06.12.2009
Oi, ja käes ongi jõulukuu. !
Mul on kohe nii palju uut infot, et ei teagi kohe kust alustada....räägin teile siis kõik ära.
Teisipäeval linnas olles sain mel’ilt sõnumi, et õhtul on bbq ja tundus tol hetkel, et ka üks korralikum torm. Saabuski siis kätte õhtu, nad helistasid ka mõnele sõbrale, aga kõigil oli midagi muud teha. Välja arvatud Rory’il, motikaga iirlasel. Juba algusest peale ei tõotanud see õhtu midagi head.
Algselt oli plaanitud, et Rory jääb ööseks. Minus tekitas see natuke ebamugavust, aga teades kui purju ja pilve Matt ennast tavaliselt tõmbab, ei olnud mul selle vastu midagi. Õhtu jooksul tegi Rory mulle väikese tiiru linna peal, motikaga ikka. Ja te ei kujuta ette, kui ägeeeeeee see oli!!! Rory sai just 32, seega ta polnud selline huligaan, et kartma oleksin pidanud....
Aga müüd siis sellest, kuidas õhtu edasi läks. Rory otsustas ikkagi oma koju tagasi sõita, pidi kuskil 30min kaugusel olema. Üpris kohepärast tema lahkusmist pidin ma olema ühe koleda koduse olukorra tunnistajaks. Ühel hetkel ilmus mel kööki, verise ninaga. Eks te ise arvake, kuidas see juhtus. Automaatselt võtsin ma nende tütre sülle, et too nende tüli pealt nägema ei peaks, ja proovisin teda oma toas magama panna. Läbi seinte oli kuulda, mille üle nad siis tülitsesid...ja tundub, et ainukeseks põhjuseks osutusin mina. Selle peale helistasin ma kohe Anttile, sest tal on auto, lootes, et nad mulle kohe järele tulevad, ennem kus asjad hullemaks lähevad. Pärast kõnet Anttile ja siis Andreile sai mulle selgeks, et nende sägade peale loota ei saa. Nad andsid nõu, et oota hommikuni, küll siis klaarite vms. Ja siis oli mul ainult üks võimalus üle. Seega nõudsin Mel’ilt Rory numbrit, saatsin talle sõnumi, helistas tagasi, ja vähem kui tunni aja pärast oli ta autoga mul järel.
Kahju oli küll väikest sinna jätta, aga teisiti poleks saanud. Pakkisin siis hiirvaikselt oma kõige tähtsamad kolinad kokku ja nagu filmides, hilisin veel vaiksemalt kui hiirvaikselt läbi köögi esikusse, siis trepist alla ja otsejoones parki, puude taha peitu, et nad mind ei näeks. Ootasin rory’t natukene, selle aja jooksul jõudis politsei minu käest kahel korral küsida, et kes ma olen ka mis ma seal pargis tegin. Ma ei söendanud ütleda, et oli just ühe domesticu tunnistajaks. Ei tahtnud ennest selle sita sisse määrida. Ja ma arvan, et ma tegin õieti.
Keset ööd jõdisn siis Rory majja, kus elas veel 2 iirlast (m&n) ja üks inglane(m). Tegime selle peale ühed kangemad joogid rõdul ja seejärel juhatas mu päästeingel mind oma enda magamistuppa. Rory lubas mul kuniks ma tööle lähen ka nende juures peatuda. Ta noorem vend, kes ka seal majas elas, pidi just puhkusel olema, seega temast pidi saama minu giid järgnevateks päevadeks. Ausalt, tollel ööl mul eriti und ei olnud, küll aga hommikul, lõpuks ärkasin selle peale üles, et Ultan (vend) tundis muret, et kas minuga on ikka kõik ok. Tagantjärele julgen ütelda, et Ultan on üks maailma kõige lahedamaid inimesi! Loomulikult Rory järel! Järgnevatel päevadel, ehk siis kolmap-reedeni sõidutas ta mind ringi, näitas linna, katsusin esimest korda ookeani, külastasime kohalikku muuseumi, käisime aborigeenide kunstigaleriides, maitsesime kohaliku toodanguna tuntud toite, tõime mu ülejäänud asjad mel’i juurest. Ja igal õhtul istusin ma oma uue nelja parima sõbraga terrasil, jõime veini (ok, mehed ikka pigem õlu) ja lihtsalt rääkisime. Tore oli.
Vaikselt hakkas ka laupäev lähenema. Reedel helistasin Veronicale, sain teada, et sõidan Roper Bar’i tema abikaasaga (kohe tekksi paha tunne, et kellegi võõraga kuhugi pärapõrgusse...hea õnn mul, eks). Pidime linnast lahkuma kuskil 6.00 hommikul, et tal on vaja kaupa ka sinna viia.
Hambaid pestes kuulsin, et keegi on ukse taga. Ja seal oligi siis üks koha omanikest, Glen, kui ma õieti mäletan. Sõit sinna pidi aega võtma kuskil 9 tunni ringis. Seda põhjusel, et ta oli kaubaautoga, sellega ei saa kruusateedel kiiresti sõta. Vahel on kiirus 10 km/h, teisel hetkel ja kiiremal lõigul saab sõita kuskil 60 km/h. Kui oled 4X4, siis pole vaja muretseda, kuue tunniga Darwinist siia on käkitegu.
Glen tundub tore, tegelikult pärit Inglismaalt, siin elanud 16 aastat. Abielu Veronicaga on tal teine, kahe peale lapsi kokku kuus. Üks tema poegadest hakkas täna siin tööle, koos oma tüdruksõbraga. Seega Natalie’il on vaja korraga välja koolitada 2 uut. Selle teise uue tüdruku nimi on Withney. Ta on loomulikult eelisseisuses. Esiteks, sest ta on austraallane, ja teiseks, ta töötab oma äia ja ämmaga.
Täna oli ka minu esimene tööpäev. Niivõrd-kuivõrd. Eile saabusin kuskil viie ajal pärastlõunal, ja esimese asjana hakati kogu kaupa auto pealt maha laadima. Seega polnud kellelgi aega kätte näidata minu elukohta ega ümbrust tutvustada. Tegin mõned tiirud poe peal ning kui sain aru, et nad jooksevad veel tükk aega ringi, pakkusin ka ennast appi.
Siin töötab üks perekond, 1 vend ja 3 õde. Nemad ongi siis need põhilised. Aga nad on sellised vanemad, kuskil 50 ligi ja pealegi, vannuvad ja suitsetavad ja neil on oma kindel viis, kuidas asjad käima peavad. Ühesõnaga, kõik tuleb teha nende tahtmise järgi, muidu saad ühe korraliku sõimu omanikuks. Siis on veel Nat, minu „mentor“, perepoeg, tema tüdruksõber, Veronica ja Glen, ja veel keegi, keda ma kohanud pole, samas vanuses selle 4-liikmelise perekonnaga.
Poes müüakse kõike, nimeta ainult. Jalgrattad, telekad, telefon, kõiksugu toitu, riided, bensiini, sooja toitu, CD’d, DVD’d, nii muusika kui film jne, jne, jne. Va alkoholi. Ja neil on siin ikka väga imelik süsteem.
Esimene süsteem: makstakse sularahas. Teine süsteem: valge inimene maksab oma pangakaardiga. Kolmas süsteem: must maksab oma baisic kaardiga, millel on limiit, valitsus kannab iga kahe nädala tagant neile sinna raha, sellega ei tohi osta sigarette, telefonikaarte ja bensiini. Alati pead neile ütlema, kui palju alles on. Siis nad lähevad ja võtavad veel midagi, ütled uuesti summa, palju alles on, ja nad lähevad uuele tiirule, et ikka kogu raha otsa saaks. Seejärel tuleb tsekk printida ja see siis nõelast läbi panna. Neljas süsteem: book’i süsteem. Need on inimesed, kes töötavad ja kelle tööandjad kannavad raha Veronicale, tema kannab selle raha book’i, ja siis pm ei pea nad poes selle eest ise maksma. Selle book’i süsteemiga on veel see lugu, et enne rahamasina avamist pead sa vajutama VMO, mitte mingil juhul cash või card. Kui nii peaks juhtuma, siis ma pean ise kogu kauba riiulitelt võtma ja uuesti läbi lööma. Ma olen kindel, et on olemas ka viies süsteem, aga ma pole sellest veel teadlik.
Üks naljakas asjandus veel. Me peame nende eest isegi bensiini autosse panema. Ja selle jaoks on ka oma süsteem. Samuti nagu ka sooja söögi tellimuste jaoks. Ja nende tellimuste puhul on oluline tellimuse peale kirjutada inimese nimi. Vot sellega saab mul raskusi olema. Enamus neist black fellow’dest ei oska kas lugeda või kirjutada või mõlemat. Ja nende inglise keel on ka selline nagu ta on. Umbkaudu saan aru, mis nime nad ütlesid, aga kirja panna seda ei oska. Jah, enamus klientidest wet seasoni ajal ongi kohalikud. Tavaliselt on nii, et üks staff’i liikmetest, Brian, teeb bussiga tiiru peale ümbruskaudsetele kommuunidele. Toob nad kohale ja hiljem viib tagasi. Ah ja, me pakime ka kogu nende kauba ära. Süsteemi alusel loomulikult. Või käib eraldi kotti, liha jm sügavkülmutatud toit käib kilekotti, joogid käivad papist kotti, kui kaupa on palju, pakime kraami suurde papp-kasti, teibime kinni ja kirjutame nime peale. Mitte just minu kõige lemmikum koht, see nimede kirjutamine.
Ja nad ostavad niiiii palju. Noh, samas loogiline ka. Saavad valitsuselt raha, mis ei ole üldse väike, tööl käima ei pea ning elamise peale ei kulu ka midagi, valitsus teeb selle ka nende eest ära. Või noh, peaaegu kõik.
Minu tänane esimene päev oli ok. Vähemalt ei tundnud ma ennast nii lollina kui Sotimaal. Kuigi eks ikka tuli ka neid „oih, vabandust“ või „Nat, palun tule, mul on su abi vaja“ olukordi. Loomulik.
Ma just tulin õhtusöögilt. Istusime 6kesi laua taga ja rääkisime juttu, selline mõnus ja chill õhkkond. Olenemata sellest et nad kiidavad mu inglise keelt, on mul nende arusaamisega suuri probleeme. Vahel lihtsalt lülitan ennast välja, sest olen väsinud jälgimast iga nende sõna, ja lihtsalt istun ja noogutan ja naeratan kaasa. Eks, jah, see muutub peagi, aga mulle lihtsalt ei meeldi olla olukorras, kus midagi jääb arusaamatuks ainuüksi selle pärast, et ma aru ei saanud. Ütelge te jah, et see on loomulik, aga ikkagi.
Ahjaa, kusjuures just mõned nädalad tagasi lõpetas siin töö üks eesti tüdruk, triin. Võib-olla on see ainult viisakus, aga ma meeldivat neile rohkem. See triin olevat olnud liiga vaikne ja tagasihoidlik, ja tema inglise keel polnud ka nii hea kui minu. Alati on hea teada, kui sa oled parem kui teine eestlane. Ja just pärast triinu lahkumist külastas poodi 2 eesti turisti. Küll maailm on alles väike.
Vot nii, olete siis nüüd ka teadlikud minu tegemistest. Oma natuke tuikavate jalgadega lähen ma vastu homsele päevale, kus mina ja Withney oleme kahekesi poes. Nalja saab, aga õnneks on alati keegi läheduses, kui hätta peaksin jääma.
Teile sinna vaid-ühe-päeva-kaugusel-olevatele soovin ma ilusat teist adventi. Loodan, et lõpuks tuleb ka lumi maha. Ja et lõpuks hakkaks ka siin sadama. Just nägin, kuidas üle jõe oli järjekordne bush-fire.
Hirmus kallid olete! Aga teadke, et kui hätta jääte, siis siin, Austraalias, on alati midagi teoksil!:). Just hirmutasime mürgised konni valgendajaga majast eemale.
Xoxoxoxoxox