25.12.2009
Tere taas:D
Ja kiire jõuluaeg ongi läbi saamas....
Minu 24. Kuupäev möödus nüüd küll teistmoodi. Siin maal pole see kuupäev just eriti püha. Kõik poed on avatud ja tööinimesed töötavad. Mina kaasarvatud...
Teada oli, et kuna iga kahe nädala tagant neljapäeviti on mustade vendade maksmise päev (ehk siis päev, mil valitsus neile raha kannab), siis teadsime juba varakult, et sellest päevast saab olema üks insane päev. J loomulikult, mustad ei tee oma jõuluoste enne kui jõul käes. Ja ausalt, te ei kujuta ette kui kiire päev meil oli. Carol ja robin alustasid oma tööpäeva kella viie ajal, Nel hakkas kella kuuest pihta, Brian ja Linda seitsme ringis. Isegi mina läksin natuke varem kohale, et natukenegi abiks olla. Kuna jõgi on nii palju tõusnud, et autoga enam üle sõita ei saa, siis paljud helistavad poodi ja annavad oma tellimuse sisse. Aga kuna Brian teeb paadiga ka kommuuni sõite, kasutavad paljud ka seda võimalust. See tähendas, et tegemist oli küllaga. Ahjaa, mõned olid siiski oma jõuluostud eelnevalt teinud, eelkõige kingitused, siis 24. oli meie ülesanne need kingitused ära pakkida, kiletada (sest kui Brain need hiljem paadi peale laeb ja siis sõidab, võivad kastid vihma kätte jääda...ja seda me ei taha, et meie klientide kaup ligumärg oleks...kuigi ma arvan, et nemad erilist vahet ei teeks...) ning seejärel komuunide kaupa ära jaotada. Külmad kastid külmakambritesse viia, kuivainete kastitd veel viiendasse kohta asetada jne. Tol päeval jooksid kõik ringi nagu hullud. Kaasa arvatud kliendid. Ja nad ostavad niii palju. Hiljem, kui mul oli aega pilk lettidele visata, olid need tühjad. Hiljem linda, kes vastutab selle eest, et poes ikka kaupa jätkuks, kirjeldas oma tööpäeva. Nt et kui ta tõi 5 kasti hommikusöögi helbeid ning siis uuesti laost tagasi tuli, olid mustad kõik helbed ära ostnud.
Nt üks klien kulutas toidu peale (ja ainult toiduinete peale) 1700 kohalikku....kuskil 17 000 krooni ringis. Hull. Muud ma ie oska ütelda. Kogu hommikupooliku jooksime ringi, et teha nii palju telefonitellimusi kui võimalik ning siis 10 ringis tuli Brian tagasi paadi-rahvaga. Ja enne kui ma märgatagi suutsin, oli kell kolm pärastlõunal, jalad tulitasid, kõht oli tühi, kuid ometi oli veel nii palju teha. Õnneks oli selleks ajaks enamus paadi-rahvast läinud, seega oli natukene parem teha viimased telefoni teel tehtud tellimused. Kuigi ega eriti palju kaupa meil alles enam polnud. Kui poes juba vaiksemaks jäi, aitasin Tom’il ja Brianil kastid jõe äärde vii ja seejärel paadi peale laadid. Täiesti hull päev oli ikka. Kuskil viie ajal õnnestus mul igapäevaseid töid tegema hakata, aga mingil imelikul kombel olin mina ainuke, kes poe peal veel ringi jooksis. Withney hakkas poe esist koristama ning seda, kus teised olid ma ei tea. Koristades üritasin ma ka võimalikult kiiresti teha, sest jõululõuna pidime sööma poe esimeses osas, mis osutus just kõige mustemaks kohaks olema. Kui kliendid juba poest välja olid läinud, toodi staff’i liikemete alkohol välja. Mina tellisin omale smirnoff ice’i, viina ja mingi muu joogi segu, natuke limonaadi moodi. Samuti veel paar pudelit veini. Kogu selle päeva peale, kus lõunasöögiks oli Snickers, hakkas minu jook kiiresti pähe. Tööpäeva lõpuks olin ma nii kutu, et ei osanud jõuludeks midagi muud soovida kui ainult ühte korralikku und ja puhkepäeva. Voodisse läksin ma üpris vara...ja unumisega probleeme ei tekkinud.
Tänaseks oli plaanitud jõululõna all poes, kingituste ja kuusega. Kui küsisin, et mis kella ringis, siis üteldi et kuskil 12 ajal. Seega igaks juhuks seadsin oma äratuskella 11 peale, juhul kui ma tõesti väsinud olen, ei taha ma sisse magada. Hommikul natukene enne kella üheksat kuulsin ma, kuidas lindale (elab kohe minu kõrval) tehti hommikuäratus koos kingitusega. Ta sai stereo. Palju õnne mulle. Nüüd elab ühel pool mind lina, oma uue stereoga, ja teisel pool elavad Tom ja Withney, oma suure kodukino ja lcd teleriga:S.
Pärast linda äratust suutsin ma siiski uuesti maga jääda ja ärkasin uuesti selle peale, et äratuskell hakkas laulma „kolm vanderselli vallatut...“. ja peagi koputati minu uksele, et kus sa oled nii kaua, me kõik ootame sind. Ei noo aitäh, et et mulle siis kell 12 üteldi. Kiiresti riidesse ja ilus meik näkku suundusin ka mina alla poodi. Täitsa ilusaks oli seal kõik seatud. Kuusk ja kingitsed selle all. Laud kaetud (koos bon-bon’idega) ja kõik kohad ära ehitud. Natukne ülepakutud tundus, aga just seda ongi siin maal vaja et rohkem jõulutunnet saada. Peagi hakkasime kingitusi avama. Ma sain 4. Natukene halvasti tundisn, et mina polegi kellelegi midagi teinud, aga hiljem tuli välja, et need kingitused tegi meiel Veronica, kes ise jõulude ajal siin polnud. Ma sain siis ühe suure ja uhke kommikarbi, mis pidi olema üks parimaid mida aussist saada. Siis sain veel suuuuure viinapudeli, sest alati kui küsiti, et mida ma joon või kust ma pärit olen...noh, ma tavaliselt vastasin..i’m from russia, we drink vodka. Siis sain veel samp ja palsami ning 3 paari boksereid ning 2 top sinna juurde. Mulle hullult meeldisid ka need bonbon’id (crackers on vist nende teine nimi...ehk siis suure kommi kujuga torbikud, üks inimene tõmbab ühest otsast teine teisest, kes suurema osa endale tõmbab, saab sealt seest tulevad kinitused ja mingi viktoriiniküsimuse, mis tuleb valjusti ette lugeda). Mina sain bonbon’ide seest nt jojo, käeketi ja krooni.
Jõulukingituste avamisel olin mina ikka korralik, tegin kõik sõlmest lahti ja eemaldasin teibi ikka korralikult. Nemad said natukene naerda, et mis asja ma teen....ning hiljem aussistusin ka mina...ehk siis rebid paberi krahh maha ja püüad kingituseni jõuda nii kiiresti ku võimalik. Pärast kingituste avamist sõitsime kõik koos bussiga jõe äärde, et näha kui palju see tõusnud oli. Kasutasime ka võimalust kala püüda. Teel jõeni laulsime bussis igivanu jõululaule ja lihtsalt lõõpisime. Kala küll ei püüdnud, aga nalja sai. Proovisime lutsu visata. Aga kiirevoolulise jõega on ebaõnnestumise tõenäosus üpris suur. Tagasi poodi tulles sõime suure ja pika lõuna ning peagi hajusime kõik laiali.
Oma tuppa jõudes oli kell kolme ringis ning siis otsustasin ka mina oma elamist natukene jõulutunde moodi sättida. Minu elutuba näeb nüüd üpris kena välja. Nel andis mulle jõulutuled, poest ostsin ka päris küünlad ja ühe pika karra. Karra rebisn natukene väiksemateks tükkideks ja kleepisin väikesed tükid seina külge. Ja nüüd põlebki minu elutoas päris küünal, jõulutuled säravad üle terve toa, karra tükid koos väikeste tähekestega kaunistavad seinu ning apelsini lõhn täidab tuba. Korraks tuli isegi päris jõulu tunne...seda seniks, kuni ma avasin ukse ja 37 kraadine leitsak mind jälle jalust niitis.
Ahjaa, täna sain korraks internetti kasutada ja tuuliga natukene rääkida. Aga siinne internet on niiiii aeglane, et näiteks orkutis oma skräppe lugeda....see võttis peaaegu terve tunni aega. Loodan, et varsti saan ka oma arvutisse interneti, saan äkki isegi skype kasutada....lihtsalt msn’ist oleks ka kasu.
Õhtupoolikul hakkas kogu seltskond uuesti kogunema. Seekord meie tubade juurde. Just natukene aega tagasi tulingi sealt. Vahva on. Kõik joome alkoholi, lobiseme niisama jumal teab millest ning naudime ilma. Koos jõulukuuse- ja tuledega.
Ahjaa, polegi teile veel rääkinud, milline mu elukoht välja näeb. Ok. Kui uksest sisse tuled, satud kohe elutuppa, telekas, väike laud 2 tooliga, sohva. Täpselt paras ruum, kus üksinda elaga. Sealt edasi paremale minnes satun kööki, kraanikauus, gaasipliit, külmkapp, selle kohal mikrolaineahi ning selle kõrval suur kapp. Selja taga on kolm puidust riiulit asjade hoidmiseks. Köök on selline pikk ja kitsas, meenutab natuken kodust koridori. Kohe köögist edasi on minu magamistuba. Suur voodi, selle kõrval väike kummut. Pea on vastu linda elutoa seina, jalutsi juures on suur ratastel garderoob. Magamistoast edasi vasakule jääb vannituba. See on natukene suur...eriti köögi kõrval. Me kõik elame nn mäe otsas, l kujulise unit’ite rodus. Ühes otsas elavad tom ja withney, siis mina olen l-tähe nurgas, minust edasi elavad linda ja nel. Carol ja Robin elavad meist natukene eemal, kahekesi koos. Brian elab kohe poe kõrval asuvas unit’is.
Vot, nüüd enam-vähem teate, kus, kuidas ja kellega ma elan. Kui neti saan, üritan ka pilte laadima hakata.
Uus nädal saab vaikne olema, õnneks saame uue aasta puhul reede, laupäeva ja pool pühapäeva vabaks. Eks arvatavasti koristame riiuleid, uuesti.
Veelkord, kauneid pühade lõppu!
Minu homne teine jõulupüha saab vaikne olema. Olen plaaninud oma konditsioneeri väga madalaks keerata ning oma jõulukingitust vaatam hakata, ehk siis Gilmore tüdrukuid. Olen ostnud ka 3 väikest krõpsupakki ja popkorni, hommikul teen ühe sokolaadikoogi ka, et oma suhkruvajadust natukene rahuldada. Ehk mingi hetk läheme ka poe juures olevasse basseini ujuma, aga eks see paistab, kui sotsiaalne ma olla tahan. Vahel on nii hea lihtsalt omaette olla, kuulata eestikeelset muusikat ja näha mitte kedagi. Aga eks seda teate te juba kõik.
Tervitage minu poolt vallot ja allanit ka jõulude puhul. Hästi kallid olete, teist aastat ilma korraliku jõuluta ma vastu ei pea. Ma mõtlen jõule ikka „mekanuka“ moodi.
Peatse kuulmiseni
Head vana lõppu
xoxoxoxoxoxo
Monday, December 28, 2009
23.12.2009
Ja käes ongi jõul!
Esmalt vabandan, et pole eriti ühenduses olnud ega ka blogi pidanud, aga eks see ole tööinimese asi...:)
Lühike ülevaade siis minu senistest tegemistest....
Tööpäevad on pikad, hommikul 8-st õhtul 6-ni. Lõuna on pool tundi, ja siis vahel saame ka 15min puhkusi ennelõunat ja pärastlõunal. Kuigi seda just eriti tihti ei juhtu. Senini oleme alustanud motelliga, tubade koristamine, linade vahetus, siis vetsude ja dusside koristamine jm seesugune. Tavaliselt on võtnud see tunni jagu aega, seejärel liigume mäest alla poodi ja juba ongi kell 9 ja seeärel avame uksed. Esimene nädal, kui nat veel siin oli, jagus meile kõigile tööd ja kliente. Igavlemist eriti ette ei tulnud. Õnneks sai esimese nädalaga enamus süsteemidest ka selgeks. Küll on aga viimased nädalad suhteliselt igavad olnud, eriti eelmine nädal. Kuna neile mustadele makstakse iga kahe nädala tagant, siis käib meil ka selline tsükkel, et maksmise nädalal on kliente küllaga, ei jõua kõiki ära teenindada, ja maksuvaba nädalal pole enam midaig teha.
Näiteks koristame me vaiksetel päevadel riiuleid. Võtame kauba riiulitelt ära, pühime tolmust puhtaks ja siis paneme kauba tagasi. Täielik kilplase töö, ausalt. Whitney hädaldab üpris palju, see teeb asja veel igavamaks. Ahjaa, väike ülevaade ka nendest töödest, mis iga päev peavad tehtud olema.
Sigareti kastide täitmine, klaaspindade puhastamine, kileribade (mis ukse ees ripuvad) pesemine, leti pesemine, juurvilja külmiku täitmine, joogikülmiku varustamine, põrandate pühkimine ja pesemine, kastide juurdetoomine, kotivarude täiendamine, poe esise koristamine (pühkimine, laudade pesemine, vetsude koristamine). Ja kõige lollim asi on see, et need mustad vennad ei pane oma prügi prügikasti. Ja siis oleme meie need, kes selle sodi üles korjama peavad. Kusjuures maa-ala pole eriti väike. Ahjaa, täna vaatasin esimest korda termomeetrit, mis oli poe küljes ja varjus. See näitas 39. Lahe, eks?:)
Sorri ka segase jutu pärast, aga pea on pulki täis ja on nii palju, millest jutustada tahaksin.
Tavaliselt pärast tööpäevi võtan ma ühe korraliku kuuma dussi ja vedelen niisama teleka ees. Või siis ukse ees, kus asub meile laud, ehk siis koht, kus tsillida. Olen ka nii kuuel korral pärast tööd kalal käinud. Mõned korrad crossingu juures, mõned korrad paadiga jõe peal. Ja see krossing on lahe koht. Kuna see on täielik pärapõrgu, ei ole siia jõe peale silda ehitatud. Selle asemel on betoonist sile tee, mis tegelikult on veel all. Üle saab ainult 4x4, ja kui wet season algab, on see võimatu, ainult paadiga. Kolmel korral olen käinud ka paadiga jõe peal. Teine kord olin ma koos Tom’i ka kahe motelli külalistega, kes siin töötasid ja igal hommikul helikopteriga tööle läksid. Need olid Ben ja Max. Geoloogid. Mõõtsid gravitatsiooni tugevust. Nendega oli äge, nägime tagasi tulles ka kolme krokodilli, üks neist oli ikka päris suur. Et neid loomi pimedas näha, on meil suur taskulamp aka tõrvik, millega jõe kaldaid valgustada. Ja krokodille on nii lihtne niimoodi leida, nende punaseid silmi on raske mitte märgata. Sel õhtul sain korraliku õppetunni, kuidas ritva õieti vette visata. Ja sain esimest korda ka elusat krevetti käes hoida. (neid kasutasime me söödana). Kahjuks pole mina midagi püüdnud, aga eks harjutamine teeb meistriks.
Kalastamise kõrval on ka muud põnevat juhtunud. Kuna Ben ja Max töötasid keset pärapõrgut, siis kuni 19.ndani oli siin ka helikopteri piloot, kes neid tööle viis ja siis hiljem ka tagasi tõi. Selle õhtul, kui meil oli õhtusöök Nat’i lahkumise auks, kohtusin ma ka selle piloodiga. Ja ta oli nõus mind kaasa võtma, nt mõnel hommikul, 5.20, kui ta poisse viima läheb. Kopteris on neli kohta, seega ideaalne kedagi kaasa lennutada. Aga too piloot Shane oli nii vinge tüüp, et ta oli nõus meid pärast tööpäeva tirule viima. Kuna ta abikaasa on venelane, siis oli ta minust ja sellest teadmisest, et ma oskan vene keelt nii sillas, et pakkus mulle kopteris esiistet. Samuti üritasime me mõlemad midagi vene keeles pusida, aga ta andis alla, üteldes et ta ikagi ei oska nii palju kui ta arvas oskavat.
Et siis helikopteriga sõitmine. Mina, tom ja Withney läksime kõik koos. Shane tegi mõned tiirud selle poe kohal ja see järel suundusime me jõe poole. Teate, too tüüp oli ikka püstihull. Me lendasime kuskil meetri kõrgusel veest, 180 km/h!!! Mega äge oli. Lahe koht oli ka see, kui ta külg ees lendas, või siis, kui ta keeras õhus niimoodi, et horisont oli kuskil 50 kraadi all. Ja tema maandumine ja õhkutusmine oli nii sujuv. Ka Ben ütle, et nende eelmine piloot polnud pooltki nii hea. Kuna mulle lendamine ikkagi nii väga meeldis, küsisin ma mõned päevad hiljem, kas ma võiksin temaga hommikusele tiirule kaasa tulla. 17.nda hommilul kell 5.20 saingi ma oma teise lennu. Kõigepealt viisime poisid nende staapi, seejärel tirutasime natukene mingisuguste koobaste koha, aga kuna need tundusid nii vinged, tegime seal peatuse. Nendes koobastes elas nii palju nahkhiiri. Max viskas kive koobastesse, et näha, kui palju neid ikkagi oli. See hääl, mis enne ennde nägemist koobastest tuli....oli äge, meenutas natukene nagu laviini varisemist...kuigi ma pole seda kunagi tegelikult kulnud. Ühes koopas nägime me ka püütonit, kes parajasti nahkhiirt sõi. Vinge!pärast koopaid võtsime sihi uuesti staapi, tegin mõned super ilusad päikesetõusu pildid ning seejärel hakkasime Roperi poole liikuma. Shane tegi ka väikese tiiru jõe peal, et näha, kui palju see tõusnid oli. Selline vahva värin oli veel kogu päeva sees. Järgmisel õhtul oli meil ka väikene isutmine, kuna Ben ja Max olid lahkumas. Tegelikult on nad mõlemad Adaleid’ist pärit.
Viimased tööpäevad on olnud parajalt piinarikkad. Pole eriti kliente. Ja tavaliselt on mul teisipäevad vabad, pool pühapäeva ka. Aga see nädal üks managere arvas, et pood saab rahvast täis olema, ja palus kõigil oma vabadel päevadel töötada. Õnneks saame 25. Ja 26.nda vabaks, seega polnud mul selle vastu midagi. Aga nagu vastu tahtmist ikka, polnud kliente kuskil. Tavaliselt makstakse nendele mustadele neljapäeval, siis me eeldame, et homne päev tuleb põnev. Kõik inimesed, kes on oma jõulukingid siit ostnud ja hoiule oannud, tulevad neile järele, ja need, kes pole veel midagi ostnud, tulevad oma raha kulutama. Kuna on wet season, peame me veel peale kastide pakkimise need kastid kiletama. Knurra (üks komuunidest) kauba peame manifesti üles kirjutama, et kelle oma, mitu kasti ja palju neist kastidest on külmikus hoiul. Ja tuleb välja, et süsteeme jagub neil küllaga. On veel Income management. Sellisel juhul tuleb enne kauba läbilöömist kontrollida selle kaardi krediiti, seejärel vajutama IN Man (seda peab tegem, muidu ei ole asjal tolku). Lõpus Acc Charge ning siis tema konto nr, või heal juhuli tuleb lihtsalt kaart skännida. Ja siin on meil kaks põhilist kommuuni, ühe kaup tuleb viia leiva külmikusse, kui kraam, jahu kõrvale, teise komuuni külm kaup juurvilja külmikusse ja ülejäänud leti taha. Täielik segasummasuvila. ! siis pakume me veel sellist varianti ka, et kliendid helistavad ja ütlevad mida nad tahavad. Ja meie siis kogume kauba kokku ja pakime ära. Ja siis võib tulla ette veel ka COD, ehk cash on delivery. Sellisel juhul tuleb see ka manifestis ära märkida, markeriga üle värvida ja tsekk, ümbrik ja raamat omavahel kokku klammerdada ja kontorisse viia. Kontoris on kolm lauda. Üks raamatute tagastamiseks, üks income manag. tagastamiseks ning kolmas Brian’i oma, kuhu sellisel juhul tuleb COD panna. Sinna lauda lähevad ka kõik telefoni teel tehtud incom manag raamatud. Segadus. Segadus. Segadus. Iga kord podisen ma omaette, et millise süsteemiga tegu on ja kuhu midagi asetama peab. Vahel tekib ka raskusi meeles pidada, millisel juhul tuleb allkiri küsida ja millisel juhul mitte. Samuti ka seda, et millisel juhul tuleb tseki koopia alles hoida ja millal võib selle ära visata. Ahjaa, kui on telefoni teel tehtud tellimus koos sooja söögiga, tuleb manifestis ära värvida nimi. Kui on tegemist IM (income manag) või COD’ga, tuleb ära värvida viimane lahter koos lõpp-summaga. Endiselt satun ma vahepeal segadusse, et milline see õige süsteem nüüd oligi, ja vahel saan ka karmimete sõnadega meelde tuletatud, kuidas midagi tegema peab, aga õnneks teeb harjutamine meistriks. .
Viimane nädal on kuidagi vaikne olnud. Oleme ka riiulid veel ühe korra ära pesenud. Tasapisi üritan ma ka jõulumeeleoli parandada. Kuulame poes jõululaule, kannan vilkuvat kaelaehet. Oleme ka poe ära kaunistanud, kõik on kulda ja karda täis. Täna ostsin ka endale karda, kuskil 3m pikkune. Samuti muretsesin ka küünlaid. Plaan vabadeks päevadeks. Esimesel päeval logelen natukene, koristan, käin kalal, omanike poolt tehakse välja ka ühine lõunasöök. Järgmisel päevla lukustan ma ennast oma majja, keeran konditsioneeri madalaks, nii et külm hakkaks ja kampsunit kanda saaksin, panen küünlad põlema,riputan karra üled, küpsetan sokolaadi koogi, ning vaatan oma jõulukingitust, milleks on Gilmore tüdrukute viies hooaeg. Selle plaadi ostsin ma juba siis, kui ma Darwinis veel olin. Maksis küll 500 eeku, aga üks jõulukingitus iseendale ei tee ju halba.
Kui jutt juba raha peale läks, siis eelmine reede maksin ma oma kahe nädala arve ära, mis ma siin poes kulutanud olen. Õnneks saame me 20% soodsamalt kui tavakliendid, aga no teate, ka see ei aita. Kõik on niiiiii kallis. Seda juba ainuüksi austraalias, veel enam pärapõrgus, kus kaubale lisanduvad transpordi ja jumal teab veel mis kulud. Olete valmis teadmaks kui suur mu summa oli. Natuke vähem kui kahe nädala peale....280 dollarit, eesti rahas 2600!!!!!! No ma ei mõista, ausalt. Nüüd panin endale piirangu peale. Carol, see kes on Veronica asetäitja (äärmiselt ropu suuga ja range), lubas minu kulutustel silma peal hoida ja teavitada, kui palju mul alles on. Piirangugk on nüüd 100 nädala. Eesti rahas siis 950. See nädal luban ma natuke üle minna, ikkagi jõulud ju.
Ja kui te arvate, et see summa oli suur, siis olge valmis veel suurtemateks summadeks. Nendeks summadeks, mida mustad siin poes kulutavad. Alles üleeile oli meil klient, kelle lõpp-summa oli suurem kui 1700 kohalikku, ehk siis 16 500. Ta ostis süüa, ühe telefoni, natukene riideid, ühe parfüümi, rula, laste jalgratta, jõulukauistusi. Ja oligi kõik. Ahjaa, sooja toitu ka. Suur perekonna „taldrik“ kasmab 250, väike 150 krooni. Nt hamburger maksab 80 krooni. Ja uskuge mind, see on väärt iga kui viimast kopikat.
Kuna meile tagatakse ainult lõunasöök, siis see ongi põhjuseks, miks mu toidupoe arve nii suur oli. Ma proovin ennast parandada. Lõunasöögiks olengi ma tavalisel hamburgeri võtnud. Või siis steak sandwich, kus pihvi asemel on päris liha. Viimstel nädalatel olen ma silma peal hoidnud ka köögil, õppinud, kuidas mingeid asju tegema pea. Ja kui Nel, kes köögi kuninganna on, lõunale läheb, siis olen mina see, kes tellimusi täidab. Äge, eks. Mina, kes a vaevalt makarone osakan valmistada.....olen nüüd Austraalias ja toidan black fellow’sid! Nel pidavat jaanuaris puhusele minema, siis olen ma täielikult köögi eest vastutav. Mõned päevad tagasi andis Withney teada, et ta ei saa eru, et miks mind eelistatakse, tegelikult olin ma ise uudishimulik ja tahtsin teada kuidas asjad käima peavad. Seega leppisime kokku, et pärast jõule läheb tema kööki ja hakkab ka õppima. Ja kui Nel puhkusel on, teeme köögi tööd üle päeviti. Ühel päeval tema ja teisel päeval mina. Kompromiss. Ja marvan, et kuuma grilli ja keeva rasva juures kogu aega veeta mulle ka ei meeldiks.
Ahjaa, et miks Withney arvas, et mind eelistatakse....kuna nüüd on wet season, ei saa Brian enam bussiga üle jõe, komuuni. Selleks kasutab ta nüüd paati. Ühte klientide vedamiseks, teist kauba vedamiseks. Aga on vaja kolme inimest. Üks on Tom, teine Brian ja kolmas peaks olema see, kes aitab kaste peale viia, hiljem maha tõsta ja siis, kui Brian pakid inimestele viib, paati valvama. Esimest korda, kui Brian paati kasutas, saadeti mind. Ja tagasi jõudsime alles kella neljaks, ja see pole kes teab kui kontimurdev töö. Aga nüüdseks on ka tema oma paadisõidu saanud, seega rahu majas.
Jaaaa, siis kui mina paadiga käisin....see kommuun asub kuskil poole tunni sõidu kaugusel. Kujutage ise ette, kihutada paadiga jõe peal, ümberringi vohab troopiline loodus...ja siis veel makstakse selle eest....:) äge. Tagasi tulles istusin ma paadi ninas, trepi peal, seega minu jalad rippusid kuskil 20cm kõrgusel veepinnast. Ja tuul oli nii tugev, et otse ei saanud vaadata, ainult juhul kui ma kasutasin oma kaabu külgi tunnelina. Hea oli siit korraks ära saada. Koguaeg ühtede ja samade inimestega koos olles hakkab peagi igav. Ja kui ma isegi tahaksin rääkida oma tööpäevast ja vahel vanduda ka Carol’it ja Robin’it (carol on pm nagu omanik, siis kui Veronica ära on. Ning Robin on minu ülemus, samuti ka motelli juhataja. Nad on õed. Vannuvad, suitsetavad.), pole kedagi, kellega rääkida...va Withney. Linda, üks kolmes õest, alustas siin tööd 2 kuud tagasi, tema on kõige lahedam, aga ometi ei räägi ma talle, mida Carol või Robin päeva jooksul tegi. Ja Tom, noh, Carol on pm tema kasuema, nagu ta ise ütles. Temale ka eriti ei kurdaks. Ning Glen pole kunagi siin, tema tegeleb kauba toomisega, seega on ta nädalas ühe päeva siin. Veronica elab Darwinis, teda pole ka tavaliselt siin. Seega jääb ainult Withney, aga ausalt, ta tundub natukene laisk olevat. Ja hädaldab ka natukene liiga palju. Kui mul on hea meel, on temal paha meel, lihtsalt selle üle, et mina suudan ennast sita töö tegemisel hästi tunda. Ja kui temal hea tuju lõpuks „peale tuleb“, on minul juba siiber.
Sellest olenemata tunnen ma enamuse ajast ennast hästi. Kui on tööd, mida teha, tunnen ma ennast hästi. Ma tean, et ma olen siin natukene kauem kui kaks kuud ja siis saab see läbi, teenin raha ja naudin elu. See on esimest korda midagi täiesti minu enda oma. Lapsehoidjana töötades pidin ma alati kellegagi arvestama, ma ei saanud kunagi teha seda mida tahtsin, ning kogu selle aja vältel pidin respekteerima kogu perekonda ning nende tavasid. Siin olles olen lihtsalt mina ise. Minu heaolu sõltub minust endast. Ja see on nii hea tunne. Esimesel nädalal, kui ma karavanis elasin, tõusin ma igal hommikul üles ja lihtsalt naersin kõva häälega, sest ma sain süüa nii palju röstsaia kui ma ise thatsin. Isegi ühikas elades olin ma koguaeg pideva...nagu kontrolli all. Pidin jälgima, mida ütlen, kuhu astun ja mida teen. Siin olles võin jalanõudega toas käia, süüa ühe röstsaia asemel kolm, kuulata muusikat nii valjusti kui tahan, käia vetsus ilma ust lukustamata, tantsida omaette, laulda omaette....jne. nii hea. Isegi riiulite pesemise ajal, mis ma leian enim trööstivat olema, suudan ma omaette naerda ja sellest tobedast tööst rõõmu tunda.
Olen teinud ka netukene plaane. Nt olen mõelnud koostada uue aasta lubaduste nimekirja. Kui see nimekiri kunagi tõeks saab, siis uuest aastast alates on mul piisavalt, millega oma vaba aega täita. Samuti olen mõtelnud ka päevikut pidama hakata. Lihtsalt sellist, kuhu ma kirjutan päeva põhilised sündmused. Samuti ka inimesed, kellega ma tutvun, nende nimed ja meiliaadressid vms. Natukene olen teinud ka plaane, kui see töö siin läbi saab. Esimese asjana tahan vist (hetkeseisuga) uus-meremaal ära käia. Ma tean, et see maksab üpris palju, aga kuna ma juba siin pool maakera olen (ning kuna Kardi ka seal töötab/elab), siis võiks selle ka ära proovida. Aga eks paistab.
Ma tean, et emme kunagi ammu saatis messi, et mida ma söön...seega ka väike ülevaade. Tavaliselt söön ma ühe suure ja korraliku hommikusöögi. CocoPops piimaga + banaani viilud sinna sisse ning seejärel 1 või 2 (või isegi3) röstsaia viilu. Kohvi. Ning tass apelsini mahla, kui veel ruumi on. Lõunaks siis midagi poest. Peale hamburgeri olen söönud veel friikaid ja paneeritud kala, friikaid+kanakotlett, friikad+kevad rullid....vms. õhtusöögiks....oleneb, kui ma saan oma lõuna hilja, nii kahe poole kolme ajal, siis tahan ma õhtuks midagi kerget, kas röstsai või praeuna. Kui ma olen natukene näljasem, keedan kartuleid või makarone või riisi, praen kana või vorstid, valmistan natukene ka juurvilju. Parim on sügavkülma omad, mida saab kiiresti mikrolaineahjus teha. Samuti olen grillinud ka (nagu nemad kutsuvad siin) t-bone’i ning juurde lisanud suurel hulgal juurvilju. Kuna ma olen meeletu maguaarmastaja ning ma tahan oma toitupoe arveid kontrolli all hoida, leidsin ma selle vajaduse rahuldamiseks soodsa mooduse: küpsetan ise omale sokolaadokoogi. Pulber maksab alla 20 krooni, lisan ühe muna ja natukene piima, praen ahjus ja valmis ta ongi. Kui magusa isu peale tuleb, lõikan tüki kooki ja kogu lugu. Ise pean seda hullult kavalaks nipiks. Siin olles olen ma kolmel ühisel õhtusöögil käinud, esimesel neist valmistasin mina salati, kuid teistel õhtusöökidel on kõik meile välja tehtud.
Jõulu ja uue aasta saabumise puhul koostati meile ka väike alkoholi nimekiri, et kes mida ja kui palju tahab. Selle eest tuleb loomulikult ise maksta.
Üks asi veel. Kuna siinne kliima on troopiline, on siin igasugu putukaid lademetes. Sealhulgas sääsed ja lõuad. Ning selle tulemusena on minu jalad sellised nagu oleksin ma uuesti kaheksa aastane...punne täis. Ja halb lugu on selles, et siin ei taha haavad üldse paraneda. Ja põletik on kiire tekkima. Sügad sa neid või mitte. Ausalt, mu jalad on ikka koledad. Carol soovitas mulle ühte kreemi, või õigemini andi ühe kreemi, mis pidavat aitama. Hetkel on see nii palju aidanud, et suurema põletiku kõikides punnidest on see ära võtnud, aga suured punased sügelevad lahmakas on ikkagi alles.
Väike ülevaade ka muust metsikust loodusest....:). Meil on siin sellised suured konna sarnased hüppavad elukad, kes on mürgised. Neid saab valgendajaga peletada. Siis loomulikult on sellised suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuured (vot just kuskil nii pikad kui see sõna) rohutirtsud. Lendavad öösiti vastu uksi ja aknaid, suure kolakaga. Siis on gekod, nood on kasulikud, aga teevad jubedat häält. Siis on nagu äädikakärbeste moodi (ikka suuremad) olevused, keda leidub kõikjal. Eriti veel siis, kui õhtuti tuli põleb....siis on kogu tuba neid täis. Nii, leidub veel sisalikke, pikad ja peenikesed või suured ja paksud, mille järgi isu on. Siis loomulikult veel ämblikud. Õnneks neid minu toas nii palju ei leidu...karavanis elades oli neid ikka lademetes. Ja on veel lehekonnad, sellised kärts-rohelised, kes armastavad papp-kastides magada. Need on need põhilised, kellega mul kontakt on olnud.
Vot, tak, see on vist küll pikim blogi sissekanne mis iial tehtud, aga nüüd olete vähemalt kursis, kus ma olen ja mis toimub. Soovin teile kõigile kauneid jõule. See aasta jääb mul jõul saamata, teen järgmine aasta tasa. Ja loomulikult ka ilusat uut aastat. Internetiga pole eriti head lood. Sain küll komplekti, mis peaks interneti tagama, aga tundub, et mu arvutiga on midagi viga, ei saa kuidagi tööle seda.
Teadmatuses millal uuesti internetti kasutada saan, soovin kõigile ägedaid pühi. Nautige lund ja külma kliimat ka minu eest. Kui koju tulen, tahaks piparkooki ja mandariini saada:).
Kallid olete, kõike head ja paremat. Et jõuluvana midagi asjalikku teile tooks. Ja nautige elu.
Eriti suured kallid emmele ja vanaemale. Ja tuulile, kes iga päevaga kosub. Ma ei saa mainimata jätta, sinu orkuti pilt.....gooosh, vot see oli iluuuss!!! Kutile ja ricole ja mariole ka suured kallid. Lahedad vennad olete. Priit ja Mariliis, mis te ootate, tulge ka siia! . (vanaema, kui sa saad, siis helista ka Rimmale, soovi talle minu poolt ilusaid jõule ja anna teada kuidas mul läheb).
Ja Kats, sulle ka vahvaid jõule, taani moodi! Minu Katy( aasta tagasi.....:))
Oh, kallid-kallid-kallid!
xoxoxoxoxoxoxoxox
Ja käes ongi jõul!
Esmalt vabandan, et pole eriti ühenduses olnud ega ka blogi pidanud, aga eks see ole tööinimese asi...:)
Lühike ülevaade siis minu senistest tegemistest....
Tööpäevad on pikad, hommikul 8-st õhtul 6-ni. Lõuna on pool tundi, ja siis vahel saame ka 15min puhkusi ennelõunat ja pärastlõunal. Kuigi seda just eriti tihti ei juhtu. Senini oleme alustanud motelliga, tubade koristamine, linade vahetus, siis vetsude ja dusside koristamine jm seesugune. Tavaliselt on võtnud see tunni jagu aega, seejärel liigume mäest alla poodi ja juba ongi kell 9 ja seeärel avame uksed. Esimene nädal, kui nat veel siin oli, jagus meile kõigile tööd ja kliente. Igavlemist eriti ette ei tulnud. Õnneks sai esimese nädalaga enamus süsteemidest ka selgeks. Küll on aga viimased nädalad suhteliselt igavad olnud, eriti eelmine nädal. Kuna neile mustadele makstakse iga kahe nädala tagant, siis käib meil ka selline tsükkel, et maksmise nädalal on kliente küllaga, ei jõua kõiki ära teenindada, ja maksuvaba nädalal pole enam midaig teha.
Näiteks koristame me vaiksetel päevadel riiuleid. Võtame kauba riiulitelt ära, pühime tolmust puhtaks ja siis paneme kauba tagasi. Täielik kilplase töö, ausalt. Whitney hädaldab üpris palju, see teeb asja veel igavamaks. Ahjaa, väike ülevaade ka nendest töödest, mis iga päev peavad tehtud olema.
Sigareti kastide täitmine, klaaspindade puhastamine, kileribade (mis ukse ees ripuvad) pesemine, leti pesemine, juurvilja külmiku täitmine, joogikülmiku varustamine, põrandate pühkimine ja pesemine, kastide juurdetoomine, kotivarude täiendamine, poe esise koristamine (pühkimine, laudade pesemine, vetsude koristamine). Ja kõige lollim asi on see, et need mustad vennad ei pane oma prügi prügikasti. Ja siis oleme meie need, kes selle sodi üles korjama peavad. Kusjuures maa-ala pole eriti väike. Ahjaa, täna vaatasin esimest korda termomeetrit, mis oli poe küljes ja varjus. See näitas 39. Lahe, eks?:)
Sorri ka segase jutu pärast, aga pea on pulki täis ja on nii palju, millest jutustada tahaksin.
Tavaliselt pärast tööpäevi võtan ma ühe korraliku kuuma dussi ja vedelen niisama teleka ees. Või siis ukse ees, kus asub meile laud, ehk siis koht, kus tsillida. Olen ka nii kuuel korral pärast tööd kalal käinud. Mõned korrad crossingu juures, mõned korrad paadiga jõe peal. Ja see krossing on lahe koht. Kuna see on täielik pärapõrgu, ei ole siia jõe peale silda ehitatud. Selle asemel on betoonist sile tee, mis tegelikult on veel all. Üle saab ainult 4x4, ja kui wet season algab, on see võimatu, ainult paadiga. Kolmel korral olen käinud ka paadiga jõe peal. Teine kord olin ma koos Tom’i ka kahe motelli külalistega, kes siin töötasid ja igal hommikul helikopteriga tööle läksid. Need olid Ben ja Max. Geoloogid. Mõõtsid gravitatsiooni tugevust. Nendega oli äge, nägime tagasi tulles ka kolme krokodilli, üks neist oli ikka päris suur. Et neid loomi pimedas näha, on meil suur taskulamp aka tõrvik, millega jõe kaldaid valgustada. Ja krokodille on nii lihtne niimoodi leida, nende punaseid silmi on raske mitte märgata. Sel õhtul sain korraliku õppetunni, kuidas ritva õieti vette visata. Ja sain esimest korda ka elusat krevetti käes hoida. (neid kasutasime me söödana). Kahjuks pole mina midagi püüdnud, aga eks harjutamine teeb meistriks.
Kalastamise kõrval on ka muud põnevat juhtunud. Kuna Ben ja Max töötasid keset pärapõrgut, siis kuni 19.ndani oli siin ka helikopteri piloot, kes neid tööle viis ja siis hiljem ka tagasi tõi. Selle õhtul, kui meil oli õhtusöök Nat’i lahkumise auks, kohtusin ma ka selle piloodiga. Ja ta oli nõus mind kaasa võtma, nt mõnel hommikul, 5.20, kui ta poisse viima läheb. Kopteris on neli kohta, seega ideaalne kedagi kaasa lennutada. Aga too piloot Shane oli nii vinge tüüp, et ta oli nõus meid pärast tööpäeva tirule viima. Kuna ta abikaasa on venelane, siis oli ta minust ja sellest teadmisest, et ma oskan vene keelt nii sillas, et pakkus mulle kopteris esiistet. Samuti üritasime me mõlemad midagi vene keeles pusida, aga ta andis alla, üteldes et ta ikagi ei oska nii palju kui ta arvas oskavat.
Et siis helikopteriga sõitmine. Mina, tom ja Withney läksime kõik koos. Shane tegi mõned tiirud selle poe kohal ja see järel suundusime me jõe poole. Teate, too tüüp oli ikka püstihull. Me lendasime kuskil meetri kõrgusel veest, 180 km/h!!! Mega äge oli. Lahe koht oli ka see, kui ta külg ees lendas, või siis, kui ta keeras õhus niimoodi, et horisont oli kuskil 50 kraadi all. Ja tema maandumine ja õhkutusmine oli nii sujuv. Ka Ben ütle, et nende eelmine piloot polnud pooltki nii hea. Kuna mulle lendamine ikkagi nii väga meeldis, küsisin ma mõned päevad hiljem, kas ma võiksin temaga hommikusele tiirule kaasa tulla. 17.nda hommilul kell 5.20 saingi ma oma teise lennu. Kõigepealt viisime poisid nende staapi, seejärel tirutasime natukene mingisuguste koobaste koha, aga kuna need tundusid nii vinged, tegime seal peatuse. Nendes koobastes elas nii palju nahkhiiri. Max viskas kive koobastesse, et näha, kui palju neid ikkagi oli. See hääl, mis enne ennde nägemist koobastest tuli....oli äge, meenutas natukene nagu laviini varisemist...kuigi ma pole seda kunagi tegelikult kulnud. Ühes koopas nägime me ka püütonit, kes parajasti nahkhiirt sõi. Vinge!pärast koopaid võtsime sihi uuesti staapi, tegin mõned super ilusad päikesetõusu pildid ning seejärel hakkasime Roperi poole liikuma. Shane tegi ka väikese tiiru jõe peal, et näha, kui palju see tõusnid oli. Selline vahva värin oli veel kogu päeva sees. Järgmisel õhtul oli meil ka väikene isutmine, kuna Ben ja Max olid lahkumas. Tegelikult on nad mõlemad Adaleid’ist pärit.
Viimased tööpäevad on olnud parajalt piinarikkad. Pole eriti kliente. Ja tavaliselt on mul teisipäevad vabad, pool pühapäeva ka. Aga see nädal üks managere arvas, et pood saab rahvast täis olema, ja palus kõigil oma vabadel päevadel töötada. Õnneks saame 25. Ja 26.nda vabaks, seega polnud mul selle vastu midagi. Aga nagu vastu tahtmist ikka, polnud kliente kuskil. Tavaliselt makstakse nendele mustadele neljapäeval, siis me eeldame, et homne päev tuleb põnev. Kõik inimesed, kes on oma jõulukingid siit ostnud ja hoiule oannud, tulevad neile järele, ja need, kes pole veel midagi ostnud, tulevad oma raha kulutama. Kuna on wet season, peame me veel peale kastide pakkimise need kastid kiletama. Knurra (üks komuunidest) kauba peame manifesti üles kirjutama, et kelle oma, mitu kasti ja palju neist kastidest on külmikus hoiul. Ja tuleb välja, et süsteeme jagub neil küllaga. On veel Income management. Sellisel juhul tuleb enne kauba läbilöömist kontrollida selle kaardi krediiti, seejärel vajutama IN Man (seda peab tegem, muidu ei ole asjal tolku). Lõpus Acc Charge ning siis tema konto nr, või heal juhuli tuleb lihtsalt kaart skännida. Ja siin on meil kaks põhilist kommuuni, ühe kaup tuleb viia leiva külmikusse, kui kraam, jahu kõrvale, teise komuuni külm kaup juurvilja külmikusse ja ülejäänud leti taha. Täielik segasummasuvila. ! siis pakume me veel sellist varianti ka, et kliendid helistavad ja ütlevad mida nad tahavad. Ja meie siis kogume kauba kokku ja pakime ära. Ja siis võib tulla ette veel ka COD, ehk cash on delivery. Sellisel juhul tuleb see ka manifestis ära märkida, markeriga üle värvida ja tsekk, ümbrik ja raamat omavahel kokku klammerdada ja kontorisse viia. Kontoris on kolm lauda. Üks raamatute tagastamiseks, üks income manag. tagastamiseks ning kolmas Brian’i oma, kuhu sellisel juhul tuleb COD panna. Sinna lauda lähevad ka kõik telefoni teel tehtud incom manag raamatud. Segadus. Segadus. Segadus. Iga kord podisen ma omaette, et millise süsteemiga tegu on ja kuhu midagi asetama peab. Vahel tekib ka raskusi meeles pidada, millisel juhul tuleb allkiri küsida ja millisel juhul mitte. Samuti ka seda, et millisel juhul tuleb tseki koopia alles hoida ja millal võib selle ära visata. Ahjaa, kui on telefoni teel tehtud tellimus koos sooja söögiga, tuleb manifestis ära värvida nimi. Kui on tegemist IM (income manag) või COD’ga, tuleb ära värvida viimane lahter koos lõpp-summaga. Endiselt satun ma vahepeal segadusse, et milline see õige süsteem nüüd oligi, ja vahel saan ka karmimete sõnadega meelde tuletatud, kuidas midagi tegema peab, aga õnneks teeb harjutamine meistriks. .
Viimane nädal on kuidagi vaikne olnud. Oleme ka riiulid veel ühe korra ära pesenud. Tasapisi üritan ma ka jõulumeeleoli parandada. Kuulame poes jõululaule, kannan vilkuvat kaelaehet. Oleme ka poe ära kaunistanud, kõik on kulda ja karda täis. Täna ostsin ka endale karda, kuskil 3m pikkune. Samuti muretsesin ka küünlaid. Plaan vabadeks päevadeks. Esimesel päeval logelen natukene, koristan, käin kalal, omanike poolt tehakse välja ka ühine lõunasöök. Järgmisel päevla lukustan ma ennast oma majja, keeran konditsioneeri madalaks, nii et külm hakkaks ja kampsunit kanda saaksin, panen küünlad põlema,riputan karra üled, küpsetan sokolaadi koogi, ning vaatan oma jõulukingitust, milleks on Gilmore tüdrukute viies hooaeg. Selle plaadi ostsin ma juba siis, kui ma Darwinis veel olin. Maksis küll 500 eeku, aga üks jõulukingitus iseendale ei tee ju halba.
Kui jutt juba raha peale läks, siis eelmine reede maksin ma oma kahe nädala arve ära, mis ma siin poes kulutanud olen. Õnneks saame me 20% soodsamalt kui tavakliendid, aga no teate, ka see ei aita. Kõik on niiiiii kallis. Seda juba ainuüksi austraalias, veel enam pärapõrgus, kus kaubale lisanduvad transpordi ja jumal teab veel mis kulud. Olete valmis teadmaks kui suur mu summa oli. Natuke vähem kui kahe nädala peale....280 dollarit, eesti rahas 2600!!!!!! No ma ei mõista, ausalt. Nüüd panin endale piirangu peale. Carol, see kes on Veronica asetäitja (äärmiselt ropu suuga ja range), lubas minu kulutustel silma peal hoida ja teavitada, kui palju mul alles on. Piirangugk on nüüd 100 nädala. Eesti rahas siis 950. See nädal luban ma natuke üle minna, ikkagi jõulud ju.
Ja kui te arvate, et see summa oli suur, siis olge valmis veel suurtemateks summadeks. Nendeks summadeks, mida mustad siin poes kulutavad. Alles üleeile oli meil klient, kelle lõpp-summa oli suurem kui 1700 kohalikku, ehk siis 16 500. Ta ostis süüa, ühe telefoni, natukene riideid, ühe parfüümi, rula, laste jalgratta, jõulukauistusi. Ja oligi kõik. Ahjaa, sooja toitu ka. Suur perekonna „taldrik“ kasmab 250, väike 150 krooni. Nt hamburger maksab 80 krooni. Ja uskuge mind, see on väärt iga kui viimast kopikat.
Kuna meile tagatakse ainult lõunasöök, siis see ongi põhjuseks, miks mu toidupoe arve nii suur oli. Ma proovin ennast parandada. Lõunasöögiks olengi ma tavalisel hamburgeri võtnud. Või siis steak sandwich, kus pihvi asemel on päris liha. Viimstel nädalatel olen ma silma peal hoidnud ka köögil, õppinud, kuidas mingeid asju tegema pea. Ja kui Nel, kes köögi kuninganna on, lõunale läheb, siis olen mina see, kes tellimusi täidab. Äge, eks. Mina, kes a vaevalt makarone osakan valmistada.....olen nüüd Austraalias ja toidan black fellow’sid! Nel pidavat jaanuaris puhusele minema, siis olen ma täielikult köögi eest vastutav. Mõned päevad tagasi andis Withney teada, et ta ei saa eru, et miks mind eelistatakse, tegelikult olin ma ise uudishimulik ja tahtsin teada kuidas asjad käima peavad. Seega leppisime kokku, et pärast jõule läheb tema kööki ja hakkab ka õppima. Ja kui Nel puhkusel on, teeme köögi tööd üle päeviti. Ühel päeval tema ja teisel päeval mina. Kompromiss. Ja marvan, et kuuma grilli ja keeva rasva juures kogu aega veeta mulle ka ei meeldiks.
Ahjaa, et miks Withney arvas, et mind eelistatakse....kuna nüüd on wet season, ei saa Brian enam bussiga üle jõe, komuuni. Selleks kasutab ta nüüd paati. Ühte klientide vedamiseks, teist kauba vedamiseks. Aga on vaja kolme inimest. Üks on Tom, teine Brian ja kolmas peaks olema see, kes aitab kaste peale viia, hiljem maha tõsta ja siis, kui Brian pakid inimestele viib, paati valvama. Esimest korda, kui Brian paati kasutas, saadeti mind. Ja tagasi jõudsime alles kella neljaks, ja see pole kes teab kui kontimurdev töö. Aga nüüdseks on ka tema oma paadisõidu saanud, seega rahu majas.
Jaaaa, siis kui mina paadiga käisin....see kommuun asub kuskil poole tunni sõidu kaugusel. Kujutage ise ette, kihutada paadiga jõe peal, ümberringi vohab troopiline loodus...ja siis veel makstakse selle eest....:) äge. Tagasi tulles istusin ma paadi ninas, trepi peal, seega minu jalad rippusid kuskil 20cm kõrgusel veepinnast. Ja tuul oli nii tugev, et otse ei saanud vaadata, ainult juhul kui ma kasutasin oma kaabu külgi tunnelina. Hea oli siit korraks ära saada. Koguaeg ühtede ja samade inimestega koos olles hakkab peagi igav. Ja kui ma isegi tahaksin rääkida oma tööpäevast ja vahel vanduda ka Carol’it ja Robin’it (carol on pm nagu omanik, siis kui Veronica ära on. Ning Robin on minu ülemus, samuti ka motelli juhataja. Nad on õed. Vannuvad, suitsetavad.), pole kedagi, kellega rääkida...va Withney. Linda, üks kolmes õest, alustas siin tööd 2 kuud tagasi, tema on kõige lahedam, aga ometi ei räägi ma talle, mida Carol või Robin päeva jooksul tegi. Ja Tom, noh, Carol on pm tema kasuema, nagu ta ise ütles. Temale ka eriti ei kurdaks. Ning Glen pole kunagi siin, tema tegeleb kauba toomisega, seega on ta nädalas ühe päeva siin. Veronica elab Darwinis, teda pole ka tavaliselt siin. Seega jääb ainult Withney, aga ausalt, ta tundub natukene laisk olevat. Ja hädaldab ka natukene liiga palju. Kui mul on hea meel, on temal paha meel, lihtsalt selle üle, et mina suudan ennast sita töö tegemisel hästi tunda. Ja kui temal hea tuju lõpuks „peale tuleb“, on minul juba siiber.
Sellest olenemata tunnen ma enamuse ajast ennast hästi. Kui on tööd, mida teha, tunnen ma ennast hästi. Ma tean, et ma olen siin natukene kauem kui kaks kuud ja siis saab see läbi, teenin raha ja naudin elu. See on esimest korda midagi täiesti minu enda oma. Lapsehoidjana töötades pidin ma alati kellegagi arvestama, ma ei saanud kunagi teha seda mida tahtsin, ning kogu selle aja vältel pidin respekteerima kogu perekonda ning nende tavasid. Siin olles olen lihtsalt mina ise. Minu heaolu sõltub minust endast. Ja see on nii hea tunne. Esimesel nädalal, kui ma karavanis elasin, tõusin ma igal hommikul üles ja lihtsalt naersin kõva häälega, sest ma sain süüa nii palju röstsaia kui ma ise thatsin. Isegi ühikas elades olin ma koguaeg pideva...nagu kontrolli all. Pidin jälgima, mida ütlen, kuhu astun ja mida teen. Siin olles võin jalanõudega toas käia, süüa ühe röstsaia asemel kolm, kuulata muusikat nii valjusti kui tahan, käia vetsus ilma ust lukustamata, tantsida omaette, laulda omaette....jne. nii hea. Isegi riiulite pesemise ajal, mis ma leian enim trööstivat olema, suudan ma omaette naerda ja sellest tobedast tööst rõõmu tunda.
Olen teinud ka netukene plaane. Nt olen mõelnud koostada uue aasta lubaduste nimekirja. Kui see nimekiri kunagi tõeks saab, siis uuest aastast alates on mul piisavalt, millega oma vaba aega täita. Samuti olen mõtelnud ka päevikut pidama hakata. Lihtsalt sellist, kuhu ma kirjutan päeva põhilised sündmused. Samuti ka inimesed, kellega ma tutvun, nende nimed ja meiliaadressid vms. Natukene olen teinud ka plaane, kui see töö siin läbi saab. Esimese asjana tahan vist (hetkeseisuga) uus-meremaal ära käia. Ma tean, et see maksab üpris palju, aga kuna ma juba siin pool maakera olen (ning kuna Kardi ka seal töötab/elab), siis võiks selle ka ära proovida. Aga eks paistab.
Ma tean, et emme kunagi ammu saatis messi, et mida ma söön...seega ka väike ülevaade. Tavaliselt söön ma ühe suure ja korraliku hommikusöögi. CocoPops piimaga + banaani viilud sinna sisse ning seejärel 1 või 2 (või isegi3) röstsaia viilu. Kohvi. Ning tass apelsini mahla, kui veel ruumi on. Lõunaks siis midagi poest. Peale hamburgeri olen söönud veel friikaid ja paneeritud kala, friikaid+kanakotlett, friikad+kevad rullid....vms. õhtusöögiks....oleneb, kui ma saan oma lõuna hilja, nii kahe poole kolme ajal, siis tahan ma õhtuks midagi kerget, kas röstsai või praeuna. Kui ma olen natukene näljasem, keedan kartuleid või makarone või riisi, praen kana või vorstid, valmistan natukene ka juurvilju. Parim on sügavkülma omad, mida saab kiiresti mikrolaineahjus teha. Samuti olen grillinud ka (nagu nemad kutsuvad siin) t-bone’i ning juurde lisanud suurel hulgal juurvilju. Kuna ma olen meeletu maguaarmastaja ning ma tahan oma toitupoe arveid kontrolli all hoida, leidsin ma selle vajaduse rahuldamiseks soodsa mooduse: küpsetan ise omale sokolaadokoogi. Pulber maksab alla 20 krooni, lisan ühe muna ja natukene piima, praen ahjus ja valmis ta ongi. Kui magusa isu peale tuleb, lõikan tüki kooki ja kogu lugu. Ise pean seda hullult kavalaks nipiks. Siin olles olen ma kolmel ühisel õhtusöögil käinud, esimesel neist valmistasin mina salati, kuid teistel õhtusöökidel on kõik meile välja tehtud.
Jõulu ja uue aasta saabumise puhul koostati meile ka väike alkoholi nimekiri, et kes mida ja kui palju tahab. Selle eest tuleb loomulikult ise maksta.
Üks asi veel. Kuna siinne kliima on troopiline, on siin igasugu putukaid lademetes. Sealhulgas sääsed ja lõuad. Ning selle tulemusena on minu jalad sellised nagu oleksin ma uuesti kaheksa aastane...punne täis. Ja halb lugu on selles, et siin ei taha haavad üldse paraneda. Ja põletik on kiire tekkima. Sügad sa neid või mitte. Ausalt, mu jalad on ikka koledad. Carol soovitas mulle ühte kreemi, või õigemini andi ühe kreemi, mis pidavat aitama. Hetkel on see nii palju aidanud, et suurema põletiku kõikides punnidest on see ära võtnud, aga suured punased sügelevad lahmakas on ikkagi alles.
Väike ülevaade ka muust metsikust loodusest....:). Meil on siin sellised suured konna sarnased hüppavad elukad, kes on mürgised. Neid saab valgendajaga peletada. Siis loomulikult on sellised suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuured (vot just kuskil nii pikad kui see sõna) rohutirtsud. Lendavad öösiti vastu uksi ja aknaid, suure kolakaga. Siis on gekod, nood on kasulikud, aga teevad jubedat häält. Siis on nagu äädikakärbeste moodi (ikka suuremad) olevused, keda leidub kõikjal. Eriti veel siis, kui õhtuti tuli põleb....siis on kogu tuba neid täis. Nii, leidub veel sisalikke, pikad ja peenikesed või suured ja paksud, mille järgi isu on. Siis loomulikult veel ämblikud. Õnneks neid minu toas nii palju ei leidu...karavanis elades oli neid ikka lademetes. Ja on veel lehekonnad, sellised kärts-rohelised, kes armastavad papp-kastides magada. Need on need põhilised, kellega mul kontakt on olnud.
Vot, tak, see on vist küll pikim blogi sissekanne mis iial tehtud, aga nüüd olete vähemalt kursis, kus ma olen ja mis toimub. Soovin teile kõigile kauneid jõule. See aasta jääb mul jõul saamata, teen järgmine aasta tasa. Ja loomulikult ka ilusat uut aastat. Internetiga pole eriti head lood. Sain küll komplekti, mis peaks interneti tagama, aga tundub, et mu arvutiga on midagi viga, ei saa kuidagi tööle seda.
Teadmatuses millal uuesti internetti kasutada saan, soovin kõigile ägedaid pühi. Nautige lund ja külma kliimat ka minu eest. Kui koju tulen, tahaks piparkooki ja mandariini saada:).
Kallid olete, kõike head ja paremat. Et jõuluvana midagi asjalikku teile tooks. Ja nautige elu.
Eriti suured kallid emmele ja vanaemale. Ja tuulile, kes iga päevaga kosub. Ma ei saa mainimata jätta, sinu orkuti pilt.....gooosh, vot see oli iluuuss!!! Kutile ja ricole ja mariole ka suured kallid. Lahedad vennad olete. Priit ja Mariliis, mis te ootate, tulge ka siia! . (vanaema, kui sa saad, siis helista ka Rimmale, soovi talle minu poolt ilusaid jõule ja anna teada kuidas mul läheb).
Ja Kats, sulle ka vahvaid jõule, taani moodi! Minu Katy( aasta tagasi.....:))
Oh, kallid-kallid-kallid!
xoxoxoxoxoxoxoxox
06.12.2009
Oi, ja käes ongi jõulukuu. !
Mul on kohe nii palju uut infot, et ei teagi kohe kust alustada....räägin teile siis kõik ära.
Teisipäeval linnas olles sain mel’ilt sõnumi, et õhtul on bbq ja tundus tol hetkel, et ka üks korralikum torm. Saabuski siis kätte õhtu, nad helistasid ka mõnele sõbrale, aga kõigil oli midagi muud teha. Välja arvatud Rory’il, motikaga iirlasel. Juba algusest peale ei tõotanud see õhtu midagi head.
Algselt oli plaanitud, et Rory jääb ööseks. Minus tekitas see natuke ebamugavust, aga teades kui purju ja pilve Matt ennast tavaliselt tõmbab, ei olnud mul selle vastu midagi. Õhtu jooksul tegi Rory mulle väikese tiiru linna peal, motikaga ikka. Ja te ei kujuta ette, kui ägeeeeeee see oli!!! Rory sai just 32, seega ta polnud selline huligaan, et kartma oleksin pidanud....
Aga müüd siis sellest, kuidas õhtu edasi läks. Rory otsustas ikkagi oma koju tagasi sõita, pidi kuskil 30min kaugusel olema. Üpris kohepärast tema lahkusmist pidin ma olema ühe koleda koduse olukorra tunnistajaks. Ühel hetkel ilmus mel kööki, verise ninaga. Eks te ise arvake, kuidas see juhtus. Automaatselt võtsin ma nende tütre sülle, et too nende tüli pealt nägema ei peaks, ja proovisin teda oma toas magama panna. Läbi seinte oli kuulda, mille üle nad siis tülitsesid...ja tundub, et ainukeseks põhjuseks osutusin mina. Selle peale helistasin ma kohe Anttile, sest tal on auto, lootes, et nad mulle kohe järele tulevad, ennem kus asjad hullemaks lähevad. Pärast kõnet Anttile ja siis Andreile sai mulle selgeks, et nende sägade peale loota ei saa. Nad andsid nõu, et oota hommikuni, küll siis klaarite vms. Ja siis oli mul ainult üks võimalus üle. Seega nõudsin Mel’ilt Rory numbrit, saatsin talle sõnumi, helistas tagasi, ja vähem kui tunni aja pärast oli ta autoga mul järel.
Kahju oli küll väikest sinna jätta, aga teisiti poleks saanud. Pakkisin siis hiirvaikselt oma kõige tähtsamad kolinad kokku ja nagu filmides, hilisin veel vaiksemalt kui hiirvaikselt läbi köögi esikusse, siis trepist alla ja otsejoones parki, puude taha peitu, et nad mind ei näeks. Ootasin rory’t natukene, selle aja jooksul jõudis politsei minu käest kahel korral küsida, et kes ma olen ka mis ma seal pargis tegin. Ma ei söendanud ütleda, et oli just ühe domesticu tunnistajaks. Ei tahtnud ennest selle sita sisse määrida. Ja ma arvan, et ma tegin õieti.
Keset ööd jõdisn siis Rory majja, kus elas veel 2 iirlast (m&n) ja üks inglane(m). Tegime selle peale ühed kangemad joogid rõdul ja seejärel juhatas mu päästeingel mind oma enda magamistuppa. Rory lubas mul kuniks ma tööle lähen ka nende juures peatuda. Ta noorem vend, kes ka seal majas elas, pidi just puhkusel olema, seega temast pidi saama minu giid järgnevateks päevadeks. Ausalt, tollel ööl mul eriti und ei olnud, küll aga hommikul, lõpuks ärkasin selle peale üles, et Ultan (vend) tundis muret, et kas minuga on ikka kõik ok. Tagantjärele julgen ütelda, et Ultan on üks maailma kõige lahedamaid inimesi! Loomulikult Rory järel! Järgnevatel päevadel, ehk siis kolmap-reedeni sõidutas ta mind ringi, näitas linna, katsusin esimest korda ookeani, külastasime kohalikku muuseumi, käisime aborigeenide kunstigaleriides, maitsesime kohaliku toodanguna tuntud toite, tõime mu ülejäänud asjad mel’i juurest. Ja igal õhtul istusin ma oma uue nelja parima sõbraga terrasil, jõime veini (ok, mehed ikka pigem õlu) ja lihtsalt rääkisime. Tore oli.
Vaikselt hakkas ka laupäev lähenema. Reedel helistasin Veronicale, sain teada, et sõidan Roper Bar’i tema abikaasaga (kohe tekksi paha tunne, et kellegi võõraga kuhugi pärapõrgusse...hea õnn mul, eks). Pidime linnast lahkuma kuskil 6.00 hommikul, et tal on vaja kaupa ka sinna viia.
Hambaid pestes kuulsin, et keegi on ukse taga. Ja seal oligi siis üks koha omanikest, Glen, kui ma õieti mäletan. Sõit sinna pidi aega võtma kuskil 9 tunni ringis. Seda põhjusel, et ta oli kaubaautoga, sellega ei saa kruusateedel kiiresti sõta. Vahel on kiirus 10 km/h, teisel hetkel ja kiiremal lõigul saab sõita kuskil 60 km/h. Kui oled 4X4, siis pole vaja muretseda, kuue tunniga Darwinist siia on käkitegu.
Glen tundub tore, tegelikult pärit Inglismaalt, siin elanud 16 aastat. Abielu Veronicaga on tal teine, kahe peale lapsi kokku kuus. Üks tema poegadest hakkas täna siin tööle, koos oma tüdruksõbraga. Seega Natalie’il on vaja korraga välja koolitada 2 uut. Selle teise uue tüdruku nimi on Withney. Ta on loomulikult eelisseisuses. Esiteks, sest ta on austraallane, ja teiseks, ta töötab oma äia ja ämmaga.
Täna oli ka minu esimene tööpäev. Niivõrd-kuivõrd. Eile saabusin kuskil viie ajal pärastlõunal, ja esimese asjana hakati kogu kaupa auto pealt maha laadima. Seega polnud kellelgi aega kätte näidata minu elukohta ega ümbrust tutvustada. Tegin mõned tiirud poe peal ning kui sain aru, et nad jooksevad veel tükk aega ringi, pakkusin ka ennast appi.
Siin töötab üks perekond, 1 vend ja 3 õde. Nemad ongi siis need põhilised. Aga nad on sellised vanemad, kuskil 50 ligi ja pealegi, vannuvad ja suitsetavad ja neil on oma kindel viis, kuidas asjad käima peavad. Ühesõnaga, kõik tuleb teha nende tahtmise järgi, muidu saad ühe korraliku sõimu omanikuks. Siis on veel Nat, minu „mentor“, perepoeg, tema tüdruksõber, Veronica ja Glen, ja veel keegi, keda ma kohanud pole, samas vanuses selle 4-liikmelise perekonnaga.
Poes müüakse kõike, nimeta ainult. Jalgrattad, telekad, telefon, kõiksugu toitu, riided, bensiini, sooja toitu, CD’d, DVD’d, nii muusika kui film jne, jne, jne. Va alkoholi. Ja neil on siin ikka väga imelik süsteem.
Esimene süsteem: makstakse sularahas. Teine süsteem: valge inimene maksab oma pangakaardiga. Kolmas süsteem: must maksab oma baisic kaardiga, millel on limiit, valitsus kannab iga kahe nädala tagant neile sinna raha, sellega ei tohi osta sigarette, telefonikaarte ja bensiini. Alati pead neile ütlema, kui palju alles on. Siis nad lähevad ja võtavad veel midagi, ütled uuesti summa, palju alles on, ja nad lähevad uuele tiirule, et ikka kogu raha otsa saaks. Seejärel tuleb tsekk printida ja see siis nõelast läbi panna. Neljas süsteem: book’i süsteem. Need on inimesed, kes töötavad ja kelle tööandjad kannavad raha Veronicale, tema kannab selle raha book’i, ja siis pm ei pea nad poes selle eest ise maksma. Selle book’i süsteemiga on veel see lugu, et enne rahamasina avamist pead sa vajutama VMO, mitte mingil juhul cash või card. Kui nii peaks juhtuma, siis ma pean ise kogu kauba riiulitelt võtma ja uuesti läbi lööma. Ma olen kindel, et on olemas ka viies süsteem, aga ma pole sellest veel teadlik.
Üks naljakas asjandus veel. Me peame nende eest isegi bensiini autosse panema. Ja selle jaoks on ka oma süsteem. Samuti nagu ka sooja söögi tellimuste jaoks. Ja nende tellimuste puhul on oluline tellimuse peale kirjutada inimese nimi. Vot sellega saab mul raskusi olema. Enamus neist black fellow’dest ei oska kas lugeda või kirjutada või mõlemat. Ja nende inglise keel on ka selline nagu ta on. Umbkaudu saan aru, mis nime nad ütlesid, aga kirja panna seda ei oska. Jah, enamus klientidest wet seasoni ajal ongi kohalikud. Tavaliselt on nii, et üks staff’i liikmetest, Brian, teeb bussiga tiiru peale ümbruskaudsetele kommuunidele. Toob nad kohale ja hiljem viib tagasi. Ah ja, me pakime ka kogu nende kauba ära. Süsteemi alusel loomulikult. Või käib eraldi kotti, liha jm sügavkülmutatud toit käib kilekotti, joogid käivad papist kotti, kui kaupa on palju, pakime kraami suurde papp-kasti, teibime kinni ja kirjutame nime peale. Mitte just minu kõige lemmikum koht, see nimede kirjutamine.
Ja nad ostavad niiiii palju. Noh, samas loogiline ka. Saavad valitsuselt raha, mis ei ole üldse väike, tööl käima ei pea ning elamise peale ei kulu ka midagi, valitsus teeb selle ka nende eest ära. Või noh, peaaegu kõik.
Minu tänane esimene päev oli ok. Vähemalt ei tundnud ma ennast nii lollina kui Sotimaal. Kuigi eks ikka tuli ka neid „oih, vabandust“ või „Nat, palun tule, mul on su abi vaja“ olukordi. Loomulik.
Ma just tulin õhtusöögilt. Istusime 6kesi laua taga ja rääkisime juttu, selline mõnus ja chill õhkkond. Olenemata sellest et nad kiidavad mu inglise keelt, on mul nende arusaamisega suuri probleeme. Vahel lihtsalt lülitan ennast välja, sest olen väsinud jälgimast iga nende sõna, ja lihtsalt istun ja noogutan ja naeratan kaasa. Eks, jah, see muutub peagi, aga mulle lihtsalt ei meeldi olla olukorras, kus midagi jääb arusaamatuks ainuüksi selle pärast, et ma aru ei saanud. Ütelge te jah, et see on loomulik, aga ikkagi.
Ahjaa, kusjuures just mõned nädalad tagasi lõpetas siin töö üks eesti tüdruk, triin. Võib-olla on see ainult viisakus, aga ma meeldivat neile rohkem. See triin olevat olnud liiga vaikne ja tagasihoidlik, ja tema inglise keel polnud ka nii hea kui minu. Alati on hea teada, kui sa oled parem kui teine eestlane. Ja just pärast triinu lahkumist külastas poodi 2 eesti turisti. Küll maailm on alles väike.
Vot nii, olete siis nüüd ka teadlikud minu tegemistest. Oma natuke tuikavate jalgadega lähen ma vastu homsele päevale, kus mina ja Withney oleme kahekesi poes. Nalja saab, aga õnneks on alati keegi läheduses, kui hätta peaksin jääma.
Teile sinna vaid-ühe-päeva-kaugusel-olevatele soovin ma ilusat teist adventi. Loodan, et lõpuks tuleb ka lumi maha. Ja et lõpuks hakkaks ka siin sadama. Just nägin, kuidas üle jõe oli järjekordne bush-fire.
Hirmus kallid olete! Aga teadke, et kui hätta jääte, siis siin, Austraalias, on alati midagi teoksil!:). Just hirmutasime mürgised konni valgendajaga majast eemale.
Xoxoxoxoxox
Oi, ja käes ongi jõulukuu. !
Mul on kohe nii palju uut infot, et ei teagi kohe kust alustada....räägin teile siis kõik ära.
Teisipäeval linnas olles sain mel’ilt sõnumi, et õhtul on bbq ja tundus tol hetkel, et ka üks korralikum torm. Saabuski siis kätte õhtu, nad helistasid ka mõnele sõbrale, aga kõigil oli midagi muud teha. Välja arvatud Rory’il, motikaga iirlasel. Juba algusest peale ei tõotanud see õhtu midagi head.
Algselt oli plaanitud, et Rory jääb ööseks. Minus tekitas see natuke ebamugavust, aga teades kui purju ja pilve Matt ennast tavaliselt tõmbab, ei olnud mul selle vastu midagi. Õhtu jooksul tegi Rory mulle väikese tiiru linna peal, motikaga ikka. Ja te ei kujuta ette, kui ägeeeeeee see oli!!! Rory sai just 32, seega ta polnud selline huligaan, et kartma oleksin pidanud....
Aga müüd siis sellest, kuidas õhtu edasi läks. Rory otsustas ikkagi oma koju tagasi sõita, pidi kuskil 30min kaugusel olema. Üpris kohepärast tema lahkusmist pidin ma olema ühe koleda koduse olukorra tunnistajaks. Ühel hetkel ilmus mel kööki, verise ninaga. Eks te ise arvake, kuidas see juhtus. Automaatselt võtsin ma nende tütre sülle, et too nende tüli pealt nägema ei peaks, ja proovisin teda oma toas magama panna. Läbi seinte oli kuulda, mille üle nad siis tülitsesid...ja tundub, et ainukeseks põhjuseks osutusin mina. Selle peale helistasin ma kohe Anttile, sest tal on auto, lootes, et nad mulle kohe järele tulevad, ennem kus asjad hullemaks lähevad. Pärast kõnet Anttile ja siis Andreile sai mulle selgeks, et nende sägade peale loota ei saa. Nad andsid nõu, et oota hommikuni, küll siis klaarite vms. Ja siis oli mul ainult üks võimalus üle. Seega nõudsin Mel’ilt Rory numbrit, saatsin talle sõnumi, helistas tagasi, ja vähem kui tunni aja pärast oli ta autoga mul järel.
Kahju oli küll väikest sinna jätta, aga teisiti poleks saanud. Pakkisin siis hiirvaikselt oma kõige tähtsamad kolinad kokku ja nagu filmides, hilisin veel vaiksemalt kui hiirvaikselt läbi köögi esikusse, siis trepist alla ja otsejoones parki, puude taha peitu, et nad mind ei näeks. Ootasin rory’t natukene, selle aja jooksul jõudis politsei minu käest kahel korral küsida, et kes ma olen ka mis ma seal pargis tegin. Ma ei söendanud ütleda, et oli just ühe domesticu tunnistajaks. Ei tahtnud ennest selle sita sisse määrida. Ja ma arvan, et ma tegin õieti.
Keset ööd jõdisn siis Rory majja, kus elas veel 2 iirlast (m&n) ja üks inglane(m). Tegime selle peale ühed kangemad joogid rõdul ja seejärel juhatas mu päästeingel mind oma enda magamistuppa. Rory lubas mul kuniks ma tööle lähen ka nende juures peatuda. Ta noorem vend, kes ka seal majas elas, pidi just puhkusel olema, seega temast pidi saama minu giid järgnevateks päevadeks. Ausalt, tollel ööl mul eriti und ei olnud, küll aga hommikul, lõpuks ärkasin selle peale üles, et Ultan (vend) tundis muret, et kas minuga on ikka kõik ok. Tagantjärele julgen ütelda, et Ultan on üks maailma kõige lahedamaid inimesi! Loomulikult Rory järel! Järgnevatel päevadel, ehk siis kolmap-reedeni sõidutas ta mind ringi, näitas linna, katsusin esimest korda ookeani, külastasime kohalikku muuseumi, käisime aborigeenide kunstigaleriides, maitsesime kohaliku toodanguna tuntud toite, tõime mu ülejäänud asjad mel’i juurest. Ja igal õhtul istusin ma oma uue nelja parima sõbraga terrasil, jõime veini (ok, mehed ikka pigem õlu) ja lihtsalt rääkisime. Tore oli.
Vaikselt hakkas ka laupäev lähenema. Reedel helistasin Veronicale, sain teada, et sõidan Roper Bar’i tema abikaasaga (kohe tekksi paha tunne, et kellegi võõraga kuhugi pärapõrgusse...hea õnn mul, eks). Pidime linnast lahkuma kuskil 6.00 hommikul, et tal on vaja kaupa ka sinna viia.
Hambaid pestes kuulsin, et keegi on ukse taga. Ja seal oligi siis üks koha omanikest, Glen, kui ma õieti mäletan. Sõit sinna pidi aega võtma kuskil 9 tunni ringis. Seda põhjusel, et ta oli kaubaautoga, sellega ei saa kruusateedel kiiresti sõta. Vahel on kiirus 10 km/h, teisel hetkel ja kiiremal lõigul saab sõita kuskil 60 km/h. Kui oled 4X4, siis pole vaja muretseda, kuue tunniga Darwinist siia on käkitegu.
Glen tundub tore, tegelikult pärit Inglismaalt, siin elanud 16 aastat. Abielu Veronicaga on tal teine, kahe peale lapsi kokku kuus. Üks tema poegadest hakkas täna siin tööle, koos oma tüdruksõbraga. Seega Natalie’il on vaja korraga välja koolitada 2 uut. Selle teise uue tüdruku nimi on Withney. Ta on loomulikult eelisseisuses. Esiteks, sest ta on austraallane, ja teiseks, ta töötab oma äia ja ämmaga.
Täna oli ka minu esimene tööpäev. Niivõrd-kuivõrd. Eile saabusin kuskil viie ajal pärastlõunal, ja esimese asjana hakati kogu kaupa auto pealt maha laadima. Seega polnud kellelgi aega kätte näidata minu elukohta ega ümbrust tutvustada. Tegin mõned tiirud poe peal ning kui sain aru, et nad jooksevad veel tükk aega ringi, pakkusin ka ennast appi.
Siin töötab üks perekond, 1 vend ja 3 õde. Nemad ongi siis need põhilised. Aga nad on sellised vanemad, kuskil 50 ligi ja pealegi, vannuvad ja suitsetavad ja neil on oma kindel viis, kuidas asjad käima peavad. Ühesõnaga, kõik tuleb teha nende tahtmise järgi, muidu saad ühe korraliku sõimu omanikuks. Siis on veel Nat, minu „mentor“, perepoeg, tema tüdruksõber, Veronica ja Glen, ja veel keegi, keda ma kohanud pole, samas vanuses selle 4-liikmelise perekonnaga.
Poes müüakse kõike, nimeta ainult. Jalgrattad, telekad, telefon, kõiksugu toitu, riided, bensiini, sooja toitu, CD’d, DVD’d, nii muusika kui film jne, jne, jne. Va alkoholi. Ja neil on siin ikka väga imelik süsteem.
Esimene süsteem: makstakse sularahas. Teine süsteem: valge inimene maksab oma pangakaardiga. Kolmas süsteem: must maksab oma baisic kaardiga, millel on limiit, valitsus kannab iga kahe nädala tagant neile sinna raha, sellega ei tohi osta sigarette, telefonikaarte ja bensiini. Alati pead neile ütlema, kui palju alles on. Siis nad lähevad ja võtavad veel midagi, ütled uuesti summa, palju alles on, ja nad lähevad uuele tiirule, et ikka kogu raha otsa saaks. Seejärel tuleb tsekk printida ja see siis nõelast läbi panna. Neljas süsteem: book’i süsteem. Need on inimesed, kes töötavad ja kelle tööandjad kannavad raha Veronicale, tema kannab selle raha book’i, ja siis pm ei pea nad poes selle eest ise maksma. Selle book’i süsteemiga on veel see lugu, et enne rahamasina avamist pead sa vajutama VMO, mitte mingil juhul cash või card. Kui nii peaks juhtuma, siis ma pean ise kogu kauba riiulitelt võtma ja uuesti läbi lööma. Ma olen kindel, et on olemas ka viies süsteem, aga ma pole sellest veel teadlik.
Üks naljakas asjandus veel. Me peame nende eest isegi bensiini autosse panema. Ja selle jaoks on ka oma süsteem. Samuti nagu ka sooja söögi tellimuste jaoks. Ja nende tellimuste puhul on oluline tellimuse peale kirjutada inimese nimi. Vot sellega saab mul raskusi olema. Enamus neist black fellow’dest ei oska kas lugeda või kirjutada või mõlemat. Ja nende inglise keel on ka selline nagu ta on. Umbkaudu saan aru, mis nime nad ütlesid, aga kirja panna seda ei oska. Jah, enamus klientidest wet seasoni ajal ongi kohalikud. Tavaliselt on nii, et üks staff’i liikmetest, Brian, teeb bussiga tiiru peale ümbruskaudsetele kommuunidele. Toob nad kohale ja hiljem viib tagasi. Ah ja, me pakime ka kogu nende kauba ära. Süsteemi alusel loomulikult. Või käib eraldi kotti, liha jm sügavkülmutatud toit käib kilekotti, joogid käivad papist kotti, kui kaupa on palju, pakime kraami suurde papp-kasti, teibime kinni ja kirjutame nime peale. Mitte just minu kõige lemmikum koht, see nimede kirjutamine.
Ja nad ostavad niiiii palju. Noh, samas loogiline ka. Saavad valitsuselt raha, mis ei ole üldse väike, tööl käima ei pea ning elamise peale ei kulu ka midagi, valitsus teeb selle ka nende eest ära. Või noh, peaaegu kõik.
Minu tänane esimene päev oli ok. Vähemalt ei tundnud ma ennast nii lollina kui Sotimaal. Kuigi eks ikka tuli ka neid „oih, vabandust“ või „Nat, palun tule, mul on su abi vaja“ olukordi. Loomulik.
Ma just tulin õhtusöögilt. Istusime 6kesi laua taga ja rääkisime juttu, selline mõnus ja chill õhkkond. Olenemata sellest et nad kiidavad mu inglise keelt, on mul nende arusaamisega suuri probleeme. Vahel lihtsalt lülitan ennast välja, sest olen väsinud jälgimast iga nende sõna, ja lihtsalt istun ja noogutan ja naeratan kaasa. Eks, jah, see muutub peagi, aga mulle lihtsalt ei meeldi olla olukorras, kus midagi jääb arusaamatuks ainuüksi selle pärast, et ma aru ei saanud. Ütelge te jah, et see on loomulik, aga ikkagi.
Ahjaa, kusjuures just mõned nädalad tagasi lõpetas siin töö üks eesti tüdruk, triin. Võib-olla on see ainult viisakus, aga ma meeldivat neile rohkem. See triin olevat olnud liiga vaikne ja tagasihoidlik, ja tema inglise keel polnud ka nii hea kui minu. Alati on hea teada, kui sa oled parem kui teine eestlane. Ja just pärast triinu lahkumist külastas poodi 2 eesti turisti. Küll maailm on alles väike.
Vot nii, olete siis nüüd ka teadlikud minu tegemistest. Oma natuke tuikavate jalgadega lähen ma vastu homsele päevale, kus mina ja Withney oleme kahekesi poes. Nalja saab, aga õnneks on alati keegi läheduses, kui hätta peaksin jääma.
Teile sinna vaid-ühe-päeva-kaugusel-olevatele soovin ma ilusat teist adventi. Loodan, et lõpuks tuleb ka lumi maha. Ja et lõpuks hakkaks ka siin sadama. Just nägin, kuidas üle jõe oli järjekordne bush-fire.
Hirmus kallid olete! Aga teadke, et kui hätta jääte, siis siin, Austraalias, on alati midagi teoksil!:). Just hirmutasime mürgised konni valgendajaga majast eemale.
Xoxoxoxoxox
Subscribe to:
Posts (Atom)