03.04.2010
G’day, mate. How r u?
Juheee-trilalaaa, olen nüüd Melboure’is. Pärast oioioi kui mitmeid tuhandeid kilomeetreid. . Et siis ikka algusest peale.
Express Bus Alice-Adelaide. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni, ööbimine Cooper Pedy’is, linnas, kus elanikud elavad maa all. Suur pettumus oli kohe alguses kui sain teada, et selle nn bussi peal olen mina, karin ja siis veel kaks tüdrukut, üks kanadast, teine hong Kongist. Btw, kuidas kutsutakse inimesi, kes on Hong Kongist pärit????:O
See tripp oli kuidagi kuiv, ainult sõitmine, aga noh, mida siin imestada, läbisime peaaegu 1600 km kahe päevaga. Ja see tüüp kes meid sõidutas, pidas kinni igast kiirudse piirangust. Sõit oli, nagu ma ütlesin, kuiv. Maastik muutus küll, aga sellist kõrbe nagu ma ette kujutasin ma ikkagist ei näinud. Eks see ole minu rumalus, kui eeldasin et kui on kõrb, et see siis näeb välja ka nagu sahara vms. Austraalia kõrbes on ikka elu, ja väikesed põõsa tuustakud, ja tuul, natukene tolmu, ja mitte eriti tapvalt kuum, ja kogu liiv on puna-punane. Ja seda suure raua sisalduse pärast. Pärast pikka sõitu ja mitmeid mõtetuid peatusi jõusdsime Cooper Pedy’sse. Seal oli meile korraldatud kaevanduse ekskursioon. Ja kaevandati siin siis opaali. (ma loodan, et see on õige sõna selle jaoks, inglise keeles on see igatahes opal..). pärast kaevandust ei suutnud ma kusatusele vast panna ja pidin kohe raha raiskama hakkama. Nüüd on mul midagi vanaemale ja tuulile olema. Mulle hirmsasi meeldiva.
Vaikselt hakkasime järgisel päeval edasi adelaide’i poole liikuma. Kuidagimoodi õnnestus meil katikine kumm saada, seega kohale jõudsime mite tunnise hilinemisega. Õnneks korjas tom mind kesklinnast üles. Ahjaa, enne kui unustan. Adelaide’is oli mingi kusnti asjnadus käimas, kus prozektoritega valgustati majasid, ja siis need majad olid nagu üle värvitud, kõik nii täpne ja selga ja puhas ja loomulik. Ja iga viie minuti tagant muutis maja ka värvi. Kahjuks ei saanud ma sellest pilti teha, esimesel ööl lihtsalt sõitsime neist mööda, ja teistel hilisõhtutel polnud sellist aega ega võimalust. Elasime linnast ikka väga kaugel. Nt bussiga linna sõitmine võttis kuskil 1.20h aega. Aga iseenesest on adelaide’i võrrratuuu! Mulle kohe niii väga meeldis see linn. Meenutas natukene L.A-d. Väikesed mäed mägede järel, ookean, liivarannad, ilusad ja sõbralikud inimesed. Ega mul eriti ei õnnestunud aega whitney’i või tom’iga veeta, Whit oli ülikoolis, tom valmistus pulmadeks, mis sel nädalavahetus olid. Esimesel päeval tsillisin ma Kriniga linna peal, tema pidi järgmisel päeval Melbourne’i liikuma. Ülejäänud päevadel olin ma enamasti üksinda ning tegin meeletult ja mõtetult palju shoppamist. Ilm seal oli minu jaoks juba natukene liiga karge, õhtuti ei tahtnud üldse väljas istuda.
Imelik oli see, et Whitney elab tom’i ema ja vennaga ühes majas, ja kui ma küsisin, et kui kauaks ma jääma pea, siis vastus oli et nii kaua kui ise tahad. Ja küsisin ka, et kas ma peaks mingit reinti või üüri maksma, nemad selle peale, et ära muretese, otseloomulikult mitte. Ja niimoodi ma siis lükkasingi oma minekut reisiagendi juurde edasi, sest tahtsin natukene mugavust nautida, linna peal ringi käia ja lõpuks ometi oma kohver lahti pakkida. Ja siis laupäeval läksid tom ja whit pulma, pühapäeva hommikul pidid nad sinna bbq-le minema, seega olin ma jälle üksinda. Pühapäeva hommikul kutsus Liz(tom’i ema) mind firma hommikusöögile parki. Ja sealt tagasi tulles ütles ta mulle midagi sellist, et ta olevat whitney’le ütelnud, et ma võin jääda reedeni, ja nüüd on juba pühapäev. Mul oli...selline tunne, et hakkaks kohe karjuma ja sõidaks tagasi koju, mul on kõrini juba sellest, et ma selliste inimestega alati kokku saan...ja siis esmaspäeva varahommikul eismese bussiga kimasin ma linna, ütlesin whitney’le, et ahh, teen varajase hommiku. Esimese asjana läksin agendi juurde. Lõpuks kui ma hea koha leidsin, oli kell kuskil 11, ja selleks ajaks kui ma olin omale plaani valmis seadnud ja maksnud, oli kell juba viis. Hommikul ostisn ma omale ka pileti koju ära. Viimasel ajal on mul küll selline tunne olnud, et milleks mul seda austraalia jama vaja, alati satun kokku selliste ebameeldivate inimestega. Ja kõik on siin maal nii kallis. Pileti ostsin ma kuni londonini, eks kungai, kui jälle töötan, ostan omale ka otsa londonist koju. Esmaspäeva tagasi nende majja minnes teavitasin ma kõiki, et lahkun kolmapäeva varahommikul, whitney’i oli et, oih, ma polegi sulle midagi näidata saanud jms. Aga mina ei oleks suutnud seal kauem enam olla. Ahjaa, ja siis kolmapäeva hommikul oli mul vaja linna saada, takso oleks maksnud kuskil 300 krooni, aga minul kui vaesel rändajal on seda natukene liiga palju. Ja siis hakkasin uurima, et oleks võiamlik, et keegi mind hommikul ära viskaks. Pärast suurt moosdimist Whitney poolt ütles tom ikkagist ei. Siis oli küll minu karikas täis, ei või nii paljugi minu jaoks teha. Whitney tõi põhjuseks selle, et ta ei tea kuhu minna, ja ta ei taha ka hiljaks jääda. Arvan, et lõpuks tundis ta natukene kahju minu pärast, ja oli siiski mind nõus hommikul ära viima. Ma ei tea, mina endiselt aevan, et nii palju võinuks nad ikkagi minu jaoks teha, et ilma suurema probleemita mind hommiklul ära viia. Kõikidel nendel päevadel olin ma üksinda, ei palunud neilt midagi. Ühesõnaga, olin neis natukene pettunud.
Aga jahhh, kolmapäeva varahommikul alustasin sõitu Melbourn’i suunas, mööda Great Ocean Road’i. Väikeses minibussis oli meid kokku 15, järgmisel päeval pidi lisanduma veel 8. Giidi nimi oli jen, selline vanem naisterahvas, pisikene. Ausalt ma ei mäleta enam selle koha nime, aga vallutasime veel ühe mägede aheliku. Üpris raske turnimine oli, suht järksk. Esimene kolmandik oli selline kivine, teine kolmandik oli rohkem selline sile kivi ja läbi pragude ronimine. Viimane kolmandik oli nagu vana vulkani peal ronimine, natukene lihtsam. Vaade oli ilus, aga arvan, et olen viimasel ajal liiga palju mädesi vallutanud, et nüüdseks igaühest vaimustus ei teki. Enne öömaja juurde minemist käisime ka mingei-koske-mille-nime-ma-jälle-ei-mäleta-vaatamas. Ilus oli, aga sellest hetkest alates vihkan ma treppe. Neid astmeid oli ikka niiiiiiii palju, ja selliste imelike suurustega.
Vaikselt hakkaski esimene päev lõpu poole liikuma ja nagu traditsiooniks on saanud, oli meil öömaja leidmisega raskusi. Kuidagimoodi oli jälle mitu firma bussi väljas, ja öömajad olid kõik täis. Õnneks aitas meid hädast välja üks lähedal asuv puhkekeskus, pakkudes meile 12 inimesele mõeldud dorme. Parem kui mitte midagi. Õhtusöök oli selle tõttu natukene hiljem, kuskil 9 ringis. Õhtusöögiks makaronid tomati kastmega. Mitte just väga isuäratav. Selle õhtusöögi ajal sain natukene lähemalt tuttavaks ühe kanadast pärit Alvaroga. Vähemalt ma arvan, et see oli ta nimi. Üks tema vanematest on hispaanlane, selle pärast ka selline nimi, aga no ausalt, ma ei suuda mitte kuidagi inimeste nimesid mäletada. Jällegis üks huvitav inimene. Järgmisel hommikul alustasime varakult, jälle. Kella kuuest hommikusöök, seitsmest uuesti bussi. Esimeseks ülesandeks oli vallutada veel üks ahelik. Seda kutsutakse The Grampians. Ehk siis väike versioon Suurest Kanjonist Ameerikas. Ja see tõesti oli ilus. Retks sinna ja tagasi võttsi oma kolm tundi, aga oli seda väärt. Alustasime varahommikul, mis tähendas seda, et temp oli väga madalal. Alles pärast 10min retke hakkas natukene soojem. Ohhh, see vaade sealt mäe tipust....ilus-ilus-ilus! Ma ei tea, kunagi kui ma rikkaks saan, tahan ma emma ka siia tuua. Siinne loodus oleks just täpselt tema maitse järgi, sellised ronimised ja vallutamisd ja ekstreemsused. Õhtupooliku veetsime 12 Apostli juures. Enne päikeseloojangut oli võimalus ka helikopteri lend saada. 6 min=700 krooni. Mina ütlesin tänan ei. Minul on eelnevalt palju parem kogemus olemas, ja palju pikem. Tegin natukene ka matemaatikat. Roper baris saadud sõidu eet oleksin ma sellise hinnaklassi järgi maksnud 15 000 krooni. Wow, eks!?
Selle öö veetsime ookeani äärses linnakeses, ja toas olid väga ilusad. Üks tähelepanek sellest kohast. Vetsu süsteem. Peale vee laskmist oli poti kohal nagu kraanikauss, mis automaatselt tööle hakkas. Ja niimoodi said sa oma käsi pesta, ja samal ajal järgmist paagitäit täita. Minu meelest hullult geniaalne!
Viimane päev oli mõeldud eelkõige Suure Ookeanitee läbimiseks. Ahjaa, käisime hommikul ka vihmametsas. Cape Otway national Park. See polnud selline vihmamets nagu pildi pealt näinud, sest see ei asunud troopilises kliimas. See vihmamets oli vihmamets ainuüksi temperatuuri pärast. Ja selle pärast ka et asus mäeaheliku põhjas. Mis mulle metsas meeldis oli see, et see rada oli rajatud kuskil 30m kõrgusele maapinnast. Kahju oli natukene sellest, et hommikul sadas vihma, aga no mida ikka vihmametsast oodata oli.
Ja siis ookeanitee. Pm tegime iga tunni tagant peatuse, et pilte teha. Ja tõesti, see tripp oli kokkuvõttes oma hinda väärt. See ookeanitee koosneb kahes osast. Esimene osa oli see mida me apostlite juures nägime. Maastik iseenesest lame, aga ranniku ääres järsud kaljud. Teine osa, mille läbisime kolmandal päeval, oli täpselt mägede ja ookeani vahel. Sellised järske kaljusid polnud, olid pikad liivarannad ja hingematvalt ilusad vaated. Natukene kahju oli selle pärast, et ilm oli kehva ja jahe, oli kogeaeg selline tunne, et tahaks tuppa ja kohvi ja magada. Ja enne kui ma märkasingi, olime me Melbourne’is. Ja minule nii omane seikus jällegi....Jen loetles ette peatused, et kus ta meid maha laseb. Ja seal ta ütles ka et Nomads. Minul kohe et oh, hea, saan kohe oma kohta. Enne linna tulemist ja selle suurust nähes tundsin ma seda, kui kadunud ma selles loinnas saan olema. Kõik on suur ja suur ja suur ja lai ja hirmus keeruline. Nii, läksin siis vastuvõttu, mõned inimesed bussi pealt tulid ka sinna, mina loomulikult esimene. Ja siis too tüüp ptleb, et oh ei, see pole see Nomads, et ma pean teise kohta minema. Ei noh, aitäh. ma ikka kohe oskan. Kottidega oleks see teise kohta minemine võtnud kuskil 30min, seega otsustasin kutsuda takso. Esimene Nomads oli hullult sheff, selline ilus ja moderne, muusika ja oma baar. Ja kõik nägi üldse sellien uus välja. Ja siis...saabusn ma sellesse teise Nomads’isse, all nations, nagu nad seda kutsuvad. Ja omg, täielik vastand. Esiteks, vastuvõtt oli teisel korrusel, ja te ei kujuta ette kui raske on kohvriga treppe vallutada, eriti veel siis, kui kohver kalub 24kg. Vastuvõtust sain teada, et ma olen viimasel korrusel, ehk siis neljandal, ifte siin polud. Tuppa jõudmine võttis oma hea 15min. Toas on 8 kohta. Õnneks sain viimase alumise voodi endale. Aga no see koht on urgas mis urgas. Konditsioneeri pole, üks duss on katki, ühest tuleb ainult kuuma vett, kolmandal pole survet. Neljas ja viies on ühises ruumis, ma ei tea, ehk meestele mõeldud. Viimases hädas kasutasingi siis seda vist meeste dussi. Ja mis mind kõige rohkem ärritas.....siinsed uksed käivad lahti kaardiga, et vibutad kaarti ja uks avaneb...aga no näete, see süsteem ei taha kuidagi töötada, eile vetsust agasi tulles...no ausalt, uks ei avanenud. Õneks oli keegi toas, kes ukse avas. Täna, üritasin oma 10 minutit erinevaid stiile, et äkki hakkab kaart tööle, aga ei. Siis läksin vastusõttu, et las re-activate kaarti. Olgu. Tundu, et nüüd siis töötab, aga oh ei. Proovisin veel oma 15 minutit, et tahtnud ka erilise jobu muljet jätta. Ja kui mitte kuidagi ei õnnestunud, läkisn uuesti alla, ja siis lõpuks andisd nad mulle uue kaarid, ja tundub et siiani see töötab, minu õnneks.
Nüüd siis olen ma melbourne’is. Kuni teisipäeva hommikuni, siis alustan uuesti sõitu, seekord Sydney suunas. Ja jälle kolm päeva. Eks näis kuidas see reis läheb. Mingil imelikul viisil pole ma üldse sellises tujus, et inimestega suhelda. Ja elu siinpool O-i on ka kuidagi imelik. Kõik on sellised ilusad, pikad, peenikesed, stiilsed, ja hästi võltsid. Võltsid. Ja kõik bäkkerid on sellised...õhhh...mina-olen-siin-ja tahan-pidutsed-ja-mind-ei-huvita-mida-keegi-teine-minut-arvab. Ja siis on hästi palju ka sellist suhtumist et-mina-olen-maailma-naba-ja-mina-reisni-ja-olen-teinud-seda-ja-toda-ja-kolmandat-ja-üldse-olne-nii-äge. Ma ei tea, see pole minu jaoks see bäkkeri elustiil.
Ja näiteks täna öösel, kell 3:15 sadasid sisse 5 purjus iirlast, ja hakkasid oma voodikohti otsima. Mingil moel oli meil vaid 2 vaba kohta. Ja siis niimoodi lällasid nad edasi mingi kella 4:30-ni. Ja siis uuesti hommikul. Pidid kuhugi rongi peale jõudma. Paganama purjus lärmakad inimesed. Õnneks olin ma endale eesmärgi võtnud, et tänase päeva ma vaid magan, et ennast välja puhata nendest varajatest hommikutest. Seega see öine äratus ei seganud minu plaane ja pikka und eriti. Nii, täna polegi ma eriti midagi teinud, magasin minut-mitu-mitu tundi, tegin lõuna ajal ka uinaku. Nii hea oli. Ja siis käisin poes, sotsin natukene süüa ja lähen varsti jälle magama.
Või natukene küll negatiivne tunduda, aga ikkagist on hea ringi reisida. Iga kogemus annab midagi juurde, iga inimene kellega kohtun õpetab mulle midagi uut. Iga uus koht mille vallutan, annab aimu sellest kui väikesed me tegelikult oleme. Ja üldse, iga päevaga ennast natukene paremini tundma õppida pole ka paha. Mis mind selle halva linnaelu ja imelike bäkkerite kõrval veel natukene häirib on see, et kojutulekuni on mul veel natukene liiga palju aega, tahaks et see oleks natukene lühem, see ooteaeg. Lennuk on londonis 19. Juulil.
Nüüd siis teate, mis toimunud on. Annan natukene ka teada mis toimuma hakkab. Teisipäeva varahommikul alustan sõitu Sydney suunas. Kolmepäevane reis jälle, sama firmaga. Sydneys olen kolm ööd, milles ühe otsustasin veeta natukene peenemas kohas. Natukene hellitada ennast king-size voodis ja basseinis ilma bäkkeritega ja oma enda vetsuga!!! Sydneyst edasi läheb lennuk Harvey Bay’sse, seal olen ühe öö, sealt edasi 6 ööd ja seitse päeva reis Frazer islandi ja Whitsunday peal. Frazer pidi imeilus koht olema, eks paistab. Ainuke asi mida ma natukene kordan on see, et selle saare peal reisime ise ringi, autodega, rendiautodega. Ja peab olema vähemalt 21 et ise sõita. Loodan sügavalt, et leian kellegi, kellega oleks lõbus ja hea autot jagada. Sinna paketi alla läheb ka kaks päeva purjetamist. Söök paadi peal on sisse arvestatud, aga kõik muu peame ise maksma. Ja siis on veel mingid imelikud maksud mida lisaks peab maksma. Pargi tasud, auto bond, magamiskott, sukeldumine jms. Ma ei tea, lihtsalt loodan, et see uus summa mingi eriti tappev pole....sest ega mul rahaga ka enam eriti hea suhe pole. Ikkagis ostsin ju pileti koju ja broneerisin nii mitu asja. Ja noh, pean tunnistama, et pole ka shoppamise pealt kokku hoidnud. Arvan, et varsti pean mingi paki koju saatma, sest asjad ei mahu kotti, ja midagi ära ka visata ei taha, mida ehk kodus veel kasutaksin. Niigi Whitney juurest tulles tegin puhastuse kotis, mille hulgas viskasin mõned hilbud ära. Ja mis veel, arvan, et pean omale uue kohvri ostma. Selle kohvri lukud ennavad alla. Ja siis õmblused lukkude kõrval. Ja üldse, vära räämas ja vana ja kesine näeb see kohver välja.
Vot, teate nüüd vist küll kõigest. Hoian oma pöidlad pihus (võis siis sõrmed ristis) et need broneeritud reisd oleksid oma hinda väärt ja inimesed nendel reisidel oleksd toredad. Loodan ka seda, et rahaga ilusti välja tulen. Ja et kui Brisbane’is 20.ndal maandun, et siis varsti ka töö leiaksin.
Kallid olete, tahaks teid juba näha. Ja eesti keelt rääkida!
xxxxxxx