25.01.2010
Aus ülestunnistus, koduigatusus hakkab murdma. Siinne elu on sisse saanud ühe aeglase rutiini ning plaanidest pole asjad kaugemale läinud.
Päevad tunduvad ka aina rohkem ühte värvi olema. Viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat, aga ei oskaigi millestki erilisest kirjutada.
Kuigi, üks uistus on küll täitunud:D. Ühel õhtul istusime jälle kõik koos väljas, mängisime Poltoga ja lihtsalt puhkasime natukene. Ja ühe heltke tuli mul mõttesst, et õige läheks unit’ite taha tähistaevast vaatama. Ja see oli üks väga hea mõte. Ma pole oma elu jooksul vist kokku ka niiiiiiiii palju tähti näinud kui sellel õhtul. Ja sõna otsese mõttes oli võimalik silmaga eristada linnuteed. Ja see vaade oli......ohhh, võimas. Isegi parem kui helikopteri sõit! Ma lihtsalt ahhetasin ja ei suutnud ühtegi sõna suust välja saada lähima 10 minuti jooksul. Siinse koha eeliseks on linnatuledue puudumine. Ausalt, üks kõige ilusamaid ja hingematmavaid hetki!!! Nüüd leppisime kokku, et minu sünnipäeval läheme mina, tom ja whitney kolmekesi paadiga jõe peale, õhtul, ja teeme seal ühe väikese peo koos tähistaevaga:D. Kahjuks ei soovitanud Glen meil seda seiklust ette võtta, eelkõige krokodillide pärast, ja nüüdsest on plaan siis selline, et võtame käruga auto, mõned joogid, padjad-tekid ja seame ennast lennuväljal auto peal mugavalt sisse. Vaatame tähistaevast, kuulame muusikat...lahe. minu sooviks oligi see, et keegi teine siinsest staff’i liikmetekst kaasa ei tuleks, sest ausalt, näen niigi vaeva, et päevast päeva nendega koos töötada. Eelkõige siis carol’i ja robiniga.
Enne jõule oli küll plaanis, et ostan suure koogi, ja siis õhtul istume kõik koos...aga nüüd tean täpselt, kuidas tahan oma päeva tähistada. Istuda vaikselt heade inimestega, mitte olla tähelepanu keskpunktis, ja asju lihtsalt võtta.
Nüüd on veel üks asi kindlaks saanud. Minu 90 päeva saab märtsi alguses täis, seega olen otsustanud lahkuda 06.03. whitney läheb natukene varem, Tom natukene hilje, umbes sellel ajal kui minagi. Kuna tom läheb siit autoga darwinisse, et sealt oma auto saada ning siis Adaleidi sõita, suutsin ma ennast tema reisile kaasa sokutada. Üheks põhjuseks see, et siis saan kohtuda whitney ja tom’i sõpradega, ning peamiseks põhjuseks, adaleidist lennupileti ostmine on märksa odavam kui darwinist. Arvatavasti algab minu uus-meremaa reis sydney’st, ning adaleidist on see vaid kiviviske kaugusel. Ja sellisel juhul on mul ka koht, kus ööbida. Ja vajadusel ka suurem pagas sinna jätta.
Nüüdseks on ka nel puhkuselt tagasi, ja mul on selle üle väga hea meel. Ja veel üks uudis. Linda läks samal päeval puhkusele kui nel tagasi tuli, ja nüüd tuleb välja, et ta ei tulegi siia tagasi. Üldse enam ei tule. Eile küsisin robini käest, et millal linda tagasi tuleb, et ma tahaks, et ta mõned asjad linnast tooks, ja selle peale ütles ta, et linda ei tulegi tagasi. Ja mõnde päevad tagasi kui ma kontorisse sisenesin, kuulsin ma, kuidas carol rääkis telefoniga, et kui häbi tal on....ja ta ise tahtis niii väga darwinist ära saada. Alguses ei viinud ma juttu kokku, aga hiljem hakkasin mõistma, et ta vist rääkis lindast. Ma tean, et enne siia tulekut oli ta oma mehest lahku läinud, ja seejärel oli a tervis halvemaks läinud, ning siis küsisgi ta oma õe, caroli, käest, et äkki leidub talle siin vaba töökoht. Linda töö oli riiulite täitmine, kauba toomine, ladustamine. Juba esimestest päevadest tundus mulle, et see on natukene mõttetu töö, et staff’i liikmeid on meil küllaga, saaksime ka ilma hakkam.....ja nüüdkseks ongi kogu pilt mulle selge. Ja enne lahkusmist ei ütelnud Linda midagi, ainult seda, et ta ei tea, millal ta tagasi tuleb. Küsisin, et kas oled nädala või 10 päeva, sellepeale sain vastuseks ühe hämama emmm-ma-ei-tea-veel-vastuse. Ei taha küll paha inimene olla, aga nüüd nagu tundub natukene rohkem tööd olema, mis on väga hea, siis on lootust, et päevad ka natukene kiiremini mööduvad.
Eelmine nädal oli pay-week, olime jälle natkene busy’d. Õnneks/kahjuks on jõgi alanenud, seega crossing on 4W ületatava, ning selle tulemusena saavad Urapunga kommuuni inimesed tihedamini poes käia. Ja kuna jõgi on madal, on ka suurem võimalus kala püüda, see omakorda toob rohkem turistidest kalapüüdjaid sisse. Kahjusks selle pärast, et me oleme nüüd tünnides oleva vee peal, aga mida vähems ajab, seda vähem vett võime kulutada. Nt põrandate pesuks kasutame basseini vett. Ja kui varsti sadama ei hakka.....peame vb isegi pesemiseks kindla plaani tegema..:S
Iga päevaga õpn ma midagi uut selle koha ja riigi kohta. Näiteks eile sain teada, et mõned aastad tagasi oli Roper river väga populaarne koht kala püüdmiseks. E korraldati võistlusi ja turniire jms. Ma pole päris kindel miks, aga tetud põhjustel on see komme nüüdseks kadunud. Ja üldse, austraallaste jaoks on see koht, Roper bar store, tuntud just hea kalapüügi koha poolest. See oleks getteri jaoks paradiis.
Ahjaa, täna on meil Austraalia päev. Paljudel inimestel on tänane päev vaba, pidutsemiseks ja bbq tegemiseks. (bbq=grillimine). Ja suur üllatus minu jaoks. Siinsed inimesed ei marineeri oma liha. Nad lihtsalt ostavad poest tükeldatud liha ja siis viskavad selle grili peale. Ja siis grilivad nad veel sukinisid, tomatit, kurki, sibulat.....ja migid kahtlased asjad on veel. Ja sellist asja nagu värske salat liha kõrvale...pole nad kuulnudki. Ja hapukoort on väga raske leida. Kui siis ainult majoneesi. Täna olevat Brian ühe suurema kala püüdnud, sööme siis seda tänaseks õhtusöögiks, koos imelike grillitud juurviljadega.
Täna on jälle minu vaba päev. Päevast päeva töötades olen ma päevade lõpuks nii väsinud, et hea meelega ei teekski muud kui ainult kösutaks teleka eest ja magaks. Täna hommikul lõi mu tõeline väsimus välja. Läksin eile kuskil 11 magama ja ärkasin täna natukene enne kella ühte. Nii hea oli magada. Nüüd olen hakanud kontitsioneeriga magama, vastasel juhul ärkan ma hommikul vara selle peale, et on palav. Nüüd on tuba mõnusalt külm, saan ennast teki sisse kerra keerata ja ärgata Vandersellide laulu peale.
Vot, rohkem nagu ei oskagi millestki rääkida. Elame näeme, mis saama hakkab, hoian teid ikka kursis. Ja kui uut blogi sissekannet poel, siis teadke, et olen rutiinis, mis ei vääri kirjutamist.
Suured kallid teile!!! Loodan et kutil läheb koolis hästi ja et rico ikka lasteaiast natukene õpib. Kas popu räägib juba? Ja kuidas tuuli ennast tuneb? Ja kas priit-mariliis on kindlad, et ikkagi ei tule siia? Kuidas mariol läheb, kasvab, hoiab pead??? Ja kas külm teil üle ei lähegi. Meil on ikka stabiilselt kuum, mõndanel päevadel on hea, siis on temp kuskil 34, aga nädalas 2-3 päeva on ikka sellised 42+ päevad.
Olete kõik hirmus kallid!
xoxox
Monday, January 25, 2010
Tuesday, January 12, 2010
12.01.2010
Heia-hoo!
Täna tuli hirmus tahtmine uuesti blogi kirjutada...kuigi mingit suuremat põhjust polegi.
Reedene päev möödus vaikselt, igav polnud ja tapvalt palju kliente ka polnud...selline tavaline ja hea päev. Laupäeva oli Nel’il ja Brian’il viimane päev tööl enne puhkusele minekut, seega enamuse päevast sain köögis veeta. Kliente oli ka üllatavalt palju, seega päev möödus jäle üpris kiiresti.
Aga laupäevall sain ka ühe õppetunni osaliseks, ehk õppisin veel ühe süsteemi selgeks. Tavaliselt on nii, et kui keegi teeb tellimuse telefoni teel pärast lõunat, kui paat on juba läinud, siis peame me liha jm sügavkülmas hoitava kauba eraldama, ehk siis sügavkülma panema ja kilekotile nime peale kirjutama. Ja nii ma tegingi siis Bronwyn’i tellimusega, liha sügavkülmas, muu külm kaup chiller’is ja kuiv kaup kastides. Aga selle päeva lõpuks tuli sisse üks suur tellimus, Hodson Down’sist. Ja kuna sellega oli kiire, et enne sulgemist tehtud saaks, siis kõik, kes vabad olid, aitasid seda tellimust täita. Ja selle tulemusena, et kõik tegid midagi, läks ka Bronwyn’i liha Hodson Down’si kastidesse. Ja siis järgmisel päeval oli suur poleemika, et kus on Bronwyn’i liha?! See ei olnud otseselt minu süü, aga siiski oli halb tunne, et ma järgmisel päeval ei märganud, et külmikus pole enam Bronwyn’i liha. Seega, nüüdsest on meil ka selle jaoks süsteem: Knurrura liha läheb poe sügavkülma, Urapunga oma Nel’i köögi sügavkülma ja Hodson Downs’i liha jäätisekülmikusse.
Pühapäev oli lühem päev, õnneks. Kogu päeva peale oli meil 1 klient, kes midagi ka ostis. Õnneks veetsin enamuse päevast köögis, tehes väikeseid töid. Hakksisin, lõikusin, sulatasin. Aga selle eest oli esmaspäev täielik hullumaja. Ja Whitney’l oli ka vaba päev.
Hommikul alustasin motelliga, seejärel läksin kööki, et uueks päevas võileivad ja pirukad valmis saada, ning siis pidin ka lettide taga olema. Ning esmaspäevase paadiga tuli sisse suur hulk ostjaid. Seega tegime kokkuleppe, et Linda läheb kööki, siis saan mina lettide taga olla. Ja noh, nii oligi parem, linda pole kunagi kassa taga olnud, ja köögis on ta natukene kauem olnud kui mina. Üks hull päev oli see esmaspäev. Ja kuna ma eelmisel ööl üldse magada ei saanud, tegise see asja veel hullemaks.
Kui enamus kliente oli läinud, sain ma ka köögi uueti „tagasi“. Hävitustöö tulemusena oli ka kogu pärastlõuna sisustatud. Aga no ausalt, esmaspäev polnud minu päev. Enne kliente sain Caroli käest noomida, et ma pole oma TFN numbrit talle viinud, ja siis ei toonud ma ka käterätte tagasi, mis eilse õhtusöögiga meie unit’ite juurde tulid...ja siis ma kasutan ka liiga palju kleeplinti kastide kiletamisel. Ühesõnaga, oli jälle tema päev olla tõeline pain in the ass.
Veel üks põhjus,miks ma mulle eilne ei meeldinud. Tund enne sulgemist tuli sisse tellimus 1 suure perekonna tray’le ja 2 steak sandwich’ile. Ja uimane nagu ma olin, panin ma hakkama 2 tray söögi. Ja enne kui ma arugi sain et olin valesti teinud oli juba hilja. Kookisin liha välja, aga friikartulite jaoks oli liiga hilja. Seega oligi lõpus üks suuuure kogus chips’e üle. Õnneks teised lihtsalt naersid selle üle. Ja mis mind veel üllatab, on see, kuidas need inimesed kõike raiskavad. Näiteks hoiame me pirukaid sügavkülmas ja iga päeva alguses soojendame kuus tükki üles. Ja kui on ülejääke pirukatest päeva lõpuks, siis need antakse koertele, ei kõlba enam uuesti müüki panna. Ja niimoodi söövadki siinsed koerad 40krooniseid pirukaid. Ja siis nt tomatite lõikumisel. Nel viskab ära kõik väikestes mõõtude sektorid...ma saan aru, kui visatakse ära see osa, milles on natukene rohelist alles, aga no tema viskas küll ¼ kogu tomatist. Ja siis veel liha. Sügavkülmas oli 4 pakki kanaliha üksteise külge kuidagi nii kokku vajunud, et neid ei õnnestunud enam lahti saada, vähemalt mitte nii, et hiljem see pakk kõlbaks veel müüa. Ja siis nad lihtsalt viskasid selle kanaliha ära. Ja siis veel pudingud. Veronica ostis 16 väikest kopsikut jõulupudingut, aga kuna kellelegi need ei meeldi, siis otsustati, et parem viskame ära. Õnneks sattus carol õigel ajal jaole ning ta soovitas mõned kopsikud kommuuni vanadele inimestele saata. Aga ikkaki, nii pooled lõpetasid prügikastis. Ja üldse, tundub et siinsete inimeste jaoks pole säästmine (sh raha säästmine) oluline.
Aga mul on ka üks hea uudis. Selline uudis, millest ma ise olen hirmus sillas. Ma olen katarinaga plaane teinud tulevase suve jaoks...ja oleme jõudnud plaanide tegemise faasi, mis vahepeal tundub kõige toredama osana. Et siis läheme hispaaniasse, käime lõunas, ehk evel ja urmasel külas, ning seejärel võtame praami ja sõidame tema eelmise perekonna juurde. Loodetavasti saame seal öömaja.
Ning sealt edasi ostame Interrail’ilt pileti veel paarikümneks päevaks, ehk siis reisime mööda euroopat ringi, ideaalis itaalia, kreeka. Tagasi põhja poole tulles ka sveits, saksa, prantsusmaa. Sealt üle väina london ja sotimaa, ehk külastame ka minu üle-eelmist perekonda. Ja siis kuidagimoodi tagasi eestisse. See enterrail’i pilet...kui selle ostad, siis saad teatud ajaperioodil sõita rongidega tasuta, ühest riigist teise. Ning üks kõige paremaid asju selle juures on see, et paljud rongid alustavad sõitu ühest linnast teise õhtul hilja, seega ei pea nii palju muretsema ka öömaja pärast. Päeval avastame ühte linna, öösel sõidame rongiga uude linna, päev-kaks avastamiseks ja siis jälle edasi. See on küll veel plaani faasis, aga kuna me oleme sellest juba pikka aega rääkinud ja plaaninud, olen ma kindel, et teeme ka selle tüki ära. Ja kuna me veel mõlemad suudame säästa raha praegustest töökohtadest....ideaalne
Päevast-päeva mõlgutan mõtteid ka ülikoolist. Eelkõige, kas peaks ennast eksamiteks registreerima või mitte. Ja nüüd leidisn veel võimaluse ka inglismaale ülikooli minna....pea on pulki täis, midagi muud. Eks see ole ka põhjuseks, miks ma nii köögis kui ka tööl hajevil olen.
Ahjaa, mul on uus hüüdnimi. Alguses kui saabusin, kutsuti mind Coolie’ks. Coolie on see sõna, mida hüütakse üksteisele kui tahad kellegi tähelepanu ja ta on sinust kaugel. Selline tõeline outback’i sõna. Aga nüüdsest olen ma miss doctor. Või siis vahel ka miss coolie doctor. Miks doktor? Jõulde aja olid linda ja robin klemtusega hädas, ja ma soovitasin meil viina juua. Õigemini viina-shot’e võtta. Ja järgmisel päeval polnud kummalgi ei nohu ega köha. Ja nüüd, paar päeva tagasi olid tom ja Whitney mõlemad natukene gripised. Ja nii ma siis andsingi oma viinapudeli mille ma jõuludeks tellisin, ja lasin põhja neil ära juua. Tom pole haige, ja Whitey tunneb ennast ka paremini. Ja nüüd siis olengi mina doktor, kes kõiki terveks on ravinud. Rääkisin neile ka teistes moodustest, kuidas külmetusest ja nohust lahti saada. Mesi ja tee ja sidrun ja küüslauk..mainisin ka viinasokke, mida lastele tehakse. Ja siis mainisin veel viina desifintseerivat toimet. Lindale olen andnud ka clodrex’i teed, mida neil siin ei müüda. Nüüd siis olengi nende isiklik arst
Teile kõigile saadan ma suured ja tervislikud tervitused siinsest kuumast ja niiskest austraaliast. Varsti saab peaaegu 2 kuud oldud.......
Ehk kohtume viie kuu pärast:P...
Nautike talve! Vahel on ikka hirmus hea ennast paksult riidesse panna, kuid ärge külmetuge!
xoxoxoxox
Heia-hoo!
Täna tuli hirmus tahtmine uuesti blogi kirjutada...kuigi mingit suuremat põhjust polegi.
Reedene päev möödus vaikselt, igav polnud ja tapvalt palju kliente ka polnud...selline tavaline ja hea päev. Laupäeva oli Nel’il ja Brian’il viimane päev tööl enne puhkusele minekut, seega enamuse päevast sain köögis veeta. Kliente oli ka üllatavalt palju, seega päev möödus jäle üpris kiiresti.
Aga laupäevall sain ka ühe õppetunni osaliseks, ehk õppisin veel ühe süsteemi selgeks. Tavaliselt on nii, et kui keegi teeb tellimuse telefoni teel pärast lõunat, kui paat on juba läinud, siis peame me liha jm sügavkülmas hoitava kauba eraldama, ehk siis sügavkülma panema ja kilekotile nime peale kirjutama. Ja nii ma tegingi siis Bronwyn’i tellimusega, liha sügavkülmas, muu külm kaup chiller’is ja kuiv kaup kastides. Aga selle päeva lõpuks tuli sisse üks suur tellimus, Hodson Down’sist. Ja kuna sellega oli kiire, et enne sulgemist tehtud saaks, siis kõik, kes vabad olid, aitasid seda tellimust täita. Ja selle tulemusena, et kõik tegid midagi, läks ka Bronwyn’i liha Hodson Down’si kastidesse. Ja siis järgmisel päeval oli suur poleemika, et kus on Bronwyn’i liha?! See ei olnud otseselt minu süü, aga siiski oli halb tunne, et ma järgmisel päeval ei märganud, et külmikus pole enam Bronwyn’i liha. Seega, nüüdsest on meil ka selle jaoks süsteem: Knurrura liha läheb poe sügavkülma, Urapunga oma Nel’i köögi sügavkülma ja Hodson Downs’i liha jäätisekülmikusse.
Pühapäev oli lühem päev, õnneks. Kogu päeva peale oli meil 1 klient, kes midagi ka ostis. Õnneks veetsin enamuse päevast köögis, tehes väikeseid töid. Hakksisin, lõikusin, sulatasin. Aga selle eest oli esmaspäev täielik hullumaja. Ja Whitney’l oli ka vaba päev.
Hommikul alustasin motelliga, seejärel läksin kööki, et uueks päevas võileivad ja pirukad valmis saada, ning siis pidin ka lettide taga olema. Ning esmaspäevase paadiga tuli sisse suur hulk ostjaid. Seega tegime kokkuleppe, et Linda läheb kööki, siis saan mina lettide taga olla. Ja noh, nii oligi parem, linda pole kunagi kassa taga olnud, ja köögis on ta natukene kauem olnud kui mina. Üks hull päev oli see esmaspäev. Ja kuna ma eelmisel ööl üldse magada ei saanud, tegise see asja veel hullemaks.
Kui enamus kliente oli läinud, sain ma ka köögi uueti „tagasi“. Hävitustöö tulemusena oli ka kogu pärastlõuna sisustatud. Aga no ausalt, esmaspäev polnud minu päev. Enne kliente sain Caroli käest noomida, et ma pole oma TFN numbrit talle viinud, ja siis ei toonud ma ka käterätte tagasi, mis eilse õhtusöögiga meie unit’ite juurde tulid...ja siis ma kasutan ka liiga palju kleeplinti kastide kiletamisel. Ühesõnaga, oli jälle tema päev olla tõeline pain in the ass.
Veel üks põhjus,miks ma mulle eilne ei meeldinud. Tund enne sulgemist tuli sisse tellimus 1 suure perekonna tray’le ja 2 steak sandwich’ile. Ja uimane nagu ma olin, panin ma hakkama 2 tray söögi. Ja enne kui ma arugi sain et olin valesti teinud oli juba hilja. Kookisin liha välja, aga friikartulite jaoks oli liiga hilja. Seega oligi lõpus üks suuuure kogus chips’e üle. Õnneks teised lihtsalt naersid selle üle. Ja mis mind veel üllatab, on see, kuidas need inimesed kõike raiskavad. Näiteks hoiame me pirukaid sügavkülmas ja iga päeva alguses soojendame kuus tükki üles. Ja kui on ülejääke pirukatest päeva lõpuks, siis need antakse koertele, ei kõlba enam uuesti müüki panna. Ja niimoodi söövadki siinsed koerad 40krooniseid pirukaid. Ja siis nt tomatite lõikumisel. Nel viskab ära kõik väikestes mõõtude sektorid...ma saan aru, kui visatakse ära see osa, milles on natukene rohelist alles, aga no tema viskas küll ¼ kogu tomatist. Ja siis veel liha. Sügavkülmas oli 4 pakki kanaliha üksteise külge kuidagi nii kokku vajunud, et neid ei õnnestunud enam lahti saada, vähemalt mitte nii, et hiljem see pakk kõlbaks veel müüa. Ja siis nad lihtsalt viskasid selle kanaliha ära. Ja siis veel pudingud. Veronica ostis 16 väikest kopsikut jõulupudingut, aga kuna kellelegi need ei meeldi, siis otsustati, et parem viskame ära. Õnneks sattus carol õigel ajal jaole ning ta soovitas mõned kopsikud kommuuni vanadele inimestele saata. Aga ikkaki, nii pooled lõpetasid prügikastis. Ja üldse, tundub et siinsete inimeste jaoks pole säästmine (sh raha säästmine) oluline.
Aga mul on ka üks hea uudis. Selline uudis, millest ma ise olen hirmus sillas. Ma olen katarinaga plaane teinud tulevase suve jaoks...ja oleme jõudnud plaanide tegemise faasi, mis vahepeal tundub kõige toredama osana. Et siis läheme hispaaniasse, käime lõunas, ehk evel ja urmasel külas, ning seejärel võtame praami ja sõidame tema eelmise perekonna juurde. Loodetavasti saame seal öömaja.
Ning sealt edasi ostame Interrail’ilt pileti veel paarikümneks päevaks, ehk siis reisime mööda euroopat ringi, ideaalis itaalia, kreeka. Tagasi põhja poole tulles ka sveits, saksa, prantsusmaa. Sealt üle väina london ja sotimaa, ehk külastame ka minu üle-eelmist perekonda. Ja siis kuidagimoodi tagasi eestisse. See enterrail’i pilet...kui selle ostad, siis saad teatud ajaperioodil sõita rongidega tasuta, ühest riigist teise. Ning üks kõige paremaid asju selle juures on see, et paljud rongid alustavad sõitu ühest linnast teise õhtul hilja, seega ei pea nii palju muretsema ka öömaja pärast. Päeval avastame ühte linna, öösel sõidame rongiga uude linna, päev-kaks avastamiseks ja siis jälle edasi. See on küll veel plaani faasis, aga kuna me oleme sellest juba pikka aega rääkinud ja plaaninud, olen ma kindel, et teeme ka selle tüki ära. Ja kuna me veel mõlemad suudame säästa raha praegustest töökohtadest....ideaalne
Päevast-päeva mõlgutan mõtteid ka ülikoolist. Eelkõige, kas peaks ennast eksamiteks registreerima või mitte. Ja nüüd leidisn veel võimaluse ka inglismaale ülikooli minna....pea on pulki täis, midagi muud. Eks see ole ka põhjuseks, miks ma nii köögis kui ka tööl hajevil olen.
Ahjaa, mul on uus hüüdnimi. Alguses kui saabusin, kutsuti mind Coolie’ks. Coolie on see sõna, mida hüütakse üksteisele kui tahad kellegi tähelepanu ja ta on sinust kaugel. Selline tõeline outback’i sõna. Aga nüüdsest olen ma miss doctor. Või siis vahel ka miss coolie doctor. Miks doktor? Jõulde aja olid linda ja robin klemtusega hädas, ja ma soovitasin meil viina juua. Õigemini viina-shot’e võtta. Ja järgmisel päeval polnud kummalgi ei nohu ega köha. Ja nüüd, paar päeva tagasi olid tom ja Whitney mõlemad natukene gripised. Ja nii ma siis andsingi oma viinapudeli mille ma jõuludeks tellisin, ja lasin põhja neil ära juua. Tom pole haige, ja Whitey tunneb ennast ka paremini. Ja nüüd siis olengi mina doktor, kes kõiki terveks on ravinud. Rääkisin neile ka teistes moodustest, kuidas külmetusest ja nohust lahti saada. Mesi ja tee ja sidrun ja küüslauk..mainisin ka viinasokke, mida lastele tehakse. Ja siis mainisin veel viina desifintseerivat toimet. Lindale olen andnud ka clodrex’i teed, mida neil siin ei müüda. Nüüd siis olengi nende isiklik arst
Teile kõigile saadan ma suured ja tervislikud tervitused siinsest kuumast ja niiskest austraaliast. Varsti saab peaaegu 2 kuud oldud.......
Ehk kohtume viie kuu pärast:P...
Nautike talve! Vahel on ikka hirmus hea ennast paksult riidesse panna, kuid ärge külmetuge!
xoxoxoxox
07.01.2010
Head uut!
Nonii, jõulud on läbi, uus aasta korralikult vastu võetud ning mõnus ja rutiinne elu võib uuesti alata!
Blogi ülesannet täima asudes...
Teine jõulupüha möödus suurepäraselt. Magasin kaua-kaua ja vaatasin oma Gilmore tüdrukuid, lõpuni. Nüüd olen linnast omale ka 7 hooaja tellinud. Pärast jõule tööle minna oli natukene...raske. peale koristamise polnud suurt midagi teha, kliente oli ka vähevõitu. Õnneks oli meil jälle üks pikk nädalavahetus, uue aasta tulemise tähistamine. Aasta viimasel päeval me töötasime, jälle midagi täiesti uut eestimaiste kommete kõrval. Eelneval nädalal oli meil plaanitud Veronica majas õhtust süüa, ta pidi linnast kõigile hiina toitu tooma. Igaüks sai suure menüü, kust saime välja valida 3 käiku, 2 põhi, 1 eelroog. Kuid päev enne õhtusööki selgus, et Veronica sõidab Adaleid’i, et tuua Withney koer Roper Bar’i. Teine põhjus, miks ta sinna lendas, oli see...et ta sain vanaemaks. Esimest korda. . Ta ise ei olnud siin, aga küll Glen ja hiina toit. Kuna viimane päev oli niiiiiiii busy’i, jälle, siis otsustasime igaüks omaette õhtust süüa. Et siis pärast õhtusööki koguneme ja tähistame ja laseme rakette . pärast kiirest tööpäeva pole ma tavaliselt eriti näljane, seega ei puutunud ma oma sööki tollel õhtul, ainult maitsesin riisi ja kana. Kuskil 8 ringis hakkas rahvas kogunema, istusime niisama ja rääkisime juttu, peamiselt sellest, kui lollid ja rumalad ja mida-kõike-veel-paha need mustad vennad tegelikult on. 10 ajal tõid nad 2 kotti ilutulestikku välja....ilutulestik või asi...8-aastastele kohased pommikesed. Noh, tegelikult olid nad sellised tavalised, teevad ühe suure ja värvilise paugu või siis väike vulkaan vms. Samuti olid neil ka säraküünlaid. Ja siin maal leidub ka selliseid, mis põledes säravad kas punast, kollast või rohelist värvi. Lahedad olid. Ja mingil imelikul kombel olid kõik nendest sillas. Keerutasid ja viibutasid neid õhus ja laulsid mingeid aussidele kohaseid uue aasta laule. Tom oli otsustanud, et tema on õhtu püromaan...ja teate millega asi lõppes....ta tahtis mitu säraküünalt korraga põlema panna, aga kuidagi ta kõrvetas ennast, ja pillas need kõik maha, just täpselt raketikoti peale, ajal, mil pooled neist just süttisid. Õnneks ei juhtunud rakettidega midagi, aga langetasime ühise otsuse, et tema pole kõige mõistlikum selle töö tegemiseks. Ja niimoodi haarasingi mina ohjad. Ja neile see meeldis. Mul oli piisavalt julgust (ja eelenvat kogemust ka suurtemate rakettide kallal), vahel süütasin kolm, enamasti siiski kaks raketti korraga, et saada natukenegi vägevamat tunnet.
Mingil imelikul kombel pole neile südaöö eriti tähtis. Selleks ajaks kui aeg kätte hakkas jõudma, olid Glen, Brian, Nel ja Carol juba magama läinud. Kuid me ei lasknud sellest olenemata oma tujul langeda! Uue aasta võtsime vastu ühe bändi muusika saatel, mis pidi Linda ja Robin’i üks lemmikuid laule olema. Tantsisime, ja kui aeg kätte jõudis, tegime ühe suure grupikalli. Eelenvalt olin ma neile selgeks õpetanud fraasi „head uut aastat“ (mis nende jaoks kõlas natukene kagu hallo you bastard:D:D). Sain omale ka eestikeelsed uusaasta-soovid, nii enam-vähem arusaadavad. Peagi läksime kõik laiali, et nautida magusat und järgmise päeva lõunani. Sellel nädalavahetusl läksin ma oma toast välja vaid vajadusel, nt pesumasina kasutamiseks. Muu aja istusin toas ja kas 1) vaatasin telekat 2)losutasin niisama 3) lugesin raamatut või 4)koristasin. Kahjuks suurema osa ajast oli jõus plaan nr.1.
Uuel nädalal tööle minna oli jälle natukene raske, aga nagu öeldakse, uuel aastal uue hooga. Kahjuks sellist uue aasta tunnet pole siiani tulnud, ja see mis oli, kestis minul maksimaalselt pool päeva, kui sedagi. Nädal oli vaikne, esmaspäeval oli natuken rohkem kliente, sest kõik olid varudest tühjaks jooksnud. Ja ega ei imesta ka, teades kui kaootiliselt mustad vennad oma sisseoste teevad. Nt maksab 0,5l coca cola pudel 4.70 ning 1,25 coca pudel maksab 4,90. Ning kui mul on klient, kes oskab natukene paremat inglise keelt kui keskmine aborigeen, siis ma ikka soovitan tal suurema pudeli võtta, et näe, seda on palju soodsam osta....aga no mis te arvate, kas neid see huvitab. 80% nendest kellele ma seda ütlen, lihtsalt noogutavad ja ütlevad, ei-ei, ma just seda tahangi. Ma ei mõista, mina kes ma olen ühika kokkuhoiu-süsteemiga kokku kasvanud. Tene näide kaootilisest ostlemisest. Oletame, et Rhondal on raamatus 300 dollarit. Oma sisseoste alustab ta sooja söögi tellimusega, sinna juurde 0,5l cocad. Selle jaoks kulub kuskil kuni 80 dollarit, kuna tal ju suur pere, tahavad sooja kana ja 2 family tray’d. Suur tray maksab 25, väike 15. Teen tray’st pildi ka, siis saate aru, kui palju toitu nad sisse suudavad ahmida. Sinna lisa veel joogid. Siis ta ostab omale natukene liha. Ja jätab selle ostukäru põhja sulama, sest ta ei taipa kuivained enne osta kui külma toitu. Pärast tee ja suhkru ja piima ja 30-se coca paki ostmise on tal alles jäänud veel 100 dallarit. Seejärel ostab ta omale patikumme....ja imelik on see, et neid kumme ei näe ma peaaegu mitte kunagi uuesti, sest nad lihtsalt ei kanna neid. Siis ostab ta natukene komme ka, 6 dollarit üks kott. Ka siis tema lapselaps tahab tongipüssi, mille ta muidugi saab. Selleks ajaks on raha otsas, et osta kast saia. Ja siis ta läheb ja teeb Caroli ees kurba nägu, et näe, ma vajan natukene suuremat summat oma raamatusse. Ja eks kujutage ette mida Carol tunneb, kui kõik sellised on. Loodad, et oled ühe klindi ja tema finantsilise poole kontrollimise ja reguleerimisega lõpetanud, tuleb ta uuesti lagedale väitega, et pole suutnud kõiki oma sisseoste teha. Muidugi on ka paremaid ja planeerivamaid musti sägasid....aga kahjuks ei kohtu nendega eriti tihti. See selleks.
Nädal oli vaikne, kuni tänaseni. Täna oli nende pay-week, nädal, millal riik uuesti raha üle kannab. Oh seda segasummasuvilat. Ausalt. Ja täna oli meil veel üks probleem – polnud piisavalt kast, kuhu nende kaup pakkida. Olid ainult suured kastid, aga kuna me viime need laevaga neile koju kohale, ei tohi kastid liiga rasked olla, muidu on meil neid raske transportida. Ja ma tean seda tunnet, kui kast on liiga raske. On ok, kui 1-3 kasti on rasked, aga kui iga kast mida tõstma pead vajab pingutust....no siis...ei tundu mu töö enam nii lihtne.
Kuna polnud piisavalt õige suurusega kaste, olime kõik natukene aeglasemad, otsimaks ja sobitamaks kaupa kasti. Ja eriti lahe oli veel siis, kui klent laob kogu kauba letile ja sa oled selle ilusti ära pakkinud ja kiletanud...ja siis, oh imet, otsustab ta veel midagi osta, Murphey seaduse kohaselt on see tavaliselt liha vm külm kaup. Aga selleks ajaks oleme me ülejäänud külma kauba ära pakkinud ning külmikusse viinud...ning meil ei ole väikeseid kaste.
Täna kutsus Brian mind ka paadi peale...seega pidin me ära täitma kõik telefoni teel tehtud tellimused ja omale lõuna valmistama (kuna Nel oli liiga hõivatud sooja söögi tellimustega). Seda ajal, kui kliendid veel oma sisseoste tegid. Kuna täna oli kliente tõesti palju, siis lõpetasime tellimustega alles poole kolme ajal....ning nii oligi tööpäev varsti läbi. Kuna täna oli nii palju kaupa (samuti ka hilisem lahkumine poest), siis mina ja Brian jõudsime tagasi alles pool seitse.
Ahjaa, selle nädala esmaspäev oli omaette lahe päev. Esiteks, kui me withney’ga riiuleid koristasime...siis me leidsime poest püütoni. Jah, elus ja päris ja püüton. Mina läksin just kööki, et teha endale ja talle lõunasöök, ja siis äkki kuulsime, kuidas Withney kiljatas. Peagi seisis Brian labidaga köögi ja tagumise osa ukse ees, et loom sinna ei põgeneks ning Withney pihustas putukamürki mao suunas, pidi teda uimasemaks tegema...või siis mõni kord ka ärritama....või siis hirmutama. Kahjuks ei õnnestunud mul korralikku ülevaadet sellest olevusest saada, sest Brian ei lubanud kellelgi poodi siseneda, kuid sellest olenemata oli see väike vahva erinevus riiulite koristamise kõrval. Teadmiseks, et see oli alles noor püüton ning ta ei olnud mürgine. Pikkus oli natukene alla meetri, paksus kuskil 2 sõrme sugune.
Sel samal päeval müüsime ka ühe...ma ei tea kuidas seda kutsutakse...aga see meeste asi, mida kasutatakse ratta vahetamisel, nelinurkne, natukene tähe moodi. Palun mitte naerda minu lolluse üle, juhtub ka paremates peredes. Ja siis ühtäkki märkasin ma köögi aknast välja vaatama....ja mis ma näen, need samad mustad vennad otsustasid keset päist päeva vargile hakata. Kommuunis elab ka 2 valget meest, üks nendest on Ray, kes on äärmiselt tore, kalkuleeriv ja aus tööinimene. Mingil põhjusel läks ta auto katki ja ta jättis selle poe lähedusse seisma. Kui palgapäev tuleb, ostab ta vajalikd asjandused, et see korda teha. Age need vennad mõtlesid, et paar uut rehvi kuluks marjaks ära....kuna need vennad on pahas nimekirjas (ehk kui neile midagi ette heidad või noomitad vms, maksavad nad sulle kätte...nt süütavad millegi põlema), olime meie võimetud midagi tegema. Helistasime Ray’le, et teatada, mis toimumas on. Õnneks teadsime nende vendade nimesid, seega edasine klaarimine jääb juba kommuuni-siseseks.
Mul on teile veel üks uudis, mida ma arvan, et ma olen juba tegelikult maininud. Nimelt, et kui meie kokk Nel puhkusele läheb, olen mina tema asendaja. Ja nii ka juhtub, sest teispäeval tuli Carol minu juurde teatega, et sellest pühapäevast läheb Nel puhkusele, 10 päevaks. Ning selle aja jooksul olen mina meie köögis kokk. Õnneks pole see koka töö eriti kontimurdev ning samuti on mul alati Robin või Carol abiks, kui kiireks läheb...või on midagi, mille tegemisel abi vajan. Seega loodan, et järgmine nädal läheb kiiresti, et on, mida teha. Mõtlesin ka mitte vaba päeva võtta, sest juhul kui on tööd, ei ole mul töötamise vastu mitte midagi, pigem naudin seda.
Vot, olete jälle kursis minu tegemistega. Järgneva pooleteise kuu jooksul ei tohiks midagi muutuda, vaikselt hakkan plaane tegama, et mis edasi saama hakkab. Olen selles kindel, et lähen mingi aeg Adaleid’i, Withney’le ja Tom’ile külla. Muud ma ei tea veel, aga aega on ju küllaga.
Saadan suured tervitused oma kallitele sõpradele. Mai, kui sa seda loed, siis tea, et ma käsen sul ka siia tulla. Sinu CV-ga ei ole töö leidmine raske...ma mõtlen Roostat. Ja tervituse ka Getterile, mulle nii meeldis sinu kommentaar. ja loomulikult ka kõigile teistele.
Ja kodused....hirmus head ja kallid olete! Kui ma juba pikemat aega pole ühendust võtnud, siis arvatavasti on põhjuseks see, et ma olen lihtaslt õnnelik ja naudin siinset elu-olu! Mul on teile ka üks palve...palun helistage mulle kohe, kui on mingeid uudiseid tuuli kohta! Ükskõik millisele numbrile.
Seniks aga anna ma oma parima ikka blogi pidada....suured ja soojad tervitused Teile kõigile!
xoxoxoxox
Head uut!
Nonii, jõulud on läbi, uus aasta korralikult vastu võetud ning mõnus ja rutiinne elu võib uuesti alata!
Blogi ülesannet täima asudes...
Teine jõulupüha möödus suurepäraselt. Magasin kaua-kaua ja vaatasin oma Gilmore tüdrukuid, lõpuni. Nüüd olen linnast omale ka 7 hooaja tellinud. Pärast jõule tööle minna oli natukene...raske. peale koristamise polnud suurt midagi teha, kliente oli ka vähevõitu. Õnneks oli meil jälle üks pikk nädalavahetus, uue aasta tulemise tähistamine. Aasta viimasel päeval me töötasime, jälle midagi täiesti uut eestimaiste kommete kõrval. Eelneval nädalal oli meil plaanitud Veronica majas õhtust süüa, ta pidi linnast kõigile hiina toitu tooma. Igaüks sai suure menüü, kust saime välja valida 3 käiku, 2 põhi, 1 eelroog. Kuid päev enne õhtusööki selgus, et Veronica sõidab Adaleid’i, et tuua Withney koer Roper Bar’i. Teine põhjus, miks ta sinna lendas, oli see...et ta sain vanaemaks. Esimest korda. . Ta ise ei olnud siin, aga küll Glen ja hiina toit. Kuna viimane päev oli niiiiiiii busy’i, jälle, siis otsustasime igaüks omaette õhtust süüa. Et siis pärast õhtusööki koguneme ja tähistame ja laseme rakette . pärast kiirest tööpäeva pole ma tavaliselt eriti näljane, seega ei puutunud ma oma sööki tollel õhtul, ainult maitsesin riisi ja kana. Kuskil 8 ringis hakkas rahvas kogunema, istusime niisama ja rääkisime juttu, peamiselt sellest, kui lollid ja rumalad ja mida-kõike-veel-paha need mustad vennad tegelikult on. 10 ajal tõid nad 2 kotti ilutulestikku välja....ilutulestik või asi...8-aastastele kohased pommikesed. Noh, tegelikult olid nad sellised tavalised, teevad ühe suure ja värvilise paugu või siis väike vulkaan vms. Samuti olid neil ka säraküünlaid. Ja siin maal leidub ka selliseid, mis põledes säravad kas punast, kollast või rohelist värvi. Lahedad olid. Ja mingil imelikul kombel olid kõik nendest sillas. Keerutasid ja viibutasid neid õhus ja laulsid mingeid aussidele kohaseid uue aasta laule. Tom oli otsustanud, et tema on õhtu püromaan...ja teate millega asi lõppes....ta tahtis mitu säraküünalt korraga põlema panna, aga kuidagi ta kõrvetas ennast, ja pillas need kõik maha, just täpselt raketikoti peale, ajal, mil pooled neist just süttisid. Õnneks ei juhtunud rakettidega midagi, aga langetasime ühise otsuse, et tema pole kõige mõistlikum selle töö tegemiseks. Ja niimoodi haarasingi mina ohjad. Ja neile see meeldis. Mul oli piisavalt julgust (ja eelenvat kogemust ka suurtemate rakettide kallal), vahel süütasin kolm, enamasti siiski kaks raketti korraga, et saada natukenegi vägevamat tunnet.
Mingil imelikul kombel pole neile südaöö eriti tähtis. Selleks ajaks kui aeg kätte hakkas jõudma, olid Glen, Brian, Nel ja Carol juba magama läinud. Kuid me ei lasknud sellest olenemata oma tujul langeda! Uue aasta võtsime vastu ühe bändi muusika saatel, mis pidi Linda ja Robin’i üks lemmikuid laule olema. Tantsisime, ja kui aeg kätte jõudis, tegime ühe suure grupikalli. Eelenvalt olin ma neile selgeks õpetanud fraasi „head uut aastat“ (mis nende jaoks kõlas natukene kagu hallo you bastard:D:D). Sain omale ka eestikeelsed uusaasta-soovid, nii enam-vähem arusaadavad. Peagi läksime kõik laiali, et nautida magusat und järgmise päeva lõunani. Sellel nädalavahetusl läksin ma oma toast välja vaid vajadusel, nt pesumasina kasutamiseks. Muu aja istusin toas ja kas 1) vaatasin telekat 2)losutasin niisama 3) lugesin raamatut või 4)koristasin. Kahjuks suurema osa ajast oli jõus plaan nr.1.
Uuel nädalal tööle minna oli jälle natukene raske, aga nagu öeldakse, uuel aastal uue hooga. Kahjuks sellist uue aasta tunnet pole siiani tulnud, ja see mis oli, kestis minul maksimaalselt pool päeva, kui sedagi. Nädal oli vaikne, esmaspäeval oli natuken rohkem kliente, sest kõik olid varudest tühjaks jooksnud. Ja ega ei imesta ka, teades kui kaootiliselt mustad vennad oma sisseoste teevad. Nt maksab 0,5l coca cola pudel 4.70 ning 1,25 coca pudel maksab 4,90. Ning kui mul on klient, kes oskab natukene paremat inglise keelt kui keskmine aborigeen, siis ma ikka soovitan tal suurema pudeli võtta, et näe, seda on palju soodsam osta....aga no mis te arvate, kas neid see huvitab. 80% nendest kellele ma seda ütlen, lihtsalt noogutavad ja ütlevad, ei-ei, ma just seda tahangi. Ma ei mõista, mina kes ma olen ühika kokkuhoiu-süsteemiga kokku kasvanud. Tene näide kaootilisest ostlemisest. Oletame, et Rhondal on raamatus 300 dollarit. Oma sisseoste alustab ta sooja söögi tellimusega, sinna juurde 0,5l cocad. Selle jaoks kulub kuskil kuni 80 dollarit, kuna tal ju suur pere, tahavad sooja kana ja 2 family tray’d. Suur tray maksab 25, väike 15. Teen tray’st pildi ka, siis saate aru, kui palju toitu nad sisse suudavad ahmida. Sinna lisa veel joogid. Siis ta ostab omale natukene liha. Ja jätab selle ostukäru põhja sulama, sest ta ei taipa kuivained enne osta kui külma toitu. Pärast tee ja suhkru ja piima ja 30-se coca paki ostmise on tal alles jäänud veel 100 dallarit. Seejärel ostab ta omale patikumme....ja imelik on see, et neid kumme ei näe ma peaaegu mitte kunagi uuesti, sest nad lihtsalt ei kanna neid. Siis ostab ta natukene komme ka, 6 dollarit üks kott. Ka siis tema lapselaps tahab tongipüssi, mille ta muidugi saab. Selleks ajaks on raha otsas, et osta kast saia. Ja siis ta läheb ja teeb Caroli ees kurba nägu, et näe, ma vajan natukene suuremat summat oma raamatusse. Ja eks kujutage ette mida Carol tunneb, kui kõik sellised on. Loodad, et oled ühe klindi ja tema finantsilise poole kontrollimise ja reguleerimisega lõpetanud, tuleb ta uuesti lagedale väitega, et pole suutnud kõiki oma sisseoste teha. Muidugi on ka paremaid ja planeerivamaid musti sägasid....aga kahjuks ei kohtu nendega eriti tihti. See selleks.
Nädal oli vaikne, kuni tänaseni. Täna oli nende pay-week, nädal, millal riik uuesti raha üle kannab. Oh seda segasummasuvilat. Ausalt. Ja täna oli meil veel üks probleem – polnud piisavalt kast, kuhu nende kaup pakkida. Olid ainult suured kastid, aga kuna me viime need laevaga neile koju kohale, ei tohi kastid liiga rasked olla, muidu on meil neid raske transportida. Ja ma tean seda tunnet, kui kast on liiga raske. On ok, kui 1-3 kasti on rasked, aga kui iga kast mida tõstma pead vajab pingutust....no siis...ei tundu mu töö enam nii lihtne.
Kuna polnud piisavalt õige suurusega kaste, olime kõik natukene aeglasemad, otsimaks ja sobitamaks kaupa kasti. Ja eriti lahe oli veel siis, kui klent laob kogu kauba letile ja sa oled selle ilusti ära pakkinud ja kiletanud...ja siis, oh imet, otsustab ta veel midagi osta, Murphey seaduse kohaselt on see tavaliselt liha vm külm kaup. Aga selleks ajaks oleme me ülejäänud külma kauba ära pakkinud ning külmikusse viinud...ning meil ei ole väikeseid kaste.
Täna kutsus Brian mind ka paadi peale...seega pidin me ära täitma kõik telefoni teel tehtud tellimused ja omale lõuna valmistama (kuna Nel oli liiga hõivatud sooja söögi tellimustega). Seda ajal, kui kliendid veel oma sisseoste tegid. Kuna täna oli kliente tõesti palju, siis lõpetasime tellimustega alles poole kolme ajal....ning nii oligi tööpäev varsti läbi. Kuna täna oli nii palju kaupa (samuti ka hilisem lahkumine poest), siis mina ja Brian jõudsime tagasi alles pool seitse.
Ahjaa, selle nädala esmaspäev oli omaette lahe päev. Esiteks, kui me withney’ga riiuleid koristasime...siis me leidsime poest püütoni. Jah, elus ja päris ja püüton. Mina läksin just kööki, et teha endale ja talle lõunasöök, ja siis äkki kuulsime, kuidas Withney kiljatas. Peagi seisis Brian labidaga köögi ja tagumise osa ukse ees, et loom sinna ei põgeneks ning Withney pihustas putukamürki mao suunas, pidi teda uimasemaks tegema...või siis mõni kord ka ärritama....või siis hirmutama. Kahjuks ei õnnestunud mul korralikku ülevaadet sellest olevusest saada, sest Brian ei lubanud kellelgi poodi siseneda, kuid sellest olenemata oli see väike vahva erinevus riiulite koristamise kõrval. Teadmiseks, et see oli alles noor püüton ning ta ei olnud mürgine. Pikkus oli natukene alla meetri, paksus kuskil 2 sõrme sugune.
Sel samal päeval müüsime ka ühe...ma ei tea kuidas seda kutsutakse...aga see meeste asi, mida kasutatakse ratta vahetamisel, nelinurkne, natukene tähe moodi. Palun mitte naerda minu lolluse üle, juhtub ka paremates peredes. Ja siis ühtäkki märkasin ma köögi aknast välja vaatama....ja mis ma näen, need samad mustad vennad otsustasid keset päist päeva vargile hakata. Kommuunis elab ka 2 valget meest, üks nendest on Ray, kes on äärmiselt tore, kalkuleeriv ja aus tööinimene. Mingil põhjusel läks ta auto katki ja ta jättis selle poe lähedusse seisma. Kui palgapäev tuleb, ostab ta vajalikd asjandused, et see korda teha. Age need vennad mõtlesid, et paar uut rehvi kuluks marjaks ära....kuna need vennad on pahas nimekirjas (ehk kui neile midagi ette heidad või noomitad vms, maksavad nad sulle kätte...nt süütavad millegi põlema), olime meie võimetud midagi tegema. Helistasime Ray’le, et teatada, mis toimumas on. Õnneks teadsime nende vendade nimesid, seega edasine klaarimine jääb juba kommuuni-siseseks.
Mul on teile veel üks uudis, mida ma arvan, et ma olen juba tegelikult maininud. Nimelt, et kui meie kokk Nel puhkusele läheb, olen mina tema asendaja. Ja nii ka juhtub, sest teispäeval tuli Carol minu juurde teatega, et sellest pühapäevast läheb Nel puhkusele, 10 päevaks. Ning selle aja jooksul olen mina meie köögis kokk. Õnneks pole see koka töö eriti kontimurdev ning samuti on mul alati Robin või Carol abiks, kui kiireks läheb...või on midagi, mille tegemisel abi vajan. Seega loodan, et järgmine nädal läheb kiiresti, et on, mida teha. Mõtlesin ka mitte vaba päeva võtta, sest juhul kui on tööd, ei ole mul töötamise vastu mitte midagi, pigem naudin seda.
Vot, olete jälle kursis minu tegemistega. Järgneva pooleteise kuu jooksul ei tohiks midagi muutuda, vaikselt hakkan plaane tegama, et mis edasi saama hakkab. Olen selles kindel, et lähen mingi aeg Adaleid’i, Withney’le ja Tom’ile külla. Muud ma ei tea veel, aga aega on ju küllaga.
Saadan suured tervitused oma kallitele sõpradele. Mai, kui sa seda loed, siis tea, et ma käsen sul ka siia tulla. Sinu CV-ga ei ole töö leidmine raske...ma mõtlen Roostat. Ja tervituse ka Getterile, mulle nii meeldis sinu kommentaar. ja loomulikult ka kõigile teistele.
Ja kodused....hirmus head ja kallid olete! Kui ma juba pikemat aega pole ühendust võtnud, siis arvatavasti on põhjuseks see, et ma olen lihtaslt õnnelik ja naudin siinset elu-olu! Mul on teile ka üks palve...palun helistage mulle kohe, kui on mingeid uudiseid tuuli kohta! Ükskõik millisele numbrile.
Seniks aga anna ma oma parima ikka blogi pidada....suured ja soojad tervitused Teile kõigile!
xoxoxoxox
Subscribe to:
Posts (Atom)