27.11.2009
Kas olete valmis?!
Eile hommikul võetigi mind hosteli juurest peale, enne seda teavitasin ka andreid , priitu ja anttit, neil kõigil oli nagu, midaaa....et kas lähen üksi ja et kas ma ikka aadressi ka tean jmsJ. Hea, kui ma neid eluvendi ka üllatada suutsinJ.
Pean tunnistama, et auto oli igavene logu, aga nad olid seda oma ühise „venna“ käest lananud. Põhiline, et sõitis. Kohale jõudes olin ma sõna otseses mõttes sõnatu. Hämmingus! Ookean on meist kuskil 50m kaugusel, elame teisel korrusel, 2 magamistuba, elutuba, 2 terrassi, bassein! + kõik muu vajalik eluks olemas. Isegi raamatud olid riiulis ja kohvi valmis joomiseksJ(noh, selle viimasega natukene liialdasin, aga ikkagiJ). Nad ise on jubeeee vabameelsed pohhuistid, kes ei muretse üldse millegi pärast. Neid kohe üldse ei kõiguta, mida teised arvata võivad. See mulle meeldib, sellest kompleksist on ka minul vaja üle saada.
Päev jätkus sellega, et Mel’i õde tuli siia ja tõi nende lapse siia, nimi on tal Kalila. Jube armas põngerjasJ. Õnnestus ka mõned tunnid basseinis veeta. Vot see oli mõnus. Saate aru, ma veetsin alla 20min päikese käes ja ma tunnen, kuidas ma põletada sain. Enam ma niimoodi päikesega ei jama, see on kindel:P
Seejärel otsustasime minna ja teha natukene off-roading’ut ja ujuda ka natukene. Peab ütlema, et selle pereisa sõidustiil on väga....lohakas, õnneks nad vahetasid peagi kohadJ. Kahjuks oli üks järvedest ära kuivanud, seega otsisime ülesse ühe allika, mis voolab ilusti kärestikust alla ja lõpuks liitub jõega. Seal oli küll hoiatav silt üleval, et mitte ujuda, aga nemad ei hoolinud sellest. Mina igatahes ei riskinud, olin lihtsalt lummatud sellest loodusest.
Õhtupoolikuks jõudsime koju, aga kuna ma olin niii väsinud, sest eelneval ööl ei saanud ma sõba silmale, otsustasin ma Mati varakult külla kutsuda. Hommikul ärgates olid nemad juba linna peal, pidin ise ka minema, sest loodetavasti pidi pangakaart tänaseks valmis olema. Õnneks tulid nad peagi koju, andsid nõu, milliste liinidega linna tagasi saada ja muud.
Aga vahepeal, kui ma üksinda kodus olin, helistati mulle Job Center’ist. Et ta on leidnud mulle ideaalse töö, et tulgu ma kohale, siis saan täpsema ülevaate oma ehk tulevasest tööst. Loomulikult tuli maksta ka vahendustasu, 50 dollarit. Aga selle saan tagasi juhul, kui mul selle tööandjaga midagi välja ei tule. Konks on aga selles, et wet seasoni pärast on see koht tänasest suletud, avatakse uuesti mais. Seega olen ma kindel, et kui ma isegi seda tööd ei saa, ei saa ma ka seda vahendustasu tagasi.
Natukene sellest tööotsast, mis mul pm olemas on: 6h kaugusel Darwinist, teeäärne peatuspaik, pigem rohkem kohalikele ja aborigeenidele kui muule rahvale, sest seal pole turiste, vot nii outback see just ongi. Töö ülesanded siis: kaupluses teenindamine, kaupade lettidele panemine, kauba mahalaadimine, koristamine, kiirsöögikohas aitamine(kõigega). Iva ka sellest, et vaja on just naistöötajaid, sest aborigeenidel on see kombekohane, et suhelda võib vaid võõra naisterahvaga. Söök ja elukoht on nende poolt tagatud, samuti ka tööriietus, sest seal ei või kanda toppe, pole abode suhtes viisakas, muidu peavad sind litsiks ning ei külasta seda poodi enam. Samuti saan ka iga ostu pealt soodustusi. Job center’ist üteldi, et nädalas peaks kuskil 600-650 kätte saama, sealt on juba maksud maha võetud. (kohalikku raha ikkaJ). Samuti üteldi sealt, et selle koha manager helistab mulle täna, et kokku saada ja vaadata, et kas ma ikka sobilik olen, aga mida ma täna saanud pole on just see telefoni kõne. Kui tänase päeva jooksul ta ei helista, võtan ma ise temagahomme ühendust.
Mõni vahva infokilluke veel: seal puudub telefonil levi, interneti kasutamise kohta puudub info, nädalas korra-kaks käib kaubaauto, asub jõe kaldal, kus ujuda ei tohi, sest seal on liiga palju liiga ohtlikke krokodille, tee pole asfalteeritud, teisi päkkereid seal pole....noh, täielik outback. Ja leping on mõeldud kolmeks kuuks või isegi enam. Vot.
Eks ma võtan temaga homme siis ise ühendust. Ja linna on ka vaja minna, sest suutsin oma job center’ist saadud paberid internetipunkti maha unustada! Samuti pean ka telefoni laadima, täna unustasin selle täielikult ära:SJ
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud. Bussijaama minnes kuulsin äkitselt inimesi eesti keelt rääkimas. Jooksin kokku ühe Saaremaalt pärit paariga, et nemad alustava oma kojusõitu homme, läbi Tai. Ainuke töö, mida nad teinud on, oli farmis. Töötasid kolm kuud järjest, ja sellega suudeti ära elada kogu ülejäänud aeg. Nagu ma aru sain. Ja täna helistas ka isa. Et kuidas mul läheb ja mis plaanid mul on. Väga tore temastJ. Palus mul uurida jahi võimaluste koha Austraalias, et äkki tuleb tema ka siia. Hea, kui keegi seda lõbu omale lubada saab!
Nüüd aga, jällekuulmiseni. Olege vahvad-toredad-mõnusad edasi ja ärge nii palju muretsega, küll kõik asjad jooksevad ise paika, kõik omal ajal!
Musid-musid-kallid-kallid!