15.02.2010

Tuuli ja Sulev, kaks vana peeru, nad said pojaaaaaaaaaaaaa!!! Niii vägev, palju õnne veelkord!

Ei teagi kohe, kus alustada....algusest?

Sünnipäev möödus vaikselt, tööl olles koristasin (jälle!) riiuleid, polnud just kõige meeldejäävam. Kahjuks ei saanud me paadiga jõele minna, parasjagu oli meid kimbutamas eks-tsüklon Olga. Pärast tööd sõime pitsat ja sokolaadi kooki. Kolmekesi, mis oligi minu plaan. Tundub, et Robin on nii kibestunud ja põikpäine,et ta isegi ei soovinud mulle õnne. Sain Whitney’lt ja Tom’ilt ka kingituse. Mitte midagi kallist ega uhket, midagi just sellist, mis mulle ära kulub. Et siis viinapitsid, sellised kaasaskantavad, nahast ümbrise sees, metallist. Ja siis veel käevõru, punutud. Nende klaasidega on kaasa ka üks eriline lugu. Nimelt Katherine’is olles ei suutnud nad midagi õiget leida mulle, ja juhuslikult astusid nad sisse reisitarvete poodi. Huvi pärast küsisid, kas nad müüvad kaasaskantavaid pitse. Selle peale vastas müüja, et oodake natukene. Lõpuks tuli välja, et need klaasid kuulusid selle poe omanikule, ja kuna ta kuulis lugu minust ja sellest, et tulen endisest liidust, ja et minu eelistatuim alkohoolne jook on viin....nii ta siis otsustaski, et on aeg need pitsid kellelegi teisele edasi anda. Unikaalne ja lahe kingitus. Samal õhtul saime need ka sisse ristitudJ. Kahjuks kogu päeva sadas vihma, aga õnneks tegi see vihmasadu kliima natukene talutavamaks, temperatuuri mõttes.

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud. Sünnipäeval tulid poodi ka kaks turisti, auss ja sakslane. Kuidagimoodi õnnestus Whitney neile ütelda, et on minu sünnipäev, ja ennem kui ma isegi märkasin, hakkasid nad mulle valjul häälel palju-õnne laulmaJ. Oli küll natukene piinlik, aga midagi teistmoodi.

Mõned päevad pärast seda oli jällegi natukene teistmoodi päev. Üks väike abo poiss oli leidnud wollaby lapse....või noh, järglase...ma isegi ei tea enam, kuidas neid kutsutakse...väikese känguru poja. Hullult armas oli. Lõhnas küll väga ebameeldivalt, aga ega see õphiline polnud...:)

Midagi erilist polegi enam selle aja jooksul juhtunud. Olen lihtsalt hakanud mõistma natukene rohkem inimloomust, õigemini siis minu bosside loomust. Kibestunud vanatüdrukud, kellel pole enam oma elu. Sain isegi seda teada, et nende lapsed ei räägi enam nendega. No kas saab veel hullem seis olla. Mõlemad, Robin ja carol, on abielus olnud, nüüdseks lahutatud. Ainuke, mis neil veel on, on see töökoht. Ja nüüd tudub, et isegi see pole enam nii kindel.

Nii, nüüd tuleb ntukene pikk lugu, aga ehk pärast seda saate teada, millises kohas ma tegelikult töötan.

Vaat, olen eelnevalt natukene rääkinud lindast, sellest kolmandast õest, kes siin kõige lühemat aega töötanud oli. Ta pidi just nädal enne minu sünnipäeva puhkusele minema, vast kuskil 10neks päevaks, ta isegi ei teadnud seda. Ja kuskil nädal hiljem tuli välja, et ta ei tulegi enam tagasi. Mõnes mõttes oli hea, sest see tähendas, et meil saab natukene rohkem tööd olema, aga keegi meist kolmest ei teadnud, miks ta ära. Lahkudes ei ütelnud ta ka midagi erilist, et eks näeme varsti. Nüüd olen aga natukene targemaks saanud. Tuleb välja, et ta lahkus oma õdede pärast, et ta ei suutnud enam taluda, liiga raske oli. Viimastel päevadel on Nel (kes pole keegi nendest õdedest, tema lihtsalt jooksis ära oma abielu eest ja on siia pidama jäänud) linda unit’it koristanud, kuna...suur uudis....homme tulevad uued tüdrukud. Ja ma ei tea nendest mitte midagi, isegi mitte nende päritolu. Ja kui ma caroli käest küsisin, siis tema vastus oli, et i dont give a shit. Äärmiselt tüpiline vastus. Tagasi teema juurde tulles...

Päevast-päeva oleme me Whitney’ga nende tujusid talunud. Eeskätt siis robini ja caroli omi. Kunagi ei tea poodi sisse astudes, millises tujus nad olla võivad. Ei tea isegi seda, mitu korda päevas sa külmkappidesse jooksed, et ennast maha rahustada. Siinkohal toon välja mõned üksikud näited...

Nt, ühel päeval sain sugeda selle eest, et lühendasin kellegi perekonna nime, või siis näiteks paigutasin kastid valesti...kuigi mitte keegi ei tee vahet, kuidas need pagana kastid ritta on laetud. Või siis näiteks polnud sahtlis piisavalt kleeplinti, või siis oli marker vales kohas, või siis kiletasin kaste rohke kleeplindiga, või siis ei pesnud põrandaid piisavalt kõvasti mopile surudes, või ei pühkinud iga tolmutera kokku, või tegin pirukatele liiga suure kuupäeva tähise (et siis mina tegin joone, aga pidime tegema ühe täpi nädalapäeva koha peale). Ma võiks seda jätkata oioioioiii kui pikalt. Alati on midagi, mis neile ei meeldi, ja alati tahavad, et me asju nende süsteemi järgi teeksime. Mitte kunagi ei ütle nad sulle viisakalt, et tead, ma eelistaks seda, kui sa nii võ naamoodi teeksid...aga ei, iga kord on vaja valjul häälel ja väga intensiivselt kätega vehkides meie enesetunnet võimalikult madalale tampida. Ja peaaegu mitte kunagi ei ütle nad aitäh. Tavaliselt avan ma ikka värava, kui robin kaubaga sisse tuleb, aga kui mina kaste kannan vm nii et minu käed on täis, siis ta lihtsalt seisab seal ja ei tee midagi. Ja alati on nad poe taga, suitsupausil. Nt ühel päeval oli kell viis minutit kaheksa läbi ja kui ma läksin kontorisse midagi küsima, oli tema juba väljas suitsupausil. Aga ometi pole meil lubatud isegi korraks leti taga lihtsalt seista, alati peame midagi tegema. Vahel olen pärast tööpäeva lihtsalt maruvihane, et miks ma ometi sellel vastu ei hakka ja minema ei kõnni...aga ma lihtsalt ei taha nõrk olla, ja tahan ka oma 90 päeva ära töötada, juhul kui ma tahan teise aasta viisat kunagi taodelda.

Õnneks saan pärast tööpäevi enamjaolt koos Whitney’ga neid kiruda, siis hakkab jälle natukene parem. Mõned päevad tagasi oli ka Glyn (veronica abikaasa, üks päris bossidest) oma tütrega siin. Whitney ja Tom käisid ikka sellel ajal seal õhtust söömas, ja nagu tuli välja, on Glyn teadlik sellest, milline õhkkond siin enamjaolt valitseb. Pärast seda, kui ka mina siit ära lähen, antakse neile teada, et nende käitumine on lubamatu, ja siis pidavat sellele järgnema 3 kuud katseaega, sest mai kuus lähevad mõlemad õed 6nädalasele puhkusele. Aga mingil imelikul moel arvan ma, et mitte midagi ei muutu siin. On äärmiselt raske leida kedagi täiskohaga tööle siia, ja veronica ise ei taha siin töötada. Samas, tal on ka 14aastane DS haige laps kodus, kelle järgi ta valvama peab. Nüüd siis teate...

Üks asi veel. Nädalpäevi tagasi sai carol nädala vabaks, tema asemel tuli siia Karen, kes tegeleb selle koha raha ja arvutite süsteemidega. Õnneks nägi ka tema, milline õhkkond siin tegelikult valitseb...ja õnneks, oli meil üks enam-vähem normaalne töönädal. Ja selle nädalaga seoses....ühe tööpäeva lõpus marssis robin uksest sisse, üteledes...et kui te tüdrukud võtate ajalehti ülesse oma unitite juurde, siis peavad na siia alla poodi ka tagasi tulema. Ja nih, mida teie üldse nendega teete, viskate laua peale ja siis varsti on kõik lehed laiali lendamas. Kuidagimoodi oli see minu poole suunatud, ja see oli esimene kord, kui ma talla ka midagi vastu ütlesin. Vastasin, et mina pole kunagi ühtegi ajalehte võtnud, seega mitte kuidagi pole võimalik, et lehed rohu peal laiali lendaksid, aga sellest olenevalt, võtan teadmiseks, et ajalehed tuleb tagasi tuua. Ja kui selja keerasin, olin ma niiii vihane, et ütlesin kõval häälel fack off. (sõnapaar, mida nemad väga tihti kasutavad). Ausalt, ta polnud mitte mingit põhjust selle ütlemiseks, mitte keegi meis pole neid ajalehti lugenud. Ainukene, kes kunagi ajalehti luges, oli linda. Ja ajalehed ei lennanud rohu peal laiali. Pärast seda, kui oli talle midagi ka päriselt vastu ütelnud, ei rääkinud ta minuga päevi. Ja mina ei leidnud ka põhjust, miks peaksin vabandust paluma. Nendel vaiksetel päevadel hoidsin ennast ise hõivatud. Nüüdseks on küll see periood möödas...

Täna oli kurb päev. Whitney läks ära. Algselt tegime plaani, et kuna talahkub täna, ja mul on homne päev vaba, et siis saame kõik koos Katherine minna ja öö seal veeta, et siis kolmapäevaks tagasi tulla. Aga nagu alati, suutsid nad selle päeva ära rikkuda. Nimelt pidi Whitney täna töötama, et mina saaksin päeva vabaks.....et siis saaksin homme töötada. Keerasid meie plaanid nässu, seda oskavad nad väga hästi teha. Niisiis, Whitney, tom ja brian sõitsid täna pärastlõunal Katherine. Tom ja Brian tulevad homme tagasi, veedavad ühe laheda päeva seal, eemal sellest kohast.

Minul on jäänud veel kolm nädalat siin vastu pidada. Ja homme tulevad uued tüdrukud, natukene saan ka neid välja koolitada. Õnneks on tegu kiire nädalaga, abod saavad valitsuselt raha, seega ehk möödub nädal kiiresti. Loodan ka, et uued tüdrukud on normaalsed.

Leppisime kokku, et läheme mõndadel õhtutel tom’iga kalale, paadiga. Tundub, et wet season on nüüdseks läbi, jõgi on alanenud ja kalad on tagasiJ.

Vot, olen nüüd hästi palju hädaldanud, aga palju kergem on nüüd. Loodan, et teil kõigil on seal ikka hästi ja samamood. Nautige talve. Mina olne siin 2 nädalat higistanud 40+ kraadi käes. Ja vihma pole ka sadanud juba pikka aega.

Eks hoian teid ikka kursis, eriti selle suhtes, mis juba kolme nädala pärast saama hakkab.

Seniks aga, sured kallistused teiele kõigile, nii armsad ja head olete!

xoxox