19.04.2010
Tere taas.
Ja nii ootamatult on kaks nädalat täis saanud. Eile helistas emme, et kas minuga kõik ikka korras....ja alles siis taipasin, et viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat. Aga noh, olen natukene ka hõivatud olnud. .
Algusest. Tripp melb-syd. Hommikul vara sõitsin siis taksoga kohtumispaika. Buss oli suhteliselt täis, inimesed enamasti inglismaalt. Seekord oli giidiks üks nooremapoolne meesterahvas, selline sportlikum tüüp. Mõned olid veel taanist ja hollandist. Alles nüüd taipan kui raske on oma tegemistel silma peal hoida...või siis ehk oleks õigem ütelda....mäletada, mida teinud olen....
Esimene päev. Mmmm, täpset päevakava ei mäleta. Käisime ühes looduspargis kängurusid vaatamas, õpetas meid kuidas nendele jahti pidada. Allatuult ja kui loom sulle otsa vaatab, et siis mitte liikuda. Ühesõnaga mitte midagi uut. Giis üritas meile näidata ka mürgiseid ämblikke, õnnestus leida ainult punaselgne ämblik, kedagi muud seekord ei leidnud. Esimesel päeval siis sõitsimegi läbi ühe suure looduspargi, Snow mountain. Kuulus ühest filmist.....nime ei mäleta. Väga ilus oli, väga käänuline oli, väga künklik oli. Sõitsime mööda ka väikestest jaamadest, kus kohalikud vajalikke asju müüsid. Esimene koht millest mööda sõitsime....seal oli 2 elanikku. Teine jaam...seal oli poole vähem elanikke. Sel päeval siis ületasime ka NSW ja VIC piiri. Midagi eriti kontimurdvat polnud, säästsime ennast järgmiseks päevaks.
Järgmisel päeval oli meie eesmärgiks vallutada austraalia kõrgeim mägi, Mount Kozick*****. Nime kontrollin teie jaoks üle kohe kui interneti saan. Kõrguseks 2228m. Ehk siis 14 m madalam kui Moosese mägi egiptuses mille me koos emmega vallutasime. Alustasime ronimist kuskil ühe ringis pärastlõunal, esimesed sajad meetrid saime üles minna liftiga. Aga pärast kella nelja suleti see lift, ühesõnaga hiljem tuli meil see vahemaa allamäge kõndida. Ok. Ma olin ostnud vihmakeebi vihmametsast, mis leidis kasutust, sest kogu päeva (pm) sadas mõnusat seenevihma. Vahel rohkem, vahel vähem. Juba algusest peale ei tõotanud see ronimine midagi head. Arvan et kuskil 6-7 inimest loobusid sellest vallutamisretkest, ja noh, eks meie giid ka hoiatas neid, et võtke teadmiseks, see saab väga raske olema. Asun siis asja juurde. Esimesed kilomeetrid olid ok. Selles mõttes ok et ma polnud veel tervenisti märg. Aga siis, kui mäe tippu oli jäänud veel kuskil 3,5 km..selleks ajaks olin ma juba ligumärg ja väsinud. Mõned meie grupist otsustasid tagasi minna. Kuid mina alla ei andnud, rühkisin edasi, ikka selles mõttega et saaks Aust kõrtgema tipu vallutatud. Tuleb tunnistada, et meie giidil oli õigus, see vallutamine oli päris ränk. Kõige hullem selle juurel oli (ma arvan) see tuul. Meil oli pm võimalik 45 kraadi all kõndida nõlva tõusu ja tuule tugevuse pärast. Siis kui oli jäänud veel 1,5 km tipuni, ütles meie giid, et tema soovitaks kõigil tagasi minna. Olime liiga aeglaselt kõndinud, ja varsti pidi pimedaks ka minema, et siis teed alla leida on pea võimatu. Ning mis kõigele lisaks, sellise ilmaga pole tipust midagi näha. Vaevalt saimekõndimise ajalgi aru, mis meid ümbritses. Tegin ka sellest kõnnakust väikese video, ehk siis kui koju tulen saate seda ka näha. Ühesõnaga, giid soovitas kõigil alla minna, mida nad ka tegid. Aga mingil moel oli 3 kiiremat noormeest sellest kohtusipaigast juba möödas, mäge avllutamas. Ja mina ei tahtnud kuidagi alla minna. Niimoodi siis tegingi diili giidiga, et ma hakkan tipu poole juuksma, et ehk õnnestub mul joostes need kolm oormeest kinni püüda ja siis tempoga mäest alla hakata tulema. Tema pidi minule järele tulema, kõndides, kindlustamaks et me ikka ok oleme ja oskame alla tulla. Niimoodi ma siis alustasingi jooksmis mäe tippu, kuradi tugev tuul vastu ja mäe nõlv aina järsemaks muutudes. Pärast 15min jooksu sain poistega kokku, kuid teadsin, et üksi ma edasi ka minna ei tohi. Niimoodi jäigi mul austraalia kõrgeim tipp vallutamata, ja seda vaid 10 minuti kaugusel. . Eks pean sda siis kunagi uuesti tegema, nii lihtsalt ma seda ei jäta. Ja kõige hullem osa alles tuleb veel. Allamäge tulek. Kuni liftini oli tee ok, selline lauglev. Aga siis....oioioioiii, ja mina olin veel nii naiivne, et ei usukunud, et austraalias mäed olla võivad. Tõsiselt, see oli JÄRSK. Esimene pool tundi oli astmed, edasi, kuskil 1,5 tundi oli lihtsalt märg rohi. Ja mitte kuskilt polnud võimalik kinni haarata. Enamus grupist oli juba teel selleks ajaks kui mina, giid ja nood kolm nootmeest teekonda alustasime. J pagan võtaks, neil ikka oli kiire mäest alla tulekuga. Pärast treppide läbimist tõeline retk alles algas. Ning selleks ajaks olin ma juba nii märg, et ei suvatsenud isegi oma kaamerakoti vihma eest kaitsta. Kuna see allamäge tulek oli niivõrd raske, üritasin ma lihtsamaid mooduseid selle jaoks leida. Üks mis ka töötas....sik-saki jooksmine. See variant oli kiire ja tõhus, ei tundunud nii tappev jalgade jaoks kui otse mäest alla kõndimine. Aga väidetavalt oli selline jooksmise stiil marunaljakas, hiljem giid ja nood kolm poissi ei saanud sellest üle. Teine stiil. Üritasin vihmakeepi kasutada kelguna. Rohi oli ju märg, miks see siis ei peaks toimima. Ütleme nii, et mingil hetkel see isegi töötas, aga kuidagi natukene valus oli. . Ja noh, mis siin eriti üllatav polnud.....ega see variant ikkagi väga häsi töötada ei tahtnud. Lõpuks oli mul alles jäänud vaid keebi ribad. Aga nalja sai. Tagasi hostelisse jõudmist sõime ühe suuuure ja maitsva õhtusöögi ja seejärel võis pidu alata. Kuna olin nii märg ja külm, pidin ma igaks juhuks rohtu selle jaoks võtma. Õhtu oli hea, giid korraldas ka mõned mängud, alkoholi pruukimine oli selle sees. Kuna see mäng sisaldas tasuta jooke, olin ma eriti rõõmus sellest osa võtma. .
Järgmisel päeval vallutasime Canberra. Ja valitsuse maja. Väga huvitav oli minu jaoks. Ja kusjuures, see valitsushoone on suurim ehitis lõuna-atmosfääris! Giid oli üpris teemas sees, ehk see siis tegigi selle huvitavaks. Pärast valitsushoonet alustasime sõitu Sydney suunas. Õhtuks olime kohal, öömaja oli mul seekord kesklinna lähedal, The Base. Väga viisakas koht. Seal veetisn kaks ööd. Järgmisel päeval alustasin vara, et ikka natuken ka linna näha. Võtsin siis sihiks...no mis te arvate mille....loomulikult ooperimaja. . Pärast pikka seiklemist mööda linna.....jõudingi ma lõpuks sinna. See nägi välja umbes nii. Vaatasin kaardilt, et on jäänud veel 500 meetrit...ja siis kui keerasin tänavalt paremale...siis seal see oligi....ooperimaja. ma ei tea miks, aga mingil imelikul kombel oli see ooperimaja midagi, mida ma väga-väga näha tahtsin. Ehk selle pärast, et see on nii tähtis austraalia jaoks. Või noh, mitte tähtis, pigem nagu sümbol austraalia jaoks. Et ehk kui olen selle sümboli ära näinud, saan ütelda, et ma ikka olen Austraalias käinud. See selleks. Pärast pikka jalutuskäiku ostsin omale lõunasöögi ja lihtsalt nautisin vaadet. Pärast pausi liikusin edasi silla juurde. Silla nimi oli The Sydney Harbour Bridge. Tänapäeval on võimalik ka üle silla ronida, aga selle hinnaks on mingi 2000 krooni. Tänan, ei. Selle asemel ostisn ma pileti ühe silla tornidesse. Kui läksin piletit ostma, sain ka soodustust, sest olen pärit eestist, ja perekonnanimi tuleb taanist, ja taanlane oli ooperimaja arhidekt. . Mida kõike on võimalik saavutada viisaka väikese jutuga et kust ma pärit olen. Enne torni minekut mõtlesin, et ehk kui mainin, et perekonnanimi tuleb taanist, et ehk see annab ka allahindlust.....ja selle koha pealt oli mul õigus. .
Sellel päeval käisin ka Sydney Tower’is, 300m kõrgusel asuvas vaatetornis, 360 kraadi. Pilet oli 200 krooni, ja pettumuseks polnud vaade midagi erilist. Ainuke hea asi mis ma sealt kõrgel märkasin oli 2000. aastal peetud olümpiamängude pea-staadioni. Pärast seda sain ka pileti nn. 4d kinno. Filmiks oli austraaliat tutvustav lühifilm. Mitte midagi erilist. Ei tea, viimasel ajal on väga vähesed asjad mis mind tegelikult ka üllatada suudavad.
Järgmisel päeval oli mul siis aeg ennast natukene hellitada. Kella kümneks olin ma ennast registreerinud Park Regis’e hotelli, 9-ndal korrusel asuvasse hotellituppa. Tuba oli väga tipp-topp, kohvi ja tee ja piim oli ka olemas. Viimasel sydney päeval ei teinudki ma midagi erilist. Pärastlõunal ostsin praamipileti Manly Beach’ile, tahtsin antukene ka kurikuulsat randa näha. Jällegi, minu jaoks oli see rand nagu iga teinegi. Mis minu jaoks selle natukene eriliseks tegi oli fakt, et tagasi tulles oli kell kuskil kuue ringis, seega sain näha ooperimaja, silda, kesklinna ja kõike muud valgustatud. Ja seda jõe pealt, kaugusest. Mingil imelikul kombel ei saanud ma väga hästi magada tollel ööl, väike pettumus. Hommikul ostsin bussipileti lennujaama, tegin elus esimest korde check-in’i masinaga, maksin lida oma lisakilode eest ning alustasin sõitu Hervey Bay suunas, ümberistumisega Brisbane’is.
Kuidagimoodi õnnestus mu lennuk hilineda, seega Hervey Bay’sse saabusin ma väikese hilinemisega. Pärast bussipileti ostmist hostelisse oli kell juba nii palju, et vastuvõtt oli selleks ajaks suletud. Pärast pikka sagimist ja õigete inimeste otsimis õnnestus mul maanduda 6-le inimesele mõeldud dormis. Tuba oli ilma konditsioneerita, seega jälle...eriti hästi magada ei saanud. Hommikul alustasin vara, et osta bussipiletid Airlie Beach’ile, mda minu kallis reisiagent ei maininud. Sain ühe väikese üllatuse osaliks jälle. Ahjaaaa, te vist ei teagi, mu reisiagent tüssas mind natukene. Sydneys olles pidin üle helistama ja kinnitama, et ma tulen nendele reisidele. Ja siis sain teada, et oh imet, minu nimele pole broneeringuid tehtud. Õnneks olid siis Hervy Bays väga hea teenindus, printisid mulle õiged asjad, registreerisid mind uuesti kruiisidele jms. Andsid mulle isegi tasuta interneti aega. Üllatuseks pidin ma ise omal käel Airlie Beach’ile saama, ja bussipiletid sinna olid üpris kallid. Õnneks olid need üle-öö bussid, kokku maksin 2200krooni. Jällegist kulutused, millega ma polnud agendi juurest tulles arvestanud. Esmspäeval siis alustasin oma Fraser Island’i seiklust. Varakult ette üteldes, see oli täielik pettumus.
Hommilu tehti meile väike ülevaade, anti ettekirjutatud ajakava, näidati videot, mida teha ja mida mitte, ja siis jagati meid gruppidesse. Ja sealt sai minu halb Fraser Island’i kogemus algust. Sattusin ühte gruppi 5 parima sõbraga, 3 iirlast, 2 inglast, kõik tüdrukud, vanuses 19-25. Ahjaaa, tuli ka välja, et ma ei saa oma kotte endaga kaasa võtta, et ainult üks kott reisija kohta. See selleks. Lõpuks anti meile auto, pakkisime asjad autosse ja kiirustasime praami peale. Enne seda oli meil vaja ka natukene poodlemist teha, toit ja jook kolmeks päevaks. Oh jumal, milline peavalu see veel oli. Nad kõik olid natukene rikkamatest perekondadest, kõik olid siin lihtsalt puhkusel, vist ainult üks neist oli siin töö-ja puhkuse viisaga. Neil oli vaja maisi, ja herneid, ja mitte tavalisi kartuleid ja mitte tavalisli tomateid, kõik pidid olema beebi suuruses. Ühesõnaga, hind nende jaoks väga oluline polnud. Ja kui ma siis ütlesin, et milleks meile maisi, et see maksab üle 50 kr, siis kõik andsid mulle sellise pilgu, et kes sina õige oled. Ja siis kui mina küsisin, et kas on ok, kui me ostame apelsini igale, siis olid sellised kommentaarid, et noh, apelsin on ok, aga meisi ei või osta. Ja vot niimoodi kõik kolm päeva, iga asi ida mina soovitasin või tahtsin ei sobinud. Ja nad olid väga ebaviisakad. Nt viimasel päeval küsisid nad, et kas ma tahan ka sõita, mina muidugi tahtsin, natukene kogemusi oli ju Roper Bar’ist, kus pidin mudateedel sõitma. Ja siis oma sõidu ajal kuulsin, kuidas neile ei meeldi see viis, kuidas ma sõidan, et omg, mul hakkab nii paha. Ja mis on irooniline selle juures, et kui nemad sõitsid, polnud see mitte kuidagi parem. Me kõik sõitsime liiva peal, erilist vahet pole, kes sõidab, sama künklik on see igal juhul.
Nii, ja mis selle kogemuse veel vastikuks tegi....kõigil kolmel päeval sadas vihma. Esimesel päeval oli mõned tunnid ilma vihmata, ja viimasel päeval samuti, aga üldiselt oli kõva tuul ja palju vihma. Esimesel ööl said kõik meie asjad nii märjaks, et teisel ööl otsustasime autos magada. Autod, kus olid meie prügikotid( sest nad ei suutnud leida kohta, kuhu prügi panna), märjad ja livased riided, ja mis kõige hullem, telgid, mille peale arvatavasti üks dingodest pissinud oli. Kõik haises nagu kusi, ja ma ei liialda. Ning....aknaid me lahti ka teha ei saanud, muidu oleksid sääsed ja muud putukad sisse tulnud. Esimesel ööl jagasime telgiplatis ühe meie teise autoga. Kokku oli ühel ajal väljas neli autot, ja loomulikult sain mina kõige hullema grupi. Sel ööl oli niiiiiii palju dingosid meie ümber. Ja nas olid nii lähedal ka....niiet iga kord kui keegi meist dingot nägi, hakkasime me kõik karjuma, et neid eemale peletada. Ja loodusesse vetsu kasutama minna ka ei saanud, vähemalt mitte üksinda. Mis ind veel natukene häiris oli see, et minul oli ainukesena korralik taskulapm kaasas. Ja kogu aeg tahtsid nad seda kasutada, ükskõiks siis milleks. Ja enamuse ajast polnud mul võimalik seda kasutada. Esimene öö oli jah, kuidagi künklik. Ja mina veel arvasin, et liiva peal magamine on mugav. .
Teisel päeval siis enamuse ajast sõitsime, et näha seda laeva-vrakki, india päid ja shampooni lahte. Esimesd kaks nägi läbi auto akna, ilma välja minemata, sest väljas sadas nii palju vihma. Viimase juurde me ei läinud, kartsime, et jõuame laagriplatis liiga hilja. Ahjaa, meil olid ette kirjutatud kellaajad, millal me sõita tohtisime, madala mõõnu ajal. Kuidagimoodi õnnestus teisel päeval ka korralik duss saada, ja siis likusime edasi oma öömaja suunas. Ja jälle, kõik asjad võtsid neil hullult palju aega, ja selleks ajaks kui õhtusöök söödud, oli väljas juba väga pime. Niimoodi siis üritasimegi reegleid rikkudes esimese laagriplatsini jõuda. Üpris närvesööv oli, aga õnneks maabusime õnneliklut õiges kohas. Seal oli veel 4 autot, kõik bäkkerid. Õhtu oli üpris ok, sest sain suhelda teistega, laulsime mõned laulud, trotsisime vihma, ja jõime goon’i. Viimasel päeval alustasime sõitu tagasi Hervey bay’sse. Enne praami peale mineist tegime ka peatuse Lake MacKenzie juures. Ilus-ilus koht, õnneks saime ka pool tundi vahelduva pilvisusega ilma. Vaikselt tagasi maismaa poole liikudes tellisime omale ka õhtusöögi, pitsa. Kella üheksa ajal läksin ma bussi peale. Ja oh imet, arvake, kes veel sama bussi pele läksid. Jah, just, minu ued parimad sõbrad. Selleks ajaks olid nad teadlikud minu arvamusest nende suhtes. Ning nende üks peamisi küsimusi oli, et kas sa tead oma paadi nime, millega sa Whitsunday peale lähed....umbes nii, et jumala eest sama paadi peale ei satuks. Õnneks bussi peal olles ma neid pm ei näinud, sain omale ka hea istekoha. Eriti magada ei saanud, olin üpris elevil oma purjetamise tripi pärast. Hommikul kuskil 10 ajal olin Airlie Beach’il, registreerisin ennast reisiagendi juures kruiisi peale, ostsin omale päikeseprillid ja mütsi ning olin valmis oma seikluseks. Kella kaheks liikusin ma sadamasse, seal tehti meile väike ülevaade, anti kätte ülikonnad ujumiseks, snorgeldamiseks ja sukeldumiseks ning asusimegi teele. Grupis oli meid seekord 25, rahvas inglismaalt, kanadast, hollandist, rootsist, austriast, .... laeva nimeks oli Condor, väga super. Kapteniks oli üks mega hea huumorisoonega 40ndates elunäinud mees, teised liikemd olid...ee..2 kohalikku, mehed, ja üks tüdruk, inglismaalt, töö-japuhkuseviisaga siin maal. Tema oli siis pm kokk sellel purjekal. Seltskond laeval oli suhteliselt noor ja tore ja rõõmus, hea vaheldus Fraser Island’i järel. Söögid purjekal olid super head. Nt enne õhtusööki oli meil isegi väike starter, ja nt pärast esimest snorgeldamist oli meile valmis seatud kohvi ja tee laud koos küpsiste ja koogiga. Söök oli ikka supper hea, polnud mitte midagi ise vaja osta, v.a. alkohol, mille peale mina raha kulutada ei tahtnud.
Niisiis, esimesel päeval purjetasime natukene, tehti väike ülevaade järgmistest päevadest. Tegin ka oma esimese snorgeldamise kogemuse Suure Koralli peal. Väga viis oli. Kõigil olid ülikonnad, varustus oli purjeka pealt. Loomulikult maksmie selle laenutamiseks ka lisa, aga oli seda väärt. Vaikselt liikusime oma esimesse ööbimiskohta, ühte lahte, kus lained väga tugevad polnud. Sel ööl otsustasin ma teki peal magada. Üpris külm oli, ainult lina oli meile antud, aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Teise öö proovisin magada kus kõik teisedki....aga teate mis, purjeka peal magades peate arvestama väga väikes ruumiga. Ja pm pidime oma kottide peal magama, polnud kohta, kuhu neid panna. Hommikud algasid vara, kuskil kuue ringis.
Teisel päeval purjetasime ühe Whitsunday saare peale, nime kontrollin jällegi hiljem üle. Seal oli meil pea 2 tundi aega rannas vedelemisks. Kahjuks, mis hakkab juba traditsioonina tunduma, oli tuulina ja vihmane, lihtsalt keerasin ennast rätiku sisse ja magasin seal natukene. Mis veel, sel ajal kui ranna lookout’ides pilte tegin, nägin ja oma parimad sõpru. Arvake, kas keegi ka tere ütles. Nad üritasid mind iga hinna eest ignoreerida. Ja mul polnud selle vastu midagi. Pärsat randa läksime tagasi purjeka peale, sõima korraliku lõunasöögi ja purjetasime uude kohta, et natukene veel snorgeldamist teha. See koht oli parem kui esimene, ilm oli ka natukene parem. Nendel päevadel polnud ilm just kõige halvem, selline pilvealune, natukene vihma. Mitte midagi hullu, arvan et oli isegi natukene hea, et kogu aeg päikest ei paistnud, muidu oleksin ikka väga ära põluenud. Pärast snorgeldamist oli jälle tee ja kohvi ja küpsiste aeg, ja vaikselt liikusime oma teise öö ööbimiskohta. Sel ööl istus peaaegu kogu seltskond tekil, mängisime joomismänge, laulsime kitarri saatel, laulsime võidu kõrval asuvate purjekatega ja lihtsalt nautisime hetke.
Kohtusin ka ühe väga toreda türdukuga Austrast. Töötas Uus-Meremaal lapsehoidjana 7 kuud, nüüd teel koju. Purjeka peale tulles ostis ta 4 liitrit goon’i ja nagu ta väitis, polnud ta võimeline seda kõike ise ära jooma, seega sain ma tasuta alkoholi. Ja noh, 4l goon’i pole ka väga kallis, vaid 100 krooni. Kusjuures, see on siin maal müügiks pm päkkerite jaoks. Odav ja niidab jalust.
Kolmandal päeval....kas olete valmis....ostisn ma omale sukeldumise õppetunni. Mina ja veel kolm norralast minu purjeka pealt ja siis kaks hollandlast naaberpurjeka pealt. Mina sain minna esimese grupig. Omg, te ei kujuta ette, kui äge see oli. Paadi peal täitsime mõned paberid, et olen omal vabal tahtel siin ja et kõik mis minuga juhutb, on minu enda vastutusel . Alustasime kolme oskusega.
1. Kuidas leida üles oma hapniku toru juhul kui selle kaotama peaksime.
2. Kuidas hapniku toru veest tühjendada, ise sügaval vee all olles.
3. Kuidas oma maski veest tühjendada. Või kuidas sealsest udust lahti saada, ise vee all olles.
Samuti näidati meile põhilised käeviiped, õpetati kuidas hingata, kuidas kõrvad lahti saada jms. Mis vee oluline oli, et tohtinud kingai hinge kinni hoida. Ning seejärel....panime ennast valmis, tegime esimesed oskuse proovid madalas vees....ja siis võiski pidu alata. Ma päris täpselt ei tea kui kaua ma vee all olin, sest seal oli nii äge ja ma kaotasin ajataju, aga kuskil 20 minuti kanti jäi. Sügavuseks, milleni me läksime oli 7,75m. Ei noh, hullult lahe oli ikka. Alguses ikka kahtlesin, et kas om mõtet seda teha, maksis 650 krooni....ege no ei, oli oma hinda väärt, ja rohkemgi veel. Ainuke asi mida makahetsen on see, et mul polnud oma kaamerat kaasas. Oleksn võinud osta omale 300 kroonise allveekaamera, aga ma ei tea, ei tahtnud kuidagi. Ja noh, eks te ole vast näinud neid dok.filme. olen nüüd üle kontrollinud, kõik ongi selline nagu filmis paistab. Peale meeletult suurte kalade ja kõigi oioioi kui ilusate asjade nägemist lummas mind üks asi rohkem kui teised. Svammi moodi paistev korall, mis liigub vabalt veega kaasa. Ja siis kui päike paistab, siis see nagu muudaks värvi, ja oleks nagu kristall. Imeilus. Lihtsalt võrratu! Ja mul õnnestus ka raid näha. Lahe oli. . Ja üks kala....see oli nagu....üle poole minu pikkusest! Tagasi purjeka peal hakkasime vaikselt tagasi sadama poole liikuma. Tuul oli väga kõva. Purjekas oli ikka väga...viltu...kõik istusime ühe otsa peal, teine teki osa oli osaliselt vee all. No ma ei või, super vinge oli!
Tagasi Airlie Beach’il olles sõn ma Melanie’ga(austriast) koos lõunat, lesisime natukene rannas ja enne kella kuute läksin ma uuesti bussi peale. Hervey Bays olin ma hommikul kella kuueks, ootasi natukene bussijaamas oma bäkkeri bussi ja siis kuskil seitsmeks olina ma hosteli, oma toas, ja magamas. Arvestades seda, kui mitu ööd ma olin väga kesiselt maganud, magasin ma väga hästi. Selleks ajaks kui ma üles ärkasin, oli kell kuskil kolme ringis. Panin oma pesu pesema, käisin poes õhtusööki ostmas. Hiljem vaatasin veel natukene oma Gilmore’i tüdrukuid ja nüüd siis ootan oma lendu, õhtul kell kuus. Brisbane’is peaksin olema kella seitsme ajal. Olen broneerinud kaks ööd hostelis.
Nüüd on mul ära nähtud suurem osa austraaliast, vähemalt seda ma arvan. Brisbane’is maandudes pean kohe-kohe omale tööd otsima hakkama, sest finantsiline olukord on nüüd juba väga kehva. Suuresti tänu minu vastikule reisiagendile, kes ei teavitanud mind kõikidest lisakulutustest, olen ma oma eelarvest kuskil 5000 krooni võrra maas. See tähendab, et eelarve on nüüd väga kriitiline. Väga kriitiline. Hetkel natukene juba stressangi selle pärast, et kas ikka leian tööd või mitte. Eks näis, loodan parimat.
Kolm kuud veel jäänud, ja siis tagasi juba eestimaa pinnal, kas pole mitte tore, see ju nii varsti. Helistasin mõned nädald tagasi ka isale, teavitasin teda, et mis teen ja mida plaanin. Kui ta kuulis, et ma tulen koju alles juuli kuus, andis ta natukene lootust, et ehk tuleb ta enne seda kuupäeva austraalisse, saame koos tagasi eestisse lennata.
Mul on üks uudis veel. Olen siin üritanud selgusele jõuda, et mida õppida ja ma arvan, et olen natukene selgusele jõudnud. Tallinna Ülikool inglise keel ja kultuur. Lävendi põhjal olen ma sees, lihtalt pean SAIS’is ennast registreerima, kord kui see aeg kätte jõuab. Arvatavasti proovin lihtsalt igaks juhuks ka tü-sse, aga oma tulemustega on üpris raske sisse saada mõnda erialasse, mis mulle meeldib. Samuti olen mõtelnud ka ttü-d proovida, nii agaks juhuks. Ttü-ga on aga selline lugu, et lävend on 22,5, tulemuste põhjal on minu tulemus 22,4. Eks vaatab, inglise keel oleks ok. Ja siis, plaan on ka selline veel, et teen ühe aasta korraga, ja kui mingil põhjusel ei peaks mulle see eriala istuma, on mul küllalt aega inglismaa ülikoolide jaoks registreerimiseks. Ja kui mitte kuidagi asjad ei jookse, proovin tulla austraaliasse veel teiseks aastaks, ehk siis proovin antukene infot raamatu jaoks koguda. Eks paistab, võtan asju aeglaselt ja ettevaatlikult. Seni, kuini naudin, mida teen, on kõik ok.
Vot, see sissekanne on vist küll maailma pikeim....aga loodan, et piisavalt ülevaatlik. Saadan teile suured kallid ja tervitused, vaid kolm kuud jäänud veel.
Xoxox!!!
Sunday, April 18, 2010
Saturday, April 3, 2010
03.04.2010
G’day, mate. How r u?
Juheee-trilalaaa, olen nüüd Melboure’is. Pärast oioioi kui mitmeid tuhandeid kilomeetreid. . Et siis ikka algusest peale.
Express Bus Alice-Adelaide. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni, ööbimine Cooper Pedy’is, linnas, kus elanikud elavad maa all. Suur pettumus oli kohe alguses kui sain teada, et selle nn bussi peal olen mina, karin ja siis veel kaks tüdrukut, üks kanadast, teine hong Kongist. Btw, kuidas kutsutakse inimesi, kes on Hong Kongist pärit????:O
See tripp oli kuidagi kuiv, ainult sõitmine, aga noh, mida siin imestada, läbisime peaaegu 1600 km kahe päevaga. Ja see tüüp kes meid sõidutas, pidas kinni igast kiirudse piirangust. Sõit oli, nagu ma ütlesin, kuiv. Maastik muutus küll, aga sellist kõrbe nagu ma ette kujutasin ma ikkagist ei näinud. Eks see ole minu rumalus, kui eeldasin et kui on kõrb, et see siis näeb välja ka nagu sahara vms. Austraalia kõrbes on ikka elu, ja väikesed põõsa tuustakud, ja tuul, natukene tolmu, ja mitte eriti tapvalt kuum, ja kogu liiv on puna-punane. Ja seda suure raua sisalduse pärast. Pärast pikka sõitu ja mitmeid mõtetuid peatusi jõusdsime Cooper Pedy’sse. Seal oli meile korraldatud kaevanduse ekskursioon. Ja kaevandati siin siis opaali. (ma loodan, et see on õige sõna selle jaoks, inglise keeles on see igatahes opal..). pärast kaevandust ei suutnud ma kusatusele vast panna ja pidin kohe raha raiskama hakkama. Nüüd on mul midagi vanaemale ja tuulile olema. Mulle hirmsasi meeldiva.
Vaikselt hakkasime järgisel päeval edasi adelaide’i poole liikuma. Kuidagimoodi õnnestus meil katikine kumm saada, seega kohale jõudsime mite tunnise hilinemisega. Õnneks korjas tom mind kesklinnast üles. Ahjaa, enne kui unustan. Adelaide’is oli mingi kusnti asjnadus käimas, kus prozektoritega valgustati majasid, ja siis need majad olid nagu üle värvitud, kõik nii täpne ja selga ja puhas ja loomulik. Ja iga viie minuti tagant muutis maja ka värvi. Kahjuks ei saanud ma sellest pilti teha, esimesel ööl lihtsalt sõitsime neist mööda, ja teistel hilisõhtutel polnud sellist aega ega võimalust. Elasime linnast ikka väga kaugel. Nt bussiga linna sõitmine võttis kuskil 1.20h aega. Aga iseenesest on adelaide’i võrrratuuu! Mulle kohe niii väga meeldis see linn. Meenutas natukene L.A-d. Väikesed mäed mägede järel, ookean, liivarannad, ilusad ja sõbralikud inimesed. Ega mul eriti ei õnnestunud aega whitney’i või tom’iga veeta, Whit oli ülikoolis, tom valmistus pulmadeks, mis sel nädalavahetus olid. Esimesel päeval tsillisin ma Kriniga linna peal, tema pidi järgmisel päeval Melbourne’i liikuma. Ülejäänud päevadel olin ma enamasti üksinda ning tegin meeletult ja mõtetult palju shoppamist. Ilm seal oli minu jaoks juba natukene liiga karge, õhtuti ei tahtnud üldse väljas istuda.
Imelik oli see, et Whitney elab tom’i ema ja vennaga ühes majas, ja kui ma küsisin, et kui kauaks ma jääma pea, siis vastus oli et nii kaua kui ise tahad. Ja küsisin ka, et kas ma peaks mingit reinti või üüri maksma, nemad selle peale, et ära muretese, otseloomulikult mitte. Ja niimoodi ma siis lükkasingi oma minekut reisiagendi juurde edasi, sest tahtsin natukene mugavust nautida, linna peal ringi käia ja lõpuks ometi oma kohver lahti pakkida. Ja siis laupäeval läksid tom ja whit pulma, pühapäeva hommikul pidid nad sinna bbq-le minema, seega olin ma jälle üksinda. Pühapäeva hommikul kutsus Liz(tom’i ema) mind firma hommikusöögile parki. Ja sealt tagasi tulles ütles ta mulle midagi sellist, et ta olevat whitney’le ütelnud, et ma võin jääda reedeni, ja nüüd on juba pühapäev. Mul oli...selline tunne, et hakkaks kohe karjuma ja sõidaks tagasi koju, mul on kõrini juba sellest, et ma selliste inimestega alati kokku saan...ja siis esmaspäeva varahommikul eismese bussiga kimasin ma linna, ütlesin whitney’le, et ahh, teen varajase hommiku. Esimese asjana läksin agendi juurde. Lõpuks kui ma hea koha leidsin, oli kell kuskil 11, ja selleks ajaks kui ma olin omale plaani valmis seadnud ja maksnud, oli kell juba viis. Hommikul ostisn ma omale ka pileti koju ära. Viimasel ajal on mul küll selline tunne olnud, et milleks mul seda austraalia jama vaja, alati satun kokku selliste ebameeldivate inimestega. Ja kõik on siin maal nii kallis. Pileti ostsin ma kuni londonini, eks kungai, kui jälle töötan, ostan omale ka otsa londonist koju. Esmaspäeva tagasi nende majja minnes teavitasin ma kõiki, et lahkun kolmapäeva varahommikul, whitney’i oli et, oih, ma polegi sulle midagi näidata saanud jms. Aga mina ei oleks suutnud seal kauem enam olla. Ahjaa, ja siis kolmapäeva hommikul oli mul vaja linna saada, takso oleks maksnud kuskil 300 krooni, aga minul kui vaesel rändajal on seda natukene liiga palju. Ja siis hakkasin uurima, et oleks võiamlik, et keegi mind hommikul ära viskaks. Pärast suurt moosdimist Whitney poolt ütles tom ikkagist ei. Siis oli küll minu karikas täis, ei või nii paljugi minu jaoks teha. Whitney tõi põhjuseks selle, et ta ei tea kuhu minna, ja ta ei taha ka hiljaks jääda. Arvan, et lõpuks tundis ta natukene kahju minu pärast, ja oli siiski mind nõus hommikul ära viima. Ma ei tea, mina endiselt aevan, et nii palju võinuks nad ikkagi minu jaoks teha, et ilma suurema probleemita mind hommiklul ära viia. Kõikidel nendel päevadel olin ma üksinda, ei palunud neilt midagi. Ühesõnaga, olin neis natukene pettunud.
Aga jahhh, kolmapäeva varahommikul alustasin sõitu Melbourn’i suunas, mööda Great Ocean Road’i. Väikeses minibussis oli meid kokku 15, järgmisel päeval pidi lisanduma veel 8. Giidi nimi oli jen, selline vanem naisterahvas, pisikene. Ausalt ma ei mäleta enam selle koha nime, aga vallutasime veel ühe mägede aheliku. Üpris raske turnimine oli, suht järksk. Esimene kolmandik oli selline kivine, teine kolmandik oli rohkem selline sile kivi ja läbi pragude ronimine. Viimane kolmandik oli nagu vana vulkani peal ronimine, natukene lihtsam. Vaade oli ilus, aga arvan, et olen viimasel ajal liiga palju mädesi vallutanud, et nüüdseks igaühest vaimustus ei teki. Enne öömaja juurde minemist käisime ka mingei-koske-mille-nime-ma-jälle-ei-mäleta-vaatamas. Ilus oli, aga sellest hetkest alates vihkan ma treppe. Neid astmeid oli ikka niiiiiiii palju, ja selliste imelike suurustega.
Vaikselt hakkaski esimene päev lõpu poole liikuma ja nagu traditsiooniks on saanud, oli meil öömaja leidmisega raskusi. Kuidagimoodi oli jälle mitu firma bussi väljas, ja öömajad olid kõik täis. Õnneks aitas meid hädast välja üks lähedal asuv puhkekeskus, pakkudes meile 12 inimesele mõeldud dorme. Parem kui mitte midagi. Õhtusöök oli selle tõttu natukene hiljem, kuskil 9 ringis. Õhtusöögiks makaronid tomati kastmega. Mitte just väga isuäratav. Selle õhtusöögi ajal sain natukene lähemalt tuttavaks ühe kanadast pärit Alvaroga. Vähemalt ma arvan, et see oli ta nimi. Üks tema vanematest on hispaanlane, selle pärast ka selline nimi, aga no ausalt, ma ei suuda mitte kuidagi inimeste nimesid mäletada. Jällegis üks huvitav inimene. Järgmisel hommikul alustasime varakult, jälle. Kella kuuest hommikusöök, seitsmest uuesti bussi. Esimeseks ülesandeks oli vallutada veel üks ahelik. Seda kutsutakse The Grampians. Ehk siis väike versioon Suurest Kanjonist Ameerikas. Ja see tõesti oli ilus. Retks sinna ja tagasi võttsi oma kolm tundi, aga oli seda väärt. Alustasime varahommikul, mis tähendas seda, et temp oli väga madalal. Alles pärast 10min retke hakkas natukene soojem. Ohhh, see vaade sealt mäe tipust....ilus-ilus-ilus! Ma ei tea, kunagi kui ma rikkaks saan, tahan ma emma ka siia tuua. Siinne loodus oleks just täpselt tema maitse järgi, sellised ronimised ja vallutamisd ja ekstreemsused. Õhtupooliku veetsime 12 Apostli juures. Enne päikeseloojangut oli võimalus ka helikopteri lend saada. 6 min=700 krooni. Mina ütlesin tänan ei. Minul on eelnevalt palju parem kogemus olemas, ja palju pikem. Tegin natukene ka matemaatikat. Roper baris saadud sõidu eet oleksin ma sellise hinnaklassi järgi maksnud 15 000 krooni. Wow, eks!?
Selle öö veetsime ookeani äärses linnakeses, ja toas olid väga ilusad. Üks tähelepanek sellest kohast. Vetsu süsteem. Peale vee laskmist oli poti kohal nagu kraanikauss, mis automaatselt tööle hakkas. Ja niimoodi said sa oma käsi pesta, ja samal ajal järgmist paagitäit täita. Minu meelest hullult geniaalne!
Viimane päev oli mõeldud eelkõige Suure Ookeanitee läbimiseks. Ahjaa, käisime hommikul ka vihmametsas. Cape Otway national Park. See polnud selline vihmamets nagu pildi pealt näinud, sest see ei asunud troopilises kliimas. See vihmamets oli vihmamets ainuüksi temperatuuri pärast. Ja selle pärast ka et asus mäeaheliku põhjas. Mis mulle metsas meeldis oli see, et see rada oli rajatud kuskil 30m kõrgusele maapinnast. Kahju oli natukene sellest, et hommikul sadas vihma, aga no mida ikka vihmametsast oodata oli.
Ja siis ookeanitee. Pm tegime iga tunni tagant peatuse, et pilte teha. Ja tõesti, see tripp oli kokkuvõttes oma hinda väärt. See ookeanitee koosneb kahes osast. Esimene osa oli see mida me apostlite juures nägime. Maastik iseenesest lame, aga ranniku ääres järsud kaljud. Teine osa, mille läbisime kolmandal päeval, oli täpselt mägede ja ookeani vahel. Sellised järske kaljusid polnud, olid pikad liivarannad ja hingematvalt ilusad vaated. Natukene kahju oli selle pärast, et ilm oli kehva ja jahe, oli kogeaeg selline tunne, et tahaks tuppa ja kohvi ja magada. Ja enne kui ma märkasingi, olime me Melbourne’is. Ja minule nii omane seikus jällegi....Jen loetles ette peatused, et kus ta meid maha laseb. Ja seal ta ütles ka et Nomads. Minul kohe et oh, hea, saan kohe oma kohta. Enne linna tulemist ja selle suurust nähes tundsin ma seda, kui kadunud ma selles loinnas saan olema. Kõik on suur ja suur ja suur ja lai ja hirmus keeruline. Nii, läksin siis vastuvõttu, mõned inimesed bussi pealt tulid ka sinna, mina loomulikult esimene. Ja siis too tüüp ptleb, et oh ei, see pole see Nomads, et ma pean teise kohta minema. Ei noh, aitäh. ma ikka kohe oskan. Kottidega oleks see teise kohta minemine võtnud kuskil 30min, seega otsustasin kutsuda takso. Esimene Nomads oli hullult sheff, selline ilus ja moderne, muusika ja oma baar. Ja kõik nägi üldse sellien uus välja. Ja siis...saabusn ma sellesse teise Nomads’isse, all nations, nagu nad seda kutsuvad. Ja omg, täielik vastand. Esiteks, vastuvõtt oli teisel korrusel, ja te ei kujuta ette kui raske on kohvriga treppe vallutada, eriti veel siis, kui kohver kalub 24kg. Vastuvõtust sain teada, et ma olen viimasel korrusel, ehk siis neljandal, ifte siin polud. Tuppa jõudmine võttis oma hea 15min. Toas on 8 kohta. Õnneks sain viimase alumise voodi endale. Aga no see koht on urgas mis urgas. Konditsioneeri pole, üks duss on katki, ühest tuleb ainult kuuma vett, kolmandal pole survet. Neljas ja viies on ühises ruumis, ma ei tea, ehk meestele mõeldud. Viimases hädas kasutasingi siis seda vist meeste dussi. Ja mis mind kõige rohkem ärritas.....siinsed uksed käivad lahti kaardiga, et vibutad kaarti ja uks avaneb...aga no näete, see süsteem ei taha kuidagi töötada, eile vetsust agasi tulles...no ausalt, uks ei avanenud. Õneks oli keegi toas, kes ukse avas. Täna, üritasin oma 10 minutit erinevaid stiile, et äkki hakkab kaart tööle, aga ei. Siis läksin vastusõttu, et las re-activate kaarti. Olgu. Tundu, et nüüd siis töötab, aga oh ei. Proovisin veel oma 15 minutit, et tahtnud ka erilise jobu muljet jätta. Ja kui mitte kuidagi ei õnnestunud, läkisn uuesti alla, ja siis lõpuks andisd nad mulle uue kaarid, ja tundub et siiani see töötab, minu õnneks.
Nüüd siis olen ma melbourne’is. Kuni teisipäeva hommikuni, siis alustan uuesti sõitu, seekord Sydney suunas. Ja jälle kolm päeva. Eks näis kuidas see reis läheb. Mingil imelikul viisil pole ma üldse sellises tujus, et inimestega suhelda. Ja elu siinpool O-i on ka kuidagi imelik. Kõik on sellised ilusad, pikad, peenikesed, stiilsed, ja hästi võltsid. Võltsid. Ja kõik bäkkerid on sellised...õhhh...mina-olen-siin-ja tahan-pidutsed-ja-mind-ei-huvita-mida-keegi-teine-minut-arvab. Ja siis on hästi palju ka sellist suhtumist et-mina-olen-maailma-naba-ja-mina-reisni-ja-olen-teinud-seda-ja-toda-ja-kolmandat-ja-üldse-olne-nii-äge. Ma ei tea, see pole minu jaoks see bäkkeri elustiil.
Ja näiteks täna öösel, kell 3:15 sadasid sisse 5 purjus iirlast, ja hakkasid oma voodikohti otsima. Mingil moel oli meil vaid 2 vaba kohta. Ja siis niimoodi lällasid nad edasi mingi kella 4:30-ni. Ja siis uuesti hommikul. Pidid kuhugi rongi peale jõudma. Paganama purjus lärmakad inimesed. Õnneks olin ma endale eesmärgi võtnud, et tänase päeva ma vaid magan, et ennast välja puhata nendest varajatest hommikutest. Seega see öine äratus ei seganud minu plaane ja pikka und eriti. Nii, täna polegi ma eriti midagi teinud, magasin minut-mitu-mitu tundi, tegin lõuna ajal ka uinaku. Nii hea oli. Ja siis käisin poes, sotsin natukene süüa ja lähen varsti jälle magama.
Või natukene küll negatiivne tunduda, aga ikkagist on hea ringi reisida. Iga kogemus annab midagi juurde, iga inimene kellega kohtun õpetab mulle midagi uut. Iga uus koht mille vallutan, annab aimu sellest kui väikesed me tegelikult oleme. Ja üldse, iga päevaga ennast natukene paremini tundma õppida pole ka paha. Mis mind selle halva linnaelu ja imelike bäkkerite kõrval veel natukene häirib on see, et kojutulekuni on mul veel natukene liiga palju aega, tahaks et see oleks natukene lühem, see ooteaeg. Lennuk on londonis 19. Juulil.
Nüüd siis teate, mis toimunud on. Annan natukene ka teada mis toimuma hakkab. Teisipäeva varahommikul alustan sõitu Sydney suunas. Kolmepäevane reis jälle, sama firmaga. Sydneys olen kolm ööd, milles ühe otsustasin veeta natukene peenemas kohas. Natukene hellitada ennast king-size voodis ja basseinis ilma bäkkeritega ja oma enda vetsuga!!! Sydneyst edasi läheb lennuk Harvey Bay’sse, seal olen ühe öö, sealt edasi 6 ööd ja seitse päeva reis Frazer islandi ja Whitsunday peal. Frazer pidi imeilus koht olema, eks paistab. Ainuke asi mida ma natukene kordan on see, et selle saare peal reisime ise ringi, autodega, rendiautodega. Ja peab olema vähemalt 21 et ise sõita. Loodan sügavalt, et leian kellegi, kellega oleks lõbus ja hea autot jagada. Sinna paketi alla läheb ka kaks päeva purjetamist. Söök paadi peal on sisse arvestatud, aga kõik muu peame ise maksma. Ja siis on veel mingid imelikud maksud mida lisaks peab maksma. Pargi tasud, auto bond, magamiskott, sukeldumine jms. Ma ei tea, lihtsalt loodan, et see uus summa mingi eriti tappev pole....sest ega mul rahaga ka enam eriti hea suhe pole. Ikkagis ostsin ju pileti koju ja broneerisin nii mitu asja. Ja noh, pean tunnistama, et pole ka shoppamise pealt kokku hoidnud. Arvan, et varsti pean mingi paki koju saatma, sest asjad ei mahu kotti, ja midagi ära ka visata ei taha, mida ehk kodus veel kasutaksin. Niigi Whitney juurest tulles tegin puhastuse kotis, mille hulgas viskasin mõned hilbud ära. Ja mis veel, arvan, et pean omale uue kohvri ostma. Selle kohvri lukud ennavad alla. Ja siis õmblused lukkude kõrval. Ja üldse, vära räämas ja vana ja kesine näeb see kohver välja.
Vot, teate nüüd vist küll kõigest. Hoian oma pöidlad pihus (võis siis sõrmed ristis) et need broneeritud reisd oleksid oma hinda väärt ja inimesed nendel reisidel oleksd toredad. Loodan ka seda, et rahaga ilusti välja tulen. Ja et kui Brisbane’is 20.ndal maandun, et siis varsti ka töö leiaksin.
Kallid olete, tahaks teid juba näha. Ja eesti keelt rääkida!
xxxxxxx
G’day, mate. How r u?
Juheee-trilalaaa, olen nüüd Melboure’is. Pärast oioioi kui mitmeid tuhandeid kilomeetreid. . Et siis ikka algusest peale.
Express Bus Alice-Adelaide. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni, ööbimine Cooper Pedy’is, linnas, kus elanikud elavad maa all. Suur pettumus oli kohe alguses kui sain teada, et selle nn bussi peal olen mina, karin ja siis veel kaks tüdrukut, üks kanadast, teine hong Kongist. Btw, kuidas kutsutakse inimesi, kes on Hong Kongist pärit????:O
See tripp oli kuidagi kuiv, ainult sõitmine, aga noh, mida siin imestada, läbisime peaaegu 1600 km kahe päevaga. Ja see tüüp kes meid sõidutas, pidas kinni igast kiirudse piirangust. Sõit oli, nagu ma ütlesin, kuiv. Maastik muutus küll, aga sellist kõrbe nagu ma ette kujutasin ma ikkagist ei näinud. Eks see ole minu rumalus, kui eeldasin et kui on kõrb, et see siis näeb välja ka nagu sahara vms. Austraalia kõrbes on ikka elu, ja väikesed põõsa tuustakud, ja tuul, natukene tolmu, ja mitte eriti tapvalt kuum, ja kogu liiv on puna-punane. Ja seda suure raua sisalduse pärast. Pärast pikka sõitu ja mitmeid mõtetuid peatusi jõusdsime Cooper Pedy’sse. Seal oli meile korraldatud kaevanduse ekskursioon. Ja kaevandati siin siis opaali. (ma loodan, et see on õige sõna selle jaoks, inglise keeles on see igatahes opal..). pärast kaevandust ei suutnud ma kusatusele vast panna ja pidin kohe raha raiskama hakkama. Nüüd on mul midagi vanaemale ja tuulile olema. Mulle hirmsasi meeldiva.
Vaikselt hakkasime järgisel päeval edasi adelaide’i poole liikuma. Kuidagimoodi õnnestus meil katikine kumm saada, seega kohale jõudsime mite tunnise hilinemisega. Õnneks korjas tom mind kesklinnast üles. Ahjaa, enne kui unustan. Adelaide’is oli mingi kusnti asjnadus käimas, kus prozektoritega valgustati majasid, ja siis need majad olid nagu üle värvitud, kõik nii täpne ja selga ja puhas ja loomulik. Ja iga viie minuti tagant muutis maja ka värvi. Kahjuks ei saanud ma sellest pilti teha, esimesel ööl lihtsalt sõitsime neist mööda, ja teistel hilisõhtutel polnud sellist aega ega võimalust. Elasime linnast ikka väga kaugel. Nt bussiga linna sõitmine võttis kuskil 1.20h aega. Aga iseenesest on adelaide’i võrrratuuu! Mulle kohe niii väga meeldis see linn. Meenutas natukene L.A-d. Väikesed mäed mägede järel, ookean, liivarannad, ilusad ja sõbralikud inimesed. Ega mul eriti ei õnnestunud aega whitney’i või tom’iga veeta, Whit oli ülikoolis, tom valmistus pulmadeks, mis sel nädalavahetus olid. Esimesel päeval tsillisin ma Kriniga linna peal, tema pidi järgmisel päeval Melbourne’i liikuma. Ülejäänud päevadel olin ma enamasti üksinda ning tegin meeletult ja mõtetult palju shoppamist. Ilm seal oli minu jaoks juba natukene liiga karge, õhtuti ei tahtnud üldse väljas istuda.
Imelik oli see, et Whitney elab tom’i ema ja vennaga ühes majas, ja kui ma küsisin, et kui kauaks ma jääma pea, siis vastus oli et nii kaua kui ise tahad. Ja küsisin ka, et kas ma peaks mingit reinti või üüri maksma, nemad selle peale, et ära muretese, otseloomulikult mitte. Ja niimoodi ma siis lükkasingi oma minekut reisiagendi juurde edasi, sest tahtsin natukene mugavust nautida, linna peal ringi käia ja lõpuks ometi oma kohver lahti pakkida. Ja siis laupäeval läksid tom ja whit pulma, pühapäeva hommikul pidid nad sinna bbq-le minema, seega olin ma jälle üksinda. Pühapäeva hommikul kutsus Liz(tom’i ema) mind firma hommikusöögile parki. Ja sealt tagasi tulles ütles ta mulle midagi sellist, et ta olevat whitney’le ütelnud, et ma võin jääda reedeni, ja nüüd on juba pühapäev. Mul oli...selline tunne, et hakkaks kohe karjuma ja sõidaks tagasi koju, mul on kõrini juba sellest, et ma selliste inimestega alati kokku saan...ja siis esmaspäeva varahommikul eismese bussiga kimasin ma linna, ütlesin whitney’le, et ahh, teen varajase hommiku. Esimese asjana läksin agendi juurde. Lõpuks kui ma hea koha leidsin, oli kell kuskil 11, ja selleks ajaks kui ma olin omale plaani valmis seadnud ja maksnud, oli kell juba viis. Hommikul ostisn ma omale ka pileti koju ära. Viimasel ajal on mul küll selline tunne olnud, et milleks mul seda austraalia jama vaja, alati satun kokku selliste ebameeldivate inimestega. Ja kõik on siin maal nii kallis. Pileti ostsin ma kuni londonini, eks kungai, kui jälle töötan, ostan omale ka otsa londonist koju. Esmaspäeva tagasi nende majja minnes teavitasin ma kõiki, et lahkun kolmapäeva varahommikul, whitney’i oli et, oih, ma polegi sulle midagi näidata saanud jms. Aga mina ei oleks suutnud seal kauem enam olla. Ahjaa, ja siis kolmapäeva hommikul oli mul vaja linna saada, takso oleks maksnud kuskil 300 krooni, aga minul kui vaesel rändajal on seda natukene liiga palju. Ja siis hakkasin uurima, et oleks võiamlik, et keegi mind hommikul ära viskaks. Pärast suurt moosdimist Whitney poolt ütles tom ikkagist ei. Siis oli küll minu karikas täis, ei või nii paljugi minu jaoks teha. Whitney tõi põhjuseks selle, et ta ei tea kuhu minna, ja ta ei taha ka hiljaks jääda. Arvan, et lõpuks tundis ta natukene kahju minu pärast, ja oli siiski mind nõus hommikul ära viima. Ma ei tea, mina endiselt aevan, et nii palju võinuks nad ikkagi minu jaoks teha, et ilma suurema probleemita mind hommiklul ära viia. Kõikidel nendel päevadel olin ma üksinda, ei palunud neilt midagi. Ühesõnaga, olin neis natukene pettunud.
Aga jahhh, kolmapäeva varahommikul alustasin sõitu Melbourn’i suunas, mööda Great Ocean Road’i. Väikeses minibussis oli meid kokku 15, järgmisel päeval pidi lisanduma veel 8. Giidi nimi oli jen, selline vanem naisterahvas, pisikene. Ausalt ma ei mäleta enam selle koha nime, aga vallutasime veel ühe mägede aheliku. Üpris raske turnimine oli, suht järksk. Esimene kolmandik oli selline kivine, teine kolmandik oli rohkem selline sile kivi ja läbi pragude ronimine. Viimane kolmandik oli nagu vana vulkani peal ronimine, natukene lihtsam. Vaade oli ilus, aga arvan, et olen viimasel ajal liiga palju mädesi vallutanud, et nüüdseks igaühest vaimustus ei teki. Enne öömaja juurde minemist käisime ka mingei-koske-mille-nime-ma-jälle-ei-mäleta-vaatamas. Ilus oli, aga sellest hetkest alates vihkan ma treppe. Neid astmeid oli ikka niiiiiiii palju, ja selliste imelike suurustega.
Vaikselt hakkaski esimene päev lõpu poole liikuma ja nagu traditsiooniks on saanud, oli meil öömaja leidmisega raskusi. Kuidagimoodi oli jälle mitu firma bussi väljas, ja öömajad olid kõik täis. Õnneks aitas meid hädast välja üks lähedal asuv puhkekeskus, pakkudes meile 12 inimesele mõeldud dorme. Parem kui mitte midagi. Õhtusöök oli selle tõttu natukene hiljem, kuskil 9 ringis. Õhtusöögiks makaronid tomati kastmega. Mitte just väga isuäratav. Selle õhtusöögi ajal sain natukene lähemalt tuttavaks ühe kanadast pärit Alvaroga. Vähemalt ma arvan, et see oli ta nimi. Üks tema vanematest on hispaanlane, selle pärast ka selline nimi, aga no ausalt, ma ei suuda mitte kuidagi inimeste nimesid mäletada. Jällegis üks huvitav inimene. Järgmisel hommikul alustasime varakult, jälle. Kella kuuest hommikusöök, seitsmest uuesti bussi. Esimeseks ülesandeks oli vallutada veel üks ahelik. Seda kutsutakse The Grampians. Ehk siis väike versioon Suurest Kanjonist Ameerikas. Ja see tõesti oli ilus. Retks sinna ja tagasi võttsi oma kolm tundi, aga oli seda väärt. Alustasime varahommikul, mis tähendas seda, et temp oli väga madalal. Alles pärast 10min retke hakkas natukene soojem. Ohhh, see vaade sealt mäe tipust....ilus-ilus-ilus! Ma ei tea, kunagi kui ma rikkaks saan, tahan ma emma ka siia tuua. Siinne loodus oleks just täpselt tema maitse järgi, sellised ronimised ja vallutamisd ja ekstreemsused. Õhtupooliku veetsime 12 Apostli juures. Enne päikeseloojangut oli võimalus ka helikopteri lend saada. 6 min=700 krooni. Mina ütlesin tänan ei. Minul on eelnevalt palju parem kogemus olemas, ja palju pikem. Tegin natukene ka matemaatikat. Roper baris saadud sõidu eet oleksin ma sellise hinnaklassi järgi maksnud 15 000 krooni. Wow, eks!?
Selle öö veetsime ookeani äärses linnakeses, ja toas olid väga ilusad. Üks tähelepanek sellest kohast. Vetsu süsteem. Peale vee laskmist oli poti kohal nagu kraanikauss, mis automaatselt tööle hakkas. Ja niimoodi said sa oma käsi pesta, ja samal ajal järgmist paagitäit täita. Minu meelest hullult geniaalne!
Viimane päev oli mõeldud eelkõige Suure Ookeanitee läbimiseks. Ahjaa, käisime hommikul ka vihmametsas. Cape Otway national Park. See polnud selline vihmamets nagu pildi pealt näinud, sest see ei asunud troopilises kliimas. See vihmamets oli vihmamets ainuüksi temperatuuri pärast. Ja selle pärast ka et asus mäeaheliku põhjas. Mis mulle metsas meeldis oli see, et see rada oli rajatud kuskil 30m kõrgusele maapinnast. Kahju oli natukene sellest, et hommikul sadas vihma, aga no mida ikka vihmametsast oodata oli.
Ja siis ookeanitee. Pm tegime iga tunni tagant peatuse, et pilte teha. Ja tõesti, see tripp oli kokkuvõttes oma hinda väärt. See ookeanitee koosneb kahes osast. Esimene osa oli see mida me apostlite juures nägime. Maastik iseenesest lame, aga ranniku ääres järsud kaljud. Teine osa, mille läbisime kolmandal päeval, oli täpselt mägede ja ookeani vahel. Sellised järske kaljusid polnud, olid pikad liivarannad ja hingematvalt ilusad vaated. Natukene kahju oli selle pärast, et ilm oli kehva ja jahe, oli kogeaeg selline tunne, et tahaks tuppa ja kohvi ja magada. Ja enne kui ma märkasingi, olime me Melbourne’is. Ja minule nii omane seikus jällegi....Jen loetles ette peatused, et kus ta meid maha laseb. Ja seal ta ütles ka et Nomads. Minul kohe et oh, hea, saan kohe oma kohta. Enne linna tulemist ja selle suurust nähes tundsin ma seda, kui kadunud ma selles loinnas saan olema. Kõik on suur ja suur ja suur ja lai ja hirmus keeruline. Nii, läksin siis vastuvõttu, mõned inimesed bussi pealt tulid ka sinna, mina loomulikult esimene. Ja siis too tüüp ptleb, et oh ei, see pole see Nomads, et ma pean teise kohta minema. Ei noh, aitäh. ma ikka kohe oskan. Kottidega oleks see teise kohta minemine võtnud kuskil 30min, seega otsustasin kutsuda takso. Esimene Nomads oli hullult sheff, selline ilus ja moderne, muusika ja oma baar. Ja kõik nägi üldse sellien uus välja. Ja siis...saabusn ma sellesse teise Nomads’isse, all nations, nagu nad seda kutsuvad. Ja omg, täielik vastand. Esiteks, vastuvõtt oli teisel korrusel, ja te ei kujuta ette kui raske on kohvriga treppe vallutada, eriti veel siis, kui kohver kalub 24kg. Vastuvõtust sain teada, et ma olen viimasel korrusel, ehk siis neljandal, ifte siin polud. Tuppa jõudmine võttis oma hea 15min. Toas on 8 kohta. Õnneks sain viimase alumise voodi endale. Aga no see koht on urgas mis urgas. Konditsioneeri pole, üks duss on katki, ühest tuleb ainult kuuma vett, kolmandal pole survet. Neljas ja viies on ühises ruumis, ma ei tea, ehk meestele mõeldud. Viimases hädas kasutasingi siis seda vist meeste dussi. Ja mis mind kõige rohkem ärritas.....siinsed uksed käivad lahti kaardiga, et vibutad kaarti ja uks avaneb...aga no näete, see süsteem ei taha kuidagi töötada, eile vetsust agasi tulles...no ausalt, uks ei avanenud. Õneks oli keegi toas, kes ukse avas. Täna, üritasin oma 10 minutit erinevaid stiile, et äkki hakkab kaart tööle, aga ei. Siis läksin vastusõttu, et las re-activate kaarti. Olgu. Tundu, et nüüd siis töötab, aga oh ei. Proovisin veel oma 15 minutit, et tahtnud ka erilise jobu muljet jätta. Ja kui mitte kuidagi ei õnnestunud, läkisn uuesti alla, ja siis lõpuks andisd nad mulle uue kaarid, ja tundub et siiani see töötab, minu õnneks.
Nüüd siis olen ma melbourne’is. Kuni teisipäeva hommikuni, siis alustan uuesti sõitu, seekord Sydney suunas. Ja jälle kolm päeva. Eks näis kuidas see reis läheb. Mingil imelikul viisil pole ma üldse sellises tujus, et inimestega suhelda. Ja elu siinpool O-i on ka kuidagi imelik. Kõik on sellised ilusad, pikad, peenikesed, stiilsed, ja hästi võltsid. Võltsid. Ja kõik bäkkerid on sellised...õhhh...mina-olen-siin-ja tahan-pidutsed-ja-mind-ei-huvita-mida-keegi-teine-minut-arvab. Ja siis on hästi palju ka sellist suhtumist et-mina-olen-maailma-naba-ja-mina-reisni-ja-olen-teinud-seda-ja-toda-ja-kolmandat-ja-üldse-olne-nii-äge. Ma ei tea, see pole minu jaoks see bäkkeri elustiil.
Ja näiteks täna öösel, kell 3:15 sadasid sisse 5 purjus iirlast, ja hakkasid oma voodikohti otsima. Mingil moel oli meil vaid 2 vaba kohta. Ja siis niimoodi lällasid nad edasi mingi kella 4:30-ni. Ja siis uuesti hommikul. Pidid kuhugi rongi peale jõudma. Paganama purjus lärmakad inimesed. Õnneks olin ma endale eesmärgi võtnud, et tänase päeva ma vaid magan, et ennast välja puhata nendest varajatest hommikutest. Seega see öine äratus ei seganud minu plaane ja pikka und eriti. Nii, täna polegi ma eriti midagi teinud, magasin minut-mitu-mitu tundi, tegin lõuna ajal ka uinaku. Nii hea oli. Ja siis käisin poes, sotsin natukene süüa ja lähen varsti jälle magama.
Või natukene küll negatiivne tunduda, aga ikkagist on hea ringi reisida. Iga kogemus annab midagi juurde, iga inimene kellega kohtun õpetab mulle midagi uut. Iga uus koht mille vallutan, annab aimu sellest kui väikesed me tegelikult oleme. Ja üldse, iga päevaga ennast natukene paremini tundma õppida pole ka paha. Mis mind selle halva linnaelu ja imelike bäkkerite kõrval veel natukene häirib on see, et kojutulekuni on mul veel natukene liiga palju aega, tahaks et see oleks natukene lühem, see ooteaeg. Lennuk on londonis 19. Juulil.
Nüüd siis teate, mis toimunud on. Annan natukene ka teada mis toimuma hakkab. Teisipäeva varahommikul alustan sõitu Sydney suunas. Kolmepäevane reis jälle, sama firmaga. Sydneys olen kolm ööd, milles ühe otsustasin veeta natukene peenemas kohas. Natukene hellitada ennast king-size voodis ja basseinis ilma bäkkeritega ja oma enda vetsuga!!! Sydneyst edasi läheb lennuk Harvey Bay’sse, seal olen ühe öö, sealt edasi 6 ööd ja seitse päeva reis Frazer islandi ja Whitsunday peal. Frazer pidi imeilus koht olema, eks paistab. Ainuke asi mida ma natukene kordan on see, et selle saare peal reisime ise ringi, autodega, rendiautodega. Ja peab olema vähemalt 21 et ise sõita. Loodan sügavalt, et leian kellegi, kellega oleks lõbus ja hea autot jagada. Sinna paketi alla läheb ka kaks päeva purjetamist. Söök paadi peal on sisse arvestatud, aga kõik muu peame ise maksma. Ja siis on veel mingid imelikud maksud mida lisaks peab maksma. Pargi tasud, auto bond, magamiskott, sukeldumine jms. Ma ei tea, lihtsalt loodan, et see uus summa mingi eriti tappev pole....sest ega mul rahaga ka enam eriti hea suhe pole. Ikkagis ostsin ju pileti koju ja broneerisin nii mitu asja. Ja noh, pean tunnistama, et pole ka shoppamise pealt kokku hoidnud. Arvan, et varsti pean mingi paki koju saatma, sest asjad ei mahu kotti, ja midagi ära ka visata ei taha, mida ehk kodus veel kasutaksin. Niigi Whitney juurest tulles tegin puhastuse kotis, mille hulgas viskasin mõned hilbud ära. Ja mis veel, arvan, et pean omale uue kohvri ostma. Selle kohvri lukud ennavad alla. Ja siis õmblused lukkude kõrval. Ja üldse, vära räämas ja vana ja kesine näeb see kohver välja.
Vot, teate nüüd vist küll kõigest. Hoian oma pöidlad pihus (võis siis sõrmed ristis) et need broneeritud reisd oleksid oma hinda väärt ja inimesed nendel reisidel oleksd toredad. Loodan ka seda, et rahaga ilusti välja tulen. Ja et kui Brisbane’is 20.ndal maandun, et siis varsti ka töö leiaksin.
Kallid olete, tahaks teid juba näha. Ja eesti keelt rääkida!
xxxxxxx
22.03.2010
Hei, mates! How is it going?
Nii hea on ikka tagasi tsivilisatsioonis olla!
Nüüdseks olen ma ennast Alice Springi sõidutanud. Ja lisaks sellel veel 3 päeva ka kõrbes veetnud
Et siis...algusest peale. Neljapäeva varahommikul alustasi oma reisi darwinist adelaide’i suunas. Kuni alice’ni tulin ma The Ghan’iga. (maailmakuuus rong austraalias reisimiseks, põhjast lõunasse ja idast läände). Rongisõit oli tore, sattusin kõrvuti istuma ka ühe mehhikost pärit Daniel’iga, väga huvitav inimene, peaks mainima. Rong alustas sõitu hommikul kell 10, tegi peatuse Katherine’is neljaks tuniks...ja siis edasi Alice’i suunas. Alice’is olin ma järgmise päeva hommikuks. Iseenesest polnud rongisõidul häda midagi, aga uinumisega oli mul raskusi. Kogu öö möödus nii, et kokku sain magada ehk 2 tundi. Ja pime oli ka, seega raamatut ma lugeda ei saanud. Õnneks vedas mul kohaga. Alguses istusin danieli kõrval ning kõrvaliste jäi vabaks. Hiljem kui meil lubati kohti vahetada, sain ma selle hea koha endale. Mis veel hea oli...iste minu ees oli ka vaba. Rongis on selline võimalus, et saab istmeid ringi keerata, pm oli mul siis neli istet ja piisavalt ruumi lautamiseks. Söök polnud pileti hinna sisse arvestatud, aga õnneks sain omale kõik vajaliku eelnevalt ostetud. Nüüdsest on üks minu lemmik Caesar’i salat. Suur portsjon ja täidab hästi
Alice’isse saabudes kõndisin oma hostelisse, sest kuidagimoodi õnnestus mul buss maha magada. Peatungi siis hetkel hosteli, nimeks Heaven resort. Hullult hea koht, mulle hirmsasti meeldib. Kõik on korras ja puhas ja voodid on ka väga mugavad. Homme hommikul kuue ringis korjatakse mind siit üles, ja siis alustan oma sõitu Adelaide’i suunas, seal peaksin olema neljapäeva õhtuks. Öö veedame Cooper Pedy’is.
Darwinis olles käisin ma reisiagendi juures, kes siis minu eest kogu krampli ära ajas. Öömaja, reisid, broneeringud. Väga hea variant minujaoks, teades kuidas minuga tavaliselt lood on....midagi läheb valesti või siis saan asjadest valesti aru jne. Agendi nimi oli Emma ning kokku maksin talle ligi 7000 krooni. Aga noh, selle sees on nii mõnigi asi: Ghani pilet, 3 ööd Heaven resort’is, The rock tour (3 päeva 2 ööd), Express Bus Adelaide’i, öömaja Cooper Pedy’s. Mina arvan, et sain omale hea diili.
Kõrbes veetsime kokku kolm pikka-pikka päeva. Esimene päev siis nägi selline välja:
Alustasime sõitu hommikul kell 5:30, korjasime ka muu rahva linna pealt kokku. Lõpuks oli bussis meid kokku 21 ringis. Et siis ka mõned riigid kust tuldi...saksamaa, shveits, itaalia, hispaania, holland, inglismaa, usa, prantsusmaa. Esimene korralik peatus oli Valley of the winds’ juures. Ilus koht, raske turnimine tippu, retk võttis oma 3,5 tundi. Ja oioioiii kui kuum oli. Kuskil pärast kahte tundi jõudsime me Eedeni aeda. Just selline vahva nimi oligi. See oli natukene nagu oaas kõrbes, keset mäeahelikku. Seal aias oli ka võimalus ujuda, mida vist igaüks meist ka tegi. Sealt edasi oli juba natukene parem edasi liikuda, märjad ujukad endiselt seljas. Ühes kohas tegime ka peatuse, et mäeahelikust alla vaadata. Üpris kõhedaks võttis seest siis, kui tõstsime jalad ja käed üles, imiteerimaks lindu. Kõik oli loomulikult äärmiselt turvaline. Selles kohas üritas simon ka kaja tugevst demonstreerida. Ja siis ta küsiski, et kas keegi teab, mis on austraallaste viis üksteise hõikamiseks. Heh, mina olin ainuke...cooollieee.
Selle tripi ajal sain ka natukene uut infot aborigeenide kohta. Meie giid simon on neist väga huvitatud, aga mingil imelikul viisil on tema hoiak äärmiselt positiivne ja oi-vaadake-ikka-mida-me-neile-teinud-oleme. Hea oli nii mõndagi uut kuulda, aga no mitte kuidagi ei suutnud ma seda taluda, kuidas ta ikka rääkis et kui traditsioonilised inimesed nad on ja et kuihästi nad maailma asju ikka teavad. Kogu selle reisi ajal rääkis ta abodest väga häid asju, ja iga kord kui ma kellegagi juttu ajama hakkasin ja lõpuks sinna välja jõusdin, et kus ma töötanud olen ja mida näinud, siis kõik imestasid ja tundsid huvi, et miks simon sellest ei räägi, kuidas nad tänapäeval elavad. Viimasel päeval siis täitiski simon meie palve, aga no ma ei tea, see oli ka kuidagi liiga leebe versioon. Aga noh, vb pole kõik kommuunid sellised nagu ngukurr. Kes seda teab.
Anyway. Edasi liikusime kata tutja juurde. Ehk seda kohta kutsutakse ka The Olgas’deks. See jalutuskäik oli mõnus ja mitte eriti raske, aga hirmus soov oli siiski varjus kõndida. Selle retke ajal näitas simon meile maailma suurimat elevanti (kivi nägi natukene elevandi moodi välja) ja kirjeldas seda, kuidas abod vanal ajal erinevatest kividest erinevad värvid välja sai. Saime ka natukene õpetust jahil käigu kohta, karistustest jms mis kõik näitas jällegi seda, kui targad ja head abod ikka olid/on. Mis mulle hirmsasti selliste mäeahelike juures meeldib, on fakt, et igast ahelikus jookseb läbi jõgi. Ja vot see on alles ilus, kui istuda tipus, panna jalad külma vette ja nautida vaadet.
Vaikselt hakkaski esimene päev läbi saama, ning varsti oligi aeg hakata omale sobiv „öömaja“ leida. See kivi tuur läks ajalukku selle pärast, et teist korda firma ajaloos oli korraga neli bussi väljas, kõik täis pakitud. See tõsiasi tegi aga matkakoha leidmise natukene keerulisemaks, sest siin maal on selline lugu, et iga firma rendib metsa kasvanud maa-ala, et siis lollide turistidega põõsasse maga minna. Ja otse loomulikult selleks ajaks kui me kõik näljased olime, ning pidime oma öömaja leidma, olid need kõik võetud. Ja siis hakkas pikk seiklus uue öökoha otismisega. Simon tedis ühte kohta, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas sinna saada. Niimoodi me siis seiklesimegi. Õnneks üks kohalik farmar aitas meid viimasel hetkel hädast välja. Niimoodi siis jõudimegi oma esimesse miljoni tähe hotelli. Õhtusöök, lõkketuli, terviseks-ütlemise õpetamine....voodisse ja hommikul kell 5:00 äratus. Magasime selliste asjade see, mida kutsutakse swag’ideks. Ausalt,eestikeelset tõlget ei tea. Aga see oli nagu natukene magamiskott, millel põhjas madratis laadne asjandu, ja kui pimedaks läks, sai ka sellie lapatsi moodi asjandse näole peale panna. Esimesel ööl olin mina küll kabuhirmus, jumal seda teab et kus me oleme, ja kes meid uudistada tahavad. Õnneks teisel ööl nautisin ma miljonit tähte ja üldse polnud külm. Kui ehs siis kui oma pesast välja pidid tulema.
Teise päeva ülesandeks oli Kivi juurde minna. Selleks pidime natukene kilomeetreid läbima. Ja enne seda tegime ka paetuse aborigeenide muuseumis. Enne kui ma tähelegi panin, oli kelle natukene läbi lõuna ja alustasime matka Kivi ümbruses. Uskumatu asjandus küll see Kivi. Ümbermõõt 9 km, kõrgus 345m, ja kõigele lisaks on see veel pikali ka kukkunud, ehk siis pole meil aimugi kui suur see tegelikult on. Kunagi puuriti seda Kivi, et teada saada kui sügav see on, aga päeast 6000 meetrit oli masinatel aeg alla anda. Sele retke ajal kuulsime veel natukene abode lugusid, muuseumist saime ka mõned brozüürid, simon demonstreeris ka bush tucker’i, ehk siis seda, kuidas ja mida abod sõid. Ta rääkis meile natukene ka koopa maalingutest. Ja nii hea oli natukene tarka panna jälle. Ma teadsin natukene nendest piltidest selle pärast, et kui ma Rory (see hea iirlane, kelle majas ma natukene elasin) juures olin, siis tema venna naine töötas aborigeenide kunstimuseumis, ja siis ma tema käest sain natukene infot. Et nt ring inimese kõrval tähistab kohtumispaika, ja kui selle ringi see on vele üks ring, siis see tähistab väga tähtsat kohta. Sest kui nt abo ütleb midagi kaks korda, siis see tähendab, et see on väga tähtis, nt tuck-tuck, ehk siis söök. Ja siis teadsin ma ka seda, kuidas naist kujutatakse, ja kuidas vett joonistada. Kõigil oli et ahh, kuidas sa seda tead. Ahjaaa, sain veel natukene särada oma tarkusega. Esimesel ööl hakkas simon meid õpetama, et kuidas tähistaeva järgi põhja-lõuna suund kätte leida. Ja enne seda ta siis küsis, et kas keegi oskab lõunatähte üles leida. Ja siis tuli minu teadmine itaaliast kasuks. Jällegi oli kõigil, et mida. Ja siis simon ütles, et kui kellelgi mingeid küsimusi on, siis tulgu ja küsige nende tüdrukute käest, nemad teavad mida nad räägivad. Ja minu kõrval istus ka steffi, sakslane, hästi tore ja tark tüdruk. .
Pärast ringkäiku Kivi juures kiirustasime me oma uude ööbismikohta, sest pidi tagasi kivi juurde tulema päikeseloojangut vaatama. Ahjaa, sel päeval õnnestus meil natukene aega kokku hoida, seega pärast lõunasööki saime võimaluse ka basseinis ujumas käia. See bassein oli Kivi Kuurortis, kohas, kus me ka ööbisime. Aga otseloomulikult magasime me ikkagi lageda taeva all, olenemata faktist, et see oli kuurort. See oli ka esimene ja viimane pesemiskoha võimalus. Päikeseloojang vaadatud, tagasi ööbismikohta ja õhtusöögi aeg.
Kolmas päev algas varakult, päikesetõusuga Kivi juures. Kolmas päev oli matkamise poolest lühikene, sest pidime tagasi alice’isse jõudma. Seega lasi simon meid Kivi juures maha, et me saaksime korraliku jalutuskäigu selle ümber teha. Pidime kogu kõndimise ajal silmas pidama märke, mis ei lubanud pildistada, sest abode jaoks on see koht püha tähendusega. Ja nt ei tohtinud kaasa võtta ka kive vms, pidi halba õnne tooma. Muuseumis oli ka nn The Sorry Book, kus olid need kirjad inimestelt, kes on Kivi juurest kive koju kaasa võtnud, ja kuidas seejärel neid halb õnn tabanud oli. Sama lugu oli ka Kivi otsa ronimisega. Giid palus sügavalt, et me seda ei teeks. Ma arvan eelkõige selle pärast, et ta austas kõiki abosid hullult. Aga jah, uskumuse kohaselt pole see ronimine kellelegi lubatud, püha asi abode jaoks. Pärast pikka jalutuskäiku hakkasime tagasi Alice’i poole liikuma.
Pärast tagasi hostelisse jõudmist ja korralikku pesu, pidime kõik Kivi Baaris kokku saama. Hea õhtu oli, hea söök, hea jook, hea seltskond. Mis mulle selle reisi ajal veel meeldis oli see, et alguses tutvustasime igaüks iseennast. Ja pärast tutvustamist joonistasime oma nime ja suvalise pildi sellega koos aknale. Ja veel, sain tuttavaks ja Olga ja Alex’iga, väga tore paar, sündinud siberis, elanud saksamaal pea 15 aastat. Nemad olid ümber maailma reisil. Ja nemadolid Tahitil sellel ajal kui maa värises. Ja üldse, hea oli nendega rääkida, et mida näinud ja teinud on, ja mis tegema hakkavad. Ja nad oli väga huvitatud sellest, et mida saksalsed ja venelased on meile teinud. Sain lähemalt tuttavaks ka Kariniga, hollandist. Tuleb välja, et me oleme mõlemad ka sama express bussi peal. .
Nüüd aga peatse kuulmiseni!
Kallid olete.
Hei, mates! How is it going?
Nii hea on ikka tagasi tsivilisatsioonis olla!
Nüüdseks olen ma ennast Alice Springi sõidutanud. Ja lisaks sellel veel 3 päeva ka kõrbes veetnud
Et siis...algusest peale. Neljapäeva varahommikul alustasi oma reisi darwinist adelaide’i suunas. Kuni alice’ni tulin ma The Ghan’iga. (maailmakuuus rong austraalias reisimiseks, põhjast lõunasse ja idast läände). Rongisõit oli tore, sattusin kõrvuti istuma ka ühe mehhikost pärit Daniel’iga, väga huvitav inimene, peaks mainima. Rong alustas sõitu hommikul kell 10, tegi peatuse Katherine’is neljaks tuniks...ja siis edasi Alice’i suunas. Alice’is olin ma järgmise päeva hommikuks. Iseenesest polnud rongisõidul häda midagi, aga uinumisega oli mul raskusi. Kogu öö möödus nii, et kokku sain magada ehk 2 tundi. Ja pime oli ka, seega raamatut ma lugeda ei saanud. Õnneks vedas mul kohaga. Alguses istusin danieli kõrval ning kõrvaliste jäi vabaks. Hiljem kui meil lubati kohti vahetada, sain ma selle hea koha endale. Mis veel hea oli...iste minu ees oli ka vaba. Rongis on selline võimalus, et saab istmeid ringi keerata, pm oli mul siis neli istet ja piisavalt ruumi lautamiseks. Söök polnud pileti hinna sisse arvestatud, aga õnneks sain omale kõik vajaliku eelnevalt ostetud. Nüüdsest on üks minu lemmik Caesar’i salat. Suur portsjon ja täidab hästi
Alice’isse saabudes kõndisin oma hostelisse, sest kuidagimoodi õnnestus mul buss maha magada. Peatungi siis hetkel hosteli, nimeks Heaven resort. Hullult hea koht, mulle hirmsasti meeldib. Kõik on korras ja puhas ja voodid on ka väga mugavad. Homme hommikul kuue ringis korjatakse mind siit üles, ja siis alustan oma sõitu Adelaide’i suunas, seal peaksin olema neljapäeva õhtuks. Öö veedame Cooper Pedy’is.
Darwinis olles käisin ma reisiagendi juures, kes siis minu eest kogu krampli ära ajas. Öömaja, reisid, broneeringud. Väga hea variant minujaoks, teades kuidas minuga tavaliselt lood on....midagi läheb valesti või siis saan asjadest valesti aru jne. Agendi nimi oli Emma ning kokku maksin talle ligi 7000 krooni. Aga noh, selle sees on nii mõnigi asi: Ghani pilet, 3 ööd Heaven resort’is, The rock tour (3 päeva 2 ööd), Express Bus Adelaide’i, öömaja Cooper Pedy’s. Mina arvan, et sain omale hea diili.
Kõrbes veetsime kokku kolm pikka-pikka päeva. Esimene päev siis nägi selline välja:
Alustasime sõitu hommikul kell 5:30, korjasime ka muu rahva linna pealt kokku. Lõpuks oli bussis meid kokku 21 ringis. Et siis ka mõned riigid kust tuldi...saksamaa, shveits, itaalia, hispaania, holland, inglismaa, usa, prantsusmaa. Esimene korralik peatus oli Valley of the winds’ juures. Ilus koht, raske turnimine tippu, retk võttis oma 3,5 tundi. Ja oioioiii kui kuum oli. Kuskil pärast kahte tundi jõudsime me Eedeni aeda. Just selline vahva nimi oligi. See oli natukene nagu oaas kõrbes, keset mäeahelikku. Seal aias oli ka võimalus ujuda, mida vist igaüks meist ka tegi. Sealt edasi oli juba natukene parem edasi liikuda, märjad ujukad endiselt seljas. Ühes kohas tegime ka peatuse, et mäeahelikust alla vaadata. Üpris kõhedaks võttis seest siis, kui tõstsime jalad ja käed üles, imiteerimaks lindu. Kõik oli loomulikult äärmiselt turvaline. Selles kohas üritas simon ka kaja tugevst demonstreerida. Ja siis ta küsiski, et kas keegi teab, mis on austraallaste viis üksteise hõikamiseks. Heh, mina olin ainuke...cooollieee.
Selle tripi ajal sain ka natukene uut infot aborigeenide kohta. Meie giid simon on neist väga huvitatud, aga mingil imelikul viisil on tema hoiak äärmiselt positiivne ja oi-vaadake-ikka-mida-me-neile-teinud-oleme. Hea oli nii mõndagi uut kuulda, aga no mitte kuidagi ei suutnud ma seda taluda, kuidas ta ikka rääkis et kui traditsioonilised inimesed nad on ja et kuihästi nad maailma asju ikka teavad. Kogu selle reisi ajal rääkis ta abodest väga häid asju, ja iga kord kui ma kellegagi juttu ajama hakkasin ja lõpuks sinna välja jõusdin, et kus ma töötanud olen ja mida näinud, siis kõik imestasid ja tundsid huvi, et miks simon sellest ei räägi, kuidas nad tänapäeval elavad. Viimasel päeval siis täitiski simon meie palve, aga no ma ei tea, see oli ka kuidagi liiga leebe versioon. Aga noh, vb pole kõik kommuunid sellised nagu ngukurr. Kes seda teab.
Anyway. Edasi liikusime kata tutja juurde. Ehk seda kohta kutsutakse ka The Olgas’deks. See jalutuskäik oli mõnus ja mitte eriti raske, aga hirmus soov oli siiski varjus kõndida. Selle retke ajal näitas simon meile maailma suurimat elevanti (kivi nägi natukene elevandi moodi välja) ja kirjeldas seda, kuidas abod vanal ajal erinevatest kividest erinevad värvid välja sai. Saime ka natukene õpetust jahil käigu kohta, karistustest jms mis kõik näitas jällegi seda, kui targad ja head abod ikka olid/on. Mis mulle hirmsasti selliste mäeahelike juures meeldib, on fakt, et igast ahelikus jookseb läbi jõgi. Ja vot see on alles ilus, kui istuda tipus, panna jalad külma vette ja nautida vaadet.
Vaikselt hakkaski esimene päev läbi saama, ning varsti oligi aeg hakata omale sobiv „öömaja“ leida. See kivi tuur läks ajalukku selle pärast, et teist korda firma ajaloos oli korraga neli bussi väljas, kõik täis pakitud. See tõsiasi tegi aga matkakoha leidmise natukene keerulisemaks, sest siin maal on selline lugu, et iga firma rendib metsa kasvanud maa-ala, et siis lollide turistidega põõsasse maga minna. Ja otse loomulikult selleks ajaks kui me kõik näljased olime, ning pidime oma öömaja leidma, olid need kõik võetud. Ja siis hakkas pikk seiklus uue öökoha otismisega. Simon tedis ühte kohta, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas sinna saada. Niimoodi me siis seiklesimegi. Õnneks üks kohalik farmar aitas meid viimasel hetkel hädast välja. Niimoodi siis jõudimegi oma esimesse miljoni tähe hotelli. Õhtusöök, lõkketuli, terviseks-ütlemise õpetamine....voodisse ja hommikul kell 5:00 äratus. Magasime selliste asjade see, mida kutsutakse swag’ideks. Ausalt,eestikeelset tõlget ei tea. Aga see oli nagu natukene magamiskott, millel põhjas madratis laadne asjandu, ja kui pimedaks läks, sai ka sellie lapatsi moodi asjandse näole peale panna. Esimesel ööl olin mina küll kabuhirmus, jumal seda teab et kus me oleme, ja kes meid uudistada tahavad. Õnneks teisel ööl nautisin ma miljonit tähte ja üldse polnud külm. Kui ehs siis kui oma pesast välja pidid tulema.
Teise päeva ülesandeks oli Kivi juurde minna. Selleks pidime natukene kilomeetreid läbima. Ja enne seda tegime ka paetuse aborigeenide muuseumis. Enne kui ma tähelegi panin, oli kelle natukene läbi lõuna ja alustasime matka Kivi ümbruses. Uskumatu asjandus küll see Kivi. Ümbermõõt 9 km, kõrgus 345m, ja kõigele lisaks on see veel pikali ka kukkunud, ehk siis pole meil aimugi kui suur see tegelikult on. Kunagi puuriti seda Kivi, et teada saada kui sügav see on, aga päeast 6000 meetrit oli masinatel aeg alla anda. Sele retke ajal kuulsime veel natukene abode lugusid, muuseumist saime ka mõned brozüürid, simon demonstreeris ka bush tucker’i, ehk siis seda, kuidas ja mida abod sõid. Ta rääkis meile natukene ka koopa maalingutest. Ja nii hea oli natukene tarka panna jälle. Ma teadsin natukene nendest piltidest selle pärast, et kui ma Rory (see hea iirlane, kelle majas ma natukene elasin) juures olin, siis tema venna naine töötas aborigeenide kunstimuseumis, ja siis ma tema käest sain natukene infot. Et nt ring inimese kõrval tähistab kohtumispaika, ja kui selle ringi see on vele üks ring, siis see tähistab väga tähtsat kohta. Sest kui nt abo ütleb midagi kaks korda, siis see tähendab, et see on väga tähtis, nt tuck-tuck, ehk siis söök. Ja siis teadsin ma ka seda, kuidas naist kujutatakse, ja kuidas vett joonistada. Kõigil oli et ahh, kuidas sa seda tead. Ahjaaa, sain veel natukene särada oma tarkusega. Esimesel ööl hakkas simon meid õpetama, et kuidas tähistaeva järgi põhja-lõuna suund kätte leida. Ja enne seda ta siis küsis, et kas keegi oskab lõunatähte üles leida. Ja siis tuli minu teadmine itaaliast kasuks. Jällegi oli kõigil, et mida. Ja siis simon ütles, et kui kellelgi mingeid küsimusi on, siis tulgu ja küsige nende tüdrukute käest, nemad teavad mida nad räägivad. Ja minu kõrval istus ka steffi, sakslane, hästi tore ja tark tüdruk. .
Pärast ringkäiku Kivi juures kiirustasime me oma uude ööbismikohta, sest pidi tagasi kivi juurde tulema päikeseloojangut vaatama. Ahjaa, sel päeval õnnestus meil natukene aega kokku hoida, seega pärast lõunasööki saime võimaluse ka basseinis ujumas käia. See bassein oli Kivi Kuurortis, kohas, kus me ka ööbisime. Aga otseloomulikult magasime me ikkagi lageda taeva all, olenemata faktist, et see oli kuurort. See oli ka esimene ja viimane pesemiskoha võimalus. Päikeseloojang vaadatud, tagasi ööbismikohta ja õhtusöögi aeg.
Kolmas päev algas varakult, päikesetõusuga Kivi juures. Kolmas päev oli matkamise poolest lühikene, sest pidime tagasi alice’isse jõudma. Seega lasi simon meid Kivi juures maha, et me saaksime korraliku jalutuskäigu selle ümber teha. Pidime kogu kõndimise ajal silmas pidama märke, mis ei lubanud pildistada, sest abode jaoks on see koht püha tähendusega. Ja nt ei tohtinud kaasa võtta ka kive vms, pidi halba õnne tooma. Muuseumis oli ka nn The Sorry Book, kus olid need kirjad inimestelt, kes on Kivi juurest kive koju kaasa võtnud, ja kuidas seejärel neid halb õnn tabanud oli. Sama lugu oli ka Kivi otsa ronimisega. Giid palus sügavalt, et me seda ei teeks. Ma arvan eelkõige selle pärast, et ta austas kõiki abosid hullult. Aga jah, uskumuse kohaselt pole see ronimine kellelegi lubatud, püha asi abode jaoks. Pärast pikka jalutuskäiku hakkasime tagasi Alice’i poole liikuma.
Pärast tagasi hostelisse jõudmist ja korralikku pesu, pidime kõik Kivi Baaris kokku saama. Hea õhtu oli, hea söök, hea jook, hea seltskond. Mis mulle selle reisi ajal veel meeldis oli see, et alguses tutvustasime igaüks iseennast. Ja pärast tutvustamist joonistasime oma nime ja suvalise pildi sellega koos aknale. Ja veel, sain tuttavaks ja Olga ja Alex’iga, väga tore paar, sündinud siberis, elanud saksamaal pea 15 aastat. Nemad olid ümber maailma reisil. Ja nemadolid Tahitil sellel ajal kui maa värises. Ja üldse, hea oli nendega rääkida, et mida näinud ja teinud on, ja mis tegema hakkavad. Ja nad oli väga huvitatud sellest, et mida saksalsed ja venelased on meile teinud. Sain lähemalt tuttavaks ka Kariniga, hollandist. Tuleb välja, et me oleme mõlemad ka sama express bussi peal. .
Nüüd aga peatse kuulmiseni!
Kallid olete.
Subscribe to:
Posts (Atom)