Eelmine aasta jäi talv saamata, see aasta otsustas mu sõber Monika, et tuletab mulle meelde, mis mulle eesti juures nii väga meeldis - talvevõlumaa. Aga noh, on teada tõde, et Monikale on meeldinud natukene liialdada - seda ka seekord. Ta ikka veel ei saa aru sellest, et ma olen juba küllalt talve näinud!!
no ja siis paljud ütlevad, et neile niiii meeldib see ilm. Nojah, mis seal kurta, kui istutakse soojas toas ja elekter on olemas. Aga eks sa proovi minna õue, ja veel eriti nii, kui pole käinud maal ja oma talveriided ära toonud..:(
Või hoopis nii, et oled maal, ahjuküttega majas, puude toomiseks on vaja õue minna, kõiki tube ei jõua kütta, ja siis tagatipuks pole veel voolu kah..istu siis pimedas kõledas majas ja oota, mil unemati külla tuleks.
Homsest kojuminemisest saab suur seiklus! Loodan, et plaan B täitub päeva lõpuks! Vaikselt on isegi hasart tekkinud, et tahaks teada, kui mitu tundi lisandub siis homsele kojusõidule??
selline-täiesti-seosetu-tekst, tean-tean. aga mida loota, kui olen töö juures 1+ tassi kohvi joonud, paar kuuma kakaod alla lasknud ning unepuuduse käes vaevelnud viimased pea 2 nädalat.
Feliz Navidad!
Thursday, December 9, 2010
Monday, November 22, 2010
Tuesday, November 16, 2010
..sopp, sõidust ees on kopp, haiseb nailon sokk...
ei saa lahti sellest meie mehe laulust, eriti kummitab sõna "kopp", millel kuidagimoodi kummaline mõju..
aga mis siis teoksil olnud? sellel on väga lihtne vastata - olen üliõpilane üritanud olla..ja alles nüüd vist saan natukene aru, et kool, trenn, töö kõik koos on natukene palju esmakursuslase jaoks...vist. Eelmine nädal just kiitsin, et näe, töö pärast küll kool ei kannata, nüüd siis tulevad tagajärjed...unustan tähtajalisi asju, ei jõua harjutustundidesse...peab vist ennas kokku hakkama võtma.
Kuid selle kokkuvõtmisega on see kesine lugu, et inspiratsiooni selle jaoks jääb puudu. Mis siin salata, Austraalia patareid on ka nüüd tühjaks saanud.
aga noh, mis seal ikka, öeldud ju on, et saab raske olema, eks see millegi jaoks ole hää...ja seda kirjutasin ma kogu oma allesjäänud positiivsust kokku võttes.
elage hästi!
ei saa lahti sellest meie mehe laulust, eriti kummitab sõna "kopp", millel kuidagimoodi kummaline mõju..
aga mis siis teoksil olnud? sellel on väga lihtne vastata - olen üliõpilane üritanud olla..ja alles nüüd vist saan natukene aru, et kool, trenn, töö kõik koos on natukene palju esmakursuslase jaoks...vist. Eelmine nädal just kiitsin, et näe, töö pärast küll kool ei kannata, nüüd siis tulevad tagajärjed...unustan tähtajalisi asju, ei jõua harjutustundidesse...peab vist ennas kokku hakkama võtma.
Kuid selle kokkuvõtmisega on see kesine lugu, et inspiratsiooni selle jaoks jääb puudu. Mis siin salata, Austraalia patareid on ka nüüd tühjaks saanud.
aga noh, mis seal ikka, öeldud ju on, et saab raske olema, eks see millegi jaoks ole hää...ja seda kirjutasin ma kogu oma allesjäänud positiivsust kokku võttes.
elage hästi!
Tuesday, November 2, 2010
elagu tudengielu!
Kui pead mitte vaevata, et mis/kudas/miks saama hakkab, saab kõik korda. Uskumatu, aga tõsi. Nii mitmel korral selles veendunud, eriti nüüd eestis tagasi olles....
ja mis veel..
Elan nüüd korteris, täitsa OMAS TOAS!!! Esimest korda elus...vuhuuu;D
Kool võtab kogu aja, jah, isegi sellise hõreda tunniplaani juures. Sotsiaalne elu on taas allapoole nulli kukkunud. Ehk aitab detsember seda natukene parandada, loodame. :)
Ning mida kindlasti ei saa mainimata jätta - minust on saamas kokk:D:D PS: võite jõuludeks põlle kinkida:P
Aga teagalikult ka, olen viimasel ajal meeletut kokkuhoidu aretanud, selle tulemusena on teoks saanud ka kõiksugu erinevad ja uskumatud road. Ja ikka selle pärast, et olemasolevad toiduained tuleb kõige otstarvekamalt ära kasutada:) Tudengi võlud ja valud, mis muud.
Üks unistus läks ka täide.
Olla trollis, kui vool ära läheb. :D
Ja selle vooluga veel...mis asi see on, mis paneb inimesed niimoodi surisema, teistmoodi käituma, lapselikult kilkama(eputama), selline buzz-buzz-õhustik tekib....ja kõike seda siis, kui voolu pole...??? Natukene meenutas see aega, mis oli enne Edisoni leiutist...!
see selleks,
varsti jälle,
kõike head.
ja mis veel..
Elan nüüd korteris, täitsa OMAS TOAS!!! Esimest korda elus...vuhuuu;D
Kool võtab kogu aja, jah, isegi sellise hõreda tunniplaani juures. Sotsiaalne elu on taas allapoole nulli kukkunud. Ehk aitab detsember seda natukene parandada, loodame. :)
Ning mida kindlasti ei saa mainimata jätta - minust on saamas kokk:D:D PS: võite jõuludeks põlle kinkida:P
Aga teagalikult ka, olen viimasel ajal meeletut kokkuhoidu aretanud, selle tulemusena on teoks saanud ka kõiksugu erinevad ja uskumatud road. Ja ikka selle pärast, et olemasolevad toiduained tuleb kõige otstarvekamalt ära kasutada:) Tudengi võlud ja valud, mis muud.
Üks unistus läks ka täide.
Olla trollis, kui vool ära läheb. :D
Ja selle vooluga veel...mis asi see on, mis paneb inimesed niimoodi surisema, teistmoodi käituma, lapselikult kilkama(eputama), selline buzz-buzz-õhustik tekib....ja kõike seda siis, kui voolu pole...??? Natukene meenutas see aega, mis oli enne Edisoni leiutist...!
see selleks,
varsti jälle,
kõike head.
Monday, October 18, 2010
Saturday, October 2, 2010
September läbi, oktoober alanud. Ja viimaks ometi on minu 1,5 aastat kestnud suvi läbi saamas..nuiks.
Tudengielu on pihta alanud täie hooga, esimesed tööd tehtud, esimesed eap-d teenitud...ning ikka endiselt ei suuda uskuda, et ma eestisse jäin..:/
Ahjaa, vahepeal aitasin natukene ka tudengipäevi korraldada...kuidagi niimoodi lihtsalt juhtus. Pakusin ennast appi, et ükskõik mida tegema, ja lõpuks sain ühe ürituse korraldamise enda peale. Tänu Heilile sai mõte 24h valmis, ja lõpuks tuli asjandus päris vahvalt välja kah.:)
Seega, aitäh sulle veelkord, Heili. Ja Kats ka.
Käin ka tööl, seda suuresti tänu isale. Öövalvurina siis. Ja kusjuure, töö üle ei kurda üldse, panebki aja lendama ja töö juures saan enamuse ajast ka kodused tööd ära tehtud:)
Viimase kuu jooksul olen üritanud vaikselt ka Tallinna elu avastada. Eks esimestel nädalatel oli põnev, nimeta baar, Hollikas, parlament...ja siis kui nägin oma Oz'i kontojääki..läks küll tuju ära. Ning mis mind selle juures kõige rohke häiris oli see, et ma ei nautinud seda kõike. Oli küll vahva tüdrukutega väljas käia, aga kas kuidagi teistmoodi ei saa aega veeta?
Üks väike pettumus veel...vaat helistasin Commonwealth'i, et palju võtavad summadelt maha, kui international transarction'it teen..sain selle pärast suuuure telefoniarve ning nüüd on välja tulnud ka see, et raisad, valetasid. Võtavad iga damn asja eest fee'sid...:S
Elu siin eestimaal pole aga selle aastaga sugugi muutunud...kohe nii paneb igatsema teistemaaliste viisakust, avatust, sõbralikkust, ausust, elutahet...jne.
Eks ikka vahepeal, kui igatsus üle jõu käib, löön oma Oz'i albumid lahti, veedan pooltunni pilte vaadates ning siis on elu jälle ilusam. Ja mis seal salata, hoian ikka regulaarselt silma peal ja lennupiletitel:)
Ja süda ihkab ikka teekonna peale...olgu ükskõik kuhu, aga peaasi, et liikvel saaks olla!
Aga mis parata, kohusetundlikkus on ka voorus..
Seega, seniks kui veel kodus, elan oma moto järgi...
Just go with the flow!
All The Best,
---
Tudengielu on pihta alanud täie hooga, esimesed tööd tehtud, esimesed eap-d teenitud...ning ikka endiselt ei suuda uskuda, et ma eestisse jäin..:/
Ahjaa, vahepeal aitasin natukene ka tudengipäevi korraldada...kuidagi niimoodi lihtsalt juhtus. Pakusin ennast appi, et ükskõik mida tegema, ja lõpuks sain ühe ürituse korraldamise enda peale. Tänu Heilile sai mõte 24h valmis, ja lõpuks tuli asjandus päris vahvalt välja kah.:)
Seega, aitäh sulle veelkord, Heili. Ja Kats ka.
Käin ka tööl, seda suuresti tänu isale. Öövalvurina siis. Ja kusjuure, töö üle ei kurda üldse, panebki aja lendama ja töö juures saan enamuse ajast ka kodused tööd ära tehtud:)
Viimase kuu jooksul olen üritanud vaikselt ka Tallinna elu avastada. Eks esimestel nädalatel oli põnev, nimeta baar, Hollikas, parlament...ja siis kui nägin oma Oz'i kontojääki..läks küll tuju ära. Ning mis mind selle juures kõige rohke häiris oli see, et ma ei nautinud seda kõike. Oli küll vahva tüdrukutega väljas käia, aga kas kuidagi teistmoodi ei saa aega veeta?
Üks väike pettumus veel...vaat helistasin Commonwealth'i, et palju võtavad summadelt maha, kui international transarction'it teen..sain selle pärast suuuure telefoniarve ning nüüd on välja tulnud ka see, et raisad, valetasid. Võtavad iga damn asja eest fee'sid...:S
Elu siin eestimaal pole aga selle aastaga sugugi muutunud...kohe nii paneb igatsema teistemaaliste viisakust, avatust, sõbralikkust, ausust, elutahet...jne.
Eks ikka vahepeal, kui igatsus üle jõu käib, löön oma Oz'i albumid lahti, veedan pooltunni pilte vaadates ning siis on elu jälle ilusam. Ja mis seal salata, hoian ikka regulaarselt silma peal ja lennupiletitel:)
Ja süda ihkab ikka teekonna peale...olgu ükskõik kuhu, aga peaasi, et liikvel saaks olla!
Aga mis parata, kohusetundlikkus on ka voorus..
Seega, seniks kui veel kodus, elan oma moto järgi...
Just go with the flow!
All The Best,
---
Saturday, August 28, 2010
nonii, kodus tagasi ja ilma ära nähtud.
ooperimaja külastus oli ikka üle kõige, sellest ma ei hakka siin kohe pläramagi, ja niikuinii arvan, et kõik kes minuga kokku on viimasel aja sattunud teavad, kuidas ma eesti dirigendiga ooperi üle juttu arutasime...siinkohal tervitused Arvo Volmerile. (lol) Aitäh suurepärase õhtu ees...:D:D
kiirelt lühike ülevaade:
pikad nädalad kodus, palju jutuajamisi, õhtusöök sakslastega, viljandi folk, kodus lebotamine, ülikooli tulemine, töö otsimine ja saamine, pisu peo järel, pikad bussisõidud, autokooli lõppastme koolitus, tööpakkumised Oz'ist, teise aasta viisa saamine, õnnelik olemine, elu elamine, ühikasse kolimine, ......
vot, kokkuvõtteks ütlen, et elu on hea, kus tuleb õigel ajal valikuid langetada. ja mis mulle selle jures meeldib on see, et ükskõik millise valiku ma ka ei teeks, keegi ikkagi toetab mind ja elab kaasa. aitäh sulle selle eest(K)
valesid valikuid ma ju väidetavalt ei tee...:D
aga kohtumiseni siis, ehk ikka vahepeal täiendan, eks see tundengi elu selline vaikne ka tasane saab olema.
x
ooperimaja külastus oli ikka üle kõige, sellest ma ei hakka siin kohe pläramagi, ja niikuinii arvan, et kõik kes minuga kokku on viimasel aja sattunud teavad, kuidas ma eesti dirigendiga ooperi üle juttu arutasime...siinkohal tervitused Arvo Volmerile. (lol) Aitäh suurepärase õhtu ees...:D:D
kiirelt lühike ülevaade:
pikad nädalad kodus, palju jutuajamisi, õhtusöök sakslastega, viljandi folk, kodus lebotamine, ülikooli tulemine, töö otsimine ja saamine, pisu peo järel, pikad bussisõidud, autokooli lõppastme koolitus, tööpakkumised Oz'ist, teise aasta viisa saamine, õnnelik olemine, elu elamine, ühikasse kolimine, ......
vot, kokkuvõtteks ütlen, et elu on hea, kus tuleb õigel ajal valikuid langetada. ja mis mulle selle jures meeldib on see, et ükskõik millise valiku ma ka ei teeks, keegi ikkagi toetab mind ja elab kaasa. aitäh sulle selle eest(K)
valesid valikuid ma ju väidetavalt ei tee...:D
aga kohtumiseni siis, ehk ikka vahepeal täiendan, eks see tundengi elu selline vaikne ka tasane saab olema.
x
Thursday, July 22, 2010
Monday, July 12, 2010
noniii, tagasi tasmaaniast.
on austalt, oz'i parim nädal, ja üldse üks parimaid nädalaid üldse. ja ohhh, kui raskelt võib inimene ikka aemunud olla:D:D:Dlol
pidu inglastega oli pikka ja hea. magama öösel ei saanudki, või siis ehk varahommiklul, aga selle vastu polnud mul eriti midagi...
natukene oli jah kahju, et piisavalt und viimastel päevadel ei saanud, sest esimene päev tasmaanias oli küll mõns õudusunenägu. ma teadsin, kui palju vaeva geb selle tripi jaoks näinud oli, ja kuidas ma saingi siis väsinud ja loid ja süda-paha olekus olla....aga noh, ta mõistis, seega tegime lühikese päeva sellest esimesest....
ja no kohe niiiiiiiiii hea nädal oli seal! ma siiani ei suuda seda uskuda...:D:D:D
kõik oli super. ja mis veel, kohtusin tema 1 õe ja 2 venna ja vanematega ka. arvatavasti lähipäevadel saan tema noorima õega ka kokku. eks vaatab.
ja mis siis veel uudist...homme ooperimaja uudistama, ja siis paar päeva sydneys ja siis ehk kuidagimoodi palm beachile.
agjaaa, just jooksin kokku veel 2 eestlasega, ehk mõni õhtu lähen nendega välja ka:D
nalja saab igatahes:D:D
lol.
viimaseid päevi nautides,
näeme varsti:D
xoxox
on austalt, oz'i parim nädal, ja üldse üks parimaid nädalaid üldse. ja ohhh, kui raskelt võib inimene ikka aemunud olla:D:D:Dlol
pidu inglastega oli pikka ja hea. magama öösel ei saanudki, või siis ehk varahommiklul, aga selle vastu polnud mul eriti midagi...
natukene oli jah kahju, et piisavalt und viimastel päevadel ei saanud, sest esimene päev tasmaanias oli küll mõns õudusunenägu. ma teadsin, kui palju vaeva geb selle tripi jaoks näinud oli, ja kuidas ma saingi siis väsinud ja loid ja süda-paha olekus olla....aga noh, ta mõistis, seega tegime lühikese päeva sellest esimesest....
ja no kohe niiiiiiiiii hea nädal oli seal! ma siiani ei suuda seda uskuda...:D:D:D
kõik oli super. ja mis veel, kohtusin tema 1 õe ja 2 venna ja vanematega ka. arvatavasti lähipäevadel saan tema noorima õega ka kokku. eks vaatab.
ja mis siis veel uudist...homme ooperimaja uudistama, ja siis paar päeva sydneys ja siis ehk kuidagimoodi palm beachile.
agjaaa, just jooksin kokku veel 2 eestlasega, ehk mõni õhtu lähen nendega välja ka:D
nalja saab igatahes:D:D
lol.
viimaseid päevi nautides,
näeme varsti:D
xoxox
Monday, July 5, 2010
Brsibane.
nii kuidagi kahju oli ikka aramacist lahkuda. vahel on vaja aega vabaks, aga mul poleks selle vastu ka midagi, kui seal veel edasi tootaksin.
Viimane ohtu oli hea, aga eilne ja t2nane bussisoit seda otseloomulikult polnud:S:S
paganama 16h soitu. onneks polnud keegi minu korval istumas.
ja siis t2na inglastega linna peale laiama, asju ajama, ehk saan isegi oma takse tagasi noudma hakata:D
rahast hetkel 2ra kyll ei ytleks.
ja mis veel, vaid 2 n2dalat. omg, nii uskumatu:D
kallistan
xoxox
nii kuidagi kahju oli ikka aramacist lahkuda. vahel on vaja aega vabaks, aga mul poleks selle vastu ka midagi, kui seal veel edasi tootaksin.
Viimane ohtu oli hea, aga eilne ja t2nane bussisoit seda otseloomulikult polnud:S:S
paganama 16h soitu. onneks polnud keegi minu korval istumas.
ja siis t2na inglastega linna peale laiama, asju ajama, ehk saan isegi oma takse tagasi noudma hakata:D
rahast hetkel 2ra kyll ei ytleks.
ja mis veel, vaid 2 n2dalat. omg, nii uskumatu:D
kallistan
xoxox
Wednesday, June 30, 2010
tere, mu kallid sõbrad!
teate mis, enam polegi väga palju alles jäänud, ainult 3 nädalat. ja siin aramac'is on alles vaid loetud päevad. vaid 4!!! ja siis bussiga brissi ja seal saan oma inglastega kokku....hea oleks jah vahelduseks peol käia ka oma-ealistega...:D:D
niisiis, mis vahepeal toimunud on....midagi erilist, mis siin linnas ikka juhtuda saab, eks:D
laupäeval oli siis Sue sünna, päris hea oli, palju nalja, palju shot'e, magama kell 4. järgmisel päeval alustasin kell 8, ööbisin selle öö Sue juures, ja kuna nemad läksid järgmisel päevla tööle, siis polnud mul eriti viisaks sinna põõnama jääda:P
ja siis hommikul hakkasin judy sünnipäeva jaoks kaarti ajama, 21+21. Maree juures sain prinditud, otsisin netist ka luuletused jms.
maree andis mulle ka mingitmoodi koogi mix'i, et saan ikka ise talle midagi valmistada. aga no arvake ära, kui blondiin ma ikka olen, no ma ei või......vaat seal paki sees oli ja ice'ingu kotike, mida siis hiljem peale panna. ja no toseloomulikult panin ma kõik ühte patta ja mikserdasin ära. selleks ajaks kui ma taipasin, oli juba liiga hilja....:S:S:S
ja niimoodi ma siis üritasin seda kooki 2h küpsetada, lõpuks kallasin selle vedeliku välja, ja allesjäänud äärtest üritasin siis midagi taldrikule luua. ja siis seda natukene ka kaunistada.
enne tööle minekut muretsesime poest ka korraliku koogi, mida siiski süüa ka annab.
kinkisime 2 kooki, tema uuele kutsikale kaelarihma ja siis need kaardid...
nii, ja siis esmaspäeval saatsin ma kodu poole teele minu ekstrakilod, kuskil 12kg kanti, kahe eraldi pakina. saaja nimeks panin emme oma, aga emme, need pole teile avamiseks, eks!!!
nonii, egas midagi, loen oma 4 päeva, laupäeval läheme Baikeri sünnipäevale, pühapäeval on siin minu bye-bye pidu ja siis esmaspäeval Barcoldine'st bussi peale. hirmutavad mind küll, et nv hakkab sadama, et ma ei saa siit välja...aga noh, eks ma siis lendas tasmaaniasse siit.
kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
viiiiii, ei jõua ära oodata jälle seda aega, kus töötama ei pea....
ja mis veel, kõige tähtsam...peep, palju õnne veelkord!!!! ja selline tulemus veel raskemas kehakaalus ka veel. super!:)
egas midagi,arvan, et siit maalt teen veel vaid ühe sissekane, seda siis sydneyst või siis Palm Beachilt("kodus ja Võõrsil" rannast!!!:D:D)
näeme varsti.
muah!
xxx
teate mis, enam polegi väga palju alles jäänud, ainult 3 nädalat. ja siin aramac'is on alles vaid loetud päevad. vaid 4!!! ja siis bussiga brissi ja seal saan oma inglastega kokku....hea oleks jah vahelduseks peol käia ka oma-ealistega...:D:D
niisiis, mis vahepeal toimunud on....midagi erilist, mis siin linnas ikka juhtuda saab, eks:D
laupäeval oli siis Sue sünna, päris hea oli, palju nalja, palju shot'e, magama kell 4. järgmisel päeval alustasin kell 8, ööbisin selle öö Sue juures, ja kuna nemad läksid järgmisel päevla tööle, siis polnud mul eriti viisaks sinna põõnama jääda:P
ja siis hommikul hakkasin judy sünnipäeva jaoks kaarti ajama, 21+21. Maree juures sain prinditud, otsisin netist ka luuletused jms.
maree andis mulle ka mingitmoodi koogi mix'i, et saan ikka ise talle midagi valmistada. aga no arvake ära, kui blondiin ma ikka olen, no ma ei või......vaat seal paki sees oli ja ice'ingu kotike, mida siis hiljem peale panna. ja no toseloomulikult panin ma kõik ühte patta ja mikserdasin ära. selleks ajaks kui ma taipasin, oli juba liiga hilja....:S:S:S
ja niimoodi ma siis üritasin seda kooki 2h küpsetada, lõpuks kallasin selle vedeliku välja, ja allesjäänud äärtest üritasin siis midagi taldrikule luua. ja siis seda natukene ka kaunistada.
enne tööle minekut muretsesime poest ka korraliku koogi, mida siiski süüa ka annab.
kinkisime 2 kooki, tema uuele kutsikale kaelarihma ja siis need kaardid...
nii, ja siis esmaspäeval saatsin ma kodu poole teele minu ekstrakilod, kuskil 12kg kanti, kahe eraldi pakina. saaja nimeks panin emme oma, aga emme, need pole teile avamiseks, eks!!!
nonii, egas midagi, loen oma 4 päeva, laupäeval läheme Baikeri sünnipäevale, pühapäeval on siin minu bye-bye pidu ja siis esmaspäeval Barcoldine'st bussi peale. hirmutavad mind küll, et nv hakkab sadama, et ma ei saa siit välja...aga noh, eks ma siis lendas tasmaaniasse siit.
kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
viiiiii, ei jõua ära oodata jälle seda aega, kus töötama ei pea....
ja mis veel, kõige tähtsam...peep, palju õnne veelkord!!!! ja selline tulemus veel raskemas kehakaalus ka veel. super!:)
egas midagi,arvan, et siit maalt teen veel vaid ühe sissekane, seda siis sydneyst või siis Palm Beachilt("kodus ja Võõrsil" rannast!!!:D:D)
näeme varsti.
muah!
xxx
Wednesday, June 9, 2010
hmmm, mõtlesin, et hoian teid natukene kursis, mis vahepeal toimunud on....ja hoiatan ette, sellest saab minu kõige lühem blogi sissekanne.
rodeo - pikkk päev, palju jooki, hea nali, vasika tagaajamise võistlus, mänguaotodega rallimine, 5 uut tattood, ja otseloomulikult pidin ma järgmisel päeval sunday sessioni ajal töötama. ja need purjus kliendid. õnneks päeva lõpuks oli greg minuga väga rahul, et kui hästi ma neid purjus elukaid ohjeldasin:D
veel,käisin järve ääras, veetisn seal kaks ööd, terve päeva. väga mõnus. ja väga külm. ja mina veel mõtlesin, et ahh jaa, las need kohalikud pajata jah, et eks seal ole külm, aga mina ju olen põhjamaalt päris,t egas mul ikka külm ei hakka...jap
kohalikke tuleb ikka kuulata. õnneks viimasel hetkel võtsin tagavara teki ka kaasa. ning teisel ööl sattusin juttu ajama selasete turistidega, andsid mulle mütsi magamiseks ja kuumaveepudeli ka. ja üldse, hea oli jälle linnast välja saada.
mis veel, ühel õhtul käisin stacey juures BBQ'l. oioiiii, kui palju nalja. ja kas te teate, mis on guitar hero? i sure know it now:D:D
nii hea asjandus ikka, mängid kitarri, valid lugusid, saad ka laulda või siis trumme mängida. ja jällegi, hea vaheldus siit välja saada, ja mitte baari taga tööd teha.
ja veel, eelmisel nädalavahetusel kutsuti mind muttaburrasse tööle, et lambapügamise suur show, et neil on vaja mitte-kohalikke baari taha tööle. niimoodi siis saingi töö, 200 eeku tunnis. makse sealt maha ei läinud. ja öö saime ikka päris korralikus kohas veeta, neil olid päris aksnad ees...:D
emm, ja see vist ongi enam-vähem kõik kõige olulisem mis viimasel ajal juhtunud on...
viimane asi, olen nüüd ka lõpuks kõik pileti ära ostnud.
siit lähen brissi, selat tasmaaniasse, sealt sydneysse, syd üritan teha "kodus ja võõrsil" tuuri, seal mõned päevad peatuda, ning siis lend malbourne'i, ning sealt juba koju, kuala lumpurisse ja siis londonisse ja siis riiga ja siis tallinna.
mis veel head, arvatavasti saan ma ühe lennu peale kristeliga, selle eesti tüdrukuga, kes ka siin töötab, et siis KL kuni londonini lendame koos. ja kuna lendude vahe on pea 15h, siis teeme ühe korraliku tripi linna peal, shoppamine, big ben jms. ei jõua ära oodata...:D
egas midagi, pole see aeg enam üldse nii kaugel, kui jälle oma kotte pakkima hakkama pean:D:Dja seekord heas mõttes, saan lõpuks ometi jälle koju tulla, siinsest külmast kliimast ära...
musid-kallid-paid!!!
xoxox
rodeo - pikkk päev, palju jooki, hea nali, vasika tagaajamise võistlus, mänguaotodega rallimine, 5 uut tattood, ja otseloomulikult pidin ma järgmisel päeval sunday sessioni ajal töötama. ja need purjus kliendid. õnneks päeva lõpuks oli greg minuga väga rahul, et kui hästi ma neid purjus elukaid ohjeldasin:D
veel,käisin järve ääras, veetisn seal kaks ööd, terve päeva. väga mõnus. ja väga külm. ja mina veel mõtlesin, et ahh jaa, las need kohalikud pajata jah, et eks seal ole külm, aga mina ju olen põhjamaalt päris,t egas mul ikka külm ei hakka...jap
kohalikke tuleb ikka kuulata. õnneks viimasel hetkel võtsin tagavara teki ka kaasa. ning teisel ööl sattusin juttu ajama selasete turistidega, andsid mulle mütsi magamiseks ja kuumaveepudeli ka. ja üldse, hea oli jälle linnast välja saada.
mis veel, ühel õhtul käisin stacey juures BBQ'l. oioiiii, kui palju nalja. ja kas te teate, mis on guitar hero? i sure know it now:D:D
nii hea asjandus ikka, mängid kitarri, valid lugusid, saad ka laulda või siis trumme mängida. ja jällegi, hea vaheldus siit välja saada, ja mitte baari taga tööd teha.
ja veel, eelmisel nädalavahetusel kutsuti mind muttaburrasse tööle, et lambapügamise suur show, et neil on vaja mitte-kohalikke baari taha tööle. niimoodi siis saingi töö, 200 eeku tunnis. makse sealt maha ei läinud. ja öö saime ikka päris korralikus kohas veeta, neil olid päris aksnad ees...:D
emm, ja see vist ongi enam-vähem kõik kõige olulisem mis viimasel ajal juhtunud on...
viimane asi, olen nüüd ka lõpuks kõik pileti ära ostnud.
siit lähen brissi, selat tasmaaniasse, sealt sydneysse, syd üritan teha "kodus ja võõrsil" tuuri, seal mõned päevad peatuda, ning siis lend malbourne'i, ning sealt juba koju, kuala lumpurisse ja siis londonisse ja siis riiga ja siis tallinna.
mis veel head, arvatavasti saan ma ühe lennu peale kristeliga, selle eesti tüdrukuga, kes ka siin töötab, et siis KL kuni londonini lendame koos. ja kuna lendude vahe on pea 15h, siis teeme ühe korraliku tripi linna peal, shoppamine, big ben jms. ei jõua ära oodata...:D
egas midagi, pole see aeg enam üldse nii kaugel, kui jälle oma kotte pakkima hakkama pean:D:Dja seekord heas mõttes, saan lõpuks ometi jälle koju tulla, siinsest külmast kliimast ära...
musid-kallid-paid!!!
xoxox
Tuesday, May 18, 2010
29.04.2010
Tsauka!
Nonii, pole jälle juba tükk aega kirjutanud...ja ausalt, üpris paljugi on juhtunud. .
Esimene päev Brisbane’is...hommikul vara printisin omale tosin cv-d, ruttasin linna ja hakkasin tööbüroosid läbi kammima. Bussi peal sain kokku kahe inglise tüdrukuga, kes just eile omale hotellis tööd leidsid, läbi agentuuri. Esimese asjana siis läksingi sinna, pidid päris head olema, sest ka hostel soovitas neid. Ja siis, kui tahtsin liikmeks saada, pidin maksma 700 krooni, et see tagab mulle ligipääsu tööde juurde ja tänu sellele saan ise oma cv-sid saata. Ja loomulikult oli sellel leheküljel oma eriline cv, mida täitma pidin. Ja otse loomulikult oli see kõik interneti teel tehtav....ja mingil imelikul kombel oli selle büroo internett natuke keskmisest kallim. Ühesõnaga, tõeline pettumus, eriti targemaks ei saanud.
Järgmiseks otsustasin infopunkti minna, et ehk oskavad anda veel tööbüroode aadresseid. Õnneks sain sealt ühe a4 suuruse lehe, enamus neid kohti spetsialiseeruski bäkkeritele töö leidmise peale. Ja siis....oioiiii, mina ja minu orienteerumise oskused. Halvad, väga halvad. Esimene koht oli rohkem hospitality valdkonnaga tegelev, kohale jõudes....oli see koht natukene liiga peene lihtsa bäkkeri jaoks. Ja vabad töökuulutused sealse ukse peal olid ka et 5* hotelli manager, -5d eelneva kogemusega jms. Ühesõnaga, pärast pikka otsinguid osutus see koht täiesti asjatuks. Teine koht....ma ei suutnud isegi kaardi pealt seda üles leida....:(
Otsustasin ka selle vahelejätta...mitte just kõige parem esimene päev, eks? Seejärel võtsin suuna ühe hostelis asuvasse tööbüroosse, isegi ei tea, miks ma sinna läksin, see oli teises CBD otsas. Kohale jõudes sain aga tüüpilise vastuse, et oh, tule homme tagasi, või siis helista, ehk on mõned vabad kohad. Eriti lootusi ei hellitanud, aga siiski, esimese asjana järgmisel homikul tõttasin sinna. Ja kas kujutate ette, sel Jeremi’l oligi tööd, lausa kolm. Esimene oli pb jaamas, nagu pensukas, kuskil pärapõrgus, nagu Roper Bar. Põhiliselt koristamine, elukoht tsauta, palk 550 nädalas, dollarit. Teine oli väikeses linnas, baari tööelukoha eest peab maksma 50 nädalas, palgaks 500- oleneb-kui-palju-tunde-teed. Kolmas oli Brissi lähedal baaris, 250 nädal, ise peab ka öömaja eest maksma. Isegi ei tea miks, aga langetasin kohe otsuse, et teine variant. Ja enne kui ma tähele panin, olin ma selle koha omanikuga telefoni otsas väikese tööintervjuu teinud ja töö oligi minu. Alguses kahetsesin, et natukene liiga rutakas otsus, sest eelmisel päeval registreerisin ennast ka kõiksugustel au-pair’i lehekülgedel, aga mis tehtud see tehtud.
Seejärel oli mul kiiresti internetti vaja, et oma au-pairi töökuulutused tühistada...noh, sest teate ju küll...mul nii hea cv selle jaoks, ja kõik soovituskirjad ja puha. Aga ma jäin hiljaks sellega. Kohe pärast Jeremi juurest lahkues hakkas mu telefon helisema. Keegi mmm, äkki dave vms, nanny tööbüroost. Et oioioii, sul nii hea cv, aga vb raske leida tööd nii lühikeseks ajaks...aga et näe, mul on siin üks variant. 3 last, brissi lähedal, palgaks 250 nädalas. Ta ikka hullult moosis mind, nii hea oli seda kuulda. Ja pärast mitut-mitut pikka minutit, kui ta sai aru, et ma pole sellest eriti huvitatud, hakkas ta mulle teist perekonda soovitama. Et tahavad kedagi kohe-kohe, ja et sellele perele nii meeldis minu cv, et mul väikelastega nii palju kogemusi...blablaaa. lubasin tal endale nende profiilid saata, et loen ja otsustan, aga midagi kindlat talle ei ütelnud. Tahtsin nii igaks juhuks omale valikuvõimalust jätta, et äkki kui see baaritöö osutub kehvaks, on, kuhu tagasi tulla.
Ja kohe kui sain Dave’iga ühele poole, helistas mulle see esimene tööbüroo, kuhu liikmemaksu maksin, et nad said ühelt tööandjalt vastuse, jällegi lapsehoidja töö. 350 nädalas, 2 väikest last, farm...see pere meeldis mulle juba siis, kui netist nende profiili nägin. Büroosse minnes siis lubasin mõtelda ja paari tunni pärast tagasi helistada. Vajasin natukene aega ja ühte suurt kruusitäik kohvi, et natukene peas selgusele jõuda. Üks väike kahtluseuss oli küll sees selle baaritööga, mille ma vastu võtsin, aga mis tehtud see tehtud. Ostsingi siis omale bussipileti järgmiseks päevaks, registreerisin ennast ka rsa-kursusele (responsible service of alcohol), ja helistasin neile üle, et olen tulemas reedel, sellel kellaajal ja selles kohas.
Ja siis hakkasin vaikselt oma teisi tööpakkumisi tagasi lükkama, kui see üldse on õige väljend. Päeva lõpus siis läksin poodi, et omale mingi hea söök osta, sest viimastel nädalatel olin ainult pasta peal. Ja siis sain ma ootamatu kõne. See esimene perekond, keda dave soovitas....see ema helistas mulle, et tahame sind kohe-kohe ja väga-väga, et kuidas on siis lood?:O:O. Seletasin siis talle, pikalt ja aeglaselt, et mul pikk ja hull päev olnud, et nii palju tööpakkumisi ja et olin nii meeleheitel, et om võtsin esimese töö vastu. Ta oli lõpuks ok, aga et kui see töö ei sobi mulle, on mul alati koht, kuhu minna....nii hea oli seda kuulda, olin tahetud.
Ja kas kujutate ette, teel poest tagasi hosteli suunas jooksin ma kokku green peace’i reklaamivate noortega, kaks poissi. Et kust ma pärit ja mida teen. Üritasid mind annetama panna, vihmametsa siis seekord. Nad olid vägasõbralikud ja nalja täis, ja siis küsisidki, et kuule, mida sa teed, et äkki tahad meiega tööle tulla, et näe, siin on minu kaart, kui tahad, helista aga. See oli seitsmes tööpakkumine. Täiesti uskumatu päev!!!!
Ja ega sellega see päev veel läbi ei saanud. Tahtsin hullult emmele helistada, aga telefon oli kas välja lülitatud või levist väljas, nii siis helistasingi vanaemale. Ja siis poole kõne pealt näen, et kõrvalt rõdu pealt vaatavad mulle otsa kaks noormeest, puhtas eesti keeles üteledes, et oi näe, kas tõesti kuuleme eesti keele. Nii siis tuligi välja, et minu kõrval toas elasid kolm tallinna poissi, just saabusid brissi, et hakkavad ehituse peal tööle. Kustas, Karel, Eero. Ja siis õhtul oli seal hostelis mingi mälumängu moodi asjandus, kutsusid mind ka. Niimoodi ma siis veetsingi oma viimase päeva brissis eesti poistega nalju tehes ja mälumängu mängides. Ahjaa, enne mälumängu istusingi siis rõdul, et oma õhtusööki süüa....j siis äkki...mingid imelikud hääled. Ja siis järgmisel hetkel nägin ma possumit. Nii armas oli. Hullult naljakas oli ka...ta üritas meeleheitlikult puu oksa pealt alla minu rõdule saada, aga kuidagi raske oli. Proovis mingi oma 10 minutit ja siis võttis oma julguse kokku. Andsin talle natukene ka saia süüa. Ja otseloomulikult tegin temast oioiii kui palju pilte. Eesti poiste jaoks oli see ka üks suur naljaasi, polnud enne seda olevust näinud.
Järgmisel päeval siis ärkasingi ülse, kiirustades oma RSA kursusele. Pärast oma sertifikaadi kättesaamist pakkisin oma koti, jälle, ja ruttasin bussi peale. Bussijaamas paluti mul oma kott lahti pakkida, et ma ei saa üle 20 kilo kaasa võtta, pean selle enda istme peale võtma, et bussijuhid pole lubatud midagi raskemat tõsta vms jama. Õnneks sain selle asja ilma suurema vaevata ära lahendatud, ja niimoodi siis algaski minu pikk-pikk sõi Barcoldine suunas, 15h. Ja otse loomulikult läks meie buss ka katki, niimoodi siis istusimegi suletud bussijaama ees oma kolm pikka tundi. Õnneks enne külma südaööd said nad bussi korda ja saime oma sõitu alustada. Ahjaa, ega mul siin levi ju ometi pole. Ja kui9 tahtsin hommikul oma tööandjatele üle helistada, et jään kolm tundi hiljaks....noh, ma ei saanud seda teha. Lihtsalt lootisn, et kord kui ma bussi pealt maha astun, et siis nad ikka seal mul vastas on. Lootsin ka, et ehk Greyhound teavitab oma bussijaamasid hilinemisest. Aga no otse loomulikult ei teavitanu nad kedagi. Niimoodi siis oligi Greg üle kolme tunni bussijaamas istunud, teadmata, et kas ma üldse tulen selle bussiga või mitte. Tubli, külli, hea algus ikka küll.
Niisiis, minu bosside nimed on Judy ja Greg. Siin on veel üks bäkker, kes siis on minu treener, mary, iirlane, 28a. Greg on väga tore, meenutab natukene Grigorit, sotimaa pereisa. Temaga saangi ehk kõige paremini läbi, vanuseks midagi 40+. Judy on imelik. Ta on, ausalt, ma ei taha paha inimene olla ega midagi....ta on...noh, väga paks, ja üldse mitte ilus, ja siis suhtlemisega on tal ka probleeme. Esimestel päevadel ma vaevalt rääkisingi temaga. Ja siis ta saab selle mary’ga mega hästi läbi, ja siis teeb ta sellised kritiseerivaid nalju ja kommentaare. Ta ei meeldi mulle, aga noh, pean natukene sõbralik olema, ikkagist minu boss. Ja mary, ma ei tea, tema on üldiselt tore, aga tundub, et ta on natukene pealiskaudne, et ei saa teda eriti usaldada. Aga ei, ärge valeti aru saage, seni on ta väga tore olnud. Eriti pole temaga aega koos veetnud, sest kui üks meist töötab, siis teisel on vaba aeg jne. Aga see linn siis...linnakese nimi on aramac.
See koht kus ma töötan ongi pm linna süda, ainuke baar linnas. Rahvast kuskil 300 ringis. Siin on ka väikse motel, aga see on töis bronnitud. Sest hetkel on siin puurijad, kes otsivad maavarasid. Ja nagu ma kuulnud olen, on nad ka väga õnnelikud selle leidmisel. Jäävad siis kuskil kuueks kuuks. Ja olen nüüd natukene aus, mulle see väga meeldib, sest enamus on 25+ noormehed, kellega saab palju nalja.
Ahjaa, ja just enne siia tulekut...linn oli kõik väga ärevil, et näete uus tüdruk...ja siis esimesel päeval oligi baar rahvast täis, kõik tahtsid näha seda uut tüdrukut. Ja üldse, ma ei tea mis see on, aga mul on siis ikka päris pikk austajate rivi ukse taga. Ja isegi vanemad mehed, et näe, need on minu pojad, ja nad on vallalised. Ahjaa, ja siis need vanemad härrasmehed ka kohe, et kui vana su ema on, ja et kas te näete sarnased välja. Mina siis et jaa....ja siis palusid nad mul oma ema ka austraaliasse tuua.
Ja veel. See kõige suurem boss siis kes puurib, või siis õigemini käsutab, ta on ikka väga sillas minut, heas mõttes. Iga kord baari tulles on meil omad naljad ja jutud. Ning siis saingi ma ühe kõige parema komplimendi....et ta olevat kuulnud seda fakti, et kõige ilusamad ja intelligentsemad naised tulevad eestist....ja et kunas ma olen esimene eestlane, keda ta kohanud, et siis olen ma selle fakti elav tõestus. No ma ütlen teile, minu ego saab siin ikka väga ära hellitatud. .
Ja no ausalt, juhtub ka seda, et mõned joovad ennast väga purju, aga õnneks on mul see omadus, et ma oskan naljaga pooleks nad ära tügada. Seni mulle see töö meeldib. Ja see on ikka nii palju lihtsam võrreldes Roper Bar’iga. Mingit otsest koristamist siin pole, mina töötan ainult baari taga. Iga vahetuse lõpus peab jah natukene koristama, aga see pole midagi.
Ma kohe ei oskagi midagi muud hetkel lisada, kui ehk siis seda, et ma olen meretoidu vastu allergiline. Eile oli mul siis vaba päev, ja pärastlõunal üks kohalik, Richard kutsus, et kas ma tahan mõned veeloomad püüda. Ma tean richardit juba päris hästi ja tema kihlatut ka, seega tundisn ennast päris turvaliselt. Niimoodi me siis ühe väiksest ojast püüdsime vähi ja krabi sarnaseid asju, läksime tema juurde, keetsime neid ja siis ma sõin ka kaks. Ja ühtäkki....nägemine kadus peaaegu ära, pea kumises, hingata oli raske, vaevalt kuulsin midagi....ja kohe kiskus ära minestama. See kõige hullem osa kestis kuskil 10-15 minutit, ja olime peaaegu ka haiglasse minamas, aga kuna mu hingamisteed ei olnud üles paistetanud, polnud kõige hullemat stsenaariumit karta. Ma tundsin ennast ikka väga-äga halvasti pärasat seda, kogu keha värises, kogu aeg tundsin nagu tahaks oksendada. Ühesõnaga, enam ma seda asja ei söö. Tema majakaaslased arvasid ka, et ma olen eelnevalt soolase veel loomi söönud, aga mitte magevee omi, ja ei ehk neil olevat mingi seen küljes, tänu mageveele. Ja see polnud ka eriti kiiresti voolav oja. Paha-paha päev alõpp igatahes.
Niimoodi ma siis veedangi oma tunnid selles väikelinnas, naudin olekut tähelepanu keskpunktis ja lihtsalt elan. Ja see koht siin....see tundub kohe kuidagi õige. Midagi, mis mulle kohe meeldib. Vähemalt seni. Loomulikult on tööl ka raskeid hetki, nt siis kui ei mõista mida küsitakse, või kui pean telefoni tele toidutellimusi vastu võtma või kui kisub väga kiireks, kõigil klaasid tühjad ja ma ainuke inimene baari taga.....aga siiski, üldkokkuvõttes mulle meeldib.
Olete mulle nii kallid ja hääd!!!
xoxoxox
Tsauka!
Nonii, pole jälle juba tükk aega kirjutanud...ja ausalt, üpris paljugi on juhtunud. .
Esimene päev Brisbane’is...hommikul vara printisin omale tosin cv-d, ruttasin linna ja hakkasin tööbüroosid läbi kammima. Bussi peal sain kokku kahe inglise tüdrukuga, kes just eile omale hotellis tööd leidsid, läbi agentuuri. Esimese asjana siis läksingi sinna, pidid päris head olema, sest ka hostel soovitas neid. Ja siis, kui tahtsin liikmeks saada, pidin maksma 700 krooni, et see tagab mulle ligipääsu tööde juurde ja tänu sellele saan ise oma cv-sid saata. Ja loomulikult oli sellel leheküljel oma eriline cv, mida täitma pidin. Ja otse loomulikult oli see kõik interneti teel tehtav....ja mingil imelikul kombel oli selle büroo internett natuke keskmisest kallim. Ühesõnaga, tõeline pettumus, eriti targemaks ei saanud.
Järgmiseks otsustasin infopunkti minna, et ehk oskavad anda veel tööbüroode aadresseid. Õnneks sain sealt ühe a4 suuruse lehe, enamus neid kohti spetsialiseeruski bäkkeritele töö leidmise peale. Ja siis....oioiiii, mina ja minu orienteerumise oskused. Halvad, väga halvad. Esimene koht oli rohkem hospitality valdkonnaga tegelev, kohale jõudes....oli see koht natukene liiga peene lihtsa bäkkeri jaoks. Ja vabad töökuulutused sealse ukse peal olid ka et 5* hotelli manager, -5d eelneva kogemusega jms. Ühesõnaga, pärast pikka otsinguid osutus see koht täiesti asjatuks. Teine koht....ma ei suutnud isegi kaardi pealt seda üles leida....:(
Otsustasin ka selle vahelejätta...mitte just kõige parem esimene päev, eks? Seejärel võtsin suuna ühe hostelis asuvasse tööbüroosse, isegi ei tea, miks ma sinna läksin, see oli teises CBD otsas. Kohale jõudes sain aga tüüpilise vastuse, et oh, tule homme tagasi, või siis helista, ehk on mõned vabad kohad. Eriti lootusi ei hellitanud, aga siiski, esimese asjana järgmisel homikul tõttasin sinna. Ja kas kujutate ette, sel Jeremi’l oligi tööd, lausa kolm. Esimene oli pb jaamas, nagu pensukas, kuskil pärapõrgus, nagu Roper Bar. Põhiliselt koristamine, elukoht tsauta, palk 550 nädalas, dollarit. Teine oli väikeses linnas, baari tööelukoha eest peab maksma 50 nädalas, palgaks 500- oleneb-kui-palju-tunde-teed. Kolmas oli Brissi lähedal baaris, 250 nädal, ise peab ka öömaja eest maksma. Isegi ei tea miks, aga langetasin kohe otsuse, et teine variant. Ja enne kui ma tähele panin, olin ma selle koha omanikuga telefoni otsas väikese tööintervjuu teinud ja töö oligi minu. Alguses kahetsesin, et natukene liiga rutakas otsus, sest eelmisel päeval registreerisin ennast ka kõiksugustel au-pair’i lehekülgedel, aga mis tehtud see tehtud.
Seejärel oli mul kiiresti internetti vaja, et oma au-pairi töökuulutused tühistada...noh, sest teate ju küll...mul nii hea cv selle jaoks, ja kõik soovituskirjad ja puha. Aga ma jäin hiljaks sellega. Kohe pärast Jeremi juurest lahkues hakkas mu telefon helisema. Keegi mmm, äkki dave vms, nanny tööbüroost. Et oioioii, sul nii hea cv, aga vb raske leida tööd nii lühikeseks ajaks...aga et näe, mul on siin üks variant. 3 last, brissi lähedal, palgaks 250 nädalas. Ta ikka hullult moosis mind, nii hea oli seda kuulda. Ja pärast mitut-mitut pikka minutit, kui ta sai aru, et ma pole sellest eriti huvitatud, hakkas ta mulle teist perekonda soovitama. Et tahavad kedagi kohe-kohe, ja et sellele perele nii meeldis minu cv, et mul väikelastega nii palju kogemusi...blablaaa. lubasin tal endale nende profiilid saata, et loen ja otsustan, aga midagi kindlat talle ei ütelnud. Tahtsin nii igaks juhuks omale valikuvõimalust jätta, et äkki kui see baaritöö osutub kehvaks, on, kuhu tagasi tulla.
Ja kohe kui sain Dave’iga ühele poole, helistas mulle see esimene tööbüroo, kuhu liikmemaksu maksin, et nad said ühelt tööandjalt vastuse, jällegi lapsehoidja töö. 350 nädalas, 2 väikest last, farm...see pere meeldis mulle juba siis, kui netist nende profiili nägin. Büroosse minnes siis lubasin mõtelda ja paari tunni pärast tagasi helistada. Vajasin natukene aega ja ühte suurt kruusitäik kohvi, et natukene peas selgusele jõuda. Üks väike kahtluseuss oli küll sees selle baaritööga, mille ma vastu võtsin, aga mis tehtud see tehtud. Ostsingi siis omale bussipileti järgmiseks päevaks, registreerisin ennast ka rsa-kursusele (responsible service of alcohol), ja helistasin neile üle, et olen tulemas reedel, sellel kellaajal ja selles kohas.
Ja siis hakkasin vaikselt oma teisi tööpakkumisi tagasi lükkama, kui see üldse on õige väljend. Päeva lõpus siis läksin poodi, et omale mingi hea söök osta, sest viimastel nädalatel olin ainult pasta peal. Ja siis sain ma ootamatu kõne. See esimene perekond, keda dave soovitas....see ema helistas mulle, et tahame sind kohe-kohe ja väga-väga, et kuidas on siis lood?:O:O. Seletasin siis talle, pikalt ja aeglaselt, et mul pikk ja hull päev olnud, et nii palju tööpakkumisi ja et olin nii meeleheitel, et om võtsin esimese töö vastu. Ta oli lõpuks ok, aga et kui see töö ei sobi mulle, on mul alati koht, kuhu minna....nii hea oli seda kuulda, olin tahetud.
Ja kas kujutate ette, teel poest tagasi hosteli suunas jooksin ma kokku green peace’i reklaamivate noortega, kaks poissi. Et kust ma pärit ja mida teen. Üritasid mind annetama panna, vihmametsa siis seekord. Nad olid vägasõbralikud ja nalja täis, ja siis küsisidki, et kuule, mida sa teed, et äkki tahad meiega tööle tulla, et näe, siin on minu kaart, kui tahad, helista aga. See oli seitsmes tööpakkumine. Täiesti uskumatu päev!!!!
Ja ega sellega see päev veel läbi ei saanud. Tahtsin hullult emmele helistada, aga telefon oli kas välja lülitatud või levist väljas, nii siis helistasingi vanaemale. Ja siis poole kõne pealt näen, et kõrvalt rõdu pealt vaatavad mulle otsa kaks noormeest, puhtas eesti keeles üteledes, et oi näe, kas tõesti kuuleme eesti keele. Nii siis tuligi välja, et minu kõrval toas elasid kolm tallinna poissi, just saabusid brissi, et hakkavad ehituse peal tööle. Kustas, Karel, Eero. Ja siis õhtul oli seal hostelis mingi mälumängu moodi asjandus, kutsusid mind ka. Niimoodi ma siis veetsingi oma viimase päeva brissis eesti poistega nalju tehes ja mälumängu mängides. Ahjaa, enne mälumängu istusingi siis rõdul, et oma õhtusööki süüa....j siis äkki...mingid imelikud hääled. Ja siis järgmisel hetkel nägin ma possumit. Nii armas oli. Hullult naljakas oli ka...ta üritas meeleheitlikult puu oksa pealt alla minu rõdule saada, aga kuidagi raske oli. Proovis mingi oma 10 minutit ja siis võttis oma julguse kokku. Andsin talle natukene ka saia süüa. Ja otseloomulikult tegin temast oioiii kui palju pilte. Eesti poiste jaoks oli see ka üks suur naljaasi, polnud enne seda olevust näinud.
Järgmisel päeval siis ärkasingi ülse, kiirustades oma RSA kursusele. Pärast oma sertifikaadi kättesaamist pakkisin oma koti, jälle, ja ruttasin bussi peale. Bussijaamas paluti mul oma kott lahti pakkida, et ma ei saa üle 20 kilo kaasa võtta, pean selle enda istme peale võtma, et bussijuhid pole lubatud midagi raskemat tõsta vms jama. Õnneks sain selle asja ilma suurema vaevata ära lahendatud, ja niimoodi siis algaski minu pikk-pikk sõi Barcoldine suunas, 15h. Ja otse loomulikult läks meie buss ka katki, niimoodi siis istusimegi suletud bussijaama ees oma kolm pikka tundi. Õnneks enne külma südaööd said nad bussi korda ja saime oma sõitu alustada. Ahjaa, ega mul siin levi ju ometi pole. Ja kui9 tahtsin hommikul oma tööandjatele üle helistada, et jään kolm tundi hiljaks....noh, ma ei saanud seda teha. Lihtsalt lootisn, et kord kui ma bussi pealt maha astun, et siis nad ikka seal mul vastas on. Lootsin ka, et ehk Greyhound teavitab oma bussijaamasid hilinemisest. Aga no otse loomulikult ei teavitanu nad kedagi. Niimoodi siis oligi Greg üle kolme tunni bussijaamas istunud, teadmata, et kas ma üldse tulen selle bussiga või mitte. Tubli, külli, hea algus ikka küll.
Niisiis, minu bosside nimed on Judy ja Greg. Siin on veel üks bäkker, kes siis on minu treener, mary, iirlane, 28a. Greg on väga tore, meenutab natukene Grigorit, sotimaa pereisa. Temaga saangi ehk kõige paremini läbi, vanuseks midagi 40+. Judy on imelik. Ta on, ausalt, ma ei taha paha inimene olla ega midagi....ta on...noh, väga paks, ja üldse mitte ilus, ja siis suhtlemisega on tal ka probleeme. Esimestel päevadel ma vaevalt rääkisingi temaga. Ja siis ta saab selle mary’ga mega hästi läbi, ja siis teeb ta sellised kritiseerivaid nalju ja kommentaare. Ta ei meeldi mulle, aga noh, pean natukene sõbralik olema, ikkagist minu boss. Ja mary, ma ei tea, tema on üldiselt tore, aga tundub, et ta on natukene pealiskaudne, et ei saa teda eriti usaldada. Aga ei, ärge valeti aru saage, seni on ta väga tore olnud. Eriti pole temaga aega koos veetnud, sest kui üks meist töötab, siis teisel on vaba aeg jne. Aga see linn siis...linnakese nimi on aramac.
See koht kus ma töötan ongi pm linna süda, ainuke baar linnas. Rahvast kuskil 300 ringis. Siin on ka väikse motel, aga see on töis bronnitud. Sest hetkel on siin puurijad, kes otsivad maavarasid. Ja nagu ma kuulnud olen, on nad ka väga õnnelikud selle leidmisel. Jäävad siis kuskil kuueks kuuks. Ja olen nüüd natukene aus, mulle see väga meeldib, sest enamus on 25+ noormehed, kellega saab palju nalja.
Ahjaa, ja just enne siia tulekut...linn oli kõik väga ärevil, et näete uus tüdruk...ja siis esimesel päeval oligi baar rahvast täis, kõik tahtsid näha seda uut tüdrukut. Ja üldse, ma ei tea mis see on, aga mul on siis ikka päris pikk austajate rivi ukse taga. Ja isegi vanemad mehed, et näe, need on minu pojad, ja nad on vallalised. Ahjaa, ja siis need vanemad härrasmehed ka kohe, et kui vana su ema on, ja et kas te näete sarnased välja. Mina siis et jaa....ja siis palusid nad mul oma ema ka austraaliasse tuua.
Ja veel. See kõige suurem boss siis kes puurib, või siis õigemini käsutab, ta on ikka väga sillas minut, heas mõttes. Iga kord baari tulles on meil omad naljad ja jutud. Ning siis saingi ma ühe kõige parema komplimendi....et ta olevat kuulnud seda fakti, et kõige ilusamad ja intelligentsemad naised tulevad eestist....ja et kunas ma olen esimene eestlane, keda ta kohanud, et siis olen ma selle fakti elav tõestus. No ma ütlen teile, minu ego saab siin ikka väga ära hellitatud. .
Ja no ausalt, juhtub ka seda, et mõned joovad ennast väga purju, aga õnneks on mul see omadus, et ma oskan naljaga pooleks nad ära tügada. Seni mulle see töö meeldib. Ja see on ikka nii palju lihtsam võrreldes Roper Bar’iga. Mingit otsest koristamist siin pole, mina töötan ainult baari taga. Iga vahetuse lõpus peab jah natukene koristama, aga see pole midagi.
Ma kohe ei oskagi midagi muud hetkel lisada, kui ehk siis seda, et ma olen meretoidu vastu allergiline. Eile oli mul siis vaba päev, ja pärastlõunal üks kohalik, Richard kutsus, et kas ma tahan mõned veeloomad püüda. Ma tean richardit juba päris hästi ja tema kihlatut ka, seega tundisn ennast päris turvaliselt. Niimoodi me siis ühe väiksest ojast püüdsime vähi ja krabi sarnaseid asju, läksime tema juurde, keetsime neid ja siis ma sõin ka kaks. Ja ühtäkki....nägemine kadus peaaegu ära, pea kumises, hingata oli raske, vaevalt kuulsin midagi....ja kohe kiskus ära minestama. See kõige hullem osa kestis kuskil 10-15 minutit, ja olime peaaegu ka haiglasse minamas, aga kuna mu hingamisteed ei olnud üles paistetanud, polnud kõige hullemat stsenaariumit karta. Ma tundsin ennast ikka väga-äga halvasti pärasat seda, kogu keha värises, kogu aeg tundsin nagu tahaks oksendada. Ühesõnaga, enam ma seda asja ei söö. Tema majakaaslased arvasid ka, et ma olen eelnevalt soolase veel loomi söönud, aga mitte magevee omi, ja ei ehk neil olevat mingi seen küljes, tänu mageveele. Ja see polnud ka eriti kiiresti voolav oja. Paha-paha päev alõpp igatahes.
Niimoodi ma siis veedangi oma tunnid selles väikelinnas, naudin olekut tähelepanu keskpunktis ja lihtsalt elan. Ja see koht siin....see tundub kohe kuidagi õige. Midagi, mis mulle kohe meeldib. Vähemalt seni. Loomulikult on tööl ka raskeid hetki, nt siis kui ei mõista mida küsitakse, või kui pean telefoni tele toidutellimusi vastu võtma või kui kisub väga kiireks, kõigil klaasid tühjad ja ma ainuke inimene baari taga.....aga siiski, üldkokkuvõttes mulle meeldib.
Olete mulle nii kallid ja hääd!!!
xoxoxox
Sunday, April 18, 2010
19.04.2010
Tere taas.
Ja nii ootamatult on kaks nädalat täis saanud. Eile helistas emme, et kas minuga kõik ikka korras....ja alles siis taipasin, et viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat. Aga noh, olen natukene ka hõivatud olnud. .
Algusest. Tripp melb-syd. Hommikul vara sõitsin siis taksoga kohtumispaika. Buss oli suhteliselt täis, inimesed enamasti inglismaalt. Seekord oli giidiks üks nooremapoolne meesterahvas, selline sportlikum tüüp. Mõned olid veel taanist ja hollandist. Alles nüüd taipan kui raske on oma tegemistel silma peal hoida...või siis ehk oleks õigem ütelda....mäletada, mida teinud olen....
Esimene päev. Mmmm, täpset päevakava ei mäleta. Käisime ühes looduspargis kängurusid vaatamas, õpetas meid kuidas nendele jahti pidada. Allatuult ja kui loom sulle otsa vaatab, et siis mitte liikuda. Ühesõnaga mitte midagi uut. Giis üritas meile näidata ka mürgiseid ämblikke, õnnestus leida ainult punaselgne ämblik, kedagi muud seekord ei leidnud. Esimesel päeval siis sõitsimegi läbi ühe suure looduspargi, Snow mountain. Kuulus ühest filmist.....nime ei mäleta. Väga ilus oli, väga käänuline oli, väga künklik oli. Sõitsime mööda ka väikestest jaamadest, kus kohalikud vajalikke asju müüsid. Esimene koht millest mööda sõitsime....seal oli 2 elanikku. Teine jaam...seal oli poole vähem elanikke. Sel päeval siis ületasime ka NSW ja VIC piiri. Midagi eriti kontimurdvat polnud, säästsime ennast järgmiseks päevaks.
Järgmisel päeval oli meie eesmärgiks vallutada austraalia kõrgeim mägi, Mount Kozick*****. Nime kontrollin teie jaoks üle kohe kui interneti saan. Kõrguseks 2228m. Ehk siis 14 m madalam kui Moosese mägi egiptuses mille me koos emmega vallutasime. Alustasime ronimist kuskil ühe ringis pärastlõunal, esimesed sajad meetrid saime üles minna liftiga. Aga pärast kella nelja suleti see lift, ühesõnaga hiljem tuli meil see vahemaa allamäge kõndida. Ok. Ma olin ostnud vihmakeebi vihmametsast, mis leidis kasutust, sest kogu päeva (pm) sadas mõnusat seenevihma. Vahel rohkem, vahel vähem. Juba algusest peale ei tõotanud see ronimine midagi head. Arvan et kuskil 6-7 inimest loobusid sellest vallutamisretkest, ja noh, eks meie giid ka hoiatas neid, et võtke teadmiseks, see saab väga raske olema. Asun siis asja juurde. Esimesed kilomeetrid olid ok. Selles mõttes ok et ma polnud veel tervenisti märg. Aga siis, kui mäe tippu oli jäänud veel kuskil 3,5 km..selleks ajaks olin ma juba ligumärg ja väsinud. Mõned meie grupist otsustasid tagasi minna. Kuid mina alla ei andnud, rühkisin edasi, ikka selles mõttega et saaks Aust kõrtgema tipu vallutatud. Tuleb tunnistada, et meie giidil oli õigus, see vallutamine oli päris ränk. Kõige hullem selle juurel oli (ma arvan) see tuul. Meil oli pm võimalik 45 kraadi all kõndida nõlva tõusu ja tuule tugevuse pärast. Siis kui oli jäänud veel 1,5 km tipuni, ütles meie giid, et tema soovitaks kõigil tagasi minna. Olime liiga aeglaselt kõndinud, ja varsti pidi pimedaks ka minema, et siis teed alla leida on pea võimatu. Ning mis kõigele lisaks, sellise ilmaga pole tipust midagi näha. Vaevalt saimekõndimise ajalgi aru, mis meid ümbritses. Tegin ka sellest kõnnakust väikese video, ehk siis kui koju tulen saate seda ka näha. Ühesõnaga, giid soovitas kõigil alla minna, mida nad ka tegid. Aga mingil moel oli 3 kiiremat noormeest sellest kohtusipaigast juba möödas, mäge avllutamas. Ja mina ei tahtnud kuidagi alla minna. Niimoodi siis tegingi diili giidiga, et ma hakkan tipu poole juuksma, et ehk õnnestub mul joostes need kolm oormeest kinni püüda ja siis tempoga mäest alla hakata tulema. Tema pidi minule järele tulema, kõndides, kindlustamaks et me ikka ok oleme ja oskame alla tulla. Niimoodi ma siis alustasingi jooksmis mäe tippu, kuradi tugev tuul vastu ja mäe nõlv aina järsemaks muutudes. Pärast 15min jooksu sain poistega kokku, kuid teadsin, et üksi ma edasi ka minna ei tohi. Niimoodi jäigi mul austraalia kõrgeim tipp vallutamata, ja seda vaid 10 minuti kaugusel. . Eks pean sda siis kunagi uuesti tegema, nii lihtsalt ma seda ei jäta. Ja kõige hullem osa alles tuleb veel. Allamäge tulek. Kuni liftini oli tee ok, selline lauglev. Aga siis....oioioioiii, ja mina olin veel nii naiivne, et ei usukunud, et austraalias mäed olla võivad. Tõsiselt, see oli JÄRSK. Esimene pool tundi oli astmed, edasi, kuskil 1,5 tundi oli lihtsalt märg rohi. Ja mitte kuskilt polnud võimalik kinni haarata. Enamus grupist oli juba teel selleks ajaks kui mina, giid ja nood kolm nootmeest teekonda alustasime. J pagan võtaks, neil ikka oli kiire mäest alla tulekuga. Pärast treppide läbimist tõeline retk alles algas. Ning selleks ajaks olin ma juba nii märg, et ei suvatsenud isegi oma kaamerakoti vihma eest kaitsta. Kuna see allamäge tulek oli niivõrd raske, üritasin ma lihtsamaid mooduseid selle jaoks leida. Üks mis ka töötas....sik-saki jooksmine. See variant oli kiire ja tõhus, ei tundunud nii tappev jalgade jaoks kui otse mäest alla kõndimine. Aga väidetavalt oli selline jooksmise stiil marunaljakas, hiljem giid ja nood kolm poissi ei saanud sellest üle. Teine stiil. Üritasin vihmakeepi kasutada kelguna. Rohi oli ju märg, miks see siis ei peaks toimima. Ütleme nii, et mingil hetkel see isegi töötas, aga kuidagi natukene valus oli. . Ja noh, mis siin eriti üllatav polnud.....ega see variant ikkagi väga häsi töötada ei tahtnud. Lõpuks oli mul alles jäänud vaid keebi ribad. Aga nalja sai. Tagasi hostelisse jõudmist sõime ühe suuuure ja maitsva õhtusöögi ja seejärel võis pidu alata. Kuna olin nii märg ja külm, pidin ma igaks juhuks rohtu selle jaoks võtma. Õhtu oli hea, giid korraldas ka mõned mängud, alkoholi pruukimine oli selle sees. Kuna see mäng sisaldas tasuta jooke, olin ma eriti rõõmus sellest osa võtma. .
Järgmisel päeval vallutasime Canberra. Ja valitsuse maja. Väga huvitav oli minu jaoks. Ja kusjuures, see valitsushoone on suurim ehitis lõuna-atmosfääris! Giid oli üpris teemas sees, ehk see siis tegigi selle huvitavaks. Pärast valitsushoonet alustasime sõitu Sydney suunas. Õhtuks olime kohal, öömaja oli mul seekord kesklinna lähedal, The Base. Väga viisakas koht. Seal veetisn kaks ööd. Järgmisel päeval alustasin vara, et ikka natuken ka linna näha. Võtsin siis sihiks...no mis te arvate mille....loomulikult ooperimaja. . Pärast pikka seiklemist mööda linna.....jõudingi ma lõpuks sinna. See nägi välja umbes nii. Vaatasin kaardilt, et on jäänud veel 500 meetrit...ja siis kui keerasin tänavalt paremale...siis seal see oligi....ooperimaja. ma ei tea miks, aga mingil imelikul kombel oli see ooperimaja midagi, mida ma väga-väga näha tahtsin. Ehk selle pärast, et see on nii tähtis austraalia jaoks. Või noh, mitte tähtis, pigem nagu sümbol austraalia jaoks. Et ehk kui olen selle sümboli ära näinud, saan ütelda, et ma ikka olen Austraalias käinud. See selleks. Pärast pikka jalutuskäiku ostsin omale lõunasöögi ja lihtsalt nautisin vaadet. Pärast pausi liikusin edasi silla juurde. Silla nimi oli The Sydney Harbour Bridge. Tänapäeval on võimalik ka üle silla ronida, aga selle hinnaks on mingi 2000 krooni. Tänan, ei. Selle asemel ostisn ma pileti ühe silla tornidesse. Kui läksin piletit ostma, sain ka soodustust, sest olen pärit eestist, ja perekonnanimi tuleb taanist, ja taanlane oli ooperimaja arhidekt. . Mida kõike on võimalik saavutada viisaka väikese jutuga et kust ma pärit olen. Enne torni minekut mõtlesin, et ehk kui mainin, et perekonnanimi tuleb taanist, et ehk see annab ka allahindlust.....ja selle koha pealt oli mul õigus. .
Sellel päeval käisin ka Sydney Tower’is, 300m kõrgusel asuvas vaatetornis, 360 kraadi. Pilet oli 200 krooni, ja pettumuseks polnud vaade midagi erilist. Ainuke hea asi mis ma sealt kõrgel märkasin oli 2000. aastal peetud olümpiamängude pea-staadioni. Pärast seda sain ka pileti nn. 4d kinno. Filmiks oli austraaliat tutvustav lühifilm. Mitte midagi erilist. Ei tea, viimasel ajal on väga vähesed asjad mis mind tegelikult ka üllatada suudavad.
Järgmisel päeval oli mul siis aeg ennast natukene hellitada. Kella kümneks olin ma ennast registreerinud Park Regis’e hotelli, 9-ndal korrusel asuvasse hotellituppa. Tuba oli väga tipp-topp, kohvi ja tee ja piim oli ka olemas. Viimasel sydney päeval ei teinudki ma midagi erilist. Pärastlõunal ostsin praamipileti Manly Beach’ile, tahtsin antukene ka kurikuulsat randa näha. Jällegi, minu jaoks oli see rand nagu iga teinegi. Mis minu jaoks selle natukene eriliseks tegi oli fakt, et tagasi tulles oli kell kuskil kuue ringis, seega sain näha ooperimaja, silda, kesklinna ja kõike muud valgustatud. Ja seda jõe pealt, kaugusest. Mingil imelikul kombel ei saanud ma väga hästi magada tollel ööl, väike pettumus. Hommikul ostsin bussipileti lennujaama, tegin elus esimest korde check-in’i masinaga, maksin lida oma lisakilode eest ning alustasin sõitu Hervey Bay suunas, ümberistumisega Brisbane’is.
Kuidagimoodi õnnestus mu lennuk hilineda, seega Hervey Bay’sse saabusin ma väikese hilinemisega. Pärast bussipileti ostmist hostelisse oli kell juba nii palju, et vastuvõtt oli selleks ajaks suletud. Pärast pikka sagimist ja õigete inimeste otsimis õnnestus mul maanduda 6-le inimesele mõeldud dormis. Tuba oli ilma konditsioneerita, seega jälle...eriti hästi magada ei saanud. Hommikul alustasin vara, et osta bussipiletid Airlie Beach’ile, mda minu kallis reisiagent ei maininud. Sain ühe väikese üllatuse osaliks jälle. Ahjaaaa, te vist ei teagi, mu reisiagent tüssas mind natukene. Sydneys olles pidin üle helistama ja kinnitama, et ma tulen nendele reisidele. Ja siis sain teada, et oh imet, minu nimele pole broneeringuid tehtud. Õnneks olid siis Hervy Bays väga hea teenindus, printisid mulle õiged asjad, registreerisid mind uuesti kruiisidele jms. Andsid mulle isegi tasuta interneti aega. Üllatuseks pidin ma ise omal käel Airlie Beach’ile saama, ja bussipiletid sinna olid üpris kallid. Õnneks olid need üle-öö bussid, kokku maksin 2200krooni. Jällegist kulutused, millega ma polnud agendi juurest tulles arvestanud. Esmspäeval siis alustasin oma Fraser Island’i seiklust. Varakult ette üteldes, see oli täielik pettumus.
Hommilu tehti meile väike ülevaade, anti ettekirjutatud ajakava, näidati videot, mida teha ja mida mitte, ja siis jagati meid gruppidesse. Ja sealt sai minu halb Fraser Island’i kogemus algust. Sattusin ühte gruppi 5 parima sõbraga, 3 iirlast, 2 inglast, kõik tüdrukud, vanuses 19-25. Ahjaaa, tuli ka välja, et ma ei saa oma kotte endaga kaasa võtta, et ainult üks kott reisija kohta. See selleks. Lõpuks anti meile auto, pakkisime asjad autosse ja kiirustasime praami peale. Enne seda oli meil vaja ka natukene poodlemist teha, toit ja jook kolmeks päevaks. Oh jumal, milline peavalu see veel oli. Nad kõik olid natukene rikkamatest perekondadest, kõik olid siin lihtsalt puhkusel, vist ainult üks neist oli siin töö-ja puhkuse viisaga. Neil oli vaja maisi, ja herneid, ja mitte tavalisi kartuleid ja mitte tavalisli tomateid, kõik pidid olema beebi suuruses. Ühesõnaga, hind nende jaoks väga oluline polnud. Ja kui ma siis ütlesin, et milleks meile maisi, et see maksab üle 50 kr, siis kõik andsid mulle sellise pilgu, et kes sina õige oled. Ja siis kui mina küsisin, et kas on ok, kui me ostame apelsini igale, siis olid sellised kommentaarid, et noh, apelsin on ok, aga meisi ei või osta. Ja vot niimoodi kõik kolm päeva, iga asi ida mina soovitasin või tahtsin ei sobinud. Ja nad olid väga ebaviisakad. Nt viimasel päeval küsisid nad, et kas ma tahan ka sõita, mina muidugi tahtsin, natukene kogemusi oli ju Roper Bar’ist, kus pidin mudateedel sõitma. Ja siis oma sõidu ajal kuulsin, kuidas neile ei meeldi see viis, kuidas ma sõidan, et omg, mul hakkab nii paha. Ja mis on irooniline selle juures, et kui nemad sõitsid, polnud see mitte kuidagi parem. Me kõik sõitsime liiva peal, erilist vahet pole, kes sõidab, sama künklik on see igal juhul.
Nii, ja mis selle kogemuse veel vastikuks tegi....kõigil kolmel päeval sadas vihma. Esimesel päeval oli mõned tunnid ilma vihmata, ja viimasel päeval samuti, aga üldiselt oli kõva tuul ja palju vihma. Esimesel ööl said kõik meie asjad nii märjaks, et teisel ööl otsustasime autos magada. Autod, kus olid meie prügikotid( sest nad ei suutnud leida kohta, kuhu prügi panna), märjad ja livased riided, ja mis kõige hullem, telgid, mille peale arvatavasti üks dingodest pissinud oli. Kõik haises nagu kusi, ja ma ei liialda. Ning....aknaid me lahti ka teha ei saanud, muidu oleksid sääsed ja muud putukad sisse tulnud. Esimesel ööl jagasime telgiplatis ühe meie teise autoga. Kokku oli ühel ajal väljas neli autot, ja loomulikult sain mina kõige hullema grupi. Sel ööl oli niiiiiii palju dingosid meie ümber. Ja nas olid nii lähedal ka....niiet iga kord kui keegi meist dingot nägi, hakkasime me kõik karjuma, et neid eemale peletada. Ja loodusesse vetsu kasutama minna ka ei saanud, vähemalt mitte üksinda. Mis ind veel natukene häiris oli see, et minul oli ainukesena korralik taskulapm kaasas. Ja kogu aeg tahtsid nad seda kasutada, ükskõiks siis milleks. Ja enamuse ajast polnud mul võimalik seda kasutada. Esimene öö oli jah, kuidagi künklik. Ja mina veel arvasin, et liiva peal magamine on mugav. .
Teisel päeval siis enamuse ajast sõitsime, et näha seda laeva-vrakki, india päid ja shampooni lahte. Esimesd kaks nägi läbi auto akna, ilma välja minemata, sest väljas sadas nii palju vihma. Viimase juurde me ei läinud, kartsime, et jõuame laagriplatis liiga hilja. Ahjaa, meil olid ette kirjutatud kellaajad, millal me sõita tohtisime, madala mõõnu ajal. Kuidagimoodi õnnestus teisel päeval ka korralik duss saada, ja siis likusime edasi oma öömaja suunas. Ja jälle, kõik asjad võtsid neil hullult palju aega, ja selleks ajaks kui õhtusöök söödud, oli väljas juba väga pime. Niimoodi siis üritasimegi reegleid rikkudes esimese laagriplatsini jõuda. Üpris närvesööv oli, aga õnneks maabusime õnneliklut õiges kohas. Seal oli veel 4 autot, kõik bäkkerid. Õhtu oli üpris ok, sest sain suhelda teistega, laulsime mõned laulud, trotsisime vihma, ja jõime goon’i. Viimasel päeval alustasime sõitu tagasi Hervey bay’sse. Enne praami peale mineist tegime ka peatuse Lake MacKenzie juures. Ilus-ilus koht, õnneks saime ka pool tundi vahelduva pilvisusega ilma. Vaikselt tagasi maismaa poole liikudes tellisime omale ka õhtusöögi, pitsa. Kella üheksa ajal läksin ma bussi peale. Ja oh imet, arvake, kes veel sama bussi pele läksid. Jah, just, minu ued parimad sõbrad. Selleks ajaks olid nad teadlikud minu arvamusest nende suhtes. Ning nende üks peamisi küsimusi oli, et kas sa tead oma paadi nime, millega sa Whitsunday peale lähed....umbes nii, et jumala eest sama paadi peale ei satuks. Õnneks bussi peal olles ma neid pm ei näinud, sain omale ka hea istekoha. Eriti magada ei saanud, olin üpris elevil oma purjetamise tripi pärast. Hommikul kuskil 10 ajal olin Airlie Beach’il, registreerisin ennast reisiagendi juures kruiisi peale, ostsin omale päikeseprillid ja mütsi ning olin valmis oma seikluseks. Kella kaheks liikusin ma sadamasse, seal tehti meile väike ülevaade, anti kätte ülikonnad ujumiseks, snorgeldamiseks ja sukeldumiseks ning asusimegi teele. Grupis oli meid seekord 25, rahvas inglismaalt, kanadast, hollandist, rootsist, austriast, .... laeva nimeks oli Condor, väga super. Kapteniks oli üks mega hea huumorisoonega 40ndates elunäinud mees, teised liikemd olid...ee..2 kohalikku, mehed, ja üks tüdruk, inglismaalt, töö-japuhkuseviisaga siin maal. Tema oli siis pm kokk sellel purjekal. Seltskond laeval oli suhteliselt noor ja tore ja rõõmus, hea vaheldus Fraser Island’i järel. Söögid purjekal olid super head. Nt enne õhtusööki oli meil isegi väike starter, ja nt pärast esimest snorgeldamist oli meile valmis seatud kohvi ja tee laud koos küpsiste ja koogiga. Söök oli ikka supper hea, polnud mitte midagi ise vaja osta, v.a. alkohol, mille peale mina raha kulutada ei tahtnud.
Niisiis, esimesel päeval purjetasime natukene, tehti väike ülevaade järgmistest päevadest. Tegin ka oma esimese snorgeldamise kogemuse Suure Koralli peal. Väga viis oli. Kõigil olid ülikonnad, varustus oli purjeka pealt. Loomulikult maksmie selle laenutamiseks ka lisa, aga oli seda väärt. Vaikselt liikusime oma esimesse ööbimiskohta, ühte lahte, kus lained väga tugevad polnud. Sel ööl otsustasin ma teki peal magada. Üpris külm oli, ainult lina oli meile antud, aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Teise öö proovisin magada kus kõik teisedki....aga teate mis, purjeka peal magades peate arvestama väga väikes ruumiga. Ja pm pidime oma kottide peal magama, polnud kohta, kuhu neid panna. Hommikud algasid vara, kuskil kuue ringis.
Teisel päeval purjetasime ühe Whitsunday saare peale, nime kontrollin jällegi hiljem üle. Seal oli meil pea 2 tundi aega rannas vedelemisks. Kahjuks, mis hakkab juba traditsioonina tunduma, oli tuulina ja vihmane, lihtsalt keerasin ennast rätiku sisse ja magasin seal natukene. Mis veel, sel ajal kui ranna lookout’ides pilte tegin, nägin ja oma parimad sõpru. Arvake, kas keegi ka tere ütles. Nad üritasid mind iga hinna eest ignoreerida. Ja mul polnud selle vastu midagi. Pärsat randa läksime tagasi purjeka peale, sõima korraliku lõunasöögi ja purjetasime uude kohta, et natukene veel snorgeldamist teha. See koht oli parem kui esimene, ilm oli ka natukene parem. Nendel päevadel polnud ilm just kõige halvem, selline pilvealune, natukene vihma. Mitte midagi hullu, arvan et oli isegi natukene hea, et kogu aeg päikest ei paistnud, muidu oleksin ikka väga ära põluenud. Pärast snorgeldamist oli jälle tee ja kohvi ja küpsiste aeg, ja vaikselt liikusime oma teise öö ööbimiskohta. Sel ööl istus peaaegu kogu seltskond tekil, mängisime joomismänge, laulsime kitarri saatel, laulsime võidu kõrval asuvate purjekatega ja lihtsalt nautisime hetke.
Kohtusin ka ühe väga toreda türdukuga Austrast. Töötas Uus-Meremaal lapsehoidjana 7 kuud, nüüd teel koju. Purjeka peale tulles ostis ta 4 liitrit goon’i ja nagu ta väitis, polnud ta võimeline seda kõike ise ära jooma, seega sain ma tasuta alkoholi. Ja noh, 4l goon’i pole ka väga kallis, vaid 100 krooni. Kusjuures, see on siin maal müügiks pm päkkerite jaoks. Odav ja niidab jalust.
Kolmandal päeval....kas olete valmis....ostisn ma omale sukeldumise õppetunni. Mina ja veel kolm norralast minu purjeka pealt ja siis kaks hollandlast naaberpurjeka pealt. Mina sain minna esimese grupig. Omg, te ei kujuta ette, kui äge see oli. Paadi peal täitsime mõned paberid, et olen omal vabal tahtel siin ja et kõik mis minuga juhutb, on minu enda vastutusel . Alustasime kolme oskusega.
1. Kuidas leida üles oma hapniku toru juhul kui selle kaotama peaksime.
2. Kuidas hapniku toru veest tühjendada, ise sügaval vee all olles.
3. Kuidas oma maski veest tühjendada. Või kuidas sealsest udust lahti saada, ise vee all olles.
Samuti näidati meile põhilised käeviiped, õpetati kuidas hingata, kuidas kõrvad lahti saada jms. Mis vee oluline oli, et tohtinud kingai hinge kinni hoida. Ning seejärel....panime ennast valmis, tegime esimesed oskuse proovid madalas vees....ja siis võiski pidu alata. Ma päris täpselt ei tea kui kaua ma vee all olin, sest seal oli nii äge ja ma kaotasin ajataju, aga kuskil 20 minuti kanti jäi. Sügavuseks, milleni me läksime oli 7,75m. Ei noh, hullult lahe oli ikka. Alguses ikka kahtlesin, et kas om mõtet seda teha, maksis 650 krooni....ege no ei, oli oma hinda väärt, ja rohkemgi veel. Ainuke asi mida makahetsen on see, et mul polnud oma kaamerat kaasas. Oleksn võinud osta omale 300 kroonise allveekaamera, aga ma ei tea, ei tahtnud kuidagi. Ja noh, eks te ole vast näinud neid dok.filme. olen nüüd üle kontrollinud, kõik ongi selline nagu filmis paistab. Peale meeletult suurte kalade ja kõigi oioioi kui ilusate asjade nägemist lummas mind üks asi rohkem kui teised. Svammi moodi paistev korall, mis liigub vabalt veega kaasa. Ja siis kui päike paistab, siis see nagu muudaks värvi, ja oleks nagu kristall. Imeilus. Lihtsalt võrratu! Ja mul õnnestus ka raid näha. Lahe oli. . Ja üks kala....see oli nagu....üle poole minu pikkusest! Tagasi purjeka peal hakkasime vaikselt tagasi sadama poole liikuma. Tuul oli väga kõva. Purjekas oli ikka väga...viltu...kõik istusime ühe otsa peal, teine teki osa oli osaliselt vee all. No ma ei või, super vinge oli!
Tagasi Airlie Beach’il olles sõn ma Melanie’ga(austriast) koos lõunat, lesisime natukene rannas ja enne kella kuute läksin ma uuesti bussi peale. Hervey Bays olin ma hommikul kella kuueks, ootasi natukene bussijaamas oma bäkkeri bussi ja siis kuskil seitsmeks olina ma hosteli, oma toas, ja magamas. Arvestades seda, kui mitu ööd ma olin väga kesiselt maganud, magasin ma väga hästi. Selleks ajaks kui ma üles ärkasin, oli kell kuskil kolme ringis. Panin oma pesu pesema, käisin poes õhtusööki ostmas. Hiljem vaatasin veel natukene oma Gilmore’i tüdrukuid ja nüüd siis ootan oma lendu, õhtul kell kuus. Brisbane’is peaksin olema kella seitsme ajal. Olen broneerinud kaks ööd hostelis.
Nüüd on mul ära nähtud suurem osa austraaliast, vähemalt seda ma arvan. Brisbane’is maandudes pean kohe-kohe omale tööd otsima hakkama, sest finantsiline olukord on nüüd juba väga kehva. Suuresti tänu minu vastikule reisiagendile, kes ei teavitanud mind kõikidest lisakulutustest, olen ma oma eelarvest kuskil 5000 krooni võrra maas. See tähendab, et eelarve on nüüd väga kriitiline. Väga kriitiline. Hetkel natukene juba stressangi selle pärast, et kas ikka leian tööd või mitte. Eks näis, loodan parimat.
Kolm kuud veel jäänud, ja siis tagasi juba eestimaa pinnal, kas pole mitte tore, see ju nii varsti. Helistasin mõned nädald tagasi ka isale, teavitasin teda, et mis teen ja mida plaanin. Kui ta kuulis, et ma tulen koju alles juuli kuus, andis ta natukene lootust, et ehk tuleb ta enne seda kuupäeva austraalisse, saame koos tagasi eestisse lennata.
Mul on üks uudis veel. Olen siin üritanud selgusele jõuda, et mida õppida ja ma arvan, et olen natukene selgusele jõudnud. Tallinna Ülikool inglise keel ja kultuur. Lävendi põhjal olen ma sees, lihtalt pean SAIS’is ennast registreerima, kord kui see aeg kätte jõuab. Arvatavasti proovin lihtsalt igaks juhuks ka tü-sse, aga oma tulemustega on üpris raske sisse saada mõnda erialasse, mis mulle meeldib. Samuti olen mõtelnud ka ttü-d proovida, nii agaks juhuks. Ttü-ga on aga selline lugu, et lävend on 22,5, tulemuste põhjal on minu tulemus 22,4. Eks vaatab, inglise keel oleks ok. Ja siis, plaan on ka selline veel, et teen ühe aasta korraga, ja kui mingil põhjusel ei peaks mulle see eriala istuma, on mul küllalt aega inglismaa ülikoolide jaoks registreerimiseks. Ja kui mitte kuidagi asjad ei jookse, proovin tulla austraaliasse veel teiseks aastaks, ehk siis proovin antukene infot raamatu jaoks koguda. Eks paistab, võtan asju aeglaselt ja ettevaatlikult. Seni, kuini naudin, mida teen, on kõik ok.
Vot, see sissekanne on vist küll maailma pikeim....aga loodan, et piisavalt ülevaatlik. Saadan teile suured kallid ja tervitused, vaid kolm kuud jäänud veel.
Xoxox!!!
Tere taas.
Ja nii ootamatult on kaks nädalat täis saanud. Eile helistas emme, et kas minuga kõik ikka korras....ja alles siis taipasin, et viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat. Aga noh, olen natukene ka hõivatud olnud. .
Algusest. Tripp melb-syd. Hommikul vara sõitsin siis taksoga kohtumispaika. Buss oli suhteliselt täis, inimesed enamasti inglismaalt. Seekord oli giidiks üks nooremapoolne meesterahvas, selline sportlikum tüüp. Mõned olid veel taanist ja hollandist. Alles nüüd taipan kui raske on oma tegemistel silma peal hoida...või siis ehk oleks õigem ütelda....mäletada, mida teinud olen....
Esimene päev. Mmmm, täpset päevakava ei mäleta. Käisime ühes looduspargis kängurusid vaatamas, õpetas meid kuidas nendele jahti pidada. Allatuult ja kui loom sulle otsa vaatab, et siis mitte liikuda. Ühesõnaga mitte midagi uut. Giis üritas meile näidata ka mürgiseid ämblikke, õnnestus leida ainult punaselgne ämblik, kedagi muud seekord ei leidnud. Esimesel päeval siis sõitsimegi läbi ühe suure looduspargi, Snow mountain. Kuulus ühest filmist.....nime ei mäleta. Väga ilus oli, väga käänuline oli, väga künklik oli. Sõitsime mööda ka väikestest jaamadest, kus kohalikud vajalikke asju müüsid. Esimene koht millest mööda sõitsime....seal oli 2 elanikku. Teine jaam...seal oli poole vähem elanikke. Sel päeval siis ületasime ka NSW ja VIC piiri. Midagi eriti kontimurdvat polnud, säästsime ennast järgmiseks päevaks.
Järgmisel päeval oli meie eesmärgiks vallutada austraalia kõrgeim mägi, Mount Kozick*****. Nime kontrollin teie jaoks üle kohe kui interneti saan. Kõrguseks 2228m. Ehk siis 14 m madalam kui Moosese mägi egiptuses mille me koos emmega vallutasime. Alustasime ronimist kuskil ühe ringis pärastlõunal, esimesed sajad meetrid saime üles minna liftiga. Aga pärast kella nelja suleti see lift, ühesõnaga hiljem tuli meil see vahemaa allamäge kõndida. Ok. Ma olin ostnud vihmakeebi vihmametsast, mis leidis kasutust, sest kogu päeva (pm) sadas mõnusat seenevihma. Vahel rohkem, vahel vähem. Juba algusest peale ei tõotanud see ronimine midagi head. Arvan et kuskil 6-7 inimest loobusid sellest vallutamisretkest, ja noh, eks meie giid ka hoiatas neid, et võtke teadmiseks, see saab väga raske olema. Asun siis asja juurde. Esimesed kilomeetrid olid ok. Selles mõttes ok et ma polnud veel tervenisti märg. Aga siis, kui mäe tippu oli jäänud veel kuskil 3,5 km..selleks ajaks olin ma juba ligumärg ja väsinud. Mõned meie grupist otsustasid tagasi minna. Kuid mina alla ei andnud, rühkisin edasi, ikka selles mõttega et saaks Aust kõrtgema tipu vallutatud. Tuleb tunnistada, et meie giidil oli õigus, see vallutamine oli päris ränk. Kõige hullem selle juurel oli (ma arvan) see tuul. Meil oli pm võimalik 45 kraadi all kõndida nõlva tõusu ja tuule tugevuse pärast. Siis kui oli jäänud veel 1,5 km tipuni, ütles meie giid, et tema soovitaks kõigil tagasi minna. Olime liiga aeglaselt kõndinud, ja varsti pidi pimedaks ka minema, et siis teed alla leida on pea võimatu. Ning mis kõigele lisaks, sellise ilmaga pole tipust midagi näha. Vaevalt saimekõndimise ajalgi aru, mis meid ümbritses. Tegin ka sellest kõnnakust väikese video, ehk siis kui koju tulen saate seda ka näha. Ühesõnaga, giid soovitas kõigil alla minna, mida nad ka tegid. Aga mingil moel oli 3 kiiremat noormeest sellest kohtusipaigast juba möödas, mäge avllutamas. Ja mina ei tahtnud kuidagi alla minna. Niimoodi siis tegingi diili giidiga, et ma hakkan tipu poole juuksma, et ehk õnnestub mul joostes need kolm oormeest kinni püüda ja siis tempoga mäest alla hakata tulema. Tema pidi minule järele tulema, kõndides, kindlustamaks et me ikka ok oleme ja oskame alla tulla. Niimoodi ma siis alustasingi jooksmis mäe tippu, kuradi tugev tuul vastu ja mäe nõlv aina järsemaks muutudes. Pärast 15min jooksu sain poistega kokku, kuid teadsin, et üksi ma edasi ka minna ei tohi. Niimoodi jäigi mul austraalia kõrgeim tipp vallutamata, ja seda vaid 10 minuti kaugusel. . Eks pean sda siis kunagi uuesti tegema, nii lihtsalt ma seda ei jäta. Ja kõige hullem osa alles tuleb veel. Allamäge tulek. Kuni liftini oli tee ok, selline lauglev. Aga siis....oioioioiii, ja mina olin veel nii naiivne, et ei usukunud, et austraalias mäed olla võivad. Tõsiselt, see oli JÄRSK. Esimene pool tundi oli astmed, edasi, kuskil 1,5 tundi oli lihtsalt märg rohi. Ja mitte kuskilt polnud võimalik kinni haarata. Enamus grupist oli juba teel selleks ajaks kui mina, giid ja nood kolm nootmeest teekonda alustasime. J pagan võtaks, neil ikka oli kiire mäest alla tulekuga. Pärast treppide läbimist tõeline retk alles algas. Ning selleks ajaks olin ma juba nii märg, et ei suvatsenud isegi oma kaamerakoti vihma eest kaitsta. Kuna see allamäge tulek oli niivõrd raske, üritasin ma lihtsamaid mooduseid selle jaoks leida. Üks mis ka töötas....sik-saki jooksmine. See variant oli kiire ja tõhus, ei tundunud nii tappev jalgade jaoks kui otse mäest alla kõndimine. Aga väidetavalt oli selline jooksmise stiil marunaljakas, hiljem giid ja nood kolm poissi ei saanud sellest üle. Teine stiil. Üritasin vihmakeepi kasutada kelguna. Rohi oli ju märg, miks see siis ei peaks toimima. Ütleme nii, et mingil hetkel see isegi töötas, aga kuidagi natukene valus oli. . Ja noh, mis siin eriti üllatav polnud.....ega see variant ikkagi väga häsi töötada ei tahtnud. Lõpuks oli mul alles jäänud vaid keebi ribad. Aga nalja sai. Tagasi hostelisse jõudmist sõime ühe suuuure ja maitsva õhtusöögi ja seejärel võis pidu alata. Kuna olin nii märg ja külm, pidin ma igaks juhuks rohtu selle jaoks võtma. Õhtu oli hea, giid korraldas ka mõned mängud, alkoholi pruukimine oli selle sees. Kuna see mäng sisaldas tasuta jooke, olin ma eriti rõõmus sellest osa võtma. .
Järgmisel päeval vallutasime Canberra. Ja valitsuse maja. Väga huvitav oli minu jaoks. Ja kusjuures, see valitsushoone on suurim ehitis lõuna-atmosfääris! Giid oli üpris teemas sees, ehk see siis tegigi selle huvitavaks. Pärast valitsushoonet alustasime sõitu Sydney suunas. Õhtuks olime kohal, öömaja oli mul seekord kesklinna lähedal, The Base. Väga viisakas koht. Seal veetisn kaks ööd. Järgmisel päeval alustasin vara, et ikka natuken ka linna näha. Võtsin siis sihiks...no mis te arvate mille....loomulikult ooperimaja. . Pärast pikka seiklemist mööda linna.....jõudingi ma lõpuks sinna. See nägi välja umbes nii. Vaatasin kaardilt, et on jäänud veel 500 meetrit...ja siis kui keerasin tänavalt paremale...siis seal see oligi....ooperimaja. ma ei tea miks, aga mingil imelikul kombel oli see ooperimaja midagi, mida ma väga-väga näha tahtsin. Ehk selle pärast, et see on nii tähtis austraalia jaoks. Või noh, mitte tähtis, pigem nagu sümbol austraalia jaoks. Et ehk kui olen selle sümboli ära näinud, saan ütelda, et ma ikka olen Austraalias käinud. See selleks. Pärast pikka jalutuskäiku ostsin omale lõunasöögi ja lihtsalt nautisin vaadet. Pärast pausi liikusin edasi silla juurde. Silla nimi oli The Sydney Harbour Bridge. Tänapäeval on võimalik ka üle silla ronida, aga selle hinnaks on mingi 2000 krooni. Tänan, ei. Selle asemel ostisn ma pileti ühe silla tornidesse. Kui läksin piletit ostma, sain ka soodustust, sest olen pärit eestist, ja perekonnanimi tuleb taanist, ja taanlane oli ooperimaja arhidekt. . Mida kõike on võimalik saavutada viisaka väikese jutuga et kust ma pärit olen. Enne torni minekut mõtlesin, et ehk kui mainin, et perekonnanimi tuleb taanist, et ehk see annab ka allahindlust.....ja selle koha pealt oli mul õigus. .
Sellel päeval käisin ka Sydney Tower’is, 300m kõrgusel asuvas vaatetornis, 360 kraadi. Pilet oli 200 krooni, ja pettumuseks polnud vaade midagi erilist. Ainuke hea asi mis ma sealt kõrgel märkasin oli 2000. aastal peetud olümpiamängude pea-staadioni. Pärast seda sain ka pileti nn. 4d kinno. Filmiks oli austraaliat tutvustav lühifilm. Mitte midagi erilist. Ei tea, viimasel ajal on väga vähesed asjad mis mind tegelikult ka üllatada suudavad.
Järgmisel päeval oli mul siis aeg ennast natukene hellitada. Kella kümneks olin ma ennast registreerinud Park Regis’e hotelli, 9-ndal korrusel asuvasse hotellituppa. Tuba oli väga tipp-topp, kohvi ja tee ja piim oli ka olemas. Viimasel sydney päeval ei teinudki ma midagi erilist. Pärastlõunal ostsin praamipileti Manly Beach’ile, tahtsin antukene ka kurikuulsat randa näha. Jällegi, minu jaoks oli see rand nagu iga teinegi. Mis minu jaoks selle natukene eriliseks tegi oli fakt, et tagasi tulles oli kell kuskil kuue ringis, seega sain näha ooperimaja, silda, kesklinna ja kõike muud valgustatud. Ja seda jõe pealt, kaugusest. Mingil imelikul kombel ei saanud ma väga hästi magada tollel ööl, väike pettumus. Hommikul ostsin bussipileti lennujaama, tegin elus esimest korde check-in’i masinaga, maksin lida oma lisakilode eest ning alustasin sõitu Hervey Bay suunas, ümberistumisega Brisbane’is.
Kuidagimoodi õnnestus mu lennuk hilineda, seega Hervey Bay’sse saabusin ma väikese hilinemisega. Pärast bussipileti ostmist hostelisse oli kell juba nii palju, et vastuvõtt oli selleks ajaks suletud. Pärast pikka sagimist ja õigete inimeste otsimis õnnestus mul maanduda 6-le inimesele mõeldud dormis. Tuba oli ilma konditsioneerita, seega jälle...eriti hästi magada ei saanud. Hommikul alustasin vara, et osta bussipiletid Airlie Beach’ile, mda minu kallis reisiagent ei maininud. Sain ühe väikese üllatuse osaliks jälle. Ahjaaaa, te vist ei teagi, mu reisiagent tüssas mind natukene. Sydneys olles pidin üle helistama ja kinnitama, et ma tulen nendele reisidele. Ja siis sain teada, et oh imet, minu nimele pole broneeringuid tehtud. Õnneks olid siis Hervy Bays väga hea teenindus, printisid mulle õiged asjad, registreerisid mind uuesti kruiisidele jms. Andsid mulle isegi tasuta interneti aega. Üllatuseks pidin ma ise omal käel Airlie Beach’ile saama, ja bussipiletid sinna olid üpris kallid. Õnneks olid need üle-öö bussid, kokku maksin 2200krooni. Jällegist kulutused, millega ma polnud agendi juurest tulles arvestanud. Esmspäeval siis alustasin oma Fraser Island’i seiklust. Varakult ette üteldes, see oli täielik pettumus.
Hommilu tehti meile väike ülevaade, anti ettekirjutatud ajakava, näidati videot, mida teha ja mida mitte, ja siis jagati meid gruppidesse. Ja sealt sai minu halb Fraser Island’i kogemus algust. Sattusin ühte gruppi 5 parima sõbraga, 3 iirlast, 2 inglast, kõik tüdrukud, vanuses 19-25. Ahjaaa, tuli ka välja, et ma ei saa oma kotte endaga kaasa võtta, et ainult üks kott reisija kohta. See selleks. Lõpuks anti meile auto, pakkisime asjad autosse ja kiirustasime praami peale. Enne seda oli meil vaja ka natukene poodlemist teha, toit ja jook kolmeks päevaks. Oh jumal, milline peavalu see veel oli. Nad kõik olid natukene rikkamatest perekondadest, kõik olid siin lihtsalt puhkusel, vist ainult üks neist oli siin töö-ja puhkuse viisaga. Neil oli vaja maisi, ja herneid, ja mitte tavalisi kartuleid ja mitte tavalisli tomateid, kõik pidid olema beebi suuruses. Ühesõnaga, hind nende jaoks väga oluline polnud. Ja kui ma siis ütlesin, et milleks meile maisi, et see maksab üle 50 kr, siis kõik andsid mulle sellise pilgu, et kes sina õige oled. Ja siis kui mina küsisin, et kas on ok, kui me ostame apelsini igale, siis olid sellised kommentaarid, et noh, apelsin on ok, aga meisi ei või osta. Ja vot niimoodi kõik kolm päeva, iga asi ida mina soovitasin või tahtsin ei sobinud. Ja nad olid väga ebaviisakad. Nt viimasel päeval küsisid nad, et kas ma tahan ka sõita, mina muidugi tahtsin, natukene kogemusi oli ju Roper Bar’ist, kus pidin mudateedel sõitma. Ja siis oma sõidu ajal kuulsin, kuidas neile ei meeldi see viis, kuidas ma sõidan, et omg, mul hakkab nii paha. Ja mis on irooniline selle juures, et kui nemad sõitsid, polnud see mitte kuidagi parem. Me kõik sõitsime liiva peal, erilist vahet pole, kes sõidab, sama künklik on see igal juhul.
Nii, ja mis selle kogemuse veel vastikuks tegi....kõigil kolmel päeval sadas vihma. Esimesel päeval oli mõned tunnid ilma vihmata, ja viimasel päeval samuti, aga üldiselt oli kõva tuul ja palju vihma. Esimesel ööl said kõik meie asjad nii märjaks, et teisel ööl otsustasime autos magada. Autod, kus olid meie prügikotid( sest nad ei suutnud leida kohta, kuhu prügi panna), märjad ja livased riided, ja mis kõige hullem, telgid, mille peale arvatavasti üks dingodest pissinud oli. Kõik haises nagu kusi, ja ma ei liialda. Ning....aknaid me lahti ka teha ei saanud, muidu oleksid sääsed ja muud putukad sisse tulnud. Esimesel ööl jagasime telgiplatis ühe meie teise autoga. Kokku oli ühel ajal väljas neli autot, ja loomulikult sain mina kõige hullema grupi. Sel ööl oli niiiiiii palju dingosid meie ümber. Ja nas olid nii lähedal ka....niiet iga kord kui keegi meist dingot nägi, hakkasime me kõik karjuma, et neid eemale peletada. Ja loodusesse vetsu kasutama minna ka ei saanud, vähemalt mitte üksinda. Mis ind veel natukene häiris oli see, et minul oli ainukesena korralik taskulapm kaasas. Ja kogu aeg tahtsid nad seda kasutada, ükskõiks siis milleks. Ja enamuse ajast polnud mul võimalik seda kasutada. Esimene öö oli jah, kuidagi künklik. Ja mina veel arvasin, et liiva peal magamine on mugav. .
Teisel päeval siis enamuse ajast sõitsime, et näha seda laeva-vrakki, india päid ja shampooni lahte. Esimesd kaks nägi läbi auto akna, ilma välja minemata, sest väljas sadas nii palju vihma. Viimase juurde me ei läinud, kartsime, et jõuame laagriplatis liiga hilja. Ahjaa, meil olid ette kirjutatud kellaajad, millal me sõita tohtisime, madala mõõnu ajal. Kuidagimoodi õnnestus teisel päeval ka korralik duss saada, ja siis likusime edasi oma öömaja suunas. Ja jälle, kõik asjad võtsid neil hullult palju aega, ja selleks ajaks kui õhtusöök söödud, oli väljas juba väga pime. Niimoodi siis üritasimegi reegleid rikkudes esimese laagriplatsini jõuda. Üpris närvesööv oli, aga õnneks maabusime õnneliklut õiges kohas. Seal oli veel 4 autot, kõik bäkkerid. Õhtu oli üpris ok, sest sain suhelda teistega, laulsime mõned laulud, trotsisime vihma, ja jõime goon’i. Viimasel päeval alustasime sõitu tagasi Hervey bay’sse. Enne praami peale mineist tegime ka peatuse Lake MacKenzie juures. Ilus-ilus koht, õnneks saime ka pool tundi vahelduva pilvisusega ilma. Vaikselt tagasi maismaa poole liikudes tellisime omale ka õhtusöögi, pitsa. Kella üheksa ajal läksin ma bussi peale. Ja oh imet, arvake, kes veel sama bussi pele läksid. Jah, just, minu ued parimad sõbrad. Selleks ajaks olid nad teadlikud minu arvamusest nende suhtes. Ning nende üks peamisi küsimusi oli, et kas sa tead oma paadi nime, millega sa Whitsunday peale lähed....umbes nii, et jumala eest sama paadi peale ei satuks. Õnneks bussi peal olles ma neid pm ei näinud, sain omale ka hea istekoha. Eriti magada ei saanud, olin üpris elevil oma purjetamise tripi pärast. Hommikul kuskil 10 ajal olin Airlie Beach’il, registreerisin ennast reisiagendi juures kruiisi peale, ostsin omale päikeseprillid ja mütsi ning olin valmis oma seikluseks. Kella kaheks liikusin ma sadamasse, seal tehti meile väike ülevaade, anti kätte ülikonnad ujumiseks, snorgeldamiseks ja sukeldumiseks ning asusimegi teele. Grupis oli meid seekord 25, rahvas inglismaalt, kanadast, hollandist, rootsist, austriast, .... laeva nimeks oli Condor, väga super. Kapteniks oli üks mega hea huumorisoonega 40ndates elunäinud mees, teised liikemd olid...ee..2 kohalikku, mehed, ja üks tüdruk, inglismaalt, töö-japuhkuseviisaga siin maal. Tema oli siis pm kokk sellel purjekal. Seltskond laeval oli suhteliselt noor ja tore ja rõõmus, hea vaheldus Fraser Island’i järel. Söögid purjekal olid super head. Nt enne õhtusööki oli meil isegi väike starter, ja nt pärast esimest snorgeldamist oli meile valmis seatud kohvi ja tee laud koos küpsiste ja koogiga. Söök oli ikka supper hea, polnud mitte midagi ise vaja osta, v.a. alkohol, mille peale mina raha kulutada ei tahtnud.
Niisiis, esimesel päeval purjetasime natukene, tehti väike ülevaade järgmistest päevadest. Tegin ka oma esimese snorgeldamise kogemuse Suure Koralli peal. Väga viis oli. Kõigil olid ülikonnad, varustus oli purjeka pealt. Loomulikult maksmie selle laenutamiseks ka lisa, aga oli seda väärt. Vaikselt liikusime oma esimesse ööbimiskohta, ühte lahte, kus lained väga tugevad polnud. Sel ööl otsustasin ma teki peal magada. Üpris külm oli, ainult lina oli meile antud, aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Teise öö proovisin magada kus kõik teisedki....aga teate mis, purjeka peal magades peate arvestama väga väikes ruumiga. Ja pm pidime oma kottide peal magama, polnud kohta, kuhu neid panna. Hommikud algasid vara, kuskil kuue ringis.
Teisel päeval purjetasime ühe Whitsunday saare peale, nime kontrollin jällegi hiljem üle. Seal oli meil pea 2 tundi aega rannas vedelemisks. Kahjuks, mis hakkab juba traditsioonina tunduma, oli tuulina ja vihmane, lihtsalt keerasin ennast rätiku sisse ja magasin seal natukene. Mis veel, sel ajal kui ranna lookout’ides pilte tegin, nägin ja oma parimad sõpru. Arvake, kas keegi ka tere ütles. Nad üritasid mind iga hinna eest ignoreerida. Ja mul polnud selle vastu midagi. Pärsat randa läksime tagasi purjeka peale, sõima korraliku lõunasöögi ja purjetasime uude kohta, et natukene veel snorgeldamist teha. See koht oli parem kui esimene, ilm oli ka natukene parem. Nendel päevadel polnud ilm just kõige halvem, selline pilvealune, natukene vihma. Mitte midagi hullu, arvan et oli isegi natukene hea, et kogu aeg päikest ei paistnud, muidu oleksin ikka väga ära põluenud. Pärast snorgeldamist oli jälle tee ja kohvi ja küpsiste aeg, ja vaikselt liikusime oma teise öö ööbimiskohta. Sel ööl istus peaaegu kogu seltskond tekil, mängisime joomismänge, laulsime kitarri saatel, laulsime võidu kõrval asuvate purjekatega ja lihtsalt nautisime hetke.
Kohtusin ka ühe väga toreda türdukuga Austrast. Töötas Uus-Meremaal lapsehoidjana 7 kuud, nüüd teel koju. Purjeka peale tulles ostis ta 4 liitrit goon’i ja nagu ta väitis, polnud ta võimeline seda kõike ise ära jooma, seega sain ma tasuta alkoholi. Ja noh, 4l goon’i pole ka väga kallis, vaid 100 krooni. Kusjuures, see on siin maal müügiks pm päkkerite jaoks. Odav ja niidab jalust.
Kolmandal päeval....kas olete valmis....ostisn ma omale sukeldumise õppetunni. Mina ja veel kolm norralast minu purjeka pealt ja siis kaks hollandlast naaberpurjeka pealt. Mina sain minna esimese grupig. Omg, te ei kujuta ette, kui äge see oli. Paadi peal täitsime mõned paberid, et olen omal vabal tahtel siin ja et kõik mis minuga juhutb, on minu enda vastutusel . Alustasime kolme oskusega.
1. Kuidas leida üles oma hapniku toru juhul kui selle kaotama peaksime.
2. Kuidas hapniku toru veest tühjendada, ise sügaval vee all olles.
3. Kuidas oma maski veest tühjendada. Või kuidas sealsest udust lahti saada, ise vee all olles.
Samuti näidati meile põhilised käeviiped, õpetati kuidas hingata, kuidas kõrvad lahti saada jms. Mis vee oluline oli, et tohtinud kingai hinge kinni hoida. Ning seejärel....panime ennast valmis, tegime esimesed oskuse proovid madalas vees....ja siis võiski pidu alata. Ma päris täpselt ei tea kui kaua ma vee all olin, sest seal oli nii äge ja ma kaotasin ajataju, aga kuskil 20 minuti kanti jäi. Sügavuseks, milleni me läksime oli 7,75m. Ei noh, hullult lahe oli ikka. Alguses ikka kahtlesin, et kas om mõtet seda teha, maksis 650 krooni....ege no ei, oli oma hinda väärt, ja rohkemgi veel. Ainuke asi mida makahetsen on see, et mul polnud oma kaamerat kaasas. Oleksn võinud osta omale 300 kroonise allveekaamera, aga ma ei tea, ei tahtnud kuidagi. Ja noh, eks te ole vast näinud neid dok.filme. olen nüüd üle kontrollinud, kõik ongi selline nagu filmis paistab. Peale meeletult suurte kalade ja kõigi oioioi kui ilusate asjade nägemist lummas mind üks asi rohkem kui teised. Svammi moodi paistev korall, mis liigub vabalt veega kaasa. Ja siis kui päike paistab, siis see nagu muudaks värvi, ja oleks nagu kristall. Imeilus. Lihtsalt võrratu! Ja mul õnnestus ka raid näha. Lahe oli. . Ja üks kala....see oli nagu....üle poole minu pikkusest! Tagasi purjeka peal hakkasime vaikselt tagasi sadama poole liikuma. Tuul oli väga kõva. Purjekas oli ikka väga...viltu...kõik istusime ühe otsa peal, teine teki osa oli osaliselt vee all. No ma ei või, super vinge oli!
Tagasi Airlie Beach’il olles sõn ma Melanie’ga(austriast) koos lõunat, lesisime natukene rannas ja enne kella kuute läksin ma uuesti bussi peale. Hervey Bays olin ma hommikul kella kuueks, ootasi natukene bussijaamas oma bäkkeri bussi ja siis kuskil seitsmeks olina ma hosteli, oma toas, ja magamas. Arvestades seda, kui mitu ööd ma olin väga kesiselt maganud, magasin ma väga hästi. Selleks ajaks kui ma üles ärkasin, oli kell kuskil kolme ringis. Panin oma pesu pesema, käisin poes õhtusööki ostmas. Hiljem vaatasin veel natukene oma Gilmore’i tüdrukuid ja nüüd siis ootan oma lendu, õhtul kell kuus. Brisbane’is peaksin olema kella seitsme ajal. Olen broneerinud kaks ööd hostelis.
Nüüd on mul ära nähtud suurem osa austraaliast, vähemalt seda ma arvan. Brisbane’is maandudes pean kohe-kohe omale tööd otsima hakkama, sest finantsiline olukord on nüüd juba väga kehva. Suuresti tänu minu vastikule reisiagendile, kes ei teavitanud mind kõikidest lisakulutustest, olen ma oma eelarvest kuskil 5000 krooni võrra maas. See tähendab, et eelarve on nüüd väga kriitiline. Väga kriitiline. Hetkel natukene juba stressangi selle pärast, et kas ikka leian tööd või mitte. Eks näis, loodan parimat.
Kolm kuud veel jäänud, ja siis tagasi juba eestimaa pinnal, kas pole mitte tore, see ju nii varsti. Helistasin mõned nädald tagasi ka isale, teavitasin teda, et mis teen ja mida plaanin. Kui ta kuulis, et ma tulen koju alles juuli kuus, andis ta natukene lootust, et ehk tuleb ta enne seda kuupäeva austraalisse, saame koos tagasi eestisse lennata.
Mul on üks uudis veel. Olen siin üritanud selgusele jõuda, et mida õppida ja ma arvan, et olen natukene selgusele jõudnud. Tallinna Ülikool inglise keel ja kultuur. Lävendi põhjal olen ma sees, lihtalt pean SAIS’is ennast registreerima, kord kui see aeg kätte jõuab. Arvatavasti proovin lihtsalt igaks juhuks ka tü-sse, aga oma tulemustega on üpris raske sisse saada mõnda erialasse, mis mulle meeldib. Samuti olen mõtelnud ka ttü-d proovida, nii agaks juhuks. Ttü-ga on aga selline lugu, et lävend on 22,5, tulemuste põhjal on minu tulemus 22,4. Eks vaatab, inglise keel oleks ok. Ja siis, plaan on ka selline veel, et teen ühe aasta korraga, ja kui mingil põhjusel ei peaks mulle see eriala istuma, on mul küllalt aega inglismaa ülikoolide jaoks registreerimiseks. Ja kui mitte kuidagi asjad ei jookse, proovin tulla austraaliasse veel teiseks aastaks, ehk siis proovin antukene infot raamatu jaoks koguda. Eks paistab, võtan asju aeglaselt ja ettevaatlikult. Seni, kuini naudin, mida teen, on kõik ok.
Vot, see sissekanne on vist küll maailma pikeim....aga loodan, et piisavalt ülevaatlik. Saadan teile suured kallid ja tervitused, vaid kolm kuud jäänud veel.
Xoxox!!!
Saturday, April 3, 2010
03.04.2010
G’day, mate. How r u?
Juheee-trilalaaa, olen nüüd Melboure’is. Pärast oioioi kui mitmeid tuhandeid kilomeetreid. . Et siis ikka algusest peale.
Express Bus Alice-Adelaide. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni, ööbimine Cooper Pedy’is, linnas, kus elanikud elavad maa all. Suur pettumus oli kohe alguses kui sain teada, et selle nn bussi peal olen mina, karin ja siis veel kaks tüdrukut, üks kanadast, teine hong Kongist. Btw, kuidas kutsutakse inimesi, kes on Hong Kongist pärit????:O
See tripp oli kuidagi kuiv, ainult sõitmine, aga noh, mida siin imestada, läbisime peaaegu 1600 km kahe päevaga. Ja see tüüp kes meid sõidutas, pidas kinni igast kiirudse piirangust. Sõit oli, nagu ma ütlesin, kuiv. Maastik muutus küll, aga sellist kõrbe nagu ma ette kujutasin ma ikkagist ei näinud. Eks see ole minu rumalus, kui eeldasin et kui on kõrb, et see siis näeb välja ka nagu sahara vms. Austraalia kõrbes on ikka elu, ja väikesed põõsa tuustakud, ja tuul, natukene tolmu, ja mitte eriti tapvalt kuum, ja kogu liiv on puna-punane. Ja seda suure raua sisalduse pärast. Pärast pikka sõitu ja mitmeid mõtetuid peatusi jõusdsime Cooper Pedy’sse. Seal oli meile korraldatud kaevanduse ekskursioon. Ja kaevandati siin siis opaali. (ma loodan, et see on õige sõna selle jaoks, inglise keeles on see igatahes opal..). pärast kaevandust ei suutnud ma kusatusele vast panna ja pidin kohe raha raiskama hakkama. Nüüd on mul midagi vanaemale ja tuulile olema. Mulle hirmsasi meeldiva.
Vaikselt hakkasime järgisel päeval edasi adelaide’i poole liikuma. Kuidagimoodi õnnestus meil katikine kumm saada, seega kohale jõudsime mite tunnise hilinemisega. Õnneks korjas tom mind kesklinnast üles. Ahjaa, enne kui unustan. Adelaide’is oli mingi kusnti asjnadus käimas, kus prozektoritega valgustati majasid, ja siis need majad olid nagu üle värvitud, kõik nii täpne ja selga ja puhas ja loomulik. Ja iga viie minuti tagant muutis maja ka värvi. Kahjuks ei saanud ma sellest pilti teha, esimesel ööl lihtsalt sõitsime neist mööda, ja teistel hilisõhtutel polnud sellist aega ega võimalust. Elasime linnast ikka väga kaugel. Nt bussiga linna sõitmine võttis kuskil 1.20h aega. Aga iseenesest on adelaide’i võrrratuuu! Mulle kohe niii väga meeldis see linn. Meenutas natukene L.A-d. Väikesed mäed mägede järel, ookean, liivarannad, ilusad ja sõbralikud inimesed. Ega mul eriti ei õnnestunud aega whitney’i või tom’iga veeta, Whit oli ülikoolis, tom valmistus pulmadeks, mis sel nädalavahetus olid. Esimesel päeval tsillisin ma Kriniga linna peal, tema pidi järgmisel päeval Melbourne’i liikuma. Ülejäänud päevadel olin ma enamasti üksinda ning tegin meeletult ja mõtetult palju shoppamist. Ilm seal oli minu jaoks juba natukene liiga karge, õhtuti ei tahtnud üldse väljas istuda.
Imelik oli see, et Whitney elab tom’i ema ja vennaga ühes majas, ja kui ma küsisin, et kui kauaks ma jääma pea, siis vastus oli et nii kaua kui ise tahad. Ja küsisin ka, et kas ma peaks mingit reinti või üüri maksma, nemad selle peale, et ära muretese, otseloomulikult mitte. Ja niimoodi ma siis lükkasingi oma minekut reisiagendi juurde edasi, sest tahtsin natukene mugavust nautida, linna peal ringi käia ja lõpuks ometi oma kohver lahti pakkida. Ja siis laupäeval läksid tom ja whit pulma, pühapäeva hommikul pidid nad sinna bbq-le minema, seega olin ma jälle üksinda. Pühapäeva hommikul kutsus Liz(tom’i ema) mind firma hommikusöögile parki. Ja sealt tagasi tulles ütles ta mulle midagi sellist, et ta olevat whitney’le ütelnud, et ma võin jääda reedeni, ja nüüd on juba pühapäev. Mul oli...selline tunne, et hakkaks kohe karjuma ja sõidaks tagasi koju, mul on kõrini juba sellest, et ma selliste inimestega alati kokku saan...ja siis esmaspäeva varahommikul eismese bussiga kimasin ma linna, ütlesin whitney’le, et ahh, teen varajase hommiku. Esimese asjana läksin agendi juurde. Lõpuks kui ma hea koha leidsin, oli kell kuskil 11, ja selleks ajaks kui ma olin omale plaani valmis seadnud ja maksnud, oli kell juba viis. Hommikul ostisn ma omale ka pileti koju ära. Viimasel ajal on mul küll selline tunne olnud, et milleks mul seda austraalia jama vaja, alati satun kokku selliste ebameeldivate inimestega. Ja kõik on siin maal nii kallis. Pileti ostsin ma kuni londonini, eks kungai, kui jälle töötan, ostan omale ka otsa londonist koju. Esmaspäeva tagasi nende majja minnes teavitasin ma kõiki, et lahkun kolmapäeva varahommikul, whitney’i oli et, oih, ma polegi sulle midagi näidata saanud jms. Aga mina ei oleks suutnud seal kauem enam olla. Ahjaa, ja siis kolmapäeva hommikul oli mul vaja linna saada, takso oleks maksnud kuskil 300 krooni, aga minul kui vaesel rändajal on seda natukene liiga palju. Ja siis hakkasin uurima, et oleks võiamlik, et keegi mind hommikul ära viskaks. Pärast suurt moosdimist Whitney poolt ütles tom ikkagist ei. Siis oli küll minu karikas täis, ei või nii paljugi minu jaoks teha. Whitney tõi põhjuseks selle, et ta ei tea kuhu minna, ja ta ei taha ka hiljaks jääda. Arvan, et lõpuks tundis ta natukene kahju minu pärast, ja oli siiski mind nõus hommikul ära viima. Ma ei tea, mina endiselt aevan, et nii palju võinuks nad ikkagi minu jaoks teha, et ilma suurema probleemita mind hommiklul ära viia. Kõikidel nendel päevadel olin ma üksinda, ei palunud neilt midagi. Ühesõnaga, olin neis natukene pettunud.
Aga jahhh, kolmapäeva varahommikul alustasin sõitu Melbourn’i suunas, mööda Great Ocean Road’i. Väikeses minibussis oli meid kokku 15, järgmisel päeval pidi lisanduma veel 8. Giidi nimi oli jen, selline vanem naisterahvas, pisikene. Ausalt ma ei mäleta enam selle koha nime, aga vallutasime veel ühe mägede aheliku. Üpris raske turnimine oli, suht järksk. Esimene kolmandik oli selline kivine, teine kolmandik oli rohkem selline sile kivi ja läbi pragude ronimine. Viimane kolmandik oli nagu vana vulkani peal ronimine, natukene lihtsam. Vaade oli ilus, aga arvan, et olen viimasel ajal liiga palju mädesi vallutanud, et nüüdseks igaühest vaimustus ei teki. Enne öömaja juurde minemist käisime ka mingei-koske-mille-nime-ma-jälle-ei-mäleta-vaatamas. Ilus oli, aga sellest hetkest alates vihkan ma treppe. Neid astmeid oli ikka niiiiiiii palju, ja selliste imelike suurustega.
Vaikselt hakkaski esimene päev lõpu poole liikuma ja nagu traditsiooniks on saanud, oli meil öömaja leidmisega raskusi. Kuidagimoodi oli jälle mitu firma bussi väljas, ja öömajad olid kõik täis. Õnneks aitas meid hädast välja üks lähedal asuv puhkekeskus, pakkudes meile 12 inimesele mõeldud dorme. Parem kui mitte midagi. Õhtusöök oli selle tõttu natukene hiljem, kuskil 9 ringis. Õhtusöögiks makaronid tomati kastmega. Mitte just väga isuäratav. Selle õhtusöögi ajal sain natukene lähemalt tuttavaks ühe kanadast pärit Alvaroga. Vähemalt ma arvan, et see oli ta nimi. Üks tema vanematest on hispaanlane, selle pärast ka selline nimi, aga no ausalt, ma ei suuda mitte kuidagi inimeste nimesid mäletada. Jällegis üks huvitav inimene. Järgmisel hommikul alustasime varakult, jälle. Kella kuuest hommikusöök, seitsmest uuesti bussi. Esimeseks ülesandeks oli vallutada veel üks ahelik. Seda kutsutakse The Grampians. Ehk siis väike versioon Suurest Kanjonist Ameerikas. Ja see tõesti oli ilus. Retks sinna ja tagasi võttsi oma kolm tundi, aga oli seda väärt. Alustasime varahommikul, mis tähendas seda, et temp oli väga madalal. Alles pärast 10min retke hakkas natukene soojem. Ohhh, see vaade sealt mäe tipust....ilus-ilus-ilus! Ma ei tea, kunagi kui ma rikkaks saan, tahan ma emma ka siia tuua. Siinne loodus oleks just täpselt tema maitse järgi, sellised ronimised ja vallutamisd ja ekstreemsused. Õhtupooliku veetsime 12 Apostli juures. Enne päikeseloojangut oli võimalus ka helikopteri lend saada. 6 min=700 krooni. Mina ütlesin tänan ei. Minul on eelnevalt palju parem kogemus olemas, ja palju pikem. Tegin natukene ka matemaatikat. Roper baris saadud sõidu eet oleksin ma sellise hinnaklassi järgi maksnud 15 000 krooni. Wow, eks!?
Selle öö veetsime ookeani äärses linnakeses, ja toas olid väga ilusad. Üks tähelepanek sellest kohast. Vetsu süsteem. Peale vee laskmist oli poti kohal nagu kraanikauss, mis automaatselt tööle hakkas. Ja niimoodi said sa oma käsi pesta, ja samal ajal järgmist paagitäit täita. Minu meelest hullult geniaalne!
Viimane päev oli mõeldud eelkõige Suure Ookeanitee läbimiseks. Ahjaa, käisime hommikul ka vihmametsas. Cape Otway national Park. See polnud selline vihmamets nagu pildi pealt näinud, sest see ei asunud troopilises kliimas. See vihmamets oli vihmamets ainuüksi temperatuuri pärast. Ja selle pärast ka et asus mäeaheliku põhjas. Mis mulle metsas meeldis oli see, et see rada oli rajatud kuskil 30m kõrgusele maapinnast. Kahju oli natukene sellest, et hommikul sadas vihma, aga no mida ikka vihmametsast oodata oli.
Ja siis ookeanitee. Pm tegime iga tunni tagant peatuse, et pilte teha. Ja tõesti, see tripp oli kokkuvõttes oma hinda väärt. See ookeanitee koosneb kahes osast. Esimene osa oli see mida me apostlite juures nägime. Maastik iseenesest lame, aga ranniku ääres järsud kaljud. Teine osa, mille läbisime kolmandal päeval, oli täpselt mägede ja ookeani vahel. Sellised järske kaljusid polnud, olid pikad liivarannad ja hingematvalt ilusad vaated. Natukene kahju oli selle pärast, et ilm oli kehva ja jahe, oli kogeaeg selline tunne, et tahaks tuppa ja kohvi ja magada. Ja enne kui ma märkasingi, olime me Melbourne’is. Ja minule nii omane seikus jällegi....Jen loetles ette peatused, et kus ta meid maha laseb. Ja seal ta ütles ka et Nomads. Minul kohe et oh, hea, saan kohe oma kohta. Enne linna tulemist ja selle suurust nähes tundsin ma seda, kui kadunud ma selles loinnas saan olema. Kõik on suur ja suur ja suur ja lai ja hirmus keeruline. Nii, läksin siis vastuvõttu, mõned inimesed bussi pealt tulid ka sinna, mina loomulikult esimene. Ja siis too tüüp ptleb, et oh ei, see pole see Nomads, et ma pean teise kohta minema. Ei noh, aitäh. ma ikka kohe oskan. Kottidega oleks see teise kohta minemine võtnud kuskil 30min, seega otsustasin kutsuda takso. Esimene Nomads oli hullult sheff, selline ilus ja moderne, muusika ja oma baar. Ja kõik nägi üldse sellien uus välja. Ja siis...saabusn ma sellesse teise Nomads’isse, all nations, nagu nad seda kutsuvad. Ja omg, täielik vastand. Esiteks, vastuvõtt oli teisel korrusel, ja te ei kujuta ette kui raske on kohvriga treppe vallutada, eriti veel siis, kui kohver kalub 24kg. Vastuvõtust sain teada, et ma olen viimasel korrusel, ehk siis neljandal, ifte siin polud. Tuppa jõudmine võttis oma hea 15min. Toas on 8 kohta. Õnneks sain viimase alumise voodi endale. Aga no see koht on urgas mis urgas. Konditsioneeri pole, üks duss on katki, ühest tuleb ainult kuuma vett, kolmandal pole survet. Neljas ja viies on ühises ruumis, ma ei tea, ehk meestele mõeldud. Viimases hädas kasutasingi siis seda vist meeste dussi. Ja mis mind kõige rohkem ärritas.....siinsed uksed käivad lahti kaardiga, et vibutad kaarti ja uks avaneb...aga no näete, see süsteem ei taha kuidagi töötada, eile vetsust agasi tulles...no ausalt, uks ei avanenud. Õneks oli keegi toas, kes ukse avas. Täna, üritasin oma 10 minutit erinevaid stiile, et äkki hakkab kaart tööle, aga ei. Siis läksin vastusõttu, et las re-activate kaarti. Olgu. Tundu, et nüüd siis töötab, aga oh ei. Proovisin veel oma 15 minutit, et tahtnud ka erilise jobu muljet jätta. Ja kui mitte kuidagi ei õnnestunud, läkisn uuesti alla, ja siis lõpuks andisd nad mulle uue kaarid, ja tundub et siiani see töötab, minu õnneks.
Nüüd siis olen ma melbourne’is. Kuni teisipäeva hommikuni, siis alustan uuesti sõitu, seekord Sydney suunas. Ja jälle kolm päeva. Eks näis kuidas see reis läheb. Mingil imelikul viisil pole ma üldse sellises tujus, et inimestega suhelda. Ja elu siinpool O-i on ka kuidagi imelik. Kõik on sellised ilusad, pikad, peenikesed, stiilsed, ja hästi võltsid. Võltsid. Ja kõik bäkkerid on sellised...õhhh...mina-olen-siin-ja tahan-pidutsed-ja-mind-ei-huvita-mida-keegi-teine-minut-arvab. Ja siis on hästi palju ka sellist suhtumist et-mina-olen-maailma-naba-ja-mina-reisni-ja-olen-teinud-seda-ja-toda-ja-kolmandat-ja-üldse-olne-nii-äge. Ma ei tea, see pole minu jaoks see bäkkeri elustiil.
Ja näiteks täna öösel, kell 3:15 sadasid sisse 5 purjus iirlast, ja hakkasid oma voodikohti otsima. Mingil moel oli meil vaid 2 vaba kohta. Ja siis niimoodi lällasid nad edasi mingi kella 4:30-ni. Ja siis uuesti hommikul. Pidid kuhugi rongi peale jõudma. Paganama purjus lärmakad inimesed. Õnneks olin ma endale eesmärgi võtnud, et tänase päeva ma vaid magan, et ennast välja puhata nendest varajatest hommikutest. Seega see öine äratus ei seganud minu plaane ja pikka und eriti. Nii, täna polegi ma eriti midagi teinud, magasin minut-mitu-mitu tundi, tegin lõuna ajal ka uinaku. Nii hea oli. Ja siis käisin poes, sotsin natukene süüa ja lähen varsti jälle magama.
Või natukene küll negatiivne tunduda, aga ikkagist on hea ringi reisida. Iga kogemus annab midagi juurde, iga inimene kellega kohtun õpetab mulle midagi uut. Iga uus koht mille vallutan, annab aimu sellest kui väikesed me tegelikult oleme. Ja üldse, iga päevaga ennast natukene paremini tundma õppida pole ka paha. Mis mind selle halva linnaelu ja imelike bäkkerite kõrval veel natukene häirib on see, et kojutulekuni on mul veel natukene liiga palju aega, tahaks et see oleks natukene lühem, see ooteaeg. Lennuk on londonis 19. Juulil.
Nüüd siis teate, mis toimunud on. Annan natukene ka teada mis toimuma hakkab. Teisipäeva varahommikul alustan sõitu Sydney suunas. Kolmepäevane reis jälle, sama firmaga. Sydneys olen kolm ööd, milles ühe otsustasin veeta natukene peenemas kohas. Natukene hellitada ennast king-size voodis ja basseinis ilma bäkkeritega ja oma enda vetsuga!!! Sydneyst edasi läheb lennuk Harvey Bay’sse, seal olen ühe öö, sealt edasi 6 ööd ja seitse päeva reis Frazer islandi ja Whitsunday peal. Frazer pidi imeilus koht olema, eks paistab. Ainuke asi mida ma natukene kordan on see, et selle saare peal reisime ise ringi, autodega, rendiautodega. Ja peab olema vähemalt 21 et ise sõita. Loodan sügavalt, et leian kellegi, kellega oleks lõbus ja hea autot jagada. Sinna paketi alla läheb ka kaks päeva purjetamist. Söök paadi peal on sisse arvestatud, aga kõik muu peame ise maksma. Ja siis on veel mingid imelikud maksud mida lisaks peab maksma. Pargi tasud, auto bond, magamiskott, sukeldumine jms. Ma ei tea, lihtsalt loodan, et see uus summa mingi eriti tappev pole....sest ega mul rahaga ka enam eriti hea suhe pole. Ikkagis ostsin ju pileti koju ja broneerisin nii mitu asja. Ja noh, pean tunnistama, et pole ka shoppamise pealt kokku hoidnud. Arvan, et varsti pean mingi paki koju saatma, sest asjad ei mahu kotti, ja midagi ära ka visata ei taha, mida ehk kodus veel kasutaksin. Niigi Whitney juurest tulles tegin puhastuse kotis, mille hulgas viskasin mõned hilbud ära. Ja mis veel, arvan, et pean omale uue kohvri ostma. Selle kohvri lukud ennavad alla. Ja siis õmblused lukkude kõrval. Ja üldse, vära räämas ja vana ja kesine näeb see kohver välja.
Vot, teate nüüd vist küll kõigest. Hoian oma pöidlad pihus (võis siis sõrmed ristis) et need broneeritud reisd oleksid oma hinda väärt ja inimesed nendel reisidel oleksd toredad. Loodan ka seda, et rahaga ilusti välja tulen. Ja et kui Brisbane’is 20.ndal maandun, et siis varsti ka töö leiaksin.
Kallid olete, tahaks teid juba näha. Ja eesti keelt rääkida!
xxxxxxx
G’day, mate. How r u?
Juheee-trilalaaa, olen nüüd Melboure’is. Pärast oioioi kui mitmeid tuhandeid kilomeetreid. . Et siis ikka algusest peale.
Express Bus Alice-Adelaide. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni, ööbimine Cooper Pedy’is, linnas, kus elanikud elavad maa all. Suur pettumus oli kohe alguses kui sain teada, et selle nn bussi peal olen mina, karin ja siis veel kaks tüdrukut, üks kanadast, teine hong Kongist. Btw, kuidas kutsutakse inimesi, kes on Hong Kongist pärit????:O
See tripp oli kuidagi kuiv, ainult sõitmine, aga noh, mida siin imestada, läbisime peaaegu 1600 km kahe päevaga. Ja see tüüp kes meid sõidutas, pidas kinni igast kiirudse piirangust. Sõit oli, nagu ma ütlesin, kuiv. Maastik muutus küll, aga sellist kõrbe nagu ma ette kujutasin ma ikkagist ei näinud. Eks see ole minu rumalus, kui eeldasin et kui on kõrb, et see siis näeb välja ka nagu sahara vms. Austraalia kõrbes on ikka elu, ja väikesed põõsa tuustakud, ja tuul, natukene tolmu, ja mitte eriti tapvalt kuum, ja kogu liiv on puna-punane. Ja seda suure raua sisalduse pärast. Pärast pikka sõitu ja mitmeid mõtetuid peatusi jõusdsime Cooper Pedy’sse. Seal oli meile korraldatud kaevanduse ekskursioon. Ja kaevandati siin siis opaali. (ma loodan, et see on õige sõna selle jaoks, inglise keeles on see igatahes opal..). pärast kaevandust ei suutnud ma kusatusele vast panna ja pidin kohe raha raiskama hakkama. Nüüd on mul midagi vanaemale ja tuulile olema. Mulle hirmsasi meeldiva.
Vaikselt hakkasime järgisel päeval edasi adelaide’i poole liikuma. Kuidagimoodi õnnestus meil katikine kumm saada, seega kohale jõudsime mite tunnise hilinemisega. Õnneks korjas tom mind kesklinnast üles. Ahjaa, enne kui unustan. Adelaide’is oli mingi kusnti asjnadus käimas, kus prozektoritega valgustati majasid, ja siis need majad olid nagu üle värvitud, kõik nii täpne ja selga ja puhas ja loomulik. Ja iga viie minuti tagant muutis maja ka värvi. Kahjuks ei saanud ma sellest pilti teha, esimesel ööl lihtsalt sõitsime neist mööda, ja teistel hilisõhtutel polnud sellist aega ega võimalust. Elasime linnast ikka väga kaugel. Nt bussiga linna sõitmine võttis kuskil 1.20h aega. Aga iseenesest on adelaide’i võrrratuuu! Mulle kohe niii väga meeldis see linn. Meenutas natukene L.A-d. Väikesed mäed mägede järel, ookean, liivarannad, ilusad ja sõbralikud inimesed. Ega mul eriti ei õnnestunud aega whitney’i või tom’iga veeta, Whit oli ülikoolis, tom valmistus pulmadeks, mis sel nädalavahetus olid. Esimesel päeval tsillisin ma Kriniga linna peal, tema pidi järgmisel päeval Melbourne’i liikuma. Ülejäänud päevadel olin ma enamasti üksinda ning tegin meeletult ja mõtetult palju shoppamist. Ilm seal oli minu jaoks juba natukene liiga karge, õhtuti ei tahtnud üldse väljas istuda.
Imelik oli see, et Whitney elab tom’i ema ja vennaga ühes majas, ja kui ma küsisin, et kui kauaks ma jääma pea, siis vastus oli et nii kaua kui ise tahad. Ja küsisin ka, et kas ma peaks mingit reinti või üüri maksma, nemad selle peale, et ära muretese, otseloomulikult mitte. Ja niimoodi ma siis lükkasingi oma minekut reisiagendi juurde edasi, sest tahtsin natukene mugavust nautida, linna peal ringi käia ja lõpuks ometi oma kohver lahti pakkida. Ja siis laupäeval läksid tom ja whit pulma, pühapäeva hommikul pidid nad sinna bbq-le minema, seega olin ma jälle üksinda. Pühapäeva hommikul kutsus Liz(tom’i ema) mind firma hommikusöögile parki. Ja sealt tagasi tulles ütles ta mulle midagi sellist, et ta olevat whitney’le ütelnud, et ma võin jääda reedeni, ja nüüd on juba pühapäev. Mul oli...selline tunne, et hakkaks kohe karjuma ja sõidaks tagasi koju, mul on kõrini juba sellest, et ma selliste inimestega alati kokku saan...ja siis esmaspäeva varahommikul eismese bussiga kimasin ma linna, ütlesin whitney’le, et ahh, teen varajase hommiku. Esimese asjana läksin agendi juurde. Lõpuks kui ma hea koha leidsin, oli kell kuskil 11, ja selleks ajaks kui ma olin omale plaani valmis seadnud ja maksnud, oli kell juba viis. Hommikul ostisn ma omale ka pileti koju ära. Viimasel ajal on mul küll selline tunne olnud, et milleks mul seda austraalia jama vaja, alati satun kokku selliste ebameeldivate inimestega. Ja kõik on siin maal nii kallis. Pileti ostsin ma kuni londonini, eks kungai, kui jälle töötan, ostan omale ka otsa londonist koju. Esmaspäeva tagasi nende majja minnes teavitasin ma kõiki, et lahkun kolmapäeva varahommikul, whitney’i oli et, oih, ma polegi sulle midagi näidata saanud jms. Aga mina ei oleks suutnud seal kauem enam olla. Ahjaa, ja siis kolmapäeva hommikul oli mul vaja linna saada, takso oleks maksnud kuskil 300 krooni, aga minul kui vaesel rändajal on seda natukene liiga palju. Ja siis hakkasin uurima, et oleks võiamlik, et keegi mind hommikul ära viskaks. Pärast suurt moosdimist Whitney poolt ütles tom ikkagist ei. Siis oli küll minu karikas täis, ei või nii paljugi minu jaoks teha. Whitney tõi põhjuseks selle, et ta ei tea kuhu minna, ja ta ei taha ka hiljaks jääda. Arvan, et lõpuks tundis ta natukene kahju minu pärast, ja oli siiski mind nõus hommikul ära viima. Ma ei tea, mina endiselt aevan, et nii palju võinuks nad ikkagi minu jaoks teha, et ilma suurema probleemita mind hommiklul ära viia. Kõikidel nendel päevadel olin ma üksinda, ei palunud neilt midagi. Ühesõnaga, olin neis natukene pettunud.
Aga jahhh, kolmapäeva varahommikul alustasin sõitu Melbourn’i suunas, mööda Great Ocean Road’i. Väikeses minibussis oli meid kokku 15, järgmisel päeval pidi lisanduma veel 8. Giidi nimi oli jen, selline vanem naisterahvas, pisikene. Ausalt ma ei mäleta enam selle koha nime, aga vallutasime veel ühe mägede aheliku. Üpris raske turnimine oli, suht järksk. Esimene kolmandik oli selline kivine, teine kolmandik oli rohkem selline sile kivi ja läbi pragude ronimine. Viimane kolmandik oli nagu vana vulkani peal ronimine, natukene lihtsam. Vaade oli ilus, aga arvan, et olen viimasel ajal liiga palju mädesi vallutanud, et nüüdseks igaühest vaimustus ei teki. Enne öömaja juurde minemist käisime ka mingei-koske-mille-nime-ma-jälle-ei-mäleta-vaatamas. Ilus oli, aga sellest hetkest alates vihkan ma treppe. Neid astmeid oli ikka niiiiiiii palju, ja selliste imelike suurustega.
Vaikselt hakkaski esimene päev lõpu poole liikuma ja nagu traditsiooniks on saanud, oli meil öömaja leidmisega raskusi. Kuidagimoodi oli jälle mitu firma bussi väljas, ja öömajad olid kõik täis. Õnneks aitas meid hädast välja üks lähedal asuv puhkekeskus, pakkudes meile 12 inimesele mõeldud dorme. Parem kui mitte midagi. Õhtusöök oli selle tõttu natukene hiljem, kuskil 9 ringis. Õhtusöögiks makaronid tomati kastmega. Mitte just väga isuäratav. Selle õhtusöögi ajal sain natukene lähemalt tuttavaks ühe kanadast pärit Alvaroga. Vähemalt ma arvan, et see oli ta nimi. Üks tema vanematest on hispaanlane, selle pärast ka selline nimi, aga no ausalt, ma ei suuda mitte kuidagi inimeste nimesid mäletada. Jällegis üks huvitav inimene. Järgmisel hommikul alustasime varakult, jälle. Kella kuuest hommikusöök, seitsmest uuesti bussi. Esimeseks ülesandeks oli vallutada veel üks ahelik. Seda kutsutakse The Grampians. Ehk siis väike versioon Suurest Kanjonist Ameerikas. Ja see tõesti oli ilus. Retks sinna ja tagasi võttsi oma kolm tundi, aga oli seda väärt. Alustasime varahommikul, mis tähendas seda, et temp oli väga madalal. Alles pärast 10min retke hakkas natukene soojem. Ohhh, see vaade sealt mäe tipust....ilus-ilus-ilus! Ma ei tea, kunagi kui ma rikkaks saan, tahan ma emma ka siia tuua. Siinne loodus oleks just täpselt tema maitse järgi, sellised ronimised ja vallutamisd ja ekstreemsused. Õhtupooliku veetsime 12 Apostli juures. Enne päikeseloojangut oli võimalus ka helikopteri lend saada. 6 min=700 krooni. Mina ütlesin tänan ei. Minul on eelnevalt palju parem kogemus olemas, ja palju pikem. Tegin natukene ka matemaatikat. Roper baris saadud sõidu eet oleksin ma sellise hinnaklassi järgi maksnud 15 000 krooni. Wow, eks!?
Selle öö veetsime ookeani äärses linnakeses, ja toas olid väga ilusad. Üks tähelepanek sellest kohast. Vetsu süsteem. Peale vee laskmist oli poti kohal nagu kraanikauss, mis automaatselt tööle hakkas. Ja niimoodi said sa oma käsi pesta, ja samal ajal järgmist paagitäit täita. Minu meelest hullult geniaalne!
Viimane päev oli mõeldud eelkõige Suure Ookeanitee läbimiseks. Ahjaa, käisime hommikul ka vihmametsas. Cape Otway national Park. See polnud selline vihmamets nagu pildi pealt näinud, sest see ei asunud troopilises kliimas. See vihmamets oli vihmamets ainuüksi temperatuuri pärast. Ja selle pärast ka et asus mäeaheliku põhjas. Mis mulle metsas meeldis oli see, et see rada oli rajatud kuskil 30m kõrgusele maapinnast. Kahju oli natukene sellest, et hommikul sadas vihma, aga no mida ikka vihmametsast oodata oli.
Ja siis ookeanitee. Pm tegime iga tunni tagant peatuse, et pilte teha. Ja tõesti, see tripp oli kokkuvõttes oma hinda väärt. See ookeanitee koosneb kahes osast. Esimene osa oli see mida me apostlite juures nägime. Maastik iseenesest lame, aga ranniku ääres järsud kaljud. Teine osa, mille läbisime kolmandal päeval, oli täpselt mägede ja ookeani vahel. Sellised järske kaljusid polnud, olid pikad liivarannad ja hingematvalt ilusad vaated. Natukene kahju oli selle pärast, et ilm oli kehva ja jahe, oli kogeaeg selline tunne, et tahaks tuppa ja kohvi ja magada. Ja enne kui ma märkasingi, olime me Melbourne’is. Ja minule nii omane seikus jällegi....Jen loetles ette peatused, et kus ta meid maha laseb. Ja seal ta ütles ka et Nomads. Minul kohe et oh, hea, saan kohe oma kohta. Enne linna tulemist ja selle suurust nähes tundsin ma seda, kui kadunud ma selles loinnas saan olema. Kõik on suur ja suur ja suur ja lai ja hirmus keeruline. Nii, läksin siis vastuvõttu, mõned inimesed bussi pealt tulid ka sinna, mina loomulikult esimene. Ja siis too tüüp ptleb, et oh ei, see pole see Nomads, et ma pean teise kohta minema. Ei noh, aitäh. ma ikka kohe oskan. Kottidega oleks see teise kohta minemine võtnud kuskil 30min, seega otsustasin kutsuda takso. Esimene Nomads oli hullult sheff, selline ilus ja moderne, muusika ja oma baar. Ja kõik nägi üldse sellien uus välja. Ja siis...saabusn ma sellesse teise Nomads’isse, all nations, nagu nad seda kutsuvad. Ja omg, täielik vastand. Esiteks, vastuvõtt oli teisel korrusel, ja te ei kujuta ette kui raske on kohvriga treppe vallutada, eriti veel siis, kui kohver kalub 24kg. Vastuvõtust sain teada, et ma olen viimasel korrusel, ehk siis neljandal, ifte siin polud. Tuppa jõudmine võttis oma hea 15min. Toas on 8 kohta. Õnneks sain viimase alumise voodi endale. Aga no see koht on urgas mis urgas. Konditsioneeri pole, üks duss on katki, ühest tuleb ainult kuuma vett, kolmandal pole survet. Neljas ja viies on ühises ruumis, ma ei tea, ehk meestele mõeldud. Viimases hädas kasutasingi siis seda vist meeste dussi. Ja mis mind kõige rohkem ärritas.....siinsed uksed käivad lahti kaardiga, et vibutad kaarti ja uks avaneb...aga no näete, see süsteem ei taha kuidagi töötada, eile vetsust agasi tulles...no ausalt, uks ei avanenud. Õneks oli keegi toas, kes ukse avas. Täna, üritasin oma 10 minutit erinevaid stiile, et äkki hakkab kaart tööle, aga ei. Siis läksin vastusõttu, et las re-activate kaarti. Olgu. Tundu, et nüüd siis töötab, aga oh ei. Proovisin veel oma 15 minutit, et tahtnud ka erilise jobu muljet jätta. Ja kui mitte kuidagi ei õnnestunud, läkisn uuesti alla, ja siis lõpuks andisd nad mulle uue kaarid, ja tundub et siiani see töötab, minu õnneks.
Nüüd siis olen ma melbourne’is. Kuni teisipäeva hommikuni, siis alustan uuesti sõitu, seekord Sydney suunas. Ja jälle kolm päeva. Eks näis kuidas see reis läheb. Mingil imelikul viisil pole ma üldse sellises tujus, et inimestega suhelda. Ja elu siinpool O-i on ka kuidagi imelik. Kõik on sellised ilusad, pikad, peenikesed, stiilsed, ja hästi võltsid. Võltsid. Ja kõik bäkkerid on sellised...õhhh...mina-olen-siin-ja tahan-pidutsed-ja-mind-ei-huvita-mida-keegi-teine-minut-arvab. Ja siis on hästi palju ka sellist suhtumist et-mina-olen-maailma-naba-ja-mina-reisni-ja-olen-teinud-seda-ja-toda-ja-kolmandat-ja-üldse-olne-nii-äge. Ma ei tea, see pole minu jaoks see bäkkeri elustiil.
Ja näiteks täna öösel, kell 3:15 sadasid sisse 5 purjus iirlast, ja hakkasid oma voodikohti otsima. Mingil moel oli meil vaid 2 vaba kohta. Ja siis niimoodi lällasid nad edasi mingi kella 4:30-ni. Ja siis uuesti hommikul. Pidid kuhugi rongi peale jõudma. Paganama purjus lärmakad inimesed. Õnneks olin ma endale eesmärgi võtnud, et tänase päeva ma vaid magan, et ennast välja puhata nendest varajatest hommikutest. Seega see öine äratus ei seganud minu plaane ja pikka und eriti. Nii, täna polegi ma eriti midagi teinud, magasin minut-mitu-mitu tundi, tegin lõuna ajal ka uinaku. Nii hea oli. Ja siis käisin poes, sotsin natukene süüa ja lähen varsti jälle magama.
Või natukene küll negatiivne tunduda, aga ikkagist on hea ringi reisida. Iga kogemus annab midagi juurde, iga inimene kellega kohtun õpetab mulle midagi uut. Iga uus koht mille vallutan, annab aimu sellest kui väikesed me tegelikult oleme. Ja üldse, iga päevaga ennast natukene paremini tundma õppida pole ka paha. Mis mind selle halva linnaelu ja imelike bäkkerite kõrval veel natukene häirib on see, et kojutulekuni on mul veel natukene liiga palju aega, tahaks et see oleks natukene lühem, see ooteaeg. Lennuk on londonis 19. Juulil.
Nüüd siis teate, mis toimunud on. Annan natukene ka teada mis toimuma hakkab. Teisipäeva varahommikul alustan sõitu Sydney suunas. Kolmepäevane reis jälle, sama firmaga. Sydneys olen kolm ööd, milles ühe otsustasin veeta natukene peenemas kohas. Natukene hellitada ennast king-size voodis ja basseinis ilma bäkkeritega ja oma enda vetsuga!!! Sydneyst edasi läheb lennuk Harvey Bay’sse, seal olen ühe öö, sealt edasi 6 ööd ja seitse päeva reis Frazer islandi ja Whitsunday peal. Frazer pidi imeilus koht olema, eks paistab. Ainuke asi mida ma natukene kordan on see, et selle saare peal reisime ise ringi, autodega, rendiautodega. Ja peab olema vähemalt 21 et ise sõita. Loodan sügavalt, et leian kellegi, kellega oleks lõbus ja hea autot jagada. Sinna paketi alla läheb ka kaks päeva purjetamist. Söök paadi peal on sisse arvestatud, aga kõik muu peame ise maksma. Ja siis on veel mingid imelikud maksud mida lisaks peab maksma. Pargi tasud, auto bond, magamiskott, sukeldumine jms. Ma ei tea, lihtsalt loodan, et see uus summa mingi eriti tappev pole....sest ega mul rahaga ka enam eriti hea suhe pole. Ikkagis ostsin ju pileti koju ja broneerisin nii mitu asja. Ja noh, pean tunnistama, et pole ka shoppamise pealt kokku hoidnud. Arvan, et varsti pean mingi paki koju saatma, sest asjad ei mahu kotti, ja midagi ära ka visata ei taha, mida ehk kodus veel kasutaksin. Niigi Whitney juurest tulles tegin puhastuse kotis, mille hulgas viskasin mõned hilbud ära. Ja mis veel, arvan, et pean omale uue kohvri ostma. Selle kohvri lukud ennavad alla. Ja siis õmblused lukkude kõrval. Ja üldse, vära räämas ja vana ja kesine näeb see kohver välja.
Vot, teate nüüd vist küll kõigest. Hoian oma pöidlad pihus (võis siis sõrmed ristis) et need broneeritud reisd oleksid oma hinda väärt ja inimesed nendel reisidel oleksd toredad. Loodan ka seda, et rahaga ilusti välja tulen. Ja et kui Brisbane’is 20.ndal maandun, et siis varsti ka töö leiaksin.
Kallid olete, tahaks teid juba näha. Ja eesti keelt rääkida!
xxxxxxx
22.03.2010
Hei, mates! How is it going?
Nii hea on ikka tagasi tsivilisatsioonis olla!
Nüüdseks olen ma ennast Alice Springi sõidutanud. Ja lisaks sellel veel 3 päeva ka kõrbes veetnud
Et siis...algusest peale. Neljapäeva varahommikul alustasi oma reisi darwinist adelaide’i suunas. Kuni alice’ni tulin ma The Ghan’iga. (maailmakuuus rong austraalias reisimiseks, põhjast lõunasse ja idast läände). Rongisõit oli tore, sattusin kõrvuti istuma ka ühe mehhikost pärit Daniel’iga, väga huvitav inimene, peaks mainima. Rong alustas sõitu hommikul kell 10, tegi peatuse Katherine’is neljaks tuniks...ja siis edasi Alice’i suunas. Alice’is olin ma järgmise päeva hommikuks. Iseenesest polnud rongisõidul häda midagi, aga uinumisega oli mul raskusi. Kogu öö möödus nii, et kokku sain magada ehk 2 tundi. Ja pime oli ka, seega raamatut ma lugeda ei saanud. Õnneks vedas mul kohaga. Alguses istusin danieli kõrval ning kõrvaliste jäi vabaks. Hiljem kui meil lubati kohti vahetada, sain ma selle hea koha endale. Mis veel hea oli...iste minu ees oli ka vaba. Rongis on selline võimalus, et saab istmeid ringi keerata, pm oli mul siis neli istet ja piisavalt ruumi lautamiseks. Söök polnud pileti hinna sisse arvestatud, aga õnneks sain omale kõik vajaliku eelnevalt ostetud. Nüüdsest on üks minu lemmik Caesar’i salat. Suur portsjon ja täidab hästi
Alice’isse saabudes kõndisin oma hostelisse, sest kuidagimoodi õnnestus mul buss maha magada. Peatungi siis hetkel hosteli, nimeks Heaven resort. Hullult hea koht, mulle hirmsasti meeldib. Kõik on korras ja puhas ja voodid on ka väga mugavad. Homme hommikul kuue ringis korjatakse mind siit üles, ja siis alustan oma sõitu Adelaide’i suunas, seal peaksin olema neljapäeva õhtuks. Öö veedame Cooper Pedy’is.
Darwinis olles käisin ma reisiagendi juures, kes siis minu eest kogu krampli ära ajas. Öömaja, reisid, broneeringud. Väga hea variant minujaoks, teades kuidas minuga tavaliselt lood on....midagi läheb valesti või siis saan asjadest valesti aru jne. Agendi nimi oli Emma ning kokku maksin talle ligi 7000 krooni. Aga noh, selle sees on nii mõnigi asi: Ghani pilet, 3 ööd Heaven resort’is, The rock tour (3 päeva 2 ööd), Express Bus Adelaide’i, öömaja Cooper Pedy’s. Mina arvan, et sain omale hea diili.
Kõrbes veetsime kokku kolm pikka-pikka päeva. Esimene päev siis nägi selline välja:
Alustasime sõitu hommikul kell 5:30, korjasime ka muu rahva linna pealt kokku. Lõpuks oli bussis meid kokku 21 ringis. Et siis ka mõned riigid kust tuldi...saksamaa, shveits, itaalia, hispaania, holland, inglismaa, usa, prantsusmaa. Esimene korralik peatus oli Valley of the winds’ juures. Ilus koht, raske turnimine tippu, retk võttis oma 3,5 tundi. Ja oioioiii kui kuum oli. Kuskil pärast kahte tundi jõudsime me Eedeni aeda. Just selline vahva nimi oligi. See oli natukene nagu oaas kõrbes, keset mäeahelikku. Seal aias oli ka võimalus ujuda, mida vist igaüks meist ka tegi. Sealt edasi oli juba natukene parem edasi liikuda, märjad ujukad endiselt seljas. Ühes kohas tegime ka peatuse, et mäeahelikust alla vaadata. Üpris kõhedaks võttis seest siis, kui tõstsime jalad ja käed üles, imiteerimaks lindu. Kõik oli loomulikult äärmiselt turvaline. Selles kohas üritas simon ka kaja tugevst demonstreerida. Ja siis ta küsiski, et kas keegi teab, mis on austraallaste viis üksteise hõikamiseks. Heh, mina olin ainuke...cooollieee.
Selle tripi ajal sain ka natukene uut infot aborigeenide kohta. Meie giid simon on neist väga huvitatud, aga mingil imelikul viisil on tema hoiak äärmiselt positiivne ja oi-vaadake-ikka-mida-me-neile-teinud-oleme. Hea oli nii mõndagi uut kuulda, aga no mitte kuidagi ei suutnud ma seda taluda, kuidas ta ikka rääkis et kui traditsioonilised inimesed nad on ja et kuihästi nad maailma asju ikka teavad. Kogu selle reisi ajal rääkis ta abodest väga häid asju, ja iga kord kui ma kellegagi juttu ajama hakkasin ja lõpuks sinna välja jõusdin, et kus ma töötanud olen ja mida näinud, siis kõik imestasid ja tundsid huvi, et miks simon sellest ei räägi, kuidas nad tänapäeval elavad. Viimasel päeval siis täitiski simon meie palve, aga no ma ei tea, see oli ka kuidagi liiga leebe versioon. Aga noh, vb pole kõik kommuunid sellised nagu ngukurr. Kes seda teab.
Anyway. Edasi liikusime kata tutja juurde. Ehk seda kohta kutsutakse ka The Olgas’deks. See jalutuskäik oli mõnus ja mitte eriti raske, aga hirmus soov oli siiski varjus kõndida. Selle retke ajal näitas simon meile maailma suurimat elevanti (kivi nägi natukene elevandi moodi välja) ja kirjeldas seda, kuidas abod vanal ajal erinevatest kividest erinevad värvid välja sai. Saime ka natukene õpetust jahil käigu kohta, karistustest jms mis kõik näitas jällegi seda, kui targad ja head abod ikka olid/on. Mis mulle hirmsasti selliste mäeahelike juures meeldib, on fakt, et igast ahelikus jookseb läbi jõgi. Ja vot see on alles ilus, kui istuda tipus, panna jalad külma vette ja nautida vaadet.
Vaikselt hakkaski esimene päev läbi saama, ning varsti oligi aeg hakata omale sobiv „öömaja“ leida. See kivi tuur läks ajalukku selle pärast, et teist korda firma ajaloos oli korraga neli bussi väljas, kõik täis pakitud. See tõsiasi tegi aga matkakoha leidmise natukene keerulisemaks, sest siin maal on selline lugu, et iga firma rendib metsa kasvanud maa-ala, et siis lollide turistidega põõsasse maga minna. Ja otse loomulikult selleks ajaks kui me kõik näljased olime, ning pidime oma öömaja leidma, olid need kõik võetud. Ja siis hakkas pikk seiklus uue öökoha otismisega. Simon tedis ühte kohta, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas sinna saada. Niimoodi me siis seiklesimegi. Õnneks üks kohalik farmar aitas meid viimasel hetkel hädast välja. Niimoodi siis jõudimegi oma esimesse miljoni tähe hotelli. Õhtusöök, lõkketuli, terviseks-ütlemise õpetamine....voodisse ja hommikul kell 5:00 äratus. Magasime selliste asjade see, mida kutsutakse swag’ideks. Ausalt,eestikeelset tõlget ei tea. Aga see oli nagu natukene magamiskott, millel põhjas madratis laadne asjandu, ja kui pimedaks läks, sai ka sellie lapatsi moodi asjandse näole peale panna. Esimesel ööl olin mina küll kabuhirmus, jumal seda teab et kus me oleme, ja kes meid uudistada tahavad. Õnneks teisel ööl nautisin ma miljonit tähte ja üldse polnud külm. Kui ehs siis kui oma pesast välja pidid tulema.
Teise päeva ülesandeks oli Kivi juurde minna. Selleks pidime natukene kilomeetreid läbima. Ja enne seda tegime ka paetuse aborigeenide muuseumis. Enne kui ma tähelegi panin, oli kelle natukene läbi lõuna ja alustasime matka Kivi ümbruses. Uskumatu asjandus küll see Kivi. Ümbermõõt 9 km, kõrgus 345m, ja kõigele lisaks on see veel pikali ka kukkunud, ehk siis pole meil aimugi kui suur see tegelikult on. Kunagi puuriti seda Kivi, et teada saada kui sügav see on, aga päeast 6000 meetrit oli masinatel aeg alla anda. Sele retke ajal kuulsime veel natukene abode lugusid, muuseumist saime ka mõned brozüürid, simon demonstreeris ka bush tucker’i, ehk siis seda, kuidas ja mida abod sõid. Ta rääkis meile natukene ka koopa maalingutest. Ja nii hea oli natukene tarka panna jälle. Ma teadsin natukene nendest piltidest selle pärast, et kui ma Rory (see hea iirlane, kelle majas ma natukene elasin) juures olin, siis tema venna naine töötas aborigeenide kunstimuseumis, ja siis ma tema käest sain natukene infot. Et nt ring inimese kõrval tähistab kohtumispaika, ja kui selle ringi see on vele üks ring, siis see tähistab väga tähtsat kohta. Sest kui nt abo ütleb midagi kaks korda, siis see tähendab, et see on väga tähtis, nt tuck-tuck, ehk siis söök. Ja siis teadsin ma ka seda, kuidas naist kujutatakse, ja kuidas vett joonistada. Kõigil oli et ahh, kuidas sa seda tead. Ahjaaa, sain veel natukene särada oma tarkusega. Esimesel ööl hakkas simon meid õpetama, et kuidas tähistaeva järgi põhja-lõuna suund kätte leida. Ja enne seda ta siis küsis, et kas keegi oskab lõunatähte üles leida. Ja siis tuli minu teadmine itaaliast kasuks. Jällegi oli kõigil, et mida. Ja siis simon ütles, et kui kellelgi mingeid küsimusi on, siis tulgu ja küsige nende tüdrukute käest, nemad teavad mida nad räägivad. Ja minu kõrval istus ka steffi, sakslane, hästi tore ja tark tüdruk. .
Pärast ringkäiku Kivi juures kiirustasime me oma uude ööbismikohta, sest pidi tagasi kivi juurde tulema päikeseloojangut vaatama. Ahjaa, sel päeval õnnestus meil natukene aega kokku hoida, seega pärast lõunasööki saime võimaluse ka basseinis ujumas käia. See bassein oli Kivi Kuurortis, kohas, kus me ka ööbisime. Aga otseloomulikult magasime me ikkagi lageda taeva all, olenemata faktist, et see oli kuurort. See oli ka esimene ja viimane pesemiskoha võimalus. Päikeseloojang vaadatud, tagasi ööbismikohta ja õhtusöögi aeg.
Kolmas päev algas varakult, päikesetõusuga Kivi juures. Kolmas päev oli matkamise poolest lühikene, sest pidime tagasi alice’isse jõudma. Seega lasi simon meid Kivi juures maha, et me saaksime korraliku jalutuskäigu selle ümber teha. Pidime kogu kõndimise ajal silmas pidama märke, mis ei lubanud pildistada, sest abode jaoks on see koht püha tähendusega. Ja nt ei tohtinud kaasa võtta ka kive vms, pidi halba õnne tooma. Muuseumis oli ka nn The Sorry Book, kus olid need kirjad inimestelt, kes on Kivi juurest kive koju kaasa võtnud, ja kuidas seejärel neid halb õnn tabanud oli. Sama lugu oli ka Kivi otsa ronimisega. Giid palus sügavalt, et me seda ei teeks. Ma arvan eelkõige selle pärast, et ta austas kõiki abosid hullult. Aga jah, uskumuse kohaselt pole see ronimine kellelegi lubatud, püha asi abode jaoks. Pärast pikka jalutuskäiku hakkasime tagasi Alice’i poole liikuma.
Pärast tagasi hostelisse jõudmist ja korralikku pesu, pidime kõik Kivi Baaris kokku saama. Hea õhtu oli, hea söök, hea jook, hea seltskond. Mis mulle selle reisi ajal veel meeldis oli see, et alguses tutvustasime igaüks iseennast. Ja pärast tutvustamist joonistasime oma nime ja suvalise pildi sellega koos aknale. Ja veel, sain tuttavaks ja Olga ja Alex’iga, väga tore paar, sündinud siberis, elanud saksamaal pea 15 aastat. Nemad olid ümber maailma reisil. Ja nemadolid Tahitil sellel ajal kui maa värises. Ja üldse, hea oli nendega rääkida, et mida näinud ja teinud on, ja mis tegema hakkavad. Ja nad oli väga huvitatud sellest, et mida saksalsed ja venelased on meile teinud. Sain lähemalt tuttavaks ka Kariniga, hollandist. Tuleb välja, et me oleme mõlemad ka sama express bussi peal. .
Nüüd aga peatse kuulmiseni!
Kallid olete.
Hei, mates! How is it going?
Nii hea on ikka tagasi tsivilisatsioonis olla!
Nüüdseks olen ma ennast Alice Springi sõidutanud. Ja lisaks sellel veel 3 päeva ka kõrbes veetnud
Et siis...algusest peale. Neljapäeva varahommikul alustasi oma reisi darwinist adelaide’i suunas. Kuni alice’ni tulin ma The Ghan’iga. (maailmakuuus rong austraalias reisimiseks, põhjast lõunasse ja idast läände). Rongisõit oli tore, sattusin kõrvuti istuma ka ühe mehhikost pärit Daniel’iga, väga huvitav inimene, peaks mainima. Rong alustas sõitu hommikul kell 10, tegi peatuse Katherine’is neljaks tuniks...ja siis edasi Alice’i suunas. Alice’is olin ma järgmise päeva hommikuks. Iseenesest polnud rongisõidul häda midagi, aga uinumisega oli mul raskusi. Kogu öö möödus nii, et kokku sain magada ehk 2 tundi. Ja pime oli ka, seega raamatut ma lugeda ei saanud. Õnneks vedas mul kohaga. Alguses istusin danieli kõrval ning kõrvaliste jäi vabaks. Hiljem kui meil lubati kohti vahetada, sain ma selle hea koha endale. Mis veel hea oli...iste minu ees oli ka vaba. Rongis on selline võimalus, et saab istmeid ringi keerata, pm oli mul siis neli istet ja piisavalt ruumi lautamiseks. Söök polnud pileti hinna sisse arvestatud, aga õnneks sain omale kõik vajaliku eelnevalt ostetud. Nüüdsest on üks minu lemmik Caesar’i salat. Suur portsjon ja täidab hästi
Alice’isse saabudes kõndisin oma hostelisse, sest kuidagimoodi õnnestus mul buss maha magada. Peatungi siis hetkel hosteli, nimeks Heaven resort. Hullult hea koht, mulle hirmsasti meeldib. Kõik on korras ja puhas ja voodid on ka väga mugavad. Homme hommikul kuue ringis korjatakse mind siit üles, ja siis alustan oma sõitu Adelaide’i suunas, seal peaksin olema neljapäeva õhtuks. Öö veedame Cooper Pedy’is.
Darwinis olles käisin ma reisiagendi juures, kes siis minu eest kogu krampli ära ajas. Öömaja, reisid, broneeringud. Väga hea variant minujaoks, teades kuidas minuga tavaliselt lood on....midagi läheb valesti või siis saan asjadest valesti aru jne. Agendi nimi oli Emma ning kokku maksin talle ligi 7000 krooni. Aga noh, selle sees on nii mõnigi asi: Ghani pilet, 3 ööd Heaven resort’is, The rock tour (3 päeva 2 ööd), Express Bus Adelaide’i, öömaja Cooper Pedy’s. Mina arvan, et sain omale hea diili.
Kõrbes veetsime kokku kolm pikka-pikka päeva. Esimene päev siis nägi selline välja:
Alustasime sõitu hommikul kell 5:30, korjasime ka muu rahva linna pealt kokku. Lõpuks oli bussis meid kokku 21 ringis. Et siis ka mõned riigid kust tuldi...saksamaa, shveits, itaalia, hispaania, holland, inglismaa, usa, prantsusmaa. Esimene korralik peatus oli Valley of the winds’ juures. Ilus koht, raske turnimine tippu, retk võttis oma 3,5 tundi. Ja oioioiii kui kuum oli. Kuskil pärast kahte tundi jõudsime me Eedeni aeda. Just selline vahva nimi oligi. See oli natukene nagu oaas kõrbes, keset mäeahelikku. Seal aias oli ka võimalus ujuda, mida vist igaüks meist ka tegi. Sealt edasi oli juba natukene parem edasi liikuda, märjad ujukad endiselt seljas. Ühes kohas tegime ka peatuse, et mäeahelikust alla vaadata. Üpris kõhedaks võttis seest siis, kui tõstsime jalad ja käed üles, imiteerimaks lindu. Kõik oli loomulikult äärmiselt turvaline. Selles kohas üritas simon ka kaja tugevst demonstreerida. Ja siis ta küsiski, et kas keegi teab, mis on austraallaste viis üksteise hõikamiseks. Heh, mina olin ainuke...cooollieee.
Selle tripi ajal sain ka natukene uut infot aborigeenide kohta. Meie giid simon on neist väga huvitatud, aga mingil imelikul viisil on tema hoiak äärmiselt positiivne ja oi-vaadake-ikka-mida-me-neile-teinud-oleme. Hea oli nii mõndagi uut kuulda, aga no mitte kuidagi ei suutnud ma seda taluda, kuidas ta ikka rääkis et kui traditsioonilised inimesed nad on ja et kuihästi nad maailma asju ikka teavad. Kogu selle reisi ajal rääkis ta abodest väga häid asju, ja iga kord kui ma kellegagi juttu ajama hakkasin ja lõpuks sinna välja jõusdin, et kus ma töötanud olen ja mida näinud, siis kõik imestasid ja tundsid huvi, et miks simon sellest ei räägi, kuidas nad tänapäeval elavad. Viimasel päeval siis täitiski simon meie palve, aga no ma ei tea, see oli ka kuidagi liiga leebe versioon. Aga noh, vb pole kõik kommuunid sellised nagu ngukurr. Kes seda teab.
Anyway. Edasi liikusime kata tutja juurde. Ehk seda kohta kutsutakse ka The Olgas’deks. See jalutuskäik oli mõnus ja mitte eriti raske, aga hirmus soov oli siiski varjus kõndida. Selle retke ajal näitas simon meile maailma suurimat elevanti (kivi nägi natukene elevandi moodi välja) ja kirjeldas seda, kuidas abod vanal ajal erinevatest kividest erinevad värvid välja sai. Saime ka natukene õpetust jahil käigu kohta, karistustest jms mis kõik näitas jällegi seda, kui targad ja head abod ikka olid/on. Mis mulle hirmsasti selliste mäeahelike juures meeldib, on fakt, et igast ahelikus jookseb läbi jõgi. Ja vot see on alles ilus, kui istuda tipus, panna jalad külma vette ja nautida vaadet.
Vaikselt hakkaski esimene päev läbi saama, ning varsti oligi aeg hakata omale sobiv „öömaja“ leida. See kivi tuur läks ajalukku selle pärast, et teist korda firma ajaloos oli korraga neli bussi väljas, kõik täis pakitud. See tõsiasi tegi aga matkakoha leidmise natukene keerulisemaks, sest siin maal on selline lugu, et iga firma rendib metsa kasvanud maa-ala, et siis lollide turistidega põõsasse maga minna. Ja otse loomulikult selleks ajaks kui me kõik näljased olime, ning pidime oma öömaja leidma, olid need kõik võetud. Ja siis hakkas pikk seiklus uue öökoha otismisega. Simon tedis ühte kohta, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas sinna saada. Niimoodi me siis seiklesimegi. Õnneks üks kohalik farmar aitas meid viimasel hetkel hädast välja. Niimoodi siis jõudimegi oma esimesse miljoni tähe hotelli. Õhtusöök, lõkketuli, terviseks-ütlemise õpetamine....voodisse ja hommikul kell 5:00 äratus. Magasime selliste asjade see, mida kutsutakse swag’ideks. Ausalt,eestikeelset tõlget ei tea. Aga see oli nagu natukene magamiskott, millel põhjas madratis laadne asjandu, ja kui pimedaks läks, sai ka sellie lapatsi moodi asjandse näole peale panna. Esimesel ööl olin mina küll kabuhirmus, jumal seda teab et kus me oleme, ja kes meid uudistada tahavad. Õnneks teisel ööl nautisin ma miljonit tähte ja üldse polnud külm. Kui ehs siis kui oma pesast välja pidid tulema.
Teise päeva ülesandeks oli Kivi juurde minna. Selleks pidime natukene kilomeetreid läbima. Ja enne seda tegime ka paetuse aborigeenide muuseumis. Enne kui ma tähelegi panin, oli kelle natukene läbi lõuna ja alustasime matka Kivi ümbruses. Uskumatu asjandus küll see Kivi. Ümbermõõt 9 km, kõrgus 345m, ja kõigele lisaks on see veel pikali ka kukkunud, ehk siis pole meil aimugi kui suur see tegelikult on. Kunagi puuriti seda Kivi, et teada saada kui sügav see on, aga päeast 6000 meetrit oli masinatel aeg alla anda. Sele retke ajal kuulsime veel natukene abode lugusid, muuseumist saime ka mõned brozüürid, simon demonstreeris ka bush tucker’i, ehk siis seda, kuidas ja mida abod sõid. Ta rääkis meile natukene ka koopa maalingutest. Ja nii hea oli natukene tarka panna jälle. Ma teadsin natukene nendest piltidest selle pärast, et kui ma Rory (see hea iirlane, kelle majas ma natukene elasin) juures olin, siis tema venna naine töötas aborigeenide kunstimuseumis, ja siis ma tema käest sain natukene infot. Et nt ring inimese kõrval tähistab kohtumispaika, ja kui selle ringi see on vele üks ring, siis see tähistab väga tähtsat kohta. Sest kui nt abo ütleb midagi kaks korda, siis see tähendab, et see on väga tähtis, nt tuck-tuck, ehk siis söök. Ja siis teadsin ma ka seda, kuidas naist kujutatakse, ja kuidas vett joonistada. Kõigil oli et ahh, kuidas sa seda tead. Ahjaaa, sain veel natukene särada oma tarkusega. Esimesel ööl hakkas simon meid õpetama, et kuidas tähistaeva järgi põhja-lõuna suund kätte leida. Ja enne seda ta siis küsis, et kas keegi oskab lõunatähte üles leida. Ja siis tuli minu teadmine itaaliast kasuks. Jällegi oli kõigil, et mida. Ja siis simon ütles, et kui kellelgi mingeid küsimusi on, siis tulgu ja küsige nende tüdrukute käest, nemad teavad mida nad räägivad. Ja minu kõrval istus ka steffi, sakslane, hästi tore ja tark tüdruk. .
Pärast ringkäiku Kivi juures kiirustasime me oma uude ööbismikohta, sest pidi tagasi kivi juurde tulema päikeseloojangut vaatama. Ahjaa, sel päeval õnnestus meil natukene aega kokku hoida, seega pärast lõunasööki saime võimaluse ka basseinis ujumas käia. See bassein oli Kivi Kuurortis, kohas, kus me ka ööbisime. Aga otseloomulikult magasime me ikkagi lageda taeva all, olenemata faktist, et see oli kuurort. See oli ka esimene ja viimane pesemiskoha võimalus. Päikeseloojang vaadatud, tagasi ööbismikohta ja õhtusöögi aeg.
Kolmas päev algas varakult, päikesetõusuga Kivi juures. Kolmas päev oli matkamise poolest lühikene, sest pidime tagasi alice’isse jõudma. Seega lasi simon meid Kivi juures maha, et me saaksime korraliku jalutuskäigu selle ümber teha. Pidime kogu kõndimise ajal silmas pidama märke, mis ei lubanud pildistada, sest abode jaoks on see koht püha tähendusega. Ja nt ei tohtinud kaasa võtta ka kive vms, pidi halba õnne tooma. Muuseumis oli ka nn The Sorry Book, kus olid need kirjad inimestelt, kes on Kivi juurest kive koju kaasa võtnud, ja kuidas seejärel neid halb õnn tabanud oli. Sama lugu oli ka Kivi otsa ronimisega. Giid palus sügavalt, et me seda ei teeks. Ma arvan eelkõige selle pärast, et ta austas kõiki abosid hullult. Aga jah, uskumuse kohaselt pole see ronimine kellelegi lubatud, püha asi abode jaoks. Pärast pikka jalutuskäiku hakkasime tagasi Alice’i poole liikuma.
Pärast tagasi hostelisse jõudmist ja korralikku pesu, pidime kõik Kivi Baaris kokku saama. Hea õhtu oli, hea söök, hea jook, hea seltskond. Mis mulle selle reisi ajal veel meeldis oli see, et alguses tutvustasime igaüks iseennast. Ja pärast tutvustamist joonistasime oma nime ja suvalise pildi sellega koos aknale. Ja veel, sain tuttavaks ja Olga ja Alex’iga, väga tore paar, sündinud siberis, elanud saksamaal pea 15 aastat. Nemad olid ümber maailma reisil. Ja nemadolid Tahitil sellel ajal kui maa värises. Ja üldse, hea oli nendega rääkida, et mida näinud ja teinud on, ja mis tegema hakkavad. Ja nad oli väga huvitatud sellest, et mida saksalsed ja venelased on meile teinud. Sain lähemalt tuttavaks ka Kariniga, hollandist. Tuleb välja, et me oleme mõlemad ka sama express bussi peal. .
Nüüd aga peatse kuulmiseni!
Kallid olete.
Monday, March 15, 2010
haloooo!!!!
tsivilisatsiooooon, siin ma nyyd olen!!!!
nii hea on olla linnas, inimeste keskel....kuigi...tuleb tunnistada, et ega ma seda v2ga-v2ga ei igatsenud. lihtsalt vahel on hea end tuulutada....
kuid hetkel tundub siiski, et linnaelu pole p2ris minu jaoks.
nyyd siis oobin j2lle melaleuca's, jagan tuba veel 4-ja tydrukuga...elu on hea, kui raha p2rast muretsema ei pea...aga
nyyd ma olen siin uurinud uus-meremaa variante....ja te ei kujuta ette, kui kallis see ikka on...lennupilet ise juba sinna ja tagasi maksab yle 2000 ja siis veel see reis ise...ma olen vaadanud pakkumisi, nt 23 p2eva, koos magamiskoha ja soogiga....yle 30 000! nyyd pole ma enam nii kindel, kas ikka l2hen...kuigi...jah, on ka odavamaid variante...eks pean siin [he matemaatikaga maha saam, et siis v2lja uurida, kui palju mul alles on/j22b.
nyyd ei saa enam netti oma arvutis kasutada, selle p2rast ka imelkud t2hed...
t2na siis arvatavasti ostan omale ka reisi alla adelaide'i, rongiga alice springs'i, sealt ostan omale 3p2evase tuuri kivi juurde, ja siis alice'ist uuesti kolmep2evane tripp adelaide'i. maksma l2heb kuskil 5000 ringis, aga on seda v22rt. nat ka soovitas seda mulle. tahan siit 2ra minna nii pea kui voimalik, mis ma ikka seda raha siin raiskan....
t2na arvatavsti l2hen kinno, ja eile pm shoppasin terve p2eva..nii hea oli. l2hen uuesti ka reisiagendi juurde, broneerin oma tripi 2ra....ja otsustan ka et mida ma selle uus-meremaaga teen...loogiliselt tahaks seal 2ra k2ia kyll, aga ikkagi tulin ma ju austraaliasse...
eks ma kannan mone p2eva p2rast ette, et mis minust saama hakkab, seniks aga suured kallid teile koigile, hirmus kallid olete!
xoxox
tsivilisatsiooooon, siin ma nyyd olen!!!!
nii hea on olla linnas, inimeste keskel....kuigi...tuleb tunnistada, et ega ma seda v2ga-v2ga ei igatsenud. lihtsalt vahel on hea end tuulutada....
kuid hetkel tundub siiski, et linnaelu pole p2ris minu jaoks.
nyyd siis oobin j2lle melaleuca's, jagan tuba veel 4-ja tydrukuga...elu on hea, kui raha p2rast muretsema ei pea...aga
nyyd ma olen siin uurinud uus-meremaa variante....ja te ei kujuta ette, kui kallis see ikka on...lennupilet ise juba sinna ja tagasi maksab yle 2000 ja siis veel see reis ise...ma olen vaadanud pakkumisi, nt 23 p2eva, koos magamiskoha ja soogiga....yle 30 000! nyyd pole ma enam nii kindel, kas ikka l2hen...kuigi...jah, on ka odavamaid variante...eks pean siin [he matemaatikaga maha saam, et siis v2lja uurida, kui palju mul alles on/j22b.
nyyd ei saa enam netti oma arvutis kasutada, selle p2rast ka imelkud t2hed...
t2na siis arvatavasti ostan omale ka reisi alla adelaide'i, rongiga alice springs'i, sealt ostan omale 3p2evase tuuri kivi juurde, ja siis alice'ist uuesti kolmep2evane tripp adelaide'i. maksma l2heb kuskil 5000 ringis, aga on seda v22rt. nat ka soovitas seda mulle. tahan siit 2ra minna nii pea kui voimalik, mis ma ikka seda raha siin raiskan....
t2na arvatavsti l2hen kinno, ja eile pm shoppasin terve p2eva..nii hea oli. l2hen uuesti ka reisiagendi juurde, broneerin oma tripi 2ra....ja otsustan ka et mida ma selle uus-meremaaga teen...loogiliselt tahaks seal 2ra k2ia kyll, aga ikkagi tulin ma ju austraaliasse...
eks ma kannan mone p2eva p2rast ette, et mis minust saama hakkab, seniks aga suured kallid teile koigile, hirmus kallid olete!
xoxox
Wednesday, March 3, 2010
Hei,
teate mis, ma jään siia veel 10neks päevaks. hoian raha kokku. ja carol on sel ajal puhkusel. suuresti selle tõttu:)
natukene olen targemaks saanud ka oma edasise reisi kohta.
pärast siinset tööd peatun mõned päevad darwinis ja siis alustan matka adelaide'i. arvatavasti leian reisikaaslased päkkerite leheküljelt. ühega olen ka ühenduses olnud natukene aeg. reisiksime siis -3 nädalat läbi austraalia, veedan natukene aega adelaide'is ja siis ehk uus-meremaale. reisid sinna hakkavad aprilli alguses. just, leidsin ka sellise lehekülje, kus tehakse soodsaid-15päevaseid reise meremaale:D
ja suhteliselt soodne on ka. arvestades seda, et hinna sisse on arvestatud ka juba öömaja. hinnaks siis 1890AUD. ma arvan, et see on ok. aga eks paistab veel.
lihtsalt tahtsin teada anda, et mis inust siis saama hakkab.
üks halb uudis on ka. tuleb siiski välja, nüüd ilusti lõpu poole, et siin töötatud 90 päeva ei lähe arvesse. isegi ei tea miks. just küsisin ka nat'i käest, ja tema vastas, et tema ei kasutaks seda kohta kui oma 90 päevana, sest sarah(kes temaga koos siin töötas) ei saanud oma teise aasta viisat kätte. temaga oli veel selline lugu, et migratsiooniamet otsustas uurima hakata, et mida tema siis teinud on. kuigi, võib ka nii jopata, et mind ei kontrollita ja lastakse läbi. aga see selguks alles viisa taotlemisel. jama. nüüd kohe ei teagi, mis selle teise aasta viisaga saab.
vot.
üks hea uudis ka. ühel päeval sõidutasin ma ühte töölist paadisilla juurde, et siis hiljem tema auto tagasi motelli tuua. ja siis sõidu ajal ütles ta, et üks tema kaastöölistest vist teab mind. ....et tema vend olevat sind mingilt peolt üles korjanud....ja no mis te siis arvate, keda ma seal paadisilla juures kohtasin. seda ultanit, rory venda, kes mind darwinis ringi sõidutas. seda ühte kõige toredamat inimest keda ma kunagi kohanud olen!!! mul oli kohe mitmeks päevaks hea-hea-hea tuju:D:D
hetkel plaanin vaikselt teha oma lahkumispidu ka. paadi peal. ja siis ehk kutsun need ngukurr töölised k.a ultani. aga eks paistab. tõenäosus on väike, siinsetele inimestele ei meeldi, kui meil noortel hea olla on....või kui me väiksemat sorti istumise teeme. seda olen ma ka tähele pannud...ilemik, eks, võiks arvata, et nad teavad, et mis me läbi elame....võõral maal ja täiskohaga töö...aga ei, kaugel sellest, nemad mõtlevad eelkõige endi peale.
õnneks...pean ma neid kannatama veel vaid 10 päeva!
seniks, suured tervitused teile. hetkel võitleme mussoonvihmaga, seega saame jälle pikemaid kui 3min kestvaid dusse võtta:D jõgi on tõusnud ka hullult, arvavad, et ma pean siit vb isegi välja lendama. kuigi....veronica suutis täna veel sisse sõita, lendammise asemel. eks paistab. siin maal ei saa kunagi millegi peale kindel olla...
kallid olete!
xoxox
teate mis, ma jään siia veel 10neks päevaks. hoian raha kokku. ja carol on sel ajal puhkusel. suuresti selle tõttu:)
natukene olen targemaks saanud ka oma edasise reisi kohta.
pärast siinset tööd peatun mõned päevad darwinis ja siis alustan matka adelaide'i. arvatavasti leian reisikaaslased päkkerite leheküljelt. ühega olen ka ühenduses olnud natukene aeg. reisiksime siis -3 nädalat läbi austraalia, veedan natukene aega adelaide'is ja siis ehk uus-meremaale. reisid sinna hakkavad aprilli alguses. just, leidsin ka sellise lehekülje, kus tehakse soodsaid-15päevaseid reise meremaale:D
ja suhteliselt soodne on ka. arvestades seda, et hinna sisse on arvestatud ka juba öömaja. hinnaks siis 1890AUD. ma arvan, et see on ok. aga eks paistab veel.
lihtsalt tahtsin teada anda, et mis inust siis saama hakkab.
üks halb uudis on ka. tuleb siiski välja, nüüd ilusti lõpu poole, et siin töötatud 90 päeva ei lähe arvesse. isegi ei tea miks. just küsisin ka nat'i käest, ja tema vastas, et tema ei kasutaks seda kohta kui oma 90 päevana, sest sarah(kes temaga koos siin töötas) ei saanud oma teise aasta viisat kätte. temaga oli veel selline lugu, et migratsiooniamet otsustas uurima hakata, et mida tema siis teinud on. kuigi, võib ka nii jopata, et mind ei kontrollita ja lastakse läbi. aga see selguks alles viisa taotlemisel. jama. nüüd kohe ei teagi, mis selle teise aasta viisaga saab.
vot.
üks hea uudis ka. ühel päeval sõidutasin ma ühte töölist paadisilla juurde, et siis hiljem tema auto tagasi motelli tuua. ja siis sõidu ajal ütles ta, et üks tema kaastöölistest vist teab mind. ....et tema vend olevat sind mingilt peolt üles korjanud....ja no mis te siis arvate, keda ma seal paadisilla juures kohtasin. seda ultanit, rory venda, kes mind darwinis ringi sõidutas. seda ühte kõige toredamat inimest keda ma kunagi kohanud olen!!! mul oli kohe mitmeks päevaks hea-hea-hea tuju:D:D
hetkel plaanin vaikselt teha oma lahkumispidu ka. paadi peal. ja siis ehk kutsun need ngukurr töölised k.a ultani. aga eks paistab. tõenäosus on väike, siinsetele inimestele ei meeldi, kui meil noortel hea olla on....või kui me väiksemat sorti istumise teeme. seda olen ma ka tähele pannud...ilemik, eks, võiks arvata, et nad teavad, et mis me läbi elame....võõral maal ja täiskohaga töö...aga ei, kaugel sellest, nemad mõtlevad eelkõige endi peale.
õnneks...pean ma neid kannatama veel vaid 10 päeva!
seniks, suured tervitused teile. hetkel võitleme mussoonvihmaga, seega saame jälle pikemaid kui 3min kestvaid dusse võtta:D jõgi on tõusnud ka hullult, arvavad, et ma pean siit vb isegi välja lendama. kuigi....veronica suutis täna veel sisse sõita, lendammise asemel. eks paistab. siin maal ei saa kunagi millegi peale kindel olla...
kallid olete!
xoxox
Thursday, February 18, 2010
15.02.2010
Tuuli ja Sulev, kaks vana peeru, nad said pojaaaaaaaaaaaaa!!! Niii vägev, palju õnne veelkord!
Ei teagi kohe, kus alustada....algusest?
Sünnipäev möödus vaikselt, tööl olles koristasin (jälle!) riiuleid, polnud just kõige meeldejäävam. Kahjuks ei saanud me paadiga jõele minna, parasjagu oli meid kimbutamas eks-tsüklon Olga. Pärast tööd sõime pitsat ja sokolaadi kooki. Kolmekesi, mis oligi minu plaan. Tundub, et Robin on nii kibestunud ja põikpäine,et ta isegi ei soovinud mulle õnne. Sain Whitney’lt ja Tom’ilt ka kingituse. Mitte midagi kallist ega uhket, midagi just sellist, mis mulle ära kulub. Et siis viinapitsid, sellised kaasaskantavad, nahast ümbrise sees, metallist. Ja siis veel käevõru, punutud. Nende klaasidega on kaasa ka üks eriline lugu. Nimelt Katherine’is olles ei suutnud nad midagi õiget leida mulle, ja juhuslikult astusid nad sisse reisitarvete poodi. Huvi pärast küsisid, kas nad müüvad kaasaskantavaid pitse. Selle peale vastas müüja, et oodake natukene. Lõpuks tuli välja, et need klaasid kuulusid selle poe omanikule, ja kuna ta kuulis lugu minust ja sellest, et tulen endisest liidust, ja et minu eelistatuim alkohoolne jook on viin....nii ta siis otsustaski, et on aeg need pitsid kellelegi teisele edasi anda. Unikaalne ja lahe kingitus. Samal õhtul saime need ka sisse ristitudJ. Kahjuks kogu päeva sadas vihma, aga õnneks tegi see vihmasadu kliima natukene talutavamaks, temperatuuri mõttes.
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud. Sünnipäeval tulid poodi ka kaks turisti, auss ja sakslane. Kuidagimoodi õnnestus Whitney neile ütelda, et on minu sünnipäev, ja ennem kui ma isegi märkasin, hakkasid nad mulle valjul häälel palju-õnne laulmaJ. Oli küll natukene piinlik, aga midagi teistmoodi.
Mõned päevad pärast seda oli jällegi natukene teistmoodi päev. Üks väike abo poiss oli leidnud wollaby lapse....või noh, järglase...ma isegi ei tea enam, kuidas neid kutsutakse...väikese känguru poja. Hullult armas oli. Lõhnas küll väga ebameeldivalt, aga ega see õphiline polnud...:)
Midagi erilist polegi enam selle aja jooksul juhtunud. Olen lihtsalt hakanud mõistma natukene rohkem inimloomust, õigemini siis minu bosside loomust. Kibestunud vanatüdrukud, kellel pole enam oma elu. Sain isegi seda teada, et nende lapsed ei räägi enam nendega. No kas saab veel hullem seis olla. Mõlemad, Robin ja carol, on abielus olnud, nüüdseks lahutatud. Ainuke, mis neil veel on, on see töökoht. Ja nüüd tudub, et isegi see pole enam nii kindel.
Nii, nüüd tuleb ntukene pikk lugu, aga ehk pärast seda saate teada, millises kohas ma tegelikult töötan.
Vaat, olen eelnevalt natukene rääkinud lindast, sellest kolmandast õest, kes siin kõige lühemat aega töötanud oli. Ta pidi just nädal enne minu sünnipäeva puhkusele minema, vast kuskil 10neks päevaks, ta isegi ei teadnud seda. Ja kuskil nädal hiljem tuli välja, et ta ei tulegi enam tagasi. Mõnes mõttes oli hea, sest see tähendas, et meil saab natukene rohkem tööd olema, aga keegi meist kolmest ei teadnud, miks ta ära. Lahkudes ei ütelnud ta ka midagi erilist, et eks näeme varsti. Nüüd olen aga natukene targemaks saanud. Tuleb välja, et ta lahkus oma õdede pärast, et ta ei suutnud enam taluda, liiga raske oli. Viimastel päevadel on Nel (kes pole keegi nendest õdedest, tema lihtsalt jooksis ära oma abielu eest ja on siia pidama jäänud) linda unit’it koristanud, kuna...suur uudis....homme tulevad uued tüdrukud. Ja ma ei tea nendest mitte midagi, isegi mitte nende päritolu. Ja kui ma caroli käest küsisin, siis tema vastus oli, et i dont give a shit. Äärmiselt tüpiline vastus. Tagasi teema juurde tulles...
Päevast-päeva oleme me Whitney’ga nende tujusid talunud. Eeskätt siis robini ja caroli omi. Kunagi ei tea poodi sisse astudes, millises tujus nad olla võivad. Ei tea isegi seda, mitu korda päevas sa külmkappidesse jooksed, et ennast maha rahustada. Siinkohal toon välja mõned üksikud näited...
Nt, ühel päeval sain sugeda selle eest, et lühendasin kellegi perekonna nime, või siis näiteks paigutasin kastid valesti...kuigi mitte keegi ei tee vahet, kuidas need pagana kastid ritta on laetud. Või siis näiteks polnud sahtlis piisavalt kleeplinti, või siis oli marker vales kohas, või siis kiletasin kaste rohke kleeplindiga, või siis ei pesnud põrandaid piisavalt kõvasti mopile surudes, või ei pühkinud iga tolmutera kokku, või tegin pirukatele liiga suure kuupäeva tähise (et siis mina tegin joone, aga pidime tegema ühe täpi nädalapäeva koha peale). Ma võiks seda jätkata oioioioiii kui pikalt. Alati on midagi, mis neile ei meeldi, ja alati tahavad, et me asju nende süsteemi järgi teeksime. Mitte kunagi ei ütle nad sulle viisakalt, et tead, ma eelistaks seda, kui sa nii võ naamoodi teeksid...aga ei, iga kord on vaja valjul häälel ja väga intensiivselt kätega vehkides meie enesetunnet võimalikult madalale tampida. Ja peaaegu mitte kunagi ei ütle nad aitäh. Tavaliselt avan ma ikka värava, kui robin kaubaga sisse tuleb, aga kui mina kaste kannan vm nii et minu käed on täis, siis ta lihtsalt seisab seal ja ei tee midagi. Ja alati on nad poe taga, suitsupausil. Nt ühel päeval oli kell viis minutit kaheksa läbi ja kui ma läksin kontorisse midagi küsima, oli tema juba väljas suitsupausil. Aga ometi pole meil lubatud isegi korraks leti taga lihtsalt seista, alati peame midagi tegema. Vahel olen pärast tööpäeva lihtsalt maruvihane, et miks ma ometi sellel vastu ei hakka ja minema ei kõnni...aga ma lihtsalt ei taha nõrk olla, ja tahan ka oma 90 päeva ära töötada, juhul kui ma tahan teise aasta viisat kunagi taodelda.
Õnneks saan pärast tööpäevi enamjaolt koos Whitney’ga neid kiruda, siis hakkab jälle natukene parem. Mõned päevad tagasi oli ka Glyn (veronica abikaasa, üks päris bossidest) oma tütrega siin. Whitney ja Tom käisid ikka sellel ajal seal õhtust söömas, ja nagu tuli välja, on Glyn teadlik sellest, milline õhkkond siin enamjaolt valitseb. Pärast seda, kui ka mina siit ära lähen, antakse neile teada, et nende käitumine on lubamatu, ja siis pidavat sellele järgnema 3 kuud katseaega, sest mai kuus lähevad mõlemad õed 6nädalasele puhkusele. Aga mingil imelikul moel arvan ma, et mitte midagi ei muutu siin. On äärmiselt raske leida kedagi täiskohaga tööle siia, ja veronica ise ei taha siin töötada. Samas, tal on ka 14aastane DS haige laps kodus, kelle järgi ta valvama peab. Nüüd siis teate...
Üks asi veel. Nädalpäevi tagasi sai carol nädala vabaks, tema asemel tuli siia Karen, kes tegeleb selle koha raha ja arvutite süsteemidega. Õnneks nägi ka tema, milline õhkkond siin tegelikult valitseb...ja õnneks, oli meil üks enam-vähem normaalne töönädal. Ja selle nädalaga seoses....ühe tööpäeva lõpus marssis robin uksest sisse, üteledes...et kui te tüdrukud võtate ajalehti ülesse oma unitite juurde, siis peavad na siia alla poodi ka tagasi tulema. Ja nih, mida teie üldse nendega teete, viskate laua peale ja siis varsti on kõik lehed laiali lendamas. Kuidagimoodi oli see minu poole suunatud, ja see oli esimene kord, kui ma talla ka midagi vastu ütlesin. Vastasin, et mina pole kunagi ühtegi ajalehte võtnud, seega mitte kuidagi pole võimalik, et lehed rohu peal laiali lendaksid, aga sellest olenevalt, võtan teadmiseks, et ajalehed tuleb tagasi tuua. Ja kui selja keerasin, olin ma niiii vihane, et ütlesin kõval häälel fack off. (sõnapaar, mida nemad väga tihti kasutavad). Ausalt, ta polnud mitte mingit põhjust selle ütlemiseks, mitte keegi meis pole neid ajalehti lugenud. Ainukene, kes kunagi ajalehti luges, oli linda. Ja ajalehed ei lennanud rohu peal laiali. Pärast seda, kui oli talle midagi ka päriselt vastu ütelnud, ei rääkinud ta minuga päevi. Ja mina ei leidnud ka põhjust, miks peaksin vabandust paluma. Nendel vaiksetel päevadel hoidsin ennast ise hõivatud. Nüüdseks on küll see periood möödas...
Täna oli kurb päev. Whitney läks ära. Algselt tegime plaani, et kuna talahkub täna, ja mul on homne päev vaba, et siis saame kõik koos Katherine minna ja öö seal veeta, et siis kolmapäevaks tagasi tulla. Aga nagu alati, suutsid nad selle päeva ära rikkuda. Nimelt pidi Whitney täna töötama, et mina saaksin päeva vabaks.....et siis saaksin homme töötada. Keerasid meie plaanid nässu, seda oskavad nad väga hästi teha. Niisiis, Whitney, tom ja brian sõitsid täna pärastlõunal Katherine. Tom ja Brian tulevad homme tagasi, veedavad ühe laheda päeva seal, eemal sellest kohast.
Minul on jäänud veel kolm nädalat siin vastu pidada. Ja homme tulevad uued tüdrukud, natukene saan ka neid välja koolitada. Õnneks on tegu kiire nädalaga, abod saavad valitsuselt raha, seega ehk möödub nädal kiiresti. Loodan ka, et uued tüdrukud on normaalsed.
Leppisime kokku, et läheme mõndadel õhtutel tom’iga kalale, paadiga. Tundub, et wet season on nüüdseks läbi, jõgi on alanenud ja kalad on tagasiJ.
Vot, olen nüüd hästi palju hädaldanud, aga palju kergem on nüüd. Loodan, et teil kõigil on seal ikka hästi ja samamood. Nautige talve. Mina olne siin 2 nädalat higistanud 40+ kraadi käes. Ja vihma pole ka sadanud juba pikka aega.
Eks hoian teid ikka kursis, eriti selle suhtes, mis juba kolme nädala pärast saama hakkab.
Seniks aga, sured kallistused teiele kõigile, nii armsad ja head olete!
xoxox
Monday, January 25, 2010
25.01.2010
Aus ülestunnistus, koduigatusus hakkab murdma. Siinne elu on sisse saanud ühe aeglase rutiini ning plaanidest pole asjad kaugemale läinud.
Päevad tunduvad ka aina rohkem ühte värvi olema. Viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat, aga ei oskaigi millestki erilisest kirjutada.
Kuigi, üks uistus on küll täitunud:D. Ühel õhtul istusime jälle kõik koos väljas, mängisime Poltoga ja lihtsalt puhkasime natukene. Ja ühe heltke tuli mul mõttesst, et õige läheks unit’ite taha tähistaevast vaatama. Ja see oli üks väga hea mõte. Ma pole oma elu jooksul vist kokku ka niiiiiiiii palju tähti näinud kui sellel õhtul. Ja sõna otsese mõttes oli võimalik silmaga eristada linnuteed. Ja see vaade oli......ohhh, võimas. Isegi parem kui helikopteri sõit! Ma lihtsalt ahhetasin ja ei suutnud ühtegi sõna suust välja saada lähima 10 minuti jooksul. Siinse koha eeliseks on linnatuledue puudumine. Ausalt, üks kõige ilusamaid ja hingematmavaid hetki!!! Nüüd leppisime kokku, et minu sünnipäeval läheme mina, tom ja whitney kolmekesi paadiga jõe peale, õhtul, ja teeme seal ühe väikese peo koos tähistaevaga:D. Kahjuks ei soovitanud Glen meil seda seiklust ette võtta, eelkõige krokodillide pärast, ja nüüdsest on plaan siis selline, et võtame käruga auto, mõned joogid, padjad-tekid ja seame ennast lennuväljal auto peal mugavalt sisse. Vaatame tähistaevast, kuulame muusikat...lahe. minu sooviks oligi see, et keegi teine siinsest staff’i liikmetekst kaasa ei tuleks, sest ausalt, näen niigi vaeva, et päevast päeva nendega koos töötada. Eelkõige siis carol’i ja robiniga.
Enne jõule oli küll plaanis, et ostan suure koogi, ja siis õhtul istume kõik koos...aga nüüd tean täpselt, kuidas tahan oma päeva tähistada. Istuda vaikselt heade inimestega, mitte olla tähelepanu keskpunktis, ja asju lihtsalt võtta.
Nüüd on veel üks asi kindlaks saanud. Minu 90 päeva saab märtsi alguses täis, seega olen otsustanud lahkuda 06.03. whitney läheb natukene varem, Tom natukene hilje, umbes sellel ajal kui minagi. Kuna tom läheb siit autoga darwinisse, et sealt oma auto saada ning siis Adaleidi sõita, suutsin ma ennast tema reisile kaasa sokutada. Üheks põhjuseks see, et siis saan kohtuda whitney ja tom’i sõpradega, ning peamiseks põhjuseks, adaleidist lennupileti ostmine on märksa odavam kui darwinist. Arvatavasti algab minu uus-meremaa reis sydney’st, ning adaleidist on see vaid kiviviske kaugusel. Ja sellisel juhul on mul ka koht, kus ööbida. Ja vajadusel ka suurem pagas sinna jätta.
Nüüdseks on ka nel puhkuselt tagasi, ja mul on selle üle väga hea meel. Ja veel üks uudis. Linda läks samal päeval puhkusele kui nel tagasi tuli, ja nüüd tuleb välja, et ta ei tulegi siia tagasi. Üldse enam ei tule. Eile küsisin robini käest, et millal linda tagasi tuleb, et ma tahaks, et ta mõned asjad linnast tooks, ja selle peale ütles ta, et linda ei tulegi tagasi. Ja mõnde päevad tagasi kui ma kontorisse sisenesin, kuulsin ma, kuidas carol rääkis telefoniga, et kui häbi tal on....ja ta ise tahtis niii väga darwinist ära saada. Alguses ei viinud ma juttu kokku, aga hiljem hakkasin mõistma, et ta vist rääkis lindast. Ma tean, et enne siia tulekut oli ta oma mehest lahku läinud, ja seejärel oli a tervis halvemaks läinud, ning siis küsisgi ta oma õe, caroli, käest, et äkki leidub talle siin vaba töökoht. Linda töö oli riiulite täitmine, kauba toomine, ladustamine. Juba esimestest päevadest tundus mulle, et see on natukene mõttetu töö, et staff’i liikmeid on meil küllaga, saaksime ka ilma hakkam.....ja nüüdkseks ongi kogu pilt mulle selge. Ja enne lahkusmist ei ütelnud Linda midagi, ainult seda, et ta ei tea, millal ta tagasi tuleb. Küsisin, et kas oled nädala või 10 päeva, sellepeale sain vastuseks ühe hämama emmm-ma-ei-tea-veel-vastuse. Ei taha küll paha inimene olla, aga nüüd nagu tundub natukene rohkem tööd olema, mis on väga hea, siis on lootust, et päevad ka natukene kiiremini mööduvad.
Eelmine nädal oli pay-week, olime jälle natkene busy’d. Õnneks/kahjuks on jõgi alanenud, seega crossing on 4W ületatava, ning selle tulemusena saavad Urapunga kommuuni inimesed tihedamini poes käia. Ja kuna jõgi on madal, on ka suurem võimalus kala püüda, see omakorda toob rohkem turistidest kalapüüdjaid sisse. Kahjusks selle pärast, et me oleme nüüd tünnides oleva vee peal, aga mida vähems ajab, seda vähem vett võime kulutada. Nt põrandate pesuks kasutame basseini vett. Ja kui varsti sadama ei hakka.....peame vb isegi pesemiseks kindla plaani tegema..:S
Iga päevaga õpn ma midagi uut selle koha ja riigi kohta. Näiteks eile sain teada, et mõned aastad tagasi oli Roper river väga populaarne koht kala püüdmiseks. E korraldati võistlusi ja turniire jms. Ma pole päris kindel miks, aga tetud põhjustel on see komme nüüdseks kadunud. Ja üldse, austraallaste jaoks on see koht, Roper bar store, tuntud just hea kalapüügi koha poolest. See oleks getteri jaoks paradiis.
Ahjaa, täna on meil Austraalia päev. Paljudel inimestel on tänane päev vaba, pidutsemiseks ja bbq tegemiseks. (bbq=grillimine). Ja suur üllatus minu jaoks. Siinsed inimesed ei marineeri oma liha. Nad lihtsalt ostavad poest tükeldatud liha ja siis viskavad selle grili peale. Ja siis grilivad nad veel sukinisid, tomatit, kurki, sibulat.....ja migid kahtlased asjad on veel. Ja sellist asja nagu värske salat liha kõrvale...pole nad kuulnudki. Ja hapukoort on väga raske leida. Kui siis ainult majoneesi. Täna olevat Brian ühe suurema kala püüdnud, sööme siis seda tänaseks õhtusöögiks, koos imelike grillitud juurviljadega.
Täna on jälle minu vaba päev. Päevast päeva töötades olen ma päevade lõpuks nii väsinud, et hea meelega ei teekski muud kui ainult kösutaks teleka eest ja magaks. Täna hommikul lõi mu tõeline väsimus välja. Läksin eile kuskil 11 magama ja ärkasin täna natukene enne kella ühte. Nii hea oli magada. Nüüd olen hakanud kontitsioneeriga magama, vastasel juhul ärkan ma hommikul vara selle peale, et on palav. Nüüd on tuba mõnusalt külm, saan ennast teki sisse kerra keerata ja ärgata Vandersellide laulu peale.
Vot, rohkem nagu ei oskagi millestki rääkida. Elame näeme, mis saama hakkab, hoian teid ikka kursis. Ja kui uut blogi sissekannet poel, siis teadke, et olen rutiinis, mis ei vääri kirjutamist.
Suured kallid teile!!! Loodan et kutil läheb koolis hästi ja et rico ikka lasteaiast natukene õpib. Kas popu räägib juba? Ja kuidas tuuli ennast tuneb? Ja kas priit-mariliis on kindlad, et ikkagi ei tule siia? Kuidas mariol läheb, kasvab, hoiab pead??? Ja kas külm teil üle ei lähegi. Meil on ikka stabiilselt kuum, mõndanel päevadel on hea, siis on temp kuskil 34, aga nädalas 2-3 päeva on ikka sellised 42+ päevad.
Olete kõik hirmus kallid!
xoxox
Aus ülestunnistus, koduigatusus hakkab murdma. Siinne elu on sisse saanud ühe aeglase rutiini ning plaanidest pole asjad kaugemale läinud.
Päevad tunduvad ka aina rohkem ühte värvi olema. Viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat, aga ei oskaigi millestki erilisest kirjutada.
Kuigi, üks uistus on küll täitunud:D. Ühel õhtul istusime jälle kõik koos väljas, mängisime Poltoga ja lihtsalt puhkasime natukene. Ja ühe heltke tuli mul mõttesst, et õige läheks unit’ite taha tähistaevast vaatama. Ja see oli üks väga hea mõte. Ma pole oma elu jooksul vist kokku ka niiiiiiiii palju tähti näinud kui sellel õhtul. Ja sõna otsese mõttes oli võimalik silmaga eristada linnuteed. Ja see vaade oli......ohhh, võimas. Isegi parem kui helikopteri sõit! Ma lihtsalt ahhetasin ja ei suutnud ühtegi sõna suust välja saada lähima 10 minuti jooksul. Siinse koha eeliseks on linnatuledue puudumine. Ausalt, üks kõige ilusamaid ja hingematmavaid hetki!!! Nüüd leppisime kokku, et minu sünnipäeval läheme mina, tom ja whitney kolmekesi paadiga jõe peale, õhtul, ja teeme seal ühe väikese peo koos tähistaevaga:D. Kahjuks ei soovitanud Glen meil seda seiklust ette võtta, eelkõige krokodillide pärast, ja nüüdsest on plaan siis selline, et võtame käruga auto, mõned joogid, padjad-tekid ja seame ennast lennuväljal auto peal mugavalt sisse. Vaatame tähistaevast, kuulame muusikat...lahe. minu sooviks oligi see, et keegi teine siinsest staff’i liikmetekst kaasa ei tuleks, sest ausalt, näen niigi vaeva, et päevast päeva nendega koos töötada. Eelkõige siis carol’i ja robiniga.
Enne jõule oli küll plaanis, et ostan suure koogi, ja siis õhtul istume kõik koos...aga nüüd tean täpselt, kuidas tahan oma päeva tähistada. Istuda vaikselt heade inimestega, mitte olla tähelepanu keskpunktis, ja asju lihtsalt võtta.
Nüüd on veel üks asi kindlaks saanud. Minu 90 päeva saab märtsi alguses täis, seega olen otsustanud lahkuda 06.03. whitney läheb natukene varem, Tom natukene hilje, umbes sellel ajal kui minagi. Kuna tom läheb siit autoga darwinisse, et sealt oma auto saada ning siis Adaleidi sõita, suutsin ma ennast tema reisile kaasa sokutada. Üheks põhjuseks see, et siis saan kohtuda whitney ja tom’i sõpradega, ning peamiseks põhjuseks, adaleidist lennupileti ostmine on märksa odavam kui darwinist. Arvatavasti algab minu uus-meremaa reis sydney’st, ning adaleidist on see vaid kiviviske kaugusel. Ja sellisel juhul on mul ka koht, kus ööbida. Ja vajadusel ka suurem pagas sinna jätta.
Nüüdseks on ka nel puhkuselt tagasi, ja mul on selle üle väga hea meel. Ja veel üks uudis. Linda läks samal päeval puhkusele kui nel tagasi tuli, ja nüüd tuleb välja, et ta ei tulegi siia tagasi. Üldse enam ei tule. Eile küsisin robini käest, et millal linda tagasi tuleb, et ma tahaks, et ta mõned asjad linnast tooks, ja selle peale ütles ta, et linda ei tulegi tagasi. Ja mõnde päevad tagasi kui ma kontorisse sisenesin, kuulsin ma, kuidas carol rääkis telefoniga, et kui häbi tal on....ja ta ise tahtis niii väga darwinist ära saada. Alguses ei viinud ma juttu kokku, aga hiljem hakkasin mõistma, et ta vist rääkis lindast. Ma tean, et enne siia tulekut oli ta oma mehest lahku läinud, ja seejärel oli a tervis halvemaks läinud, ning siis küsisgi ta oma õe, caroli, käest, et äkki leidub talle siin vaba töökoht. Linda töö oli riiulite täitmine, kauba toomine, ladustamine. Juba esimestest päevadest tundus mulle, et see on natukene mõttetu töö, et staff’i liikmeid on meil küllaga, saaksime ka ilma hakkam.....ja nüüdkseks ongi kogu pilt mulle selge. Ja enne lahkusmist ei ütelnud Linda midagi, ainult seda, et ta ei tea, millal ta tagasi tuleb. Küsisin, et kas oled nädala või 10 päeva, sellepeale sain vastuseks ühe hämama emmm-ma-ei-tea-veel-vastuse. Ei taha küll paha inimene olla, aga nüüd nagu tundub natukene rohkem tööd olema, mis on väga hea, siis on lootust, et päevad ka natukene kiiremini mööduvad.
Eelmine nädal oli pay-week, olime jälle natkene busy’d. Õnneks/kahjuks on jõgi alanenud, seega crossing on 4W ületatava, ning selle tulemusena saavad Urapunga kommuuni inimesed tihedamini poes käia. Ja kuna jõgi on madal, on ka suurem võimalus kala püüda, see omakorda toob rohkem turistidest kalapüüdjaid sisse. Kahjusks selle pärast, et me oleme nüüd tünnides oleva vee peal, aga mida vähems ajab, seda vähem vett võime kulutada. Nt põrandate pesuks kasutame basseini vett. Ja kui varsti sadama ei hakka.....peame vb isegi pesemiseks kindla plaani tegema..:S
Iga päevaga õpn ma midagi uut selle koha ja riigi kohta. Näiteks eile sain teada, et mõned aastad tagasi oli Roper river väga populaarne koht kala püüdmiseks. E korraldati võistlusi ja turniire jms. Ma pole päris kindel miks, aga tetud põhjustel on see komme nüüdseks kadunud. Ja üldse, austraallaste jaoks on see koht, Roper bar store, tuntud just hea kalapüügi koha poolest. See oleks getteri jaoks paradiis.
Ahjaa, täna on meil Austraalia päev. Paljudel inimestel on tänane päev vaba, pidutsemiseks ja bbq tegemiseks. (bbq=grillimine). Ja suur üllatus minu jaoks. Siinsed inimesed ei marineeri oma liha. Nad lihtsalt ostavad poest tükeldatud liha ja siis viskavad selle grili peale. Ja siis grilivad nad veel sukinisid, tomatit, kurki, sibulat.....ja migid kahtlased asjad on veel. Ja sellist asja nagu värske salat liha kõrvale...pole nad kuulnudki. Ja hapukoort on väga raske leida. Kui siis ainult majoneesi. Täna olevat Brian ühe suurema kala püüdnud, sööme siis seda tänaseks õhtusöögiks, koos imelike grillitud juurviljadega.
Täna on jälle minu vaba päev. Päevast päeva töötades olen ma päevade lõpuks nii väsinud, et hea meelega ei teekski muud kui ainult kösutaks teleka eest ja magaks. Täna hommikul lõi mu tõeline väsimus välja. Läksin eile kuskil 11 magama ja ärkasin täna natukene enne kella ühte. Nii hea oli magada. Nüüd olen hakanud kontitsioneeriga magama, vastasel juhul ärkan ma hommikul vara selle peale, et on palav. Nüüd on tuba mõnusalt külm, saan ennast teki sisse kerra keerata ja ärgata Vandersellide laulu peale.
Vot, rohkem nagu ei oskagi millestki rääkida. Elame näeme, mis saama hakkab, hoian teid ikka kursis. Ja kui uut blogi sissekannet poel, siis teadke, et olen rutiinis, mis ei vääri kirjutamist.
Suured kallid teile!!! Loodan et kutil läheb koolis hästi ja et rico ikka lasteaiast natukene õpib. Kas popu räägib juba? Ja kuidas tuuli ennast tuneb? Ja kas priit-mariliis on kindlad, et ikkagi ei tule siia? Kuidas mariol läheb, kasvab, hoiab pead??? Ja kas külm teil üle ei lähegi. Meil on ikka stabiilselt kuum, mõndanel päevadel on hea, siis on temp kuskil 34, aga nädalas 2-3 päeva on ikka sellised 42+ päevad.
Olete kõik hirmus kallid!
xoxox
Tuesday, January 12, 2010
12.01.2010
Heia-hoo!
Täna tuli hirmus tahtmine uuesti blogi kirjutada...kuigi mingit suuremat põhjust polegi.
Reedene päev möödus vaikselt, igav polnud ja tapvalt palju kliente ka polnud...selline tavaline ja hea päev. Laupäeva oli Nel’il ja Brian’il viimane päev tööl enne puhkusele minekut, seega enamuse päevast sain köögis veeta. Kliente oli ka üllatavalt palju, seega päev möödus jäle üpris kiiresti.
Aga laupäevall sain ka ühe õppetunni osaliseks, ehk õppisin veel ühe süsteemi selgeks. Tavaliselt on nii, et kui keegi teeb tellimuse telefoni teel pärast lõunat, kui paat on juba läinud, siis peame me liha jm sügavkülmas hoitava kauba eraldama, ehk siis sügavkülma panema ja kilekotile nime peale kirjutama. Ja nii ma tegingi siis Bronwyn’i tellimusega, liha sügavkülmas, muu külm kaup chiller’is ja kuiv kaup kastides. Aga selle päeva lõpuks tuli sisse üks suur tellimus, Hodson Down’sist. Ja kuna sellega oli kiire, et enne sulgemist tehtud saaks, siis kõik, kes vabad olid, aitasid seda tellimust täita. Ja selle tulemusena, et kõik tegid midagi, läks ka Bronwyn’i liha Hodson Down’si kastidesse. Ja siis järgmisel päeval oli suur poleemika, et kus on Bronwyn’i liha?! See ei olnud otseselt minu süü, aga siiski oli halb tunne, et ma järgmisel päeval ei märganud, et külmikus pole enam Bronwyn’i liha. Seega, nüüdsest on meil ka selle jaoks süsteem: Knurrura liha läheb poe sügavkülma, Urapunga oma Nel’i köögi sügavkülma ja Hodson Downs’i liha jäätisekülmikusse.
Pühapäev oli lühem päev, õnneks. Kogu päeva peale oli meil 1 klient, kes midagi ka ostis. Õnneks veetsin enamuse päevast köögis, tehes väikeseid töid. Hakksisin, lõikusin, sulatasin. Aga selle eest oli esmaspäev täielik hullumaja. Ja Whitney’l oli ka vaba päev.
Hommikul alustasin motelliga, seejärel läksin kööki, et uueks päevas võileivad ja pirukad valmis saada, ning siis pidin ka lettide taga olema. Ning esmaspäevase paadiga tuli sisse suur hulk ostjaid. Seega tegime kokkuleppe, et Linda läheb kööki, siis saan mina lettide taga olla. Ja noh, nii oligi parem, linda pole kunagi kassa taga olnud, ja köögis on ta natukene kauem olnud kui mina. Üks hull päev oli see esmaspäev. Ja kuna ma eelmisel ööl üldse magada ei saanud, tegise see asja veel hullemaks.
Kui enamus kliente oli läinud, sain ma ka köögi uueti „tagasi“. Hävitustöö tulemusena oli ka kogu pärastlõuna sisustatud. Aga no ausalt, esmaspäev polnud minu päev. Enne kliente sain Caroli käest noomida, et ma pole oma TFN numbrit talle viinud, ja siis ei toonud ma ka käterätte tagasi, mis eilse õhtusöögiga meie unit’ite juurde tulid...ja siis ma kasutan ka liiga palju kleeplinti kastide kiletamisel. Ühesõnaga, oli jälle tema päev olla tõeline pain in the ass.
Veel üks põhjus,miks ma mulle eilne ei meeldinud. Tund enne sulgemist tuli sisse tellimus 1 suure perekonna tray’le ja 2 steak sandwich’ile. Ja uimane nagu ma olin, panin ma hakkama 2 tray söögi. Ja enne kui ma arugi sain et olin valesti teinud oli juba hilja. Kookisin liha välja, aga friikartulite jaoks oli liiga hilja. Seega oligi lõpus üks suuuure kogus chips’e üle. Õnneks teised lihtsalt naersid selle üle. Ja mis mind veel üllatab, on see, kuidas need inimesed kõike raiskavad. Näiteks hoiame me pirukaid sügavkülmas ja iga päeva alguses soojendame kuus tükki üles. Ja kui on ülejääke pirukatest päeva lõpuks, siis need antakse koertele, ei kõlba enam uuesti müüki panna. Ja niimoodi söövadki siinsed koerad 40krooniseid pirukaid. Ja siis nt tomatite lõikumisel. Nel viskab ära kõik väikestes mõõtude sektorid...ma saan aru, kui visatakse ära see osa, milles on natukene rohelist alles, aga no tema viskas küll ¼ kogu tomatist. Ja siis veel liha. Sügavkülmas oli 4 pakki kanaliha üksteise külge kuidagi nii kokku vajunud, et neid ei õnnestunud enam lahti saada, vähemalt mitte nii, et hiljem see pakk kõlbaks veel müüa. Ja siis nad lihtsalt viskasid selle kanaliha ära. Ja siis veel pudingud. Veronica ostis 16 väikest kopsikut jõulupudingut, aga kuna kellelegi need ei meeldi, siis otsustati, et parem viskame ära. Õnneks sattus carol õigel ajal jaole ning ta soovitas mõned kopsikud kommuuni vanadele inimestele saata. Aga ikkaki, nii pooled lõpetasid prügikastis. Ja üldse, tundub et siinsete inimeste jaoks pole säästmine (sh raha säästmine) oluline.
Aga mul on ka üks hea uudis. Selline uudis, millest ma ise olen hirmus sillas. Ma olen katarinaga plaane teinud tulevase suve jaoks...ja oleme jõudnud plaanide tegemise faasi, mis vahepeal tundub kõige toredama osana. Et siis läheme hispaaniasse, käime lõunas, ehk evel ja urmasel külas, ning seejärel võtame praami ja sõidame tema eelmise perekonna juurde. Loodetavasti saame seal öömaja.
Ning sealt edasi ostame Interrail’ilt pileti veel paarikümneks päevaks, ehk siis reisime mööda euroopat ringi, ideaalis itaalia, kreeka. Tagasi põhja poole tulles ka sveits, saksa, prantsusmaa. Sealt üle väina london ja sotimaa, ehk külastame ka minu üle-eelmist perekonda. Ja siis kuidagimoodi tagasi eestisse. See enterrail’i pilet...kui selle ostad, siis saad teatud ajaperioodil sõita rongidega tasuta, ühest riigist teise. Ning üks kõige paremaid asju selle juures on see, et paljud rongid alustavad sõitu ühest linnast teise õhtul hilja, seega ei pea nii palju muretsema ka öömaja pärast. Päeval avastame ühte linna, öösel sõidame rongiga uude linna, päev-kaks avastamiseks ja siis jälle edasi. See on küll veel plaani faasis, aga kuna me oleme sellest juba pikka aega rääkinud ja plaaninud, olen ma kindel, et teeme ka selle tüki ära. Ja kuna me veel mõlemad suudame säästa raha praegustest töökohtadest....ideaalne
Päevast-päeva mõlgutan mõtteid ka ülikoolist. Eelkõige, kas peaks ennast eksamiteks registreerima või mitte. Ja nüüd leidisn veel võimaluse ka inglismaale ülikooli minna....pea on pulki täis, midagi muud. Eks see ole ka põhjuseks, miks ma nii köögis kui ka tööl hajevil olen.
Ahjaa, mul on uus hüüdnimi. Alguses kui saabusin, kutsuti mind Coolie’ks. Coolie on see sõna, mida hüütakse üksteisele kui tahad kellegi tähelepanu ja ta on sinust kaugel. Selline tõeline outback’i sõna. Aga nüüdsest olen ma miss doctor. Või siis vahel ka miss coolie doctor. Miks doktor? Jõulde aja olid linda ja robin klemtusega hädas, ja ma soovitasin meil viina juua. Õigemini viina-shot’e võtta. Ja järgmisel päeval polnud kummalgi ei nohu ega köha. Ja nüüd, paar päeva tagasi olid tom ja Whitney mõlemad natukene gripised. Ja nii ma siis andsingi oma viinapudeli mille ma jõuludeks tellisin, ja lasin põhja neil ära juua. Tom pole haige, ja Whitey tunneb ennast ka paremini. Ja nüüd siis olengi mina doktor, kes kõiki terveks on ravinud. Rääkisin neile ka teistes moodustest, kuidas külmetusest ja nohust lahti saada. Mesi ja tee ja sidrun ja küüslauk..mainisin ka viinasokke, mida lastele tehakse. Ja siis mainisin veel viina desifintseerivat toimet. Lindale olen andnud ka clodrex’i teed, mida neil siin ei müüda. Nüüd siis olengi nende isiklik arst
Teile kõigile saadan ma suured ja tervislikud tervitused siinsest kuumast ja niiskest austraaliast. Varsti saab peaaegu 2 kuud oldud.......
Ehk kohtume viie kuu pärast:P...
Nautike talve! Vahel on ikka hirmus hea ennast paksult riidesse panna, kuid ärge külmetuge!
xoxoxoxox
Heia-hoo!
Täna tuli hirmus tahtmine uuesti blogi kirjutada...kuigi mingit suuremat põhjust polegi.
Reedene päev möödus vaikselt, igav polnud ja tapvalt palju kliente ka polnud...selline tavaline ja hea päev. Laupäeva oli Nel’il ja Brian’il viimane päev tööl enne puhkusele minekut, seega enamuse päevast sain köögis veeta. Kliente oli ka üllatavalt palju, seega päev möödus jäle üpris kiiresti.
Aga laupäevall sain ka ühe õppetunni osaliseks, ehk õppisin veel ühe süsteemi selgeks. Tavaliselt on nii, et kui keegi teeb tellimuse telefoni teel pärast lõunat, kui paat on juba läinud, siis peame me liha jm sügavkülmas hoitava kauba eraldama, ehk siis sügavkülma panema ja kilekotile nime peale kirjutama. Ja nii ma tegingi siis Bronwyn’i tellimusega, liha sügavkülmas, muu külm kaup chiller’is ja kuiv kaup kastides. Aga selle päeva lõpuks tuli sisse üks suur tellimus, Hodson Down’sist. Ja kuna sellega oli kiire, et enne sulgemist tehtud saaks, siis kõik, kes vabad olid, aitasid seda tellimust täita. Ja selle tulemusena, et kõik tegid midagi, läks ka Bronwyn’i liha Hodson Down’si kastidesse. Ja siis järgmisel päeval oli suur poleemika, et kus on Bronwyn’i liha?! See ei olnud otseselt minu süü, aga siiski oli halb tunne, et ma järgmisel päeval ei märganud, et külmikus pole enam Bronwyn’i liha. Seega, nüüdsest on meil ka selle jaoks süsteem: Knurrura liha läheb poe sügavkülma, Urapunga oma Nel’i köögi sügavkülma ja Hodson Downs’i liha jäätisekülmikusse.
Pühapäev oli lühem päev, õnneks. Kogu päeva peale oli meil 1 klient, kes midagi ka ostis. Õnneks veetsin enamuse päevast köögis, tehes väikeseid töid. Hakksisin, lõikusin, sulatasin. Aga selle eest oli esmaspäev täielik hullumaja. Ja Whitney’l oli ka vaba päev.
Hommikul alustasin motelliga, seejärel läksin kööki, et uueks päevas võileivad ja pirukad valmis saada, ning siis pidin ka lettide taga olema. Ning esmaspäevase paadiga tuli sisse suur hulk ostjaid. Seega tegime kokkuleppe, et Linda läheb kööki, siis saan mina lettide taga olla. Ja noh, nii oligi parem, linda pole kunagi kassa taga olnud, ja köögis on ta natukene kauem olnud kui mina. Üks hull päev oli see esmaspäev. Ja kuna ma eelmisel ööl üldse magada ei saanud, tegise see asja veel hullemaks.
Kui enamus kliente oli läinud, sain ma ka köögi uueti „tagasi“. Hävitustöö tulemusena oli ka kogu pärastlõuna sisustatud. Aga no ausalt, esmaspäev polnud minu päev. Enne kliente sain Caroli käest noomida, et ma pole oma TFN numbrit talle viinud, ja siis ei toonud ma ka käterätte tagasi, mis eilse õhtusöögiga meie unit’ite juurde tulid...ja siis ma kasutan ka liiga palju kleeplinti kastide kiletamisel. Ühesõnaga, oli jälle tema päev olla tõeline pain in the ass.
Veel üks põhjus,miks ma mulle eilne ei meeldinud. Tund enne sulgemist tuli sisse tellimus 1 suure perekonna tray’le ja 2 steak sandwich’ile. Ja uimane nagu ma olin, panin ma hakkama 2 tray söögi. Ja enne kui ma arugi sain et olin valesti teinud oli juba hilja. Kookisin liha välja, aga friikartulite jaoks oli liiga hilja. Seega oligi lõpus üks suuuure kogus chips’e üle. Õnneks teised lihtsalt naersid selle üle. Ja mis mind veel üllatab, on see, kuidas need inimesed kõike raiskavad. Näiteks hoiame me pirukaid sügavkülmas ja iga päeva alguses soojendame kuus tükki üles. Ja kui on ülejääke pirukatest päeva lõpuks, siis need antakse koertele, ei kõlba enam uuesti müüki panna. Ja niimoodi söövadki siinsed koerad 40krooniseid pirukaid. Ja siis nt tomatite lõikumisel. Nel viskab ära kõik väikestes mõõtude sektorid...ma saan aru, kui visatakse ära see osa, milles on natukene rohelist alles, aga no tema viskas küll ¼ kogu tomatist. Ja siis veel liha. Sügavkülmas oli 4 pakki kanaliha üksteise külge kuidagi nii kokku vajunud, et neid ei õnnestunud enam lahti saada, vähemalt mitte nii, et hiljem see pakk kõlbaks veel müüa. Ja siis nad lihtsalt viskasid selle kanaliha ära. Ja siis veel pudingud. Veronica ostis 16 väikest kopsikut jõulupudingut, aga kuna kellelegi need ei meeldi, siis otsustati, et parem viskame ära. Õnneks sattus carol õigel ajal jaole ning ta soovitas mõned kopsikud kommuuni vanadele inimestele saata. Aga ikkaki, nii pooled lõpetasid prügikastis. Ja üldse, tundub et siinsete inimeste jaoks pole säästmine (sh raha säästmine) oluline.
Aga mul on ka üks hea uudis. Selline uudis, millest ma ise olen hirmus sillas. Ma olen katarinaga plaane teinud tulevase suve jaoks...ja oleme jõudnud plaanide tegemise faasi, mis vahepeal tundub kõige toredama osana. Et siis läheme hispaaniasse, käime lõunas, ehk evel ja urmasel külas, ning seejärel võtame praami ja sõidame tema eelmise perekonna juurde. Loodetavasti saame seal öömaja.
Ning sealt edasi ostame Interrail’ilt pileti veel paarikümneks päevaks, ehk siis reisime mööda euroopat ringi, ideaalis itaalia, kreeka. Tagasi põhja poole tulles ka sveits, saksa, prantsusmaa. Sealt üle väina london ja sotimaa, ehk külastame ka minu üle-eelmist perekonda. Ja siis kuidagimoodi tagasi eestisse. See enterrail’i pilet...kui selle ostad, siis saad teatud ajaperioodil sõita rongidega tasuta, ühest riigist teise. Ning üks kõige paremaid asju selle juures on see, et paljud rongid alustavad sõitu ühest linnast teise õhtul hilja, seega ei pea nii palju muretsema ka öömaja pärast. Päeval avastame ühte linna, öösel sõidame rongiga uude linna, päev-kaks avastamiseks ja siis jälle edasi. See on küll veel plaani faasis, aga kuna me oleme sellest juba pikka aega rääkinud ja plaaninud, olen ma kindel, et teeme ka selle tüki ära. Ja kuna me veel mõlemad suudame säästa raha praegustest töökohtadest....ideaalne
Päevast-päeva mõlgutan mõtteid ka ülikoolist. Eelkõige, kas peaks ennast eksamiteks registreerima või mitte. Ja nüüd leidisn veel võimaluse ka inglismaale ülikooli minna....pea on pulki täis, midagi muud. Eks see ole ka põhjuseks, miks ma nii köögis kui ka tööl hajevil olen.
Ahjaa, mul on uus hüüdnimi. Alguses kui saabusin, kutsuti mind Coolie’ks. Coolie on see sõna, mida hüütakse üksteisele kui tahad kellegi tähelepanu ja ta on sinust kaugel. Selline tõeline outback’i sõna. Aga nüüdsest olen ma miss doctor. Või siis vahel ka miss coolie doctor. Miks doktor? Jõulde aja olid linda ja robin klemtusega hädas, ja ma soovitasin meil viina juua. Õigemini viina-shot’e võtta. Ja järgmisel päeval polnud kummalgi ei nohu ega köha. Ja nüüd, paar päeva tagasi olid tom ja Whitney mõlemad natukene gripised. Ja nii ma siis andsingi oma viinapudeli mille ma jõuludeks tellisin, ja lasin põhja neil ära juua. Tom pole haige, ja Whitey tunneb ennast ka paremini. Ja nüüd siis olengi mina doktor, kes kõiki terveks on ravinud. Rääkisin neile ka teistes moodustest, kuidas külmetusest ja nohust lahti saada. Mesi ja tee ja sidrun ja küüslauk..mainisin ka viinasokke, mida lastele tehakse. Ja siis mainisin veel viina desifintseerivat toimet. Lindale olen andnud ka clodrex’i teed, mida neil siin ei müüda. Nüüd siis olengi nende isiklik arst
Teile kõigile saadan ma suured ja tervislikud tervitused siinsest kuumast ja niiskest austraaliast. Varsti saab peaaegu 2 kuud oldud.......
Ehk kohtume viie kuu pärast:P...
Nautike talve! Vahel on ikka hirmus hea ennast paksult riidesse panna, kuid ärge külmetuge!
xoxoxoxox
Subscribe to:
Posts (Atom)