest maksma.
Töödega on siin jah selline lugu, et wet season’iga saab läbi ka farmitöö. Palusin küll täna andreil küsida oma sõprade käest, et äkki saab nende farmides tööd. Ise see kolmene eestlaste grupp tahab tulla linna tööle, kuhugile ehituse peale. Pakutakse ka palju koristaja ameteid, aga no ausalt, ei taha just eriti valiv olla, aga kui mul on kõrvuti tööpakkumine ööbimise ja söögiga ning koristaja amet, siis tahes-tahtmata helistan ma esimesse. Eks kui see nädal ei näkka millegagi, siis hakkan otsima ka tööd, mis mulle kohe üldse ei istu.
Nõo inimestele teadmiseks, et see inglanna, kellega koos ma tuba jagan, Charlie, on uk koopia meie GetteristJ. Eelkõige iseloomu ja suhtumise poolest, kuigi kõnnak ja riietumisstiil on copy-pasteJ
Egas midagi, soovin endale head passimist, varsti vist peaks hakkama ka päris toidu tegemise peale mõtlema. Seni olen puuvlijade ja õhtuse The Vic Club’i külastamisega läbi ajanudJ. Tänaseks kutsusid eestlased mind The Surf House’i. Eks paistab, hea meelega läheks, kui raha raiskama ei peaksJ.
(vabandan, ma tean jah, et blogi on pikk...aga v2hemalt tuulile ja vanaemale midagi lugemiseks:D)
Teile kõike head sinna eestimaale!
Täna hommikul pidi siis ilmuma see kauaoodatud ajaleht. Poes maksis see kuskil alla kahe dollari, töökuulutusi oli ka suhteliselt palju, nii enam-vähem 8 lehekülge täis. Ja siinsed kuulutused on ikka sellised...suuremates mõõtmetes. Enne alustamist otsustasin minna raamatukogusse, et ei peaks neti eest maksa, wifi pidi tasuta olema. Jõusdin kohale, sain tünga, et hoopis linna teises raamatukogus on nett. Ja see raamatukogu pidi uksed avama kella ühe ajal. Seega jälle mõned tunnid passimist.
Ah ja, helistasin ka ühte kohta, kogu oma julgust kokku võttes. Mingisse crab claw island resort. 1,5h kaugusel siit. Panid mu kontaktid kirja ja palusid resume ka saata. See siis jällegi tähendas, et ma pidin neti eest maksma.
Töödega on siin jah selline lugu, et wet season’iga saab läbi ka farmitöö. Palusin küll täna andreil küsida oma sõprade käest, et äkki saab nende farmides tööd. Ise see kolmene eestlaste grupp tahab tulla linna tööle, kuhugile ehituse peale. Pakutakse ka palju koristaja ameteid, aga no ausalt, ei taha just eriti valiv olla, aga kui mul on kõrvuti tööpakkumine ööbimise ja söögiga ning koristaja amet, siis tahes-tahtmata helistan ma esimesse. Eks kui see nädal ei näkka millegagi, siis hakkan otsima ka tööd, mis mulle kohe üldse ei istu.
Nõo inimestele teadmiseks, et see inglanna, kellega koos ma tuba jagan, Charlie, on uk koopia meie GetteristJ. Eelkõige iseloomu ja suhtumise poolest, kuigi kõnnak ja riietumisstiil on copy-pasteJ
Egas midagi, soovin endale head passimist, varsti vist peaks hakkama ka päris toidu tegemise peale mõtlema. Seni olen puuvlijade ja õhtuse The Vic Club’i külastamisega läbi ajanudJ. Tänaseks kutsusid eestlased mind The Surf House’i. Eks paistab, hea meelega läheks, kui raha raiskama ei peaksJ.
(vabandan, ma tean jah, et blogi on pikk...aga v2hemalt tuulile ja vanaemale midagi lugemiseks:D)
Teile kõike head sinna eestimaale!
No heihopsti!
Arvake ära, kes siiski kõige kiuste Au’s on...:D
Kirjutan nautkene ka päevadest, mida lennujaamade vahel siblades veetsime...lend türgist kuala lumpurisse polnud sugugi nii halb kui ma arvasin. Ja malaysia airline’si kohta ka ühtegi paha sõna ei ütle. Kõikidel kohtadel oli padi ja tekk, kõigil oma teleka võimalus...soe söök 2 korda ja muud hüved. Hullult vinge asjandus minu jaoks oli lennuplaani –ja marsruudi näitamine ekraani peal, et kui kõrgel oleme, kaua veel lendame, tuule suunda, temperatuuri, marsruudi pikkust, marsruuti kaardil, et kus hetkel oleme, millise riigi kohal, kohalikku kellaaega jms. Üpris vinge. Lennu jooksul jõudisn ära vaadata 3 filmi, sest und lihtsalt ei tulnud. Adam, Julia&Julie, 500 days with Sunny...
Kualas passisime ainult 2 tundi, selle aja jooksul üritas andrei purustada minu „roosilist“ maailmavaadet... a la, et Bush oli samasugune nagu Putin, kuidas kõik poliitikud tegelikult narkootilis aineid kasutavad ja kuidas tegelikult pole maailams olemas ühtegi head kõrgel positisoonil olevat isikut. Vb kui välja arvatud Bill Gates. Tema suhtes oli ta arvamus veidikene positiivsem....aga sigadusi olevat ka tema teinud.
Lend singapuri kestis alla tunni, seega probleeme polnud.
Linna peal tuuritades leidime üles sellise koha nagu Hippo Tours, ostad ühe päeva pileti 23 dollari eest, on võimalus kasutada nelja erinevat linnaekskursiooni.
Ja muideks, Singapur on minu arvamust mööda üks maailma vingemaid linnu! Kõik on sõbralikud, linna ise meeletule puhas jm. Andrei teadis ka rääkida, et maha sülitamise eest tehakse siin trahve, hiljem nägin seda juttu kinnitavaid silte kah. Ja narkootikumide omamine toob kaasa surmanuhtluse. Päris karm, ah?
Üheks kõige vingemaks hetkeks pean ma seda, kui me läksime oma viimasele linna tuurile, moonlight show’le sealse saare peal. Sinna sõitu alustades tundus ilm natuke kahtlane juba, ennem oli ikka nii 35 kraadi. Ja siis kui kohale jõudsime, hakkaski vihma sadama, nagu ämbrist, ja ma ei liialda. Kahjuks oli mul läpakas kaasas, ei saanudki sooja vihma kätte hullama minna. Sellest olenemata sõitsime mõned tiirud sky train-iga, saime väikese ülevaate sellest tulevasest kasiino-saarest. A ja veel teadmiseks, et me sõitsime selliste double-decker’itega, millel katust polnud. Tagasiteel hakkas vihmasadu lakkama, aga kogu bussi sisemus ujus. Olenemata märjast persealusest ja näkku lendavatest vihmapiskadest, otsustasin tagasiteel ülemisel korrusel istuda. Vot see oli vinge. Buss kihutab kuskil nii 80 km/h, soe tuul puhub näkku, seltskond oli ümberringi kirju...ja kõigil oli hea olla. Sellel reisil sai minust natukeseks ka kangelane. Buss sõitis juba, kui me kuulsime, et kaks tüüpi karjuvad meie taga. Ja ma olin ainuke, kes raatsis püsti tõusta ja bussijuhti sellest teavitada. Nad ei jõudnud mina ära tänada. Ja no mõistetav ka, taksoga sõitmine linna keskusesse maksab seal maal ikka paraja summaJ
Linn nähtud, plaanisime inimeste kombel hostelis magada, et saaks pesta jm. Aga selleks oli minul kindlasti lennujaama minna, sest kotid olid ju seal. Sinna jõudes selgus, et me mõlemad olime niii meeletult väsinud, et tagasisõidust ja hostelite otsimisest poleks õiget sotti saanud. Ja no tuleb ka tõdeda, sellisel viisil saime ka raha säästa. Õnneks leidsime laste mängunurga, kus oli pehme vaip maas ja suuuuur lcd teler näitas multikaid. Magamiskott kulus tollel ööl ära küllJ.
Austraaliasse lend oli suhteliselt ok, kõigest 5 tunni ringi. Kahjuks ei tulnud lennu peal üldse und. Ja ega andrei sellele juures abiks ka ei olnud.
Maandudes sattusin ma tõesti imepisikesse lennujaama. Kes teisit teavad tartu oma, siis arvestage, et see oli maksimaalselt poole suurem, mitte rohkem. Esimeses check lauas polnud probleeme, pagasi sain kätte siis, kui nuuskiv koer selle üle oli kontrolliud. Järgmises passi deskis pidin oma kohvri sisu ette näitama. No tore lugu oli selles, et ega ta juba algusest saati ei tahtnud kinni minna....eks kujutage siis ette, millist vaeva ma nägin, et see uuesti kinni saada. Minult võeti ära ainult õunad, mida ma lihtsalt ennem ei taibanud välja võtta. Ja sellega oligi asi korras. Kuid sellest olenemata arvan, et riiki siseneda on lihtsam suurema lennujaama kaudu, vähem kontrolle, kui neid kartma peaksJ
Esimesena andis tunda see, et nüüd AU’s olen, oli niiskus. Kell oli viis hommikul, ja minul higi lihtsalt voolas ojadena. Ootasime natuke, lennu peal saime tuttavaks ühe iirlasega, kelle nime ma järjekordselt ei mäleta, ja võtsime takso, et linna sõita. Kui seltskond on suurem kui 2 inimest, on takso igati mõtekam. Kui kahekesi olete, siis oodake airport shuffle busse, need toovad ka linna.
Enne kella kuute hommikul olimegi linnas, sõidu ajal jäi silma vaid siinne punane pinnas. Andrei sõbrad olid meile soovitanud kahte hostelit, valisime lähima, öö maksab 25 dollarit, ehk siis alla 250eegu. Tingimused on super head, hosteli nimi Melaleuca.
Järgmise päeva hommikul tegime kõik vajaliku ära: TFN number, telefoni number, pangakonto ja viisa kleebis. Natukene tsillisime ka linnas ringi. Sellel hommikul nägin ma esimest korda elus ookeani. Korralikku elamust ei saanud, sest ümberringi olid sadamad ja muud, aga ainuüksi teadmisest piisasJ
Öö peale saime üpris varakult, enne magama minemist käisime söömas kohas nimega The Vic club. Küsid hostelist voucheri, ostad koha pealt joogi ja saad söögi tasuta. Jook maksab 2.50 dollarit. Igati hea. Ka täna käisin seal söömas, oma toakaaslase Charlei’ga. Pärit Inglismaalt, ka 19 tütarlapsJ. Kutsus mind kuu lõpuks Broom’i poole, aga ma ei tea, peaks ikka enne siin tööd leidma. Kuhu sa muidu reisid, kui raha otsas ja koha peal pead ka mitu aega ootama, et näkkaks. Kui näkkab. See selleks.
Tänase päeva olen suht lihtsalt lebotanud. Ärkasin üles kuskil 13 ringis, ostsin poest banaanid, sõin hommikust ja jalutasin natuke pargis ringi. Hiljem lugesin terrassil raamatut ja nii see päev mööduski. Andrei sõbrad jõudsid ka täna linna, ta pidi nendega kokku saama, seega enamuse päeva olengi üksinda veetnud. Ah ja, andrei suutis täna passi ära kaotada, hea mees, eks?:)
Homme on tähtis päev, sest pidi ilmuma ajaleht tööpakkumistega. Et siis varakult ülesse ja helistama, mis muud siin ikka teha. Ega selles linnas polegi midagi teha. Darwinis elab vaid mõned tuhanded inimesed, vaatamisväärsusi pole. Ah ja, nood samad eestlased kutsusid homseks õhtks välja ka, et mingile wawes show’le minna. Eks paistab, kuidas kulgeb. Peaasi, et ma mingi tööotsa leian. Päevas kulub siin maal ikka rohkem kui ma arvata oskasin. Täna kulus söögi peale 8,5 dollarit. Samuti ostsin veel vajalikku ka poest, kokku summaga 20 dollarit. Samuti maksin ka homse päeva hosteli tasu, 25. Kokku teeb see ju 45 dollarit/440.-. ja kui nii edasi, siis varsti on küll raha otsas. Veel nii palju, et koos andrei ja tema sõpradega olles tunnen, et ma olen nagu lisa pagas, milleta oleks palju parem. Seda arvan ma neid arvavat ja tunnen ise ka sama. Eks paistab. Nagu ma ütlesin, peaasi, et ma töö saaksin. Nt too inglanna, kellega tuba jagan, ta ei ole tööd leidnud juba 3 nädalat. Kuigi kogemust tal on, keel ka ning pealehakkamisest puudust pole.
Ps: telefoni number on 0423258603.
until the next time,
xoxox
Arvake ära, kes siiski kõige kiuste Au’s on...:D
Kirjutan nautkene ka päevadest, mida lennujaamade vahel siblades veetsime...lend türgist kuala lumpurisse polnud sugugi nii halb kui ma arvasin. Ja malaysia airline’si kohta ka ühtegi paha sõna ei ütle. Kõikidel kohtadel oli padi ja tekk, kõigil oma teleka võimalus...soe söök 2 korda ja muud hüved. Hullult vinge asjandus minu jaoks oli lennuplaani –ja marsruudi näitamine ekraani peal, et kui kõrgel oleme, kaua veel lendame, tuule suunda, temperatuuri, marsruudi pikkust, marsruuti kaardil, et kus hetkel oleme, millise riigi kohal, kohalikku kellaaega jms. Üpris vinge. Lennu jooksul jõudisn ära vaadata 3 filmi, sest und lihtsalt ei tulnud. Adam, Julia&Julie, 500 days with Sunny...
Kualas passisime ainult 2 tundi, selle aja jooksul üritas andrei purustada minu „roosilist“ maailmavaadet... a la, et Bush oli samasugune nagu Putin, kuidas kõik poliitikud tegelikult narkootilis aineid kasutavad ja kuidas tegelikult pole maailams olemas ühtegi head kõrgel positisoonil olevat isikut. Vb kui välja arvatud Bill Gates. Tema suhtes oli ta arvamus veidikene positiivsem....aga sigadusi olevat ka tema teinud.
Lend singapuri kestis alla tunni, seega probleeme polnud.
Linna peal tuuritades leidime üles sellise koha nagu Hippo Tours, ostad ühe päeva pileti 23 dollari eest, on võimalus kasutada nelja erinevat linnaekskursiooni.
Ja muideks, Singapur on minu arvamust mööda üks maailma vingemaid linnu! Kõik on sõbralikud, linna ise meeletule puhas jm. Andrei teadis ka rääkida, et maha sülitamise eest tehakse siin trahve, hiljem nägin seda juttu kinnitavaid silte kah. Ja narkootikumide omamine toob kaasa surmanuhtluse. Päris karm, ah?
Üheks kõige vingemaks hetkeks pean ma seda, kui me läksime oma viimasele linna tuurile, moonlight show’le sealse saare peal. Sinna sõitu alustades tundus ilm natuke kahtlane juba, ennem oli ikka nii 35 kraadi. Ja siis kui kohale jõudsime, hakkaski vihma sadama, nagu ämbrist, ja ma ei liialda. Kahjuks oli mul läpakas kaasas, ei saanudki sooja vihma kätte hullama minna. Sellest olenemata sõitsime mõned tiirud sky train-iga, saime väikese ülevaate sellest tulevasest kasiino-saarest. A ja veel teadmiseks, et me sõitsime selliste double-decker’itega, millel katust polnud. Tagasiteel hakkas vihmasadu lakkama, aga kogu bussi sisemus ujus. Olenemata märjast persealusest ja näkku lendavatest vihmapiskadest, otsustasin tagasiteel ülemisel korrusel istuda. Vot see oli vinge. Buss kihutab kuskil nii 80 km/h, soe tuul puhub näkku, seltskond oli ümberringi kirju...ja kõigil oli hea olla. Sellel reisil sai minust natukeseks ka kangelane. Buss sõitis juba, kui me kuulsime, et kaks tüüpi karjuvad meie taga. Ja ma olin ainuke, kes raatsis püsti tõusta ja bussijuhti sellest teavitada. Nad ei jõudnud mina ära tänada. Ja no mõistetav ka, taksoga sõitmine linna keskusesse maksab seal maal ikka paraja summaJ
Linn nähtud, plaanisime inimeste kombel hostelis magada, et saaks pesta jm. Aga selleks oli minul kindlasti lennujaama minna, sest kotid olid ju seal. Sinna jõudes selgus, et me mõlemad olime niii meeletult väsinud, et tagasisõidust ja hostelite otsimisest poleks õiget sotti saanud. Ja no tuleb ka tõdeda, sellisel viisil saime ka raha säästa. Õnneks leidsime laste mängunurga, kus oli pehme vaip maas ja suuuuur lcd teler näitas multikaid. Magamiskott kulus tollel ööl ära küllJ.
Austraaliasse lend oli suhteliselt ok, kõigest 5 tunni ringi. Kahjuks ei tulnud lennu peal üldse und. Ja ega andrei sellele juures abiks ka ei olnud.
Maandudes sattusin ma tõesti imepisikesse lennujaama. Kes teisit teavad tartu oma, siis arvestage, et see oli maksimaalselt poole suurem, mitte rohkem. Esimeses check lauas polnud probleeme, pagasi sain kätte siis, kui nuuskiv koer selle üle oli kontrolliud. Järgmises passi deskis pidin oma kohvri sisu ette näitama. No tore lugu oli selles, et ega ta juba algusest saati ei tahtnud kinni minna....eks kujutage siis ette, millist vaeva ma nägin, et see uuesti kinni saada. Minult võeti ära ainult õunad, mida ma lihtsalt ennem ei taibanud välja võtta. Ja sellega oligi asi korras. Kuid sellest olenemata arvan, et riiki siseneda on lihtsam suurema lennujaama kaudu, vähem kontrolle, kui neid kartma peaksJ
Esimesena andis tunda see, et nüüd AU’s olen, oli niiskus. Kell oli viis hommikul, ja minul higi lihtsalt voolas ojadena. Ootasime natuke, lennu peal saime tuttavaks ühe iirlasega, kelle nime ma järjekordselt ei mäleta, ja võtsime takso, et linna sõita. Kui seltskond on suurem kui 2 inimest, on takso igati mõtekam. Kui kahekesi olete, siis oodake airport shuffle busse, need toovad ka linna.
Enne kella kuute hommikul olimegi linnas, sõidu ajal jäi silma vaid siinne punane pinnas. Andrei sõbrad olid meile soovitanud kahte hostelit, valisime lähima, öö maksab 25 dollarit, ehk siis alla 250eegu. Tingimused on super head, hosteli nimi Melaleuca.
Järgmise päeva hommikul tegime kõik vajaliku ära: TFN number, telefoni number, pangakonto ja viisa kleebis. Natukene tsillisime ka linnas ringi. Sellel hommikul nägin ma esimest korda elus ookeani. Korralikku elamust ei saanud, sest ümberringi olid sadamad ja muud, aga ainuüksi teadmisest piisasJ
Öö peale saime üpris varakult, enne magama minemist käisime söömas kohas nimega The Vic club. Küsid hostelist voucheri, ostad koha pealt joogi ja saad söögi tasuta. Jook maksab 2.50 dollarit. Igati hea. Ka täna käisin seal söömas, oma toakaaslase Charlei’ga. Pärit Inglismaalt, ka 19 tütarlapsJ. Kutsus mind kuu lõpuks Broom’i poole, aga ma ei tea, peaks ikka enne siin tööd leidma. Kuhu sa muidu reisid, kui raha otsas ja koha peal pead ka mitu aega ootama, et näkkaks. Kui näkkab. See selleks.
Tänase päeva olen suht lihtsalt lebotanud. Ärkasin üles kuskil 13 ringis, ostsin poest banaanid, sõin hommikust ja jalutasin natuke pargis ringi. Hiljem lugesin terrassil raamatut ja nii see päev mööduski. Andrei sõbrad jõudsid ka täna linna, ta pidi nendega kokku saama, seega enamuse päeva olengi üksinda veetnud. Ah ja, andrei suutis täna passi ära kaotada, hea mees, eks?:)
Homme on tähtis päev, sest pidi ilmuma ajaleht tööpakkumistega. Et siis varakult ülesse ja helistama, mis muud siin ikka teha. Ega selles linnas polegi midagi teha. Darwinis elab vaid mõned tuhanded inimesed, vaatamisväärsusi pole. Ah ja, nood samad eestlased kutsusid homseks õhtks välja ka, et mingile wawes show’le minna. Eks paistab, kuidas kulgeb. Peaasi, et ma mingi tööotsa leian. Päevas kulub siin maal ikka rohkem kui ma arvata oskasin. Täna kulus söögi peale 8,5 dollarit. Samuti ostsin veel vajalikku ka poest, kokku summaga 20 dollarit. Samuti maksin ka homse päeva hosteli tasu, 25. Kokku teeb see ju 45 dollarit/440.-. ja kui nii edasi, siis varsti on küll raha otsas. Veel nii palju, et koos andrei ja tema sõpradega olles tunnen, et ma olen nagu lisa pagas, milleta oleks palju parem. Seda arvan ma neid arvavat ja tunnen ise ka sama. Eks paistab. Nagu ma ütlesin, peaasi, et ma töö saaksin. Nt too inglanna, kellega tuba jagan, ta ei ole tööd leidnud juba 3 nädalat. Kuigi kogemust tal on, keel ka ning pealehakkamisest puudust pole.
Ps: telefoni number on 0423258603.
until the next time,
xoxox
15.11.2009
Täna varahommikul algas minu seiklus, mis on pikka aega tundunud juba niiii võimatuna. Aga hetkel on mul selle üle siiralt hea meel, sain vajalikul ajal kodus olla.
Hommik algas nagu iga teinegi, absoluutselt polnud närvi sees, imelik:P
Lend riiga oli normaalne, eriti lennu ajal ei suhelnud, ta pooldas pigem unemati seltskonda minu asemel. Ei heida ette, oli vaja natuke ka omaette mõelda, et kuhu pärapõrgusse ma minemas olen:S:D
Riias ta samuti magas, ja ega sel eriti pikalt passima ka ei pidanud, natuke üle tunni. Istanbul sõites sain koha akna alla, hea variant oli. Sain teada, et türgi on ilus, seda enam ilusam mida kõrgemal oledJ
Aga kui nüüd pärsi aus olla, siis ma sain positiivse elamuse osaliseks. Eeldasin, et egipt ja türgi on sama...sitased. aga ei , mulle siin isegi meeldis. Mehed küll vahivad, aga õnneks olin ma kahe noormehe seltskonnas. Meiega liitus keegi hollandlane, kelle nime ma mingi hinna eest ei mäleta...elab hetkel Gruusias, aga tundus, et ta on kogu maailma juba läbi käinud. Ja kiituseks hollandlaste kohta, no on nad alles viisakad....kas kannan sinu kotte, avan ukse, lasen enne sisse/välja jne. Aga Türgi kiituseks peab ka ütlema, et egipti kombed on kõvasti sisse tulnud. Ei räägi inglise keelt, juhatab selli nr. 1 juurde, tema tüübi nr. 2 juurde, see kaks soovitab minna uuesti ühe juurde. Jne. Jama oli meil ka.
Tulles lennujaamast välja, jätsime oma pagasi pakhoidu, linna pealt tagasi tulles otsustasime kolmekesi veel istuda ja rääkida, enne kui ta lend väljub...aga oh imet, meid ei lastud passikontrollist läbi. Et tehke check-in ja siis uuesti. Aga teate, siin sellist süsteemi pole, et 24h enne lendu saada oma pagasi ära anda ja lennujaama pehmetele diivanitele logelema minna. Desk avatakse umbes nii 2h enne lendu. Ehk siis homme kella ühe paiku. No on alles süsteemid. Ja siis jookse veel enne seda terve lennujaam läbi, sest tüüp nr 539 ütles, et domestic gate’st saame sisse, ja otse loomulikult asus see teiselpool lennujaama. Jne. Kujutage siis ise ette...ajab ikka natuke vihale ka. Siinpol pole ka ühtegi pehmet istekohta, va kohvikud.
Ja veel mis, siin EI OLE wifi’t. Mina ei mõista, ja ise tahavad eu’ga liituda. Õnneks keegi sell nr 8878 ütles meile midagi ka õieti. Saatis meid ainukesse kohta, kus siin netti saab. Aga otse loomuliklt pidime sealt midagi ostma, nt plekkpurgis oleva koka hinnaks oli 7 liiri, ehk siis sinna 50.- kanti. Linna peal süües maksis sama pudel 3 liiri. Nojah, lennujaama asi.
Nüüd siis püüame veeta ühte ööd siin kõvade pinkide peal ja loodame, et homse check-in’ga probleeme ei tule. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas ma selle sõidu singapuri üle elan. Lend sinna kestab kokku veidi üle 13h, vahepeal teeme 2h pausi kuala lumpuris. Aga noh, ühe pika otsa kestvus on ikkagi sinna 10h kanti. No oioioi.
Ja plaane meil ka pole. Eelkõige selle pärast, et Andreile ei meeldi plaanide tegemine, tuleb kinni haarata igast ettejuhtuvast juhusest ja leppida olukorraga. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. No ma tõesti loodan, et see ikka on nii:SJ
Jõuame kohale, magatame natuke lennujaamas, sest selleks ajaks näitab kell alles 4am. Ja siis, nagu ma kuulsin, ta tahaks 2-3 päeva niisama lebotada, sisseelamise mõttes vist. Aga olege te, kallid kodused, mureta, lähen ise siis tööd otsima. Peaasi, et me koos elamispinda jagaksime ja odavamalt läbi elaksime.
Ps, mul pole ikka veel absoluutselt närvi sees:S:D Aga tead, vanaema, äkki ongi see hea, sest kui ma Itaaliasse läksin, siis ma pabistasin niiii hirmsast....ja no vaata mis välja tuli. Olge paid-kallid-musid. Annan endast parima ikka blogi ka pidada. Ja esialgu on mu number ikka sama. Eks nädalavahetusel ajan selle ka joonde. Muahh!
xoxox
Hommik algas nagu iga teinegi, absoluutselt polnud närvi sees, imelik:P
Lend riiga oli normaalne, eriti lennu ajal ei suhelnud, ta pooldas pigem unemati seltskonda minu asemel. Ei heida ette, oli vaja natuke ka omaette mõelda, et kuhu pärapõrgusse ma minemas olen:S:D
Riias ta samuti magas, ja ega sel eriti pikalt passima ka ei pidanud, natuke üle tunni. Istanbul sõites sain koha akna alla, hea variant oli. Sain teada, et türgi on ilus, seda enam ilusam mida kõrgemal oledJ
Aga kui nüüd pärsi aus olla, siis ma sain positiivse elamuse osaliseks. Eeldasin, et egipt ja türgi on sama...sitased. aga ei , mulle siin isegi meeldis. Mehed küll vahivad, aga õnneks olin ma kahe noormehe seltskonnas. Meiega liitus keegi hollandlane, kelle nime ma mingi hinna eest ei mäleta...elab hetkel Gruusias, aga tundus, et ta on kogu maailma juba läbi käinud. Ja kiituseks hollandlaste kohta, no on nad alles viisakad....kas kannan sinu kotte, avan ukse, lasen enne sisse/välja jne. Aga Türgi kiituseks peab ka ütlema, et egipti kombed on kõvasti sisse tulnud. Ei räägi inglise keelt, juhatab selli nr. 1 juurde, tema tüübi nr. 2 juurde, see kaks soovitab minna uuesti ühe juurde. Jne. Jama oli meil ka.
Tulles lennujaamast välja, jätsime oma pagasi pakhoidu, linna pealt tagasi tulles otsustasime kolmekesi veel istuda ja rääkida, enne kui ta lend väljub...aga oh imet, meid ei lastud passikontrollist läbi. Et tehke check-in ja siis uuesti. Aga teate, siin sellist süsteemi pole, et 24h enne lendu saada oma pagasi ära anda ja lennujaama pehmetele diivanitele logelema minna. Desk avatakse umbes nii 2h enne lendu. Ehk siis homme kella ühe paiku. No on alles süsteemid. Ja siis jookse veel enne seda terve lennujaam läbi, sest tüüp nr 539 ütles, et domestic gate’st saame sisse, ja otse loomulikult asus see teiselpool lennujaama. Jne. Kujutage siis ise ette...ajab ikka natuke vihale ka. Siinpol pole ka ühtegi pehmet istekohta, va kohvikud.
Ja veel mis, siin EI OLE wifi’t. Mina ei mõista, ja ise tahavad eu’ga liituda. Õnneks keegi sell nr 8878 ütles meile midagi ka õieti. Saatis meid ainukesse kohta, kus siin netti saab. Aga otse loomuliklt pidime sealt midagi ostma, nt plekkpurgis oleva koka hinnaks oli 7 liiri, ehk siis sinna 50.- kanti. Linna peal süües maksis sama pudel 3 liiri. Nojah, lennujaama asi.
Nüüd siis püüame veeta ühte ööd siin kõvade pinkide peal ja loodame, et homse check-in’ga probleeme ei tule. Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas ma selle sõidu singapuri üle elan. Lend sinna kestab kokku veidi üle 13h, vahepeal teeme 2h pausi kuala lumpuris. Aga noh, ühe pika otsa kestvus on ikkagi sinna 10h kanti. No oioioi.
Ja plaane meil ka pole. Eelkõige selle pärast, et Andreile ei meeldi plaanide tegemine, tuleb kinni haarata igast ettejuhtuvast juhusest ja leppida olukorraga. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. No ma tõesti loodan, et see ikka on nii:SJ
Jõuame kohale, magatame natuke lennujaamas, sest selleks ajaks näitab kell alles 4am. Ja siis, nagu ma kuulsin, ta tahaks 2-3 päeva niisama lebotada, sisseelamise mõttes vist. Aga olege te, kallid kodused, mureta, lähen ise siis tööd otsima. Peaasi, et me koos elamispinda jagaksime ja odavamalt läbi elaksime.
Ps, mul pole ikka veel absoluutselt närvi sees:S:D Aga tead, vanaema, äkki ongi see hea, sest kui ma Itaaliasse läksin, siis ma pabistasin niiii hirmsast....ja no vaata mis välja tuli. Olge paid-kallid-musid. Annan endast parima ikka blogi ka pidada. Ja esialgu on mu number ikka sama. Eks nädalavahetusel ajan selle ka joonde. Muahh!
xoxox
Subscribe to:
Posts (Atom)