22.03.2010
Hei, mates! How is it going?
Nii hea on ikka tagasi tsivilisatsioonis olla!
Nüüdseks olen ma ennast Alice Springi sõidutanud. Ja lisaks sellel veel 3 päeva ka kõrbes veetnud
Et siis...algusest peale. Neljapäeva varahommikul alustasi oma reisi darwinist adelaide’i suunas. Kuni alice’ni tulin ma The Ghan’iga. (maailmakuuus rong austraalias reisimiseks, põhjast lõunasse ja idast läände). Rongisõit oli tore, sattusin kõrvuti istuma ka ühe mehhikost pärit Daniel’iga, väga huvitav inimene, peaks mainima. Rong alustas sõitu hommikul kell 10, tegi peatuse Katherine’is neljaks tuniks...ja siis edasi Alice’i suunas. Alice’is olin ma järgmise päeva hommikuks. Iseenesest polnud rongisõidul häda midagi, aga uinumisega oli mul raskusi. Kogu öö möödus nii, et kokku sain magada ehk 2 tundi. Ja pime oli ka, seega raamatut ma lugeda ei saanud. Õnneks vedas mul kohaga. Alguses istusin danieli kõrval ning kõrvaliste jäi vabaks. Hiljem kui meil lubati kohti vahetada, sain ma selle hea koha endale. Mis veel hea oli...iste minu ees oli ka vaba. Rongis on selline võimalus, et saab istmeid ringi keerata, pm oli mul siis neli istet ja piisavalt ruumi lautamiseks. Söök polnud pileti hinna sisse arvestatud, aga õnneks sain omale kõik vajaliku eelnevalt ostetud. Nüüdsest on üks minu lemmik Caesar’i salat. Suur portsjon ja täidab hästi
Alice’isse saabudes kõndisin oma hostelisse, sest kuidagimoodi õnnestus mul buss maha magada. Peatungi siis hetkel hosteli, nimeks Heaven resort. Hullult hea koht, mulle hirmsasti meeldib. Kõik on korras ja puhas ja voodid on ka väga mugavad. Homme hommikul kuue ringis korjatakse mind siit üles, ja siis alustan oma sõitu Adelaide’i suunas, seal peaksin olema neljapäeva õhtuks. Öö veedame Cooper Pedy’is.
Darwinis olles käisin ma reisiagendi juures, kes siis minu eest kogu krampli ära ajas. Öömaja, reisid, broneeringud. Väga hea variant minujaoks, teades kuidas minuga tavaliselt lood on....midagi läheb valesti või siis saan asjadest valesti aru jne. Agendi nimi oli Emma ning kokku maksin talle ligi 7000 krooni. Aga noh, selle sees on nii mõnigi asi: Ghani pilet, 3 ööd Heaven resort’is, The rock tour (3 päeva 2 ööd), Express Bus Adelaide’i, öömaja Cooper Pedy’s. Mina arvan, et sain omale hea diili.
Kõrbes veetsime kokku kolm pikka-pikka päeva. Esimene päev siis nägi selline välja:
Alustasime sõitu hommikul kell 5:30, korjasime ka muu rahva linna pealt kokku. Lõpuks oli bussis meid kokku 21 ringis. Et siis ka mõned riigid kust tuldi...saksamaa, shveits, itaalia, hispaania, holland, inglismaa, usa, prantsusmaa. Esimene korralik peatus oli Valley of the winds’ juures. Ilus koht, raske turnimine tippu, retk võttis oma 3,5 tundi. Ja oioioiii kui kuum oli. Kuskil pärast kahte tundi jõudsime me Eedeni aeda. Just selline vahva nimi oligi. See oli natukene nagu oaas kõrbes, keset mäeahelikku. Seal aias oli ka võimalus ujuda, mida vist igaüks meist ka tegi. Sealt edasi oli juba natukene parem edasi liikuda, märjad ujukad endiselt seljas. Ühes kohas tegime ka peatuse, et mäeahelikust alla vaadata. Üpris kõhedaks võttis seest siis, kui tõstsime jalad ja käed üles, imiteerimaks lindu. Kõik oli loomulikult äärmiselt turvaline. Selles kohas üritas simon ka kaja tugevst demonstreerida. Ja siis ta küsiski, et kas keegi teab, mis on austraallaste viis üksteise hõikamiseks. Heh, mina olin ainuke...cooollieee.
Selle tripi ajal sain ka natukene uut infot aborigeenide kohta. Meie giid simon on neist väga huvitatud, aga mingil imelikul viisil on tema hoiak äärmiselt positiivne ja oi-vaadake-ikka-mida-me-neile-teinud-oleme. Hea oli nii mõndagi uut kuulda, aga no mitte kuidagi ei suutnud ma seda taluda, kuidas ta ikka rääkis et kui traditsioonilised inimesed nad on ja et kuihästi nad maailma asju ikka teavad. Kogu selle reisi ajal rääkis ta abodest väga häid asju, ja iga kord kui ma kellegagi juttu ajama hakkasin ja lõpuks sinna välja jõusdin, et kus ma töötanud olen ja mida näinud, siis kõik imestasid ja tundsid huvi, et miks simon sellest ei räägi, kuidas nad tänapäeval elavad. Viimasel päeval siis täitiski simon meie palve, aga no ma ei tea, see oli ka kuidagi liiga leebe versioon. Aga noh, vb pole kõik kommuunid sellised nagu ngukurr. Kes seda teab.
Anyway. Edasi liikusime kata tutja juurde. Ehk seda kohta kutsutakse ka The Olgas’deks. See jalutuskäik oli mõnus ja mitte eriti raske, aga hirmus soov oli siiski varjus kõndida. Selle retke ajal näitas simon meile maailma suurimat elevanti (kivi nägi natukene elevandi moodi välja) ja kirjeldas seda, kuidas abod vanal ajal erinevatest kividest erinevad värvid välja sai. Saime ka natukene õpetust jahil käigu kohta, karistustest jms mis kõik näitas jällegi seda, kui targad ja head abod ikka olid/on. Mis mulle hirmsasti selliste mäeahelike juures meeldib, on fakt, et igast ahelikus jookseb läbi jõgi. Ja vot see on alles ilus, kui istuda tipus, panna jalad külma vette ja nautida vaadet.
Vaikselt hakkaski esimene päev läbi saama, ning varsti oligi aeg hakata omale sobiv „öömaja“ leida. See kivi tuur läks ajalukku selle pärast, et teist korda firma ajaloos oli korraga neli bussi väljas, kõik täis pakitud. See tõsiasi tegi aga matkakoha leidmise natukene keerulisemaks, sest siin maal on selline lugu, et iga firma rendib metsa kasvanud maa-ala, et siis lollide turistidega põõsasse maga minna. Ja otse loomulikult selleks ajaks kui me kõik näljased olime, ning pidime oma öömaja leidma, olid need kõik võetud. Ja siis hakkas pikk seiklus uue öökoha otismisega. Simon tedis ühte kohta, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas sinna saada. Niimoodi me siis seiklesimegi. Õnneks üks kohalik farmar aitas meid viimasel hetkel hädast välja. Niimoodi siis jõudimegi oma esimesse miljoni tähe hotelli. Õhtusöök, lõkketuli, terviseks-ütlemise õpetamine....voodisse ja hommikul kell 5:00 äratus. Magasime selliste asjade see, mida kutsutakse swag’ideks. Ausalt,eestikeelset tõlget ei tea. Aga see oli nagu natukene magamiskott, millel põhjas madratis laadne asjandu, ja kui pimedaks läks, sai ka sellie lapatsi moodi asjandse näole peale panna. Esimesel ööl olin mina küll kabuhirmus, jumal seda teab et kus me oleme, ja kes meid uudistada tahavad. Õnneks teisel ööl nautisin ma miljonit tähte ja üldse polnud külm. Kui ehs siis kui oma pesast välja pidid tulema.
Teise päeva ülesandeks oli Kivi juurde minna. Selleks pidime natukene kilomeetreid läbima. Ja enne seda tegime ka paetuse aborigeenide muuseumis. Enne kui ma tähelegi panin, oli kelle natukene läbi lõuna ja alustasime matka Kivi ümbruses. Uskumatu asjandus küll see Kivi. Ümbermõõt 9 km, kõrgus 345m, ja kõigele lisaks on see veel pikali ka kukkunud, ehk siis pole meil aimugi kui suur see tegelikult on. Kunagi puuriti seda Kivi, et teada saada kui sügav see on, aga päeast 6000 meetrit oli masinatel aeg alla anda. Sele retke ajal kuulsime veel natukene abode lugusid, muuseumist saime ka mõned brozüürid, simon demonstreeris ka bush tucker’i, ehk siis seda, kuidas ja mida abod sõid. Ta rääkis meile natukene ka koopa maalingutest. Ja nii hea oli natukene tarka panna jälle. Ma teadsin natukene nendest piltidest selle pärast, et kui ma Rory (see hea iirlane, kelle majas ma natukene elasin) juures olin, siis tema venna naine töötas aborigeenide kunstimuseumis, ja siis ma tema käest sain natukene infot. Et nt ring inimese kõrval tähistab kohtumispaika, ja kui selle ringi see on vele üks ring, siis see tähistab väga tähtsat kohta. Sest kui nt abo ütleb midagi kaks korda, siis see tähendab, et see on väga tähtis, nt tuck-tuck, ehk siis söök. Ja siis teadsin ma ka seda, kuidas naist kujutatakse, ja kuidas vett joonistada. Kõigil oli et ahh, kuidas sa seda tead. Ahjaaa, sain veel natukene särada oma tarkusega. Esimesel ööl hakkas simon meid õpetama, et kuidas tähistaeva järgi põhja-lõuna suund kätte leida. Ja enne seda ta siis küsis, et kas keegi oskab lõunatähte üles leida. Ja siis tuli minu teadmine itaaliast kasuks. Jällegi oli kõigil, et mida. Ja siis simon ütles, et kui kellelgi mingeid küsimusi on, siis tulgu ja küsige nende tüdrukute käest, nemad teavad mida nad räägivad. Ja minu kõrval istus ka steffi, sakslane, hästi tore ja tark tüdruk. .
Pärast ringkäiku Kivi juures kiirustasime me oma uude ööbismikohta, sest pidi tagasi kivi juurde tulema päikeseloojangut vaatama. Ahjaa, sel päeval õnnestus meil natukene aega kokku hoida, seega pärast lõunasööki saime võimaluse ka basseinis ujumas käia. See bassein oli Kivi Kuurortis, kohas, kus me ka ööbisime. Aga otseloomulikult magasime me ikkagi lageda taeva all, olenemata faktist, et see oli kuurort. See oli ka esimene ja viimane pesemiskoha võimalus. Päikeseloojang vaadatud, tagasi ööbismikohta ja õhtusöögi aeg.
Kolmas päev algas varakult, päikesetõusuga Kivi juures. Kolmas päev oli matkamise poolest lühikene, sest pidime tagasi alice’isse jõudma. Seega lasi simon meid Kivi juures maha, et me saaksime korraliku jalutuskäigu selle ümber teha. Pidime kogu kõndimise ajal silmas pidama märke, mis ei lubanud pildistada, sest abode jaoks on see koht püha tähendusega. Ja nt ei tohtinud kaasa võtta ka kive vms, pidi halba õnne tooma. Muuseumis oli ka nn The Sorry Book, kus olid need kirjad inimestelt, kes on Kivi juurest kive koju kaasa võtnud, ja kuidas seejärel neid halb õnn tabanud oli. Sama lugu oli ka Kivi otsa ronimisega. Giid palus sügavalt, et me seda ei teeks. Ma arvan eelkõige selle pärast, et ta austas kõiki abosid hullult. Aga jah, uskumuse kohaselt pole see ronimine kellelegi lubatud, püha asi abode jaoks. Pärast pikka jalutuskäiku hakkasime tagasi Alice’i poole liikuma.
Pärast tagasi hostelisse jõudmist ja korralikku pesu, pidime kõik Kivi Baaris kokku saama. Hea õhtu oli, hea söök, hea jook, hea seltskond. Mis mulle selle reisi ajal veel meeldis oli see, et alguses tutvustasime igaüks iseennast. Ja pärast tutvustamist joonistasime oma nime ja suvalise pildi sellega koos aknale. Ja veel, sain tuttavaks ja Olga ja Alex’iga, väga tore paar, sündinud siberis, elanud saksamaal pea 15 aastat. Nemad olid ümber maailma reisil. Ja nemadolid Tahitil sellel ajal kui maa värises. Ja üldse, hea oli nendega rääkida, et mida näinud ja teinud on, ja mis tegema hakkavad. Ja nad oli väga huvitatud sellest, et mida saksalsed ja venelased on meile teinud. Sain lähemalt tuttavaks ka Kariniga, hollandist. Tuleb välja, et me oleme mõlemad ka sama express bussi peal. .
Nüüd aga peatse kuulmiseni!
Kallid olete.