19.04.2010
Tere taas.
Ja nii ootamatult on kaks nädalat täis saanud. Eile helistas emme, et kas minuga kõik ikka korras....ja alles siis taipasin, et viimasest sissekandest on möödas 2 nädalat. Aga noh, olen natukene ka hõivatud olnud. .
Algusest. Tripp melb-syd. Hommikul vara sõitsin siis taksoga kohtumispaika. Buss oli suhteliselt täis, inimesed enamasti inglismaalt. Seekord oli giidiks üks nooremapoolne meesterahvas, selline sportlikum tüüp. Mõned olid veel taanist ja hollandist. Alles nüüd taipan kui raske on oma tegemistel silma peal hoida...või siis ehk oleks õigem ütelda....mäletada, mida teinud olen....
Esimene päev. Mmmm, täpset päevakava ei mäleta. Käisime ühes looduspargis kängurusid vaatamas, õpetas meid kuidas nendele jahti pidada. Allatuult ja kui loom sulle otsa vaatab, et siis mitte liikuda. Ühesõnaga mitte midagi uut. Giis üritas meile näidata ka mürgiseid ämblikke, õnnestus leida ainult punaselgne ämblik, kedagi muud seekord ei leidnud. Esimesel päeval siis sõitsimegi läbi ühe suure looduspargi, Snow mountain. Kuulus ühest filmist.....nime ei mäleta. Väga ilus oli, väga käänuline oli, väga künklik oli. Sõitsime mööda ka väikestest jaamadest, kus kohalikud vajalikke asju müüsid. Esimene koht millest mööda sõitsime....seal oli 2 elanikku. Teine jaam...seal oli poole vähem elanikke. Sel päeval siis ületasime ka NSW ja VIC piiri. Midagi eriti kontimurdvat polnud, säästsime ennast järgmiseks päevaks.
Järgmisel päeval oli meie eesmärgiks vallutada austraalia kõrgeim mägi, Mount Kozick*****. Nime kontrollin teie jaoks üle kohe kui interneti saan. Kõrguseks 2228m. Ehk siis 14 m madalam kui Moosese mägi egiptuses mille me koos emmega vallutasime. Alustasime ronimist kuskil ühe ringis pärastlõunal, esimesed sajad meetrid saime üles minna liftiga. Aga pärast kella nelja suleti see lift, ühesõnaga hiljem tuli meil see vahemaa allamäge kõndida. Ok. Ma olin ostnud vihmakeebi vihmametsast, mis leidis kasutust, sest kogu päeva (pm) sadas mõnusat seenevihma. Vahel rohkem, vahel vähem. Juba algusest peale ei tõotanud see ronimine midagi head. Arvan et kuskil 6-7 inimest loobusid sellest vallutamisretkest, ja noh, eks meie giid ka hoiatas neid, et võtke teadmiseks, see saab väga raske olema. Asun siis asja juurde. Esimesed kilomeetrid olid ok. Selles mõttes ok et ma polnud veel tervenisti märg. Aga siis, kui mäe tippu oli jäänud veel kuskil 3,5 km..selleks ajaks olin ma juba ligumärg ja väsinud. Mõned meie grupist otsustasid tagasi minna. Kuid mina alla ei andnud, rühkisin edasi, ikka selles mõttega et saaks Aust kõrtgema tipu vallutatud. Tuleb tunnistada, et meie giidil oli õigus, see vallutamine oli päris ränk. Kõige hullem selle juurel oli (ma arvan) see tuul. Meil oli pm võimalik 45 kraadi all kõndida nõlva tõusu ja tuule tugevuse pärast. Siis kui oli jäänud veel 1,5 km tipuni, ütles meie giid, et tema soovitaks kõigil tagasi minna. Olime liiga aeglaselt kõndinud, ja varsti pidi pimedaks ka minema, et siis teed alla leida on pea võimatu. Ning mis kõigele lisaks, sellise ilmaga pole tipust midagi näha. Vaevalt saimekõndimise ajalgi aru, mis meid ümbritses. Tegin ka sellest kõnnakust väikese video, ehk siis kui koju tulen saate seda ka näha. Ühesõnaga, giid soovitas kõigil alla minna, mida nad ka tegid. Aga mingil moel oli 3 kiiremat noormeest sellest kohtusipaigast juba möödas, mäge avllutamas. Ja mina ei tahtnud kuidagi alla minna. Niimoodi siis tegingi diili giidiga, et ma hakkan tipu poole juuksma, et ehk õnnestub mul joostes need kolm oormeest kinni püüda ja siis tempoga mäest alla hakata tulema. Tema pidi minule järele tulema, kõndides, kindlustamaks et me ikka ok oleme ja oskame alla tulla. Niimoodi ma siis alustasingi jooksmis mäe tippu, kuradi tugev tuul vastu ja mäe nõlv aina järsemaks muutudes. Pärast 15min jooksu sain poistega kokku, kuid teadsin, et üksi ma edasi ka minna ei tohi. Niimoodi jäigi mul austraalia kõrgeim tipp vallutamata, ja seda vaid 10 minuti kaugusel. . Eks pean sda siis kunagi uuesti tegema, nii lihtsalt ma seda ei jäta. Ja kõige hullem osa alles tuleb veel. Allamäge tulek. Kuni liftini oli tee ok, selline lauglev. Aga siis....oioioioiii, ja mina olin veel nii naiivne, et ei usukunud, et austraalias mäed olla võivad. Tõsiselt, see oli JÄRSK. Esimene pool tundi oli astmed, edasi, kuskil 1,5 tundi oli lihtsalt märg rohi. Ja mitte kuskilt polnud võimalik kinni haarata. Enamus grupist oli juba teel selleks ajaks kui mina, giid ja nood kolm nootmeest teekonda alustasime. J pagan võtaks, neil ikka oli kiire mäest alla tulekuga. Pärast treppide läbimist tõeline retk alles algas. Ning selleks ajaks olin ma juba nii märg, et ei suvatsenud isegi oma kaamerakoti vihma eest kaitsta. Kuna see allamäge tulek oli niivõrd raske, üritasin ma lihtsamaid mooduseid selle jaoks leida. Üks mis ka töötas....sik-saki jooksmine. See variant oli kiire ja tõhus, ei tundunud nii tappev jalgade jaoks kui otse mäest alla kõndimine. Aga väidetavalt oli selline jooksmise stiil marunaljakas, hiljem giid ja nood kolm poissi ei saanud sellest üle. Teine stiil. Üritasin vihmakeepi kasutada kelguna. Rohi oli ju märg, miks see siis ei peaks toimima. Ütleme nii, et mingil hetkel see isegi töötas, aga kuidagi natukene valus oli. . Ja noh, mis siin eriti üllatav polnud.....ega see variant ikkagi väga häsi töötada ei tahtnud. Lõpuks oli mul alles jäänud vaid keebi ribad. Aga nalja sai. Tagasi hostelisse jõudmist sõime ühe suuuure ja maitsva õhtusöögi ja seejärel võis pidu alata. Kuna olin nii märg ja külm, pidin ma igaks juhuks rohtu selle jaoks võtma. Õhtu oli hea, giid korraldas ka mõned mängud, alkoholi pruukimine oli selle sees. Kuna see mäng sisaldas tasuta jooke, olin ma eriti rõõmus sellest osa võtma. .
Järgmisel päeval vallutasime Canberra. Ja valitsuse maja. Väga huvitav oli minu jaoks. Ja kusjuures, see valitsushoone on suurim ehitis lõuna-atmosfääris! Giid oli üpris teemas sees, ehk see siis tegigi selle huvitavaks. Pärast valitsushoonet alustasime sõitu Sydney suunas. Õhtuks olime kohal, öömaja oli mul seekord kesklinna lähedal, The Base. Väga viisakas koht. Seal veetisn kaks ööd. Järgmisel päeval alustasin vara, et ikka natuken ka linna näha. Võtsin siis sihiks...no mis te arvate mille....loomulikult ooperimaja. . Pärast pikka seiklemist mööda linna.....jõudingi ma lõpuks sinna. See nägi välja umbes nii. Vaatasin kaardilt, et on jäänud veel 500 meetrit...ja siis kui keerasin tänavalt paremale...siis seal see oligi....ooperimaja. ma ei tea miks, aga mingil imelikul kombel oli see ooperimaja midagi, mida ma väga-väga näha tahtsin. Ehk selle pärast, et see on nii tähtis austraalia jaoks. Või noh, mitte tähtis, pigem nagu sümbol austraalia jaoks. Et ehk kui olen selle sümboli ära näinud, saan ütelda, et ma ikka olen Austraalias käinud. See selleks. Pärast pikka jalutuskäiku ostsin omale lõunasöögi ja lihtsalt nautisin vaadet. Pärast pausi liikusin edasi silla juurde. Silla nimi oli The Sydney Harbour Bridge. Tänapäeval on võimalik ka üle silla ronida, aga selle hinnaks on mingi 2000 krooni. Tänan, ei. Selle asemel ostisn ma pileti ühe silla tornidesse. Kui läksin piletit ostma, sain ka soodustust, sest olen pärit eestist, ja perekonnanimi tuleb taanist, ja taanlane oli ooperimaja arhidekt. . Mida kõike on võimalik saavutada viisaka väikese jutuga et kust ma pärit olen. Enne torni minekut mõtlesin, et ehk kui mainin, et perekonnanimi tuleb taanist, et ehk see annab ka allahindlust.....ja selle koha pealt oli mul õigus. .
Sellel päeval käisin ka Sydney Tower’is, 300m kõrgusel asuvas vaatetornis, 360 kraadi. Pilet oli 200 krooni, ja pettumuseks polnud vaade midagi erilist. Ainuke hea asi mis ma sealt kõrgel märkasin oli 2000. aastal peetud olümpiamängude pea-staadioni. Pärast seda sain ka pileti nn. 4d kinno. Filmiks oli austraaliat tutvustav lühifilm. Mitte midagi erilist. Ei tea, viimasel ajal on väga vähesed asjad mis mind tegelikult ka üllatada suudavad.
Järgmisel päeval oli mul siis aeg ennast natukene hellitada. Kella kümneks olin ma ennast registreerinud Park Regis’e hotelli, 9-ndal korrusel asuvasse hotellituppa. Tuba oli väga tipp-topp, kohvi ja tee ja piim oli ka olemas. Viimasel sydney päeval ei teinudki ma midagi erilist. Pärastlõunal ostsin praamipileti Manly Beach’ile, tahtsin antukene ka kurikuulsat randa näha. Jällegi, minu jaoks oli see rand nagu iga teinegi. Mis minu jaoks selle natukene eriliseks tegi oli fakt, et tagasi tulles oli kell kuskil kuue ringis, seega sain näha ooperimaja, silda, kesklinna ja kõike muud valgustatud. Ja seda jõe pealt, kaugusest. Mingil imelikul kombel ei saanud ma väga hästi magada tollel ööl, väike pettumus. Hommikul ostsin bussipileti lennujaama, tegin elus esimest korde check-in’i masinaga, maksin lida oma lisakilode eest ning alustasin sõitu Hervey Bay suunas, ümberistumisega Brisbane’is.
Kuidagimoodi õnnestus mu lennuk hilineda, seega Hervey Bay’sse saabusin ma väikese hilinemisega. Pärast bussipileti ostmist hostelisse oli kell juba nii palju, et vastuvõtt oli selleks ajaks suletud. Pärast pikka sagimist ja õigete inimeste otsimis õnnestus mul maanduda 6-le inimesele mõeldud dormis. Tuba oli ilma konditsioneerita, seega jälle...eriti hästi magada ei saanud. Hommikul alustasin vara, et osta bussipiletid Airlie Beach’ile, mda minu kallis reisiagent ei maininud. Sain ühe väikese üllatuse osaliks jälle. Ahjaaaa, te vist ei teagi, mu reisiagent tüssas mind natukene. Sydneys olles pidin üle helistama ja kinnitama, et ma tulen nendele reisidele. Ja siis sain teada, et oh imet, minu nimele pole broneeringuid tehtud. Õnneks olid siis Hervy Bays väga hea teenindus, printisid mulle õiged asjad, registreerisid mind uuesti kruiisidele jms. Andsid mulle isegi tasuta interneti aega. Üllatuseks pidin ma ise omal käel Airlie Beach’ile saama, ja bussipiletid sinna olid üpris kallid. Õnneks olid need üle-öö bussid, kokku maksin 2200krooni. Jällegist kulutused, millega ma polnud agendi juurest tulles arvestanud. Esmspäeval siis alustasin oma Fraser Island’i seiklust. Varakult ette üteldes, see oli täielik pettumus.
Hommilu tehti meile väike ülevaade, anti ettekirjutatud ajakava, näidati videot, mida teha ja mida mitte, ja siis jagati meid gruppidesse. Ja sealt sai minu halb Fraser Island’i kogemus algust. Sattusin ühte gruppi 5 parima sõbraga, 3 iirlast, 2 inglast, kõik tüdrukud, vanuses 19-25. Ahjaaa, tuli ka välja, et ma ei saa oma kotte endaga kaasa võtta, et ainult üks kott reisija kohta. See selleks. Lõpuks anti meile auto, pakkisime asjad autosse ja kiirustasime praami peale. Enne seda oli meil vaja ka natukene poodlemist teha, toit ja jook kolmeks päevaks. Oh jumal, milline peavalu see veel oli. Nad kõik olid natukene rikkamatest perekondadest, kõik olid siin lihtsalt puhkusel, vist ainult üks neist oli siin töö-ja puhkuse viisaga. Neil oli vaja maisi, ja herneid, ja mitte tavalisi kartuleid ja mitte tavalisli tomateid, kõik pidid olema beebi suuruses. Ühesõnaga, hind nende jaoks väga oluline polnud. Ja kui ma siis ütlesin, et milleks meile maisi, et see maksab üle 50 kr, siis kõik andsid mulle sellise pilgu, et kes sina õige oled. Ja siis kui mina küsisin, et kas on ok, kui me ostame apelsini igale, siis olid sellised kommentaarid, et noh, apelsin on ok, aga meisi ei või osta. Ja vot niimoodi kõik kolm päeva, iga asi ida mina soovitasin või tahtsin ei sobinud. Ja nad olid väga ebaviisakad. Nt viimasel päeval küsisid nad, et kas ma tahan ka sõita, mina muidugi tahtsin, natukene kogemusi oli ju Roper Bar’ist, kus pidin mudateedel sõitma. Ja siis oma sõidu ajal kuulsin, kuidas neile ei meeldi see viis, kuidas ma sõidan, et omg, mul hakkab nii paha. Ja mis on irooniline selle juures, et kui nemad sõitsid, polnud see mitte kuidagi parem. Me kõik sõitsime liiva peal, erilist vahet pole, kes sõidab, sama künklik on see igal juhul.
Nii, ja mis selle kogemuse veel vastikuks tegi....kõigil kolmel päeval sadas vihma. Esimesel päeval oli mõned tunnid ilma vihmata, ja viimasel päeval samuti, aga üldiselt oli kõva tuul ja palju vihma. Esimesel ööl said kõik meie asjad nii märjaks, et teisel ööl otsustasime autos magada. Autod, kus olid meie prügikotid( sest nad ei suutnud leida kohta, kuhu prügi panna), märjad ja livased riided, ja mis kõige hullem, telgid, mille peale arvatavasti üks dingodest pissinud oli. Kõik haises nagu kusi, ja ma ei liialda. Ning....aknaid me lahti ka teha ei saanud, muidu oleksid sääsed ja muud putukad sisse tulnud. Esimesel ööl jagasime telgiplatis ühe meie teise autoga. Kokku oli ühel ajal väljas neli autot, ja loomulikult sain mina kõige hullema grupi. Sel ööl oli niiiiiii palju dingosid meie ümber. Ja nas olid nii lähedal ka....niiet iga kord kui keegi meist dingot nägi, hakkasime me kõik karjuma, et neid eemale peletada. Ja loodusesse vetsu kasutama minna ka ei saanud, vähemalt mitte üksinda. Mis ind veel natukene häiris oli see, et minul oli ainukesena korralik taskulapm kaasas. Ja kogu aeg tahtsid nad seda kasutada, ükskõiks siis milleks. Ja enamuse ajast polnud mul võimalik seda kasutada. Esimene öö oli jah, kuidagi künklik. Ja mina veel arvasin, et liiva peal magamine on mugav. .
Teisel päeval siis enamuse ajast sõitsime, et näha seda laeva-vrakki, india päid ja shampooni lahte. Esimesd kaks nägi läbi auto akna, ilma välja minemata, sest väljas sadas nii palju vihma. Viimase juurde me ei läinud, kartsime, et jõuame laagriplatis liiga hilja. Ahjaa, meil olid ette kirjutatud kellaajad, millal me sõita tohtisime, madala mõõnu ajal. Kuidagimoodi õnnestus teisel päeval ka korralik duss saada, ja siis likusime edasi oma öömaja suunas. Ja jälle, kõik asjad võtsid neil hullult palju aega, ja selleks ajaks kui õhtusöök söödud, oli väljas juba väga pime. Niimoodi siis üritasimegi reegleid rikkudes esimese laagriplatsini jõuda. Üpris närvesööv oli, aga õnneks maabusime õnneliklut õiges kohas. Seal oli veel 4 autot, kõik bäkkerid. Õhtu oli üpris ok, sest sain suhelda teistega, laulsime mõned laulud, trotsisime vihma, ja jõime goon’i. Viimasel päeval alustasime sõitu tagasi Hervey bay’sse. Enne praami peale mineist tegime ka peatuse Lake MacKenzie juures. Ilus-ilus koht, õnneks saime ka pool tundi vahelduva pilvisusega ilma. Vaikselt tagasi maismaa poole liikudes tellisime omale ka õhtusöögi, pitsa. Kella üheksa ajal läksin ma bussi peale. Ja oh imet, arvake, kes veel sama bussi pele läksid. Jah, just, minu ued parimad sõbrad. Selleks ajaks olid nad teadlikud minu arvamusest nende suhtes. Ning nende üks peamisi küsimusi oli, et kas sa tead oma paadi nime, millega sa Whitsunday peale lähed....umbes nii, et jumala eest sama paadi peale ei satuks. Õnneks bussi peal olles ma neid pm ei näinud, sain omale ka hea istekoha. Eriti magada ei saanud, olin üpris elevil oma purjetamise tripi pärast. Hommikul kuskil 10 ajal olin Airlie Beach’il, registreerisin ennast reisiagendi juures kruiisi peale, ostsin omale päikeseprillid ja mütsi ning olin valmis oma seikluseks. Kella kaheks liikusin ma sadamasse, seal tehti meile väike ülevaade, anti kätte ülikonnad ujumiseks, snorgeldamiseks ja sukeldumiseks ning asusimegi teele. Grupis oli meid seekord 25, rahvas inglismaalt, kanadast, hollandist, rootsist, austriast, .... laeva nimeks oli Condor, väga super. Kapteniks oli üks mega hea huumorisoonega 40ndates elunäinud mees, teised liikemd olid...ee..2 kohalikku, mehed, ja üks tüdruk, inglismaalt, töö-japuhkuseviisaga siin maal. Tema oli siis pm kokk sellel purjekal. Seltskond laeval oli suhteliselt noor ja tore ja rõõmus, hea vaheldus Fraser Island’i järel. Söögid purjekal olid super head. Nt enne õhtusööki oli meil isegi väike starter, ja nt pärast esimest snorgeldamist oli meile valmis seatud kohvi ja tee laud koos küpsiste ja koogiga. Söök oli ikka supper hea, polnud mitte midagi ise vaja osta, v.a. alkohol, mille peale mina raha kulutada ei tahtnud.
Niisiis, esimesel päeval purjetasime natukene, tehti väike ülevaade järgmistest päevadest. Tegin ka oma esimese snorgeldamise kogemuse Suure Koralli peal. Väga viis oli. Kõigil olid ülikonnad, varustus oli purjeka pealt. Loomulikult maksmie selle laenutamiseks ka lisa, aga oli seda väärt. Vaikselt liikusime oma esimesse ööbimiskohta, ühte lahte, kus lained väga tugevad polnud. Sel ööl otsustasin ma teki peal magada. Üpris külm oli, ainult lina oli meile antud, aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Teise öö proovisin magada kus kõik teisedki....aga teate mis, purjeka peal magades peate arvestama väga väikes ruumiga. Ja pm pidime oma kottide peal magama, polnud kohta, kuhu neid panna. Hommikud algasid vara, kuskil kuue ringis.
Teisel päeval purjetasime ühe Whitsunday saare peale, nime kontrollin jällegi hiljem üle. Seal oli meil pea 2 tundi aega rannas vedelemisks. Kahjuks, mis hakkab juba traditsioonina tunduma, oli tuulina ja vihmane, lihtsalt keerasin ennast rätiku sisse ja magasin seal natukene. Mis veel, sel ajal kui ranna lookout’ides pilte tegin, nägin ja oma parimad sõpru. Arvake, kas keegi ka tere ütles. Nad üritasid mind iga hinna eest ignoreerida. Ja mul polnud selle vastu midagi. Pärsat randa läksime tagasi purjeka peale, sõima korraliku lõunasöögi ja purjetasime uude kohta, et natukene veel snorgeldamist teha. See koht oli parem kui esimene, ilm oli ka natukene parem. Nendel päevadel polnud ilm just kõige halvem, selline pilvealune, natukene vihma. Mitte midagi hullu, arvan et oli isegi natukene hea, et kogu aeg päikest ei paistnud, muidu oleksin ikka väga ära põluenud. Pärast snorgeldamist oli jälle tee ja kohvi ja küpsiste aeg, ja vaikselt liikusime oma teise öö ööbimiskohta. Sel ööl istus peaaegu kogu seltskond tekil, mängisime joomismänge, laulsime kitarri saatel, laulsime võidu kõrval asuvate purjekatega ja lihtsalt nautisime hetke.
Kohtusin ka ühe väga toreda türdukuga Austrast. Töötas Uus-Meremaal lapsehoidjana 7 kuud, nüüd teel koju. Purjeka peale tulles ostis ta 4 liitrit goon’i ja nagu ta väitis, polnud ta võimeline seda kõike ise ära jooma, seega sain ma tasuta alkoholi. Ja noh, 4l goon’i pole ka väga kallis, vaid 100 krooni. Kusjuures, see on siin maal müügiks pm päkkerite jaoks. Odav ja niidab jalust.
Kolmandal päeval....kas olete valmis....ostisn ma omale sukeldumise õppetunni. Mina ja veel kolm norralast minu purjeka pealt ja siis kaks hollandlast naaberpurjeka pealt. Mina sain minna esimese grupig. Omg, te ei kujuta ette, kui äge see oli. Paadi peal täitsime mõned paberid, et olen omal vabal tahtel siin ja et kõik mis minuga juhutb, on minu enda vastutusel . Alustasime kolme oskusega.
1. Kuidas leida üles oma hapniku toru juhul kui selle kaotama peaksime.
2. Kuidas hapniku toru veest tühjendada, ise sügaval vee all olles.
3. Kuidas oma maski veest tühjendada. Või kuidas sealsest udust lahti saada, ise vee all olles.
Samuti näidati meile põhilised käeviiped, õpetati kuidas hingata, kuidas kõrvad lahti saada jms. Mis vee oluline oli, et tohtinud kingai hinge kinni hoida. Ning seejärel....panime ennast valmis, tegime esimesed oskuse proovid madalas vees....ja siis võiski pidu alata. Ma päris täpselt ei tea kui kaua ma vee all olin, sest seal oli nii äge ja ma kaotasin ajataju, aga kuskil 20 minuti kanti jäi. Sügavuseks, milleni me läksime oli 7,75m. Ei noh, hullult lahe oli ikka. Alguses ikka kahtlesin, et kas om mõtet seda teha, maksis 650 krooni....ege no ei, oli oma hinda väärt, ja rohkemgi veel. Ainuke asi mida makahetsen on see, et mul polnud oma kaamerat kaasas. Oleksn võinud osta omale 300 kroonise allveekaamera, aga ma ei tea, ei tahtnud kuidagi. Ja noh, eks te ole vast näinud neid dok.filme. olen nüüd üle kontrollinud, kõik ongi selline nagu filmis paistab. Peale meeletult suurte kalade ja kõigi oioioi kui ilusate asjade nägemist lummas mind üks asi rohkem kui teised. Svammi moodi paistev korall, mis liigub vabalt veega kaasa. Ja siis kui päike paistab, siis see nagu muudaks värvi, ja oleks nagu kristall. Imeilus. Lihtsalt võrratu! Ja mul õnnestus ka raid näha. Lahe oli. . Ja üks kala....see oli nagu....üle poole minu pikkusest! Tagasi purjeka peal hakkasime vaikselt tagasi sadama poole liikuma. Tuul oli väga kõva. Purjekas oli ikka väga...viltu...kõik istusime ühe otsa peal, teine teki osa oli osaliselt vee all. No ma ei või, super vinge oli!
Tagasi Airlie Beach’il olles sõn ma Melanie’ga(austriast) koos lõunat, lesisime natukene rannas ja enne kella kuute läksin ma uuesti bussi peale. Hervey Bays olin ma hommikul kella kuueks, ootasi natukene bussijaamas oma bäkkeri bussi ja siis kuskil seitsmeks olina ma hosteli, oma toas, ja magamas. Arvestades seda, kui mitu ööd ma olin väga kesiselt maganud, magasin ma väga hästi. Selleks ajaks kui ma üles ärkasin, oli kell kuskil kolme ringis. Panin oma pesu pesema, käisin poes õhtusööki ostmas. Hiljem vaatasin veel natukene oma Gilmore’i tüdrukuid ja nüüd siis ootan oma lendu, õhtul kell kuus. Brisbane’is peaksin olema kella seitsme ajal. Olen broneerinud kaks ööd hostelis.
Nüüd on mul ära nähtud suurem osa austraaliast, vähemalt seda ma arvan. Brisbane’is maandudes pean kohe-kohe omale tööd otsima hakkama, sest finantsiline olukord on nüüd juba väga kehva. Suuresti tänu minu vastikule reisiagendile, kes ei teavitanud mind kõikidest lisakulutustest, olen ma oma eelarvest kuskil 5000 krooni võrra maas. See tähendab, et eelarve on nüüd väga kriitiline. Väga kriitiline. Hetkel natukene juba stressangi selle pärast, et kas ikka leian tööd või mitte. Eks näis, loodan parimat.
Kolm kuud veel jäänud, ja siis tagasi juba eestimaa pinnal, kas pole mitte tore, see ju nii varsti. Helistasin mõned nädald tagasi ka isale, teavitasin teda, et mis teen ja mida plaanin. Kui ta kuulis, et ma tulen koju alles juuli kuus, andis ta natukene lootust, et ehk tuleb ta enne seda kuupäeva austraalisse, saame koos tagasi eestisse lennata.
Mul on üks uudis veel. Olen siin üritanud selgusele jõuda, et mida õppida ja ma arvan, et olen natukene selgusele jõudnud. Tallinna Ülikool inglise keel ja kultuur. Lävendi põhjal olen ma sees, lihtalt pean SAIS’is ennast registreerima, kord kui see aeg kätte jõuab. Arvatavasti proovin lihtsalt igaks juhuks ka tü-sse, aga oma tulemustega on üpris raske sisse saada mõnda erialasse, mis mulle meeldib. Samuti olen mõtelnud ka ttü-d proovida, nii agaks juhuks. Ttü-ga on aga selline lugu, et lävend on 22,5, tulemuste põhjal on minu tulemus 22,4. Eks vaatab, inglise keel oleks ok. Ja siis, plaan on ka selline veel, et teen ühe aasta korraga, ja kui mingil põhjusel ei peaks mulle see eriala istuma, on mul küllalt aega inglismaa ülikoolide jaoks registreerimiseks. Ja kui mitte kuidagi asjad ei jookse, proovin tulla austraaliasse veel teiseks aastaks, ehk siis proovin antukene infot raamatu jaoks koguda. Eks paistab, võtan asju aeglaselt ja ettevaatlikult. Seni, kuini naudin, mida teen, on kõik ok.
Vot, see sissekanne on vist küll maailma pikeim....aga loodan, et piisavalt ülevaatlik. Saadan teile suured kallid ja tervitused, vaid kolm kuud jäänud veel.
Xoxox!!!