No heihopsti!
Arvake ära, kes siiski kõige kiuste Au’s on...:D
Kirjutan nautkene ka päevadest, mida lennujaamade vahel siblades veetsime...lend türgist kuala lumpurisse polnud sugugi nii halb kui ma arvasin. Ja malaysia airline’si kohta ka ühtegi paha sõna ei ütle. Kõikidel kohtadel oli padi ja tekk, kõigil oma teleka võimalus...soe söök 2 korda ja muud hüved. Hullult vinge asjandus minu jaoks oli lennuplaani –ja marsruudi näitamine ekraani peal, et kui kõrgel oleme, kaua veel lendame, tuule suunda, temperatuuri, marsruudi pikkust, marsruuti kaardil, et kus hetkel oleme, millise riigi kohal, kohalikku kellaaega jms. Üpris vinge. Lennu jooksul jõudisn ära vaadata 3 filmi, sest und lihtsalt ei tulnud. Adam, Julia&Julie, 500 days with Sunny...
Kualas passisime ainult 2 tundi, selle aja jooksul üritas andrei purustada minu „roosilist“ maailmavaadet... a la, et Bush oli samasugune nagu Putin, kuidas kõik poliitikud tegelikult narkootilis aineid kasutavad ja kuidas tegelikult pole maailams olemas ühtegi head kõrgel positisoonil olevat isikut. Vb kui välja arvatud Bill Gates. Tema suhtes oli ta arvamus veidikene positiivsem....aga sigadusi olevat ka tema teinud.
Lend singapuri kestis alla tunni, seega probleeme polnud.
Linna peal tuuritades leidime üles sellise koha nagu Hippo Tours, ostad ühe päeva pileti 23 dollari eest, on võimalus kasutada nelja erinevat linnaekskursiooni.
Ja muideks, Singapur on minu arvamust mööda üks maailma vingemaid linnu! Kõik on sõbralikud, linna ise meeletule puhas jm. Andrei teadis ka rääkida, et maha sülitamise eest tehakse siin trahve, hiljem nägin seda juttu kinnitavaid silte kah. Ja narkootikumide omamine toob kaasa surmanuhtluse. Päris karm, ah?
Üheks kõige vingemaks hetkeks pean ma seda, kui me läksime oma viimasele linna tuurile, moonlight show’le sealse saare peal. Sinna sõitu alustades tundus ilm natuke kahtlane juba, ennem oli ikka nii 35 kraadi. Ja siis kui kohale jõudsime, hakkaski vihma sadama, nagu ämbrist, ja ma ei liialda. Kahjuks oli mul läpakas kaasas, ei saanudki sooja vihma kätte hullama minna. Sellest olenemata sõitsime mõned tiirud sky train-iga, saime väikese ülevaate sellest tulevasest kasiino-saarest. A ja veel teadmiseks, et me sõitsime selliste double-decker’itega, millel katust polnud. Tagasiteel hakkas vihmasadu lakkama, aga kogu bussi sisemus ujus. Olenemata märjast persealusest ja näkku lendavatest vihmapiskadest, otsustasin tagasiteel ülemisel korrusel istuda. Vot see oli vinge. Buss kihutab kuskil nii 80 km/h, soe tuul puhub näkku, seltskond oli ümberringi kirju...ja kõigil oli hea olla. Sellel reisil sai minust natukeseks ka kangelane. Buss sõitis juba, kui me kuulsime, et kaks tüüpi karjuvad meie taga. Ja ma olin ainuke, kes raatsis püsti tõusta ja bussijuhti sellest teavitada. Nad ei jõudnud mina ära tänada. Ja no mõistetav ka, taksoga sõitmine linna keskusesse maksab seal maal ikka paraja summaJ
Linn nähtud, plaanisime inimeste kombel hostelis magada, et saaks pesta jm. Aga selleks oli minul kindlasti lennujaama minna, sest kotid olid ju seal. Sinna jõudes selgus, et me mõlemad olime niii meeletult väsinud, et tagasisõidust ja hostelite otsimisest poleks õiget sotti saanud. Ja no tuleb ka tõdeda, sellisel viisil saime ka raha säästa. Õnneks leidsime laste mängunurga, kus oli pehme vaip maas ja suuuuur lcd teler näitas multikaid. Magamiskott kulus tollel ööl ära küllJ.
Austraaliasse lend oli suhteliselt ok, kõigest 5 tunni ringi. Kahjuks ei tulnud lennu peal üldse und. Ja ega andrei sellele juures abiks ka ei olnud.
Maandudes sattusin ma tõesti imepisikesse lennujaama. Kes teisit teavad tartu oma, siis arvestage, et see oli maksimaalselt poole suurem, mitte rohkem. Esimeses check lauas polnud probleeme, pagasi sain kätte siis, kui nuuskiv koer selle üle oli kontrolliud. Järgmises passi deskis pidin oma kohvri sisu ette näitama. No tore lugu oli selles, et ega ta juba algusest saati ei tahtnud kinni minna....eks kujutage siis ette, millist vaeva ma nägin, et see uuesti kinni saada. Minult võeti ära ainult õunad, mida ma lihtsalt ennem ei taibanud välja võtta. Ja sellega oligi asi korras. Kuid sellest olenemata arvan, et riiki siseneda on lihtsam suurema lennujaama kaudu, vähem kontrolle, kui neid kartma peaksJ
Esimesena andis tunda see, et nüüd AU’s olen, oli niiskus. Kell oli viis hommikul, ja minul higi lihtsalt voolas ojadena. Ootasime natuke, lennu peal saime tuttavaks ühe iirlasega, kelle nime ma järjekordselt ei mäleta, ja võtsime takso, et linna sõita. Kui seltskond on suurem kui 2 inimest, on takso igati mõtekam. Kui kahekesi olete, siis oodake airport shuffle busse, need toovad ka linna.
Enne kella kuute hommikul olimegi linnas, sõidu ajal jäi silma vaid siinne punane pinnas. Andrei sõbrad olid meile soovitanud kahte hostelit, valisime lähima, öö maksab 25 dollarit, ehk siis alla 250eegu. Tingimused on super head, hosteli nimi Melaleuca.
Järgmise päeva hommikul tegime kõik vajaliku ära: TFN number, telefoni number, pangakonto ja viisa kleebis. Natukene tsillisime ka linnas ringi. Sellel hommikul nägin ma esimest korda elus ookeani. Korralikku elamust ei saanud, sest ümberringi olid sadamad ja muud, aga ainuüksi teadmisest piisasJ
Öö peale saime üpris varakult, enne magama minemist käisime söömas kohas nimega The Vic club. Küsid hostelist voucheri, ostad koha pealt joogi ja saad söögi tasuta. Jook maksab 2.50 dollarit. Igati hea. Ka täna käisin seal söömas, oma toakaaslase Charlei’ga. Pärit Inglismaalt, ka 19 tütarlapsJ. Kutsus mind kuu lõpuks Broom’i poole, aga ma ei tea, peaks ikka enne siin tööd leidma. Kuhu sa muidu reisid, kui raha otsas ja koha peal pead ka mitu aega ootama, et näkkaks. Kui näkkab. See selleks.
Tänase päeva olen suht lihtsalt lebotanud. Ärkasin üles kuskil 13 ringis, ostsin poest banaanid, sõin hommikust ja jalutasin natuke pargis ringi. Hiljem lugesin terrassil raamatut ja nii see päev mööduski. Andrei sõbrad jõudsid ka täna linna, ta pidi nendega kokku saama, seega enamuse päeva olengi üksinda veetnud. Ah ja, andrei suutis täna passi ära kaotada, hea mees, eks?:)
Homme on tähtis päev, sest pidi ilmuma ajaleht tööpakkumistega. Et siis varakult ülesse ja helistama, mis muud siin ikka teha. Ega selles linnas polegi midagi teha. Darwinis elab vaid mõned tuhanded inimesed, vaatamisväärsusi pole. Ah ja, nood samad eestlased kutsusid homseks õhtks välja ka, et mingile wawes show’le minna. Eks paistab, kuidas kulgeb. Peaasi, et ma mingi tööotsa leian. Päevas kulub siin maal ikka rohkem kui ma arvata oskasin. Täna kulus söögi peale 8,5 dollarit. Samuti ostsin veel vajalikku ka poest, kokku summaga 20 dollarit. Samuti maksin ka homse päeva hosteli tasu, 25. Kokku teeb see ju 45 dollarit/440.-. ja kui nii edasi, siis varsti on küll raha otsas. Veel nii palju, et koos andrei ja tema sõpradega olles tunnen, et ma olen nagu lisa pagas, milleta oleks palju parem. Seda arvan ma neid arvavat ja tunnen ise ka sama. Eks paistab. Nagu ma ütlesin, peaasi, et ma töö saaksin. Nt too inglanna, kellega tuba jagan, ta ei ole tööd leidnud juba 3 nädalat. Kuigi kogemust tal on, keel ka ning pealehakkamisest puudust pole.
Ps: telefoni number on 0423258603.
until the next time,
xoxox