12.01.2010
Heia-hoo!
Täna tuli hirmus tahtmine uuesti blogi kirjutada...kuigi mingit suuremat põhjust polegi.
Reedene päev möödus vaikselt, igav polnud ja tapvalt palju kliente ka polnud...selline tavaline ja hea päev. Laupäeva oli Nel’il ja Brian’il viimane päev tööl enne puhkusele minekut, seega enamuse päevast sain köögis veeta. Kliente oli ka üllatavalt palju, seega päev möödus jäle üpris kiiresti.
Aga laupäevall sain ka ühe õppetunni osaliseks, ehk õppisin veel ühe süsteemi selgeks. Tavaliselt on nii, et kui keegi teeb tellimuse telefoni teel pärast lõunat, kui paat on juba läinud, siis peame me liha jm sügavkülmas hoitava kauba eraldama, ehk siis sügavkülma panema ja kilekotile nime peale kirjutama. Ja nii ma tegingi siis Bronwyn’i tellimusega, liha sügavkülmas, muu külm kaup chiller’is ja kuiv kaup kastides. Aga selle päeva lõpuks tuli sisse üks suur tellimus, Hodson Down’sist. Ja kuna sellega oli kiire, et enne sulgemist tehtud saaks, siis kõik, kes vabad olid, aitasid seda tellimust täita. Ja selle tulemusena, et kõik tegid midagi, läks ka Bronwyn’i liha Hodson Down’si kastidesse. Ja siis järgmisel päeval oli suur poleemika, et kus on Bronwyn’i liha?! See ei olnud otseselt minu süü, aga siiski oli halb tunne, et ma järgmisel päeval ei märganud, et külmikus pole enam Bronwyn’i liha. Seega, nüüdsest on meil ka selle jaoks süsteem: Knurrura liha läheb poe sügavkülma, Urapunga oma Nel’i köögi sügavkülma ja Hodson Downs’i liha jäätisekülmikusse.
Pühapäev oli lühem päev, õnneks. Kogu päeva peale oli meil 1 klient, kes midagi ka ostis. Õnneks veetsin enamuse päevast köögis, tehes väikeseid töid. Hakksisin, lõikusin, sulatasin. Aga selle eest oli esmaspäev täielik hullumaja. Ja Whitney’l oli ka vaba päev.
Hommikul alustasin motelliga, seejärel läksin kööki, et uueks päevas võileivad ja pirukad valmis saada, ning siis pidin ka lettide taga olema. Ning esmaspäevase paadiga tuli sisse suur hulk ostjaid. Seega tegime kokkuleppe, et Linda läheb kööki, siis saan mina lettide taga olla. Ja noh, nii oligi parem, linda pole kunagi kassa taga olnud, ja köögis on ta natukene kauem olnud kui mina. Üks hull päev oli see esmaspäev. Ja kuna ma eelmisel ööl üldse magada ei saanud, tegise see asja veel hullemaks.
Kui enamus kliente oli läinud, sain ma ka köögi uueti „tagasi“. Hävitustöö tulemusena oli ka kogu pärastlõuna sisustatud. Aga no ausalt, esmaspäev polnud minu päev. Enne kliente sain Caroli käest noomida, et ma pole oma TFN numbrit talle viinud, ja siis ei toonud ma ka käterätte tagasi, mis eilse õhtusöögiga meie unit’ite juurde tulid...ja siis ma kasutan ka liiga palju kleeplinti kastide kiletamisel. Ühesõnaga, oli jälle tema päev olla tõeline pain in the ass.
Veel üks põhjus,miks ma mulle eilne ei meeldinud. Tund enne sulgemist tuli sisse tellimus 1 suure perekonna tray’le ja 2 steak sandwich’ile. Ja uimane nagu ma olin, panin ma hakkama 2 tray söögi. Ja enne kui ma arugi sain et olin valesti teinud oli juba hilja. Kookisin liha välja, aga friikartulite jaoks oli liiga hilja. Seega oligi lõpus üks suuuure kogus chips’e üle. Õnneks teised lihtsalt naersid selle üle. Ja mis mind veel üllatab, on see, kuidas need inimesed kõike raiskavad. Näiteks hoiame me pirukaid sügavkülmas ja iga päeva alguses soojendame kuus tükki üles. Ja kui on ülejääke pirukatest päeva lõpuks, siis need antakse koertele, ei kõlba enam uuesti müüki panna. Ja niimoodi söövadki siinsed koerad 40krooniseid pirukaid. Ja siis nt tomatite lõikumisel. Nel viskab ära kõik väikestes mõõtude sektorid...ma saan aru, kui visatakse ära see osa, milles on natukene rohelist alles, aga no tema viskas küll ¼ kogu tomatist. Ja siis veel liha. Sügavkülmas oli 4 pakki kanaliha üksteise külge kuidagi nii kokku vajunud, et neid ei õnnestunud enam lahti saada, vähemalt mitte nii, et hiljem see pakk kõlbaks veel müüa. Ja siis nad lihtsalt viskasid selle kanaliha ära. Ja siis veel pudingud. Veronica ostis 16 väikest kopsikut jõulupudingut, aga kuna kellelegi need ei meeldi, siis otsustati, et parem viskame ära. Õnneks sattus carol õigel ajal jaole ning ta soovitas mõned kopsikud kommuuni vanadele inimestele saata. Aga ikkaki, nii pooled lõpetasid prügikastis. Ja üldse, tundub et siinsete inimeste jaoks pole säästmine (sh raha säästmine) oluline.
Aga mul on ka üks hea uudis. Selline uudis, millest ma ise olen hirmus sillas. Ma olen katarinaga plaane teinud tulevase suve jaoks...ja oleme jõudnud plaanide tegemise faasi, mis vahepeal tundub kõige toredama osana. Et siis läheme hispaaniasse, käime lõunas, ehk evel ja urmasel külas, ning seejärel võtame praami ja sõidame tema eelmise perekonna juurde. Loodetavasti saame seal öömaja.
Ning sealt edasi ostame Interrail’ilt pileti veel paarikümneks päevaks, ehk siis reisime mööda euroopat ringi, ideaalis itaalia, kreeka. Tagasi põhja poole tulles ka sveits, saksa, prantsusmaa. Sealt üle väina london ja sotimaa, ehk külastame ka minu üle-eelmist perekonda. Ja siis kuidagimoodi tagasi eestisse. See enterrail’i pilet...kui selle ostad, siis saad teatud ajaperioodil sõita rongidega tasuta, ühest riigist teise. Ning üks kõige paremaid asju selle juures on see, et paljud rongid alustavad sõitu ühest linnast teise õhtul hilja, seega ei pea nii palju muretsema ka öömaja pärast. Päeval avastame ühte linna, öösel sõidame rongiga uude linna, päev-kaks avastamiseks ja siis jälle edasi. See on küll veel plaani faasis, aga kuna me oleme sellest juba pikka aega rääkinud ja plaaninud, olen ma kindel, et teeme ka selle tüki ära. Ja kuna me veel mõlemad suudame säästa raha praegustest töökohtadest....ideaalne
Päevast-päeva mõlgutan mõtteid ka ülikoolist. Eelkõige, kas peaks ennast eksamiteks registreerima või mitte. Ja nüüd leidisn veel võimaluse ka inglismaale ülikooli minna....pea on pulki täis, midagi muud. Eks see ole ka põhjuseks, miks ma nii köögis kui ka tööl hajevil olen.
Ahjaa, mul on uus hüüdnimi. Alguses kui saabusin, kutsuti mind Coolie’ks. Coolie on see sõna, mida hüütakse üksteisele kui tahad kellegi tähelepanu ja ta on sinust kaugel. Selline tõeline outback’i sõna. Aga nüüdsest olen ma miss doctor. Või siis vahel ka miss coolie doctor. Miks doktor? Jõulde aja olid linda ja robin klemtusega hädas, ja ma soovitasin meil viina juua. Õigemini viina-shot’e võtta. Ja järgmisel päeval polnud kummalgi ei nohu ega köha. Ja nüüd, paar päeva tagasi olid tom ja Whitney mõlemad natukene gripised. Ja nii ma siis andsingi oma viinapudeli mille ma jõuludeks tellisin, ja lasin põhja neil ära juua. Tom pole haige, ja Whitey tunneb ennast ka paremini. Ja nüüd siis olengi mina doktor, kes kõiki terveks on ravinud. Rääkisin neile ka teistes moodustest, kuidas külmetusest ja nohust lahti saada. Mesi ja tee ja sidrun ja küüslauk..mainisin ka viinasokke, mida lastele tehakse. Ja siis mainisin veel viina desifintseerivat toimet. Lindale olen andnud ka clodrex’i teed, mida neil siin ei müüda. Nüüd siis olengi nende isiklik arst
Teile kõigile saadan ma suured ja tervislikud tervitused siinsest kuumast ja niiskest austraaliast. Varsti saab peaaegu 2 kuud oldud.......
Ehk kohtume viie kuu pärast:P...
Nautike talve! Vahel on ikka hirmus hea ennast paksult riidesse panna, kuid ärge külmetuge!

xoxoxoxox