23.12.2009
Ja käes ongi jõul! 
Esmalt vabandan, et pole eriti ühenduses olnud ega ka blogi pidanud, aga eks see ole tööinimese asi...:)
Lühike ülevaade siis minu senistest tegemistest....
Tööpäevad on pikad, hommikul 8-st õhtul 6-ni. Lõuna on pool tundi, ja siis vahel saame ka 15min puhkusi ennelõunat ja pärastlõunal. Kuigi seda just eriti tihti ei juhtu. Senini oleme alustanud motelliga, tubade koristamine, linade vahetus, siis vetsude ja dusside koristamine jm seesugune. Tavaliselt on võtnud see tunni jagu aega, seejärel liigume mäest alla poodi ja juba ongi kell 9 ja seeärel avame uksed. Esimene nädal, kui nat veel siin oli, jagus meile kõigile tööd ja kliente. Igavlemist eriti ette ei tulnud. Õnneks sai esimese nädalaga enamus süsteemidest ka selgeks. Küll on aga viimased nädalad suhteliselt igavad olnud, eriti eelmine nädal. Kuna neile mustadele makstakse iga kahe nädala tagant, siis käib meil ka selline tsükkel, et maksmise nädalal on kliente küllaga, ei jõua kõiki ära teenindada, ja maksuvaba nädalal pole enam midaig teha.
Näiteks koristame me vaiksetel päevadel riiuleid. Võtame kauba riiulitelt ära, pühime tolmust puhtaks ja siis paneme kauba tagasi. Täielik kilplase töö, ausalt. Whitney hädaldab üpris palju, see teeb asja veel igavamaks. Ahjaa, väike ülevaade ka nendest töödest, mis iga päev peavad tehtud olema.
Sigareti kastide täitmine, klaaspindade puhastamine, kileribade (mis ukse ees ripuvad) pesemine, leti pesemine, juurvilja külmiku täitmine, joogikülmiku varustamine, põrandate pühkimine ja pesemine, kastide juurdetoomine, kotivarude täiendamine, poe esise koristamine (pühkimine, laudade pesemine, vetsude koristamine). Ja kõige lollim asi on see, et need mustad vennad ei pane oma prügi prügikasti. Ja siis oleme meie need, kes selle sodi üles korjama peavad. Kusjuures maa-ala pole eriti väike. Ahjaa, täna vaatasin esimest korda termomeetrit, mis oli poe küljes ja varjus. See näitas 39. Lahe, eks?:)
Sorri ka segase jutu pärast, aga pea on pulki täis ja on nii palju, millest jutustada tahaksin.
Tavaliselt pärast tööpäevi võtan ma ühe korraliku kuuma dussi ja vedelen niisama teleka ees. Või siis ukse ees, kus asub meile laud, ehk siis koht, kus tsillida. Olen ka nii kuuel korral pärast tööd kalal käinud. Mõned korrad crossingu juures, mõned korrad paadiga jõe peal. Ja see krossing on lahe koht. Kuna see on täielik pärapõrgu, ei ole siia jõe peale silda ehitatud. Selle asemel on betoonist sile tee, mis tegelikult on veel all. Üle saab ainult 4x4, ja kui wet season algab, on see võimatu, ainult paadiga. Kolmel korral olen käinud ka paadiga jõe peal. Teine kord olin ma koos Tom’i ka kahe motelli külalistega, kes siin töötasid ja igal hommikul helikopteriga tööle läksid. Need olid Ben ja Max. Geoloogid. Mõõtsid gravitatsiooni tugevust. Nendega oli äge, nägime tagasi tulles ka kolme krokodilli, üks neist oli ikka päris suur. Et neid loomi pimedas näha, on meil suur taskulamp aka tõrvik, millega jõe kaldaid valgustada. Ja krokodille on nii lihtne niimoodi leida, nende punaseid silmi on raske mitte märgata. Sel õhtul sain korraliku õppetunni, kuidas ritva õieti vette visata. Ja sain esimest korda ka elusat krevetti käes hoida. (neid kasutasime me söödana). Kahjuks pole mina midagi püüdnud, aga eks harjutamine teeb meistriks.
Kalastamise kõrval on ka muud põnevat juhtunud. Kuna Ben ja Max töötasid keset pärapõrgut, siis kuni 19.ndani oli siin ka helikopteri piloot, kes neid tööle viis ja siis hiljem ka tagasi tõi. Selle õhtul, kui meil oli õhtusöök Nat’i lahkumise auks, kohtusin ma ka selle piloodiga. Ja ta oli nõus mind kaasa võtma, nt mõnel hommikul, 5.20, kui ta poisse viima läheb. Kopteris on neli kohta, seega ideaalne kedagi kaasa lennutada. Aga too piloot Shane oli nii vinge tüüp, et ta oli nõus meid pärast tööpäeva tirule viima. Kuna ta abikaasa on venelane, siis oli ta minust ja sellest teadmisest, et ma oskan vene keelt nii sillas, et pakkus mulle kopteris esiistet. Samuti üritasime me mõlemad midagi vene keeles pusida, aga ta andis alla, üteldes et ta ikagi ei oska nii palju kui ta arvas oskavat.
Et siis helikopteriga sõitmine. Mina, tom ja Withney läksime kõik koos. Shane tegi mõned tiirud selle poe kohal ja see järel suundusime me jõe poole. Teate, too tüüp oli ikka püstihull. Me lendasime kuskil meetri kõrgusel veest, 180 km/h!!! Mega äge oli. Lahe koht oli ka see, kui ta külg ees lendas, või siis, kui ta keeras õhus niimoodi, et horisont oli kuskil 50 kraadi all. Ja tema maandumine ja õhkutusmine oli nii sujuv. Ka Ben ütle, et nende eelmine piloot polnud pooltki nii hea. Kuna mulle lendamine ikkagi nii väga meeldis, küsisin ma mõned päevad hiljem, kas ma võiksin temaga hommikusele tiirule kaasa tulla. 17.nda hommilul kell 5.20 saingi ma oma teise lennu. Kõigepealt viisime poisid nende staapi, seejärel tirutasime natukene mingisuguste koobaste koha, aga kuna need tundusid nii vinged, tegime seal peatuse. Nendes koobastes elas nii palju nahkhiiri. Max viskas kive koobastesse, et näha, kui palju neid ikkagi oli. See hääl, mis enne ennde nägemist koobastest tuli....oli äge, meenutas natukene nagu laviini varisemist...kuigi ma pole seda kunagi tegelikult kulnud. Ühes koopas nägime me ka püütonit, kes parajasti nahkhiirt sõi. Vinge!pärast koopaid võtsime sihi uuesti staapi, tegin mõned super ilusad päikesetõusu pildid ning seejärel hakkasime Roperi poole liikuma. Shane tegi ka väikese tiiru jõe peal, et näha, kui palju see tõusnid oli. Selline vahva värin oli veel kogu päeva sees. Järgmisel õhtul oli meil ka väikene isutmine, kuna Ben ja Max olid lahkumas. Tegelikult on nad mõlemad Adaleid’ist pärit.
Viimased tööpäevad on olnud parajalt piinarikkad. Pole eriti kliente. Ja tavaliselt on mul teisipäevad vabad, pool pühapäeva ka. Aga see nädal üks managere arvas, et pood saab rahvast täis olema, ja palus kõigil oma vabadel päevadel töötada. Õnneks saame 25. Ja 26.nda vabaks, seega polnud mul selle vastu midagi. Aga nagu vastu tahtmist ikka, polnud kliente kuskil. Tavaliselt makstakse nendele mustadele neljapäeval, siis me eeldame, et homne päev tuleb põnev. Kõik inimesed, kes on oma jõulukingid siit ostnud ja hoiule oannud, tulevad neile järele, ja need, kes pole veel midagi ostnud, tulevad oma raha kulutama. Kuna on wet season, peame me veel peale kastide pakkimise need kastid kiletama. Knurra (üks komuunidest) kauba peame manifesti üles kirjutama, et kelle oma, mitu kasti ja palju neist kastidest on külmikus hoiul. Ja tuleb välja, et süsteeme jagub neil küllaga. On veel Income management. Sellisel juhul tuleb enne kauba läbilöömist kontrollida selle kaardi krediiti, seejärel vajutama IN Man (seda peab tegem, muidu ei ole asjal tolku). Lõpus Acc Charge ning siis tema konto nr, või heal juhuli tuleb lihtsalt kaart skännida. Ja siin on meil kaks põhilist kommuuni, ühe kaup tuleb viia leiva külmikusse, kui kraam, jahu kõrvale, teise komuuni külm kaup juurvilja külmikusse ja ülejäänud leti taha. Täielik segasummasuvila. ! siis pakume me veel sellist varianti ka, et kliendid helistavad ja ütlevad mida nad tahavad. Ja meie siis kogume kauba kokku ja pakime ära. Ja siis võib tulla ette veel ka COD, ehk cash on delivery. Sellisel juhul tuleb see ka manifestis ära märkida, markeriga üle värvida ja tsekk, ümbrik ja raamat omavahel kokku klammerdada ja kontorisse viia. Kontoris on kolm lauda. Üks raamatute tagastamiseks, üks income manag. tagastamiseks ning kolmas Brian’i oma, kuhu sellisel juhul tuleb COD panna. Sinna lauda lähevad ka kõik telefoni teel tehtud incom manag raamatud. Segadus. Segadus. Segadus. Iga kord podisen ma omaette, et millise süsteemiga tegu on ja kuhu midagi asetama peab. Vahel tekib ka raskusi meeles pidada, millisel juhul tuleb allkiri küsida ja millisel juhul mitte. Samuti ka seda, et millisel juhul tuleb tseki koopia alles hoida ja millal võib selle ära visata. Ahjaa, kui on telefoni teel tehtud tellimus koos sooja söögiga, tuleb manifestis ära värvida nimi. Kui on tegemist IM (income manag) või COD’ga, tuleb ära värvida viimane lahter koos lõpp-summaga. Endiselt satun ma vahepeal segadusse, et milline see õige süsteem nüüd oligi, ja vahel saan ka karmimete sõnadega meelde tuletatud, kuidas midagi tegema peab, aga õnneks teeb harjutamine meistriks. .
Viimane nädal on kuidagi vaikne olnud. Oleme ka riiulid veel ühe korra ära pesenud. Tasapisi üritan ma ka jõulumeeleoli parandada. Kuulame poes jõululaule, kannan vilkuvat kaelaehet. Oleme ka poe ära kaunistanud, kõik on kulda ja karda täis. Täna ostsin ka endale karda, kuskil 3m pikkune. Samuti muretsesin ka küünlaid. Plaan vabadeks päevadeks. Esimesel päeval logelen natukene, koristan, käin kalal, omanike poolt tehakse välja ka ühine lõunasöök. Järgmisel päevla lukustan ma ennast oma majja, keeran konditsioneeri madalaks, nii et külm hakkaks ja kampsunit kanda saaksin, panen küünlad põlema,riputan karra üled, küpsetan sokolaadi koogi, ning vaatan oma jõulukingitust, milleks on Gilmore tüdrukute viies hooaeg. Selle plaadi ostsin ma juba siis, kui ma Darwinis veel olin. Maksis küll 500 eeku, aga üks jõulukingitus iseendale ei tee ju halba.
Kui jutt juba raha peale läks, siis eelmine reede maksin ma oma kahe nädala arve ära, mis ma siin poes kulutanud olen. Õnneks saame me 20% soodsamalt kui tavakliendid, aga no teate, ka see ei aita. Kõik on niiiiii kallis. Seda juba ainuüksi austraalias, veel enam pärapõrgus, kus kaubale lisanduvad transpordi ja jumal teab veel mis kulud. Olete valmis teadmaks kui suur mu summa oli. Natuke vähem kui kahe nädala peale....280 dollarit, eesti rahas 2600!!!!!! No ma ei mõista, ausalt. Nüüd panin endale piirangu peale. Carol, see kes on Veronica asetäitja (äärmiselt ropu suuga ja range), lubas minu kulutustel silma peal hoida ja teavitada, kui palju mul alles on. Piirangugk on nüüd 100 nädala. Eesti rahas siis 950. See nädal luban ma natuke üle minna, ikkagi jõulud ju.
Ja kui te arvate, et see summa oli suur, siis olge valmis veel suurtemateks summadeks. Nendeks summadeks, mida mustad siin poes kulutavad. Alles üleeile oli meil klient, kelle lõpp-summa oli suurem kui 1700 kohalikku, ehk siis 16 500. Ta ostis süüa, ühe telefoni, natukene riideid, ühe parfüümi, rula, laste jalgratta, jõulukauistusi. Ja oligi kõik. Ahjaa, sooja toitu ka. Suur perekonna „taldrik“ kasmab 250, väike 150 krooni. Nt hamburger maksab 80 krooni. Ja uskuge mind, see on väärt iga kui viimast kopikat.
Kuna meile tagatakse ainult lõunasöök, siis see ongi põhjuseks, miks mu toidupoe arve nii suur oli. Ma proovin ennast parandada. Lõunasöögiks olengi ma tavalisel hamburgeri võtnud. Või siis steak sandwich, kus pihvi asemel on päris liha. Viimstel nädalatel olen ma silma peal hoidnud ka köögil, õppinud, kuidas mingeid asju tegema pea. Ja kui Nel, kes köögi kuninganna on, lõunale läheb, siis olen mina see, kes tellimusi täidab. Äge, eks. Mina, kes a vaevalt makarone osakan valmistada.....olen nüüd Austraalias ja toidan black fellow’sid! Nel pidavat jaanuaris puhusele minema, siis olen ma täielikult köögi eest vastutav. Mõned päevad tagasi andis Withney teada, et ta ei saa eru, et miks mind eelistatakse, tegelikult olin ma ise uudishimulik ja tahtsin teada kuidas asjad käima peavad. Seega leppisime kokku, et pärast jõule läheb tema kööki ja hakkab ka õppima. Ja kui Nel puhkusel on, teeme köögi tööd üle päeviti. Ühel päeval tema ja teisel päeval mina. Kompromiss. Ja marvan, et kuuma grilli ja keeva rasva juures kogu aega veeta mulle ka ei meeldiks.
Ahjaa, et miks Withney arvas, et mind eelistatakse....kuna nüüd on wet season, ei saa Brian enam bussiga üle jõe, komuuni. Selleks kasutab ta nüüd paati. Ühte klientide vedamiseks, teist kauba vedamiseks. Aga on vaja kolme inimest. Üks on Tom, teine Brian ja kolmas peaks olema see, kes aitab kaste peale viia, hiljem maha tõsta ja siis, kui Brian pakid inimestele viib, paati valvama. Esimest korda, kui Brian paati kasutas, saadeti mind. Ja tagasi jõudsime alles kella neljaks, ja see pole kes teab kui kontimurdev töö. Aga nüüdseks on ka tema oma paadisõidu saanud, seega rahu majas.
Jaaaa, siis kui mina paadiga käisin....see kommuun asub kuskil poole tunni sõidu kaugusel. Kujutage ise ette, kihutada paadiga jõe peal, ümberringi vohab troopiline loodus...ja siis veel makstakse selle eest....:) äge. Tagasi tulles istusin ma paadi ninas, trepi peal, seega minu jalad rippusid kuskil 20cm kõrgusel veepinnast. Ja tuul oli nii tugev, et otse ei saanud vaadata, ainult juhul kui ma kasutasin oma kaabu külgi tunnelina. Hea oli siit korraks ära saada. Koguaeg ühtede ja samade inimestega koos olles hakkab peagi igav. Ja kui ma isegi tahaksin rääkida oma tööpäevast ja vahel vanduda ka Carol’it ja Robin’it (carol on pm nagu omanik, siis kui Veronica ära on. Ning Robin on minu ülemus, samuti ka motelli juhataja. Nad on õed. Vannuvad, suitsetavad.), pole kedagi, kellega rääkida...va Withney. Linda, üks kolmes õest, alustas siin tööd 2 kuud tagasi, tema on kõige lahedam, aga ometi ei räägi ma talle, mida Carol või Robin päeva jooksul tegi. Ja Tom, noh, Carol on pm tema kasuema, nagu ta ise ütles. Temale ka eriti ei kurdaks. Ning Glen pole kunagi siin, tema tegeleb kauba toomisega, seega on ta nädalas ühe päeva siin. Veronica elab Darwinis, teda pole ka tavaliselt siin. Seega jääb ainult Withney, aga ausalt, ta tundub natukene laisk olevat. Ja hädaldab ka natukene liiga palju. Kui mul on hea meel, on temal paha meel, lihtsalt selle üle, et mina suudan ennast sita töö tegemisel hästi tunda. Ja kui temal hea tuju lõpuks „peale tuleb“, on minul juba siiber.
Sellest olenemata tunnen ma enamuse ajast ennast hästi. Kui on tööd, mida teha, tunnen ma ennast hästi. Ma tean, et ma olen siin natukene kauem kui kaks kuud ja siis saab see läbi, teenin raha ja naudin elu. See on esimest korda midagi täiesti minu enda oma. Lapsehoidjana töötades pidin ma alati kellegagi arvestama, ma ei saanud kunagi teha seda mida tahtsin, ning kogu selle aja vältel pidin respekteerima kogu perekonda ning nende tavasid. Siin olles olen lihtsalt mina ise. Minu heaolu sõltub minust endast. Ja see on nii hea tunne. Esimesel nädalal, kui ma karavanis elasin, tõusin ma igal hommikul üles ja lihtsalt naersin kõva häälega, sest ma sain süüa nii palju röstsaia kui ma ise thatsin. Isegi ühikas elades olin ma koguaeg pideva...nagu kontrolli all. Pidin jälgima, mida ütlen, kuhu astun ja mida teen. Siin olles võin jalanõudega toas käia, süüa ühe röstsaia asemel kolm, kuulata muusikat nii valjusti kui tahan, käia vetsus ilma ust lukustamata, tantsida omaette, laulda omaette....jne. nii hea. Isegi riiulite pesemise ajal, mis ma leian enim trööstivat olema, suudan ma omaette naerda ja sellest tobedast tööst rõõmu tunda.
Olen teinud ka netukene plaane. Nt olen mõelnud koostada uue aasta lubaduste nimekirja. Kui see nimekiri kunagi tõeks saab, siis uuest aastast alates on mul piisavalt, millega oma vaba aega täita. Samuti olen mõtelnud ka päevikut pidama hakata. Lihtsalt sellist, kuhu ma kirjutan päeva põhilised sündmused. Samuti ka inimesed, kellega ma tutvun, nende nimed ja meiliaadressid vms. Natukene olen teinud ka plaane, kui see töö siin läbi saab. Esimese asjana tahan vist (hetkeseisuga) uus-meremaal ära käia. Ma tean, et see maksab üpris palju, aga kuna ma juba siin pool maakera olen (ning kuna Kardi ka seal töötab/elab), siis võiks selle ka ära proovida. Aga eks paistab.
Ma tean, et emme kunagi ammu saatis messi, et mida ma söön...seega ka väike ülevaade. Tavaliselt söön ma ühe suure ja korraliku hommikusöögi. CocoPops piimaga + banaani viilud sinna sisse ning seejärel 1 või 2 (või isegi3) röstsaia viilu. Kohvi. Ning tass apelsini mahla, kui veel ruumi on. Lõunaks siis midagi poest. Peale hamburgeri olen söönud veel friikaid ja paneeritud kala, friikaid+kanakotlett, friikad+kevad rullid....vms. õhtusöögiks....oleneb, kui ma saan oma lõuna hilja, nii kahe poole kolme ajal, siis tahan ma õhtuks midagi kerget, kas röstsai või praeuna. Kui ma olen natukene näljasem, keedan kartuleid või makarone või riisi, praen kana või vorstid, valmistan natukene ka juurvilju. Parim on sügavkülma omad, mida saab kiiresti mikrolaineahjus teha. Samuti olen grillinud ka (nagu nemad kutsuvad siin) t-bone’i ning juurde lisanud suurel hulgal juurvilju. Kuna ma olen meeletu maguaarmastaja ning ma tahan oma toitupoe arveid kontrolli all hoida, leidsin ma selle vajaduse rahuldamiseks soodsa mooduse: küpsetan ise omale sokolaadokoogi. Pulber maksab alla 20 krooni, lisan ühe muna ja natukene piima, praen ahjus ja valmis ta ongi. Kui magusa isu peale tuleb, lõikan tüki kooki ja kogu lugu. Ise pean seda hullult kavalaks nipiks. Siin olles olen ma kolmel ühisel õhtusöögil käinud, esimesel neist valmistasin mina salati, kuid teistel õhtusöökidel on kõik meile välja tehtud.
Jõulu ja uue aasta saabumise puhul koostati meile ka väike alkoholi nimekiri, et kes mida ja kui palju tahab. Selle eest tuleb loomulikult ise maksta.
Üks asi veel. Kuna siinne kliima on troopiline, on siin igasugu putukaid lademetes. Sealhulgas sääsed ja lõuad. Ning selle tulemusena on minu jalad sellised nagu oleksin ma uuesti kaheksa aastane...punne täis. Ja halb lugu on selles, et siin ei taha haavad üldse paraneda. Ja põletik on kiire tekkima. Sügad sa neid või mitte. Ausalt, mu jalad on ikka koledad. Carol soovitas mulle ühte kreemi, või õigemini andi ühe kreemi, mis pidavat aitama. Hetkel on see nii palju aidanud, et suurema põletiku kõikides punnidest on see ära võtnud, aga suured punased sügelevad lahmakas on ikkagi alles.
Väike ülevaade ka muust metsikust loodusest....:). Meil on siin sellised suured konna sarnased hüppavad elukad, kes on mürgised. Neid saab valgendajaga peletada. Siis loomulikult on sellised suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuured (vot just kuskil nii pikad kui see sõna) rohutirtsud. Lendavad öösiti vastu uksi ja aknaid, suure kolakaga. Siis on gekod, nood on kasulikud, aga teevad jubedat häält. Siis on nagu äädikakärbeste moodi (ikka suuremad) olevused, keda leidub kõikjal. Eriti veel siis, kui õhtuti tuli põleb....siis on kogu tuba neid täis. Nii, leidub veel sisalikke, pikad ja peenikesed või suured ja paksud, mille järgi isu on. Siis loomulikult veel ämblikud. Õnneks neid minu toas nii palju ei leidu...karavanis elades oli neid ikka lademetes. Ja on veel lehekonnad, sellised kärts-rohelised, kes armastavad papp-kastides magada. Need on need põhilised, kellega mul kontakt on olnud.
Vot, tak, see on vist küll pikim blogi sissekanne mis iial tehtud, aga nüüd olete vähemalt kursis, kus ma olen ja mis toimub. Soovin teile kõigile kauneid jõule. See aasta jääb mul jõul saamata, teen järgmine aasta tasa. Ja loomulikult ka ilusat uut aastat. Internetiga pole eriti head lood. Sain küll komplekti, mis peaks interneti tagama, aga tundub, et mu arvutiga on midagi viga, ei saa kuidagi tööle seda.
Teadmatuses millal uuesti internetti kasutada saan, soovin kõigile ägedaid pühi. Nautige lund ja külma kliimat ka minu eest. Kui koju tulen, tahaks piparkooki ja mandariini saada:).
Kallid olete, kõike head ja paremat. Et jõuluvana midagi asjalikku teile tooks. Ja nautige elu.
Eriti suured kallid emmele ja vanaemale. Ja tuulile, kes iga päevaga kosub. Ma ei saa mainimata jätta, sinu orkuti pilt.....gooosh, vot see oli iluuuss!!! Kutile ja ricole ja mariole ka suured kallid. Lahedad vennad olete. Priit ja Mariliis, mis te ootate, tulge ka siia! . (vanaema, kui sa saad, siis helista ka Rimmale, soovi talle minu poolt ilusaid jõule ja anna teada kuidas mul läheb).
Ja Kats, sulle ka vahvaid jõule, taani moodi! Minu Katy( aasta tagasi.....:))
Oh, kallid-kallid-kallid!
xoxoxoxoxoxoxoxox