29.04.2010
Tsauka!
Nonii, pole jälle juba tükk aega kirjutanud...ja ausalt, üpris paljugi on juhtunud. .
Esimene päev Brisbane’is...hommikul vara printisin omale tosin cv-d, ruttasin linna ja hakkasin tööbüroosid läbi kammima. Bussi peal sain kokku kahe inglise tüdrukuga, kes just eile omale hotellis tööd leidsid, läbi agentuuri. Esimese asjana siis läksingi sinna, pidid päris head olema, sest ka hostel soovitas neid. Ja siis, kui tahtsin liikmeks saada, pidin maksma 700 krooni, et see tagab mulle ligipääsu tööde juurde ja tänu sellele saan ise oma cv-sid saata. Ja loomulikult oli sellel leheküljel oma eriline cv, mida täitma pidin. Ja otse loomulikult oli see kõik interneti teel tehtav....ja mingil imelikul kombel oli selle büroo internett natuke keskmisest kallim. Ühesõnaga, tõeline pettumus, eriti targemaks ei saanud.
Järgmiseks otsustasin infopunkti minna, et ehk oskavad anda veel tööbüroode aadresseid. Õnneks sain sealt ühe a4 suuruse lehe, enamus neid kohti spetsialiseeruski bäkkeritele töö leidmise peale. Ja siis....oioiiii, mina ja minu orienteerumise oskused. Halvad, väga halvad. Esimene koht oli rohkem hospitality valdkonnaga tegelev, kohale jõudes....oli see koht natukene liiga peene lihtsa bäkkeri jaoks. Ja vabad töökuulutused sealse ukse peal olid ka et 5* hotelli manager, -5d eelneva kogemusega jms. Ühesõnaga, pärast pikka otsinguid osutus see koht täiesti asjatuks. Teine koht....ma ei suutnud isegi kaardi pealt seda üles leida....:(
Otsustasin ka selle vahelejätta...mitte just kõige parem esimene päev, eks? Seejärel võtsin suuna ühe hostelis asuvasse tööbüroosse, isegi ei tea, miks ma sinna läksin, see oli teises CBD otsas. Kohale jõudes sain aga tüüpilise vastuse, et oh, tule homme tagasi, või siis helista, ehk on mõned vabad kohad. Eriti lootusi ei hellitanud, aga siiski, esimese asjana järgmisel homikul tõttasin sinna. Ja kas kujutate ette, sel Jeremi’l oligi tööd, lausa kolm. Esimene oli pb jaamas, nagu pensukas, kuskil pärapõrgus, nagu Roper Bar. Põhiliselt koristamine, elukoht tsauta, palk 550 nädalas, dollarit. Teine oli väikeses linnas, baari tööelukoha eest peab maksma 50 nädalas, palgaks 500- oleneb-kui-palju-tunde-teed. Kolmas oli Brissi lähedal baaris, 250 nädal, ise peab ka öömaja eest maksma. Isegi ei tea miks, aga langetasin kohe otsuse, et teine variant. Ja enne kui ma tähele panin, olin ma selle koha omanikuga telefoni otsas väikese tööintervjuu teinud ja töö oligi minu. Alguses kahetsesin, et natukene liiga rutakas otsus, sest eelmisel päeval registreerisin ennast ka kõiksugustel au-pair’i lehekülgedel, aga mis tehtud see tehtud.
Seejärel oli mul kiiresti internetti vaja, et oma au-pairi töökuulutused tühistada...noh, sest teate ju küll...mul nii hea cv selle jaoks, ja kõik soovituskirjad ja puha. Aga ma jäin hiljaks sellega. Kohe pärast Jeremi juurest lahkues hakkas mu telefon helisema. Keegi mmm, äkki dave vms, nanny tööbüroost. Et oioioii, sul nii hea cv, aga vb raske leida tööd nii lühikeseks ajaks...aga et näe, mul on siin üks variant. 3 last, brissi lähedal, palgaks 250 nädalas. Ta ikka hullult moosis mind, nii hea oli seda kuulda. Ja pärast mitut-mitut pikka minutit, kui ta sai aru, et ma pole sellest eriti huvitatud, hakkas ta mulle teist perekonda soovitama. Et tahavad kedagi kohe-kohe, ja et sellele perele nii meeldis minu cv, et mul väikelastega nii palju kogemusi...blablaaa. lubasin tal endale nende profiilid saata, et loen ja otsustan, aga midagi kindlat talle ei ütelnud. Tahtsin nii igaks juhuks omale valikuvõimalust jätta, et äkki kui see baaritöö osutub kehvaks, on, kuhu tagasi tulla.
Ja kohe kui sain Dave’iga ühele poole, helistas mulle see esimene tööbüroo, kuhu liikmemaksu maksin, et nad said ühelt tööandjalt vastuse, jällegi lapsehoidja töö. 350 nädalas, 2 väikest last, farm...see pere meeldis mulle juba siis, kui netist nende profiili nägin. Büroosse minnes siis lubasin mõtelda ja paari tunni pärast tagasi helistada. Vajasin natukene aega ja ühte suurt kruusitäik kohvi, et natukene peas selgusele jõuda. Üks väike kahtluseuss oli küll sees selle baaritööga, mille ma vastu võtsin, aga mis tehtud see tehtud. Ostsingi siis omale bussipileti järgmiseks päevaks, registreerisin ennast ka rsa-kursusele (responsible service of alcohol), ja helistasin neile üle, et olen tulemas reedel, sellel kellaajal ja selles kohas.
Ja siis hakkasin vaikselt oma teisi tööpakkumisi tagasi lükkama, kui see üldse on õige väljend. Päeva lõpus siis läksin poodi, et omale mingi hea söök osta, sest viimastel nädalatel olin ainult pasta peal. Ja siis sain ma ootamatu kõne. See esimene perekond, keda dave soovitas....see ema helistas mulle, et tahame sind kohe-kohe ja väga-väga, et kuidas on siis lood?:O:O. Seletasin siis talle, pikalt ja aeglaselt, et mul pikk ja hull päev olnud, et nii palju tööpakkumisi ja et olin nii meeleheitel, et om võtsin esimese töö vastu. Ta oli lõpuks ok, aga et kui see töö ei sobi mulle, on mul alati koht, kuhu minna....nii hea oli seda kuulda, olin tahetud.
Ja kas kujutate ette, teel poest tagasi hosteli suunas jooksin ma kokku green peace’i reklaamivate noortega, kaks poissi. Et kust ma pärit ja mida teen. Üritasid mind annetama panna, vihmametsa siis seekord. Nad olid vägasõbralikud ja nalja täis, ja siis küsisidki, et kuule, mida sa teed, et äkki tahad meiega tööle tulla, et näe, siin on minu kaart, kui tahad, helista aga. See oli seitsmes tööpakkumine. Täiesti uskumatu päev!!!!
Ja ega sellega see päev veel läbi ei saanud. Tahtsin hullult emmele helistada, aga telefon oli kas välja lülitatud või levist väljas, nii siis helistasingi vanaemale. Ja siis poole kõne pealt näen, et kõrvalt rõdu pealt vaatavad mulle otsa kaks noormeest, puhtas eesti keeles üteledes, et oi näe, kas tõesti kuuleme eesti keele. Nii siis tuligi välja, et minu kõrval toas elasid kolm tallinna poissi, just saabusid brissi, et hakkavad ehituse peal tööle. Kustas, Karel, Eero. Ja siis õhtul oli seal hostelis mingi mälumängu moodi asjandus, kutsusid mind ka. Niimoodi ma siis veetsingi oma viimase päeva brissis eesti poistega nalju tehes ja mälumängu mängides. Ahjaa, enne mälumängu istusingi siis rõdul, et oma õhtusööki süüa....j siis äkki...mingid imelikud hääled. Ja siis järgmisel hetkel nägin ma possumit. Nii armas oli. Hullult naljakas oli ka...ta üritas meeleheitlikult puu oksa pealt alla minu rõdule saada, aga kuidagi raske oli. Proovis mingi oma 10 minutit ja siis võttis oma julguse kokku. Andsin talle natukene ka saia süüa. Ja otseloomulikult tegin temast oioiii kui palju pilte. Eesti poiste jaoks oli see ka üks suur naljaasi, polnud enne seda olevust näinud.
Järgmisel päeval siis ärkasingi ülse, kiirustades oma RSA kursusele. Pärast oma sertifikaadi kättesaamist pakkisin oma koti, jälle, ja ruttasin bussi peale. Bussijaamas paluti mul oma kott lahti pakkida, et ma ei saa üle 20 kilo kaasa võtta, pean selle enda istme peale võtma, et bussijuhid pole lubatud midagi raskemat tõsta vms jama. Õnneks sain selle asja ilma suurema vaevata ära lahendatud, ja niimoodi siis algaski minu pikk-pikk sõi Barcoldine suunas, 15h. Ja otse loomulikult läks meie buss ka katki, niimoodi siis istusimegi suletud bussijaama ees oma kolm pikka tundi. Õnneks enne külma südaööd said nad bussi korda ja saime oma sõitu alustada. Ahjaa, ega mul siin levi ju ometi pole. Ja kui9 tahtsin hommikul oma tööandjatele üle helistada, et jään kolm tundi hiljaks....noh, ma ei saanud seda teha. Lihtsalt lootisn, et kord kui ma bussi pealt maha astun, et siis nad ikka seal mul vastas on. Lootsin ka, et ehk Greyhound teavitab oma bussijaamasid hilinemisest. Aga no otse loomulikult ei teavitanu nad kedagi. Niimoodi siis oligi Greg üle kolme tunni bussijaamas istunud, teadmata, et kas ma üldse tulen selle bussiga või mitte. Tubli, külli, hea algus ikka küll.
Niisiis, minu bosside nimed on Judy ja Greg. Siin on veel üks bäkker, kes siis on minu treener, mary, iirlane, 28a. Greg on väga tore, meenutab natukene Grigorit, sotimaa pereisa. Temaga saangi ehk kõige paremini läbi, vanuseks midagi 40+. Judy on imelik. Ta on, ausalt, ma ei taha paha inimene olla ega midagi....ta on...noh, väga paks, ja üldse mitte ilus, ja siis suhtlemisega on tal ka probleeme. Esimestel päevadel ma vaevalt rääkisingi temaga. Ja siis ta saab selle mary’ga mega hästi läbi, ja siis teeb ta sellised kritiseerivaid nalju ja kommentaare. Ta ei meeldi mulle, aga noh, pean natukene sõbralik olema, ikkagist minu boss. Ja mary, ma ei tea, tema on üldiselt tore, aga tundub, et ta on natukene pealiskaudne, et ei saa teda eriti usaldada. Aga ei, ärge valeti aru saage, seni on ta väga tore olnud. Eriti pole temaga aega koos veetnud, sest kui üks meist töötab, siis teisel on vaba aeg jne. Aga see linn siis...linnakese nimi on aramac.
See koht kus ma töötan ongi pm linna süda, ainuke baar linnas. Rahvast kuskil 300 ringis. Siin on ka väikse motel, aga see on töis bronnitud. Sest hetkel on siin puurijad, kes otsivad maavarasid. Ja nagu ma kuulnud olen, on nad ka väga õnnelikud selle leidmisel. Jäävad siis kuskil kuueks kuuks. Ja olen nüüd natukene aus, mulle see väga meeldib, sest enamus on 25+ noormehed, kellega saab palju nalja.
Ahjaa, ja just enne siia tulekut...linn oli kõik väga ärevil, et näete uus tüdruk...ja siis esimesel päeval oligi baar rahvast täis, kõik tahtsid näha seda uut tüdrukut. Ja üldse, ma ei tea mis see on, aga mul on siis ikka päris pikk austajate rivi ukse taga. Ja isegi vanemad mehed, et näe, need on minu pojad, ja nad on vallalised. Ahjaa, ja siis need vanemad härrasmehed ka kohe, et kui vana su ema on, ja et kas te näete sarnased välja. Mina siis et jaa....ja siis palusid nad mul oma ema ka austraaliasse tuua.
Ja veel. See kõige suurem boss siis kes puurib, või siis õigemini käsutab, ta on ikka väga sillas minut, heas mõttes. Iga kord baari tulles on meil omad naljad ja jutud. Ning siis saingi ma ühe kõige parema komplimendi....et ta olevat kuulnud seda fakti, et kõige ilusamad ja intelligentsemad naised tulevad eestist....ja et kunas ma olen esimene eestlane, keda ta kohanud, et siis olen ma selle fakti elav tõestus. No ma ütlen teile, minu ego saab siin ikka väga ära hellitatud. .
Ja no ausalt, juhtub ka seda, et mõned joovad ennast väga purju, aga õnneks on mul see omadus, et ma oskan naljaga pooleks nad ära tügada. Seni mulle see töö meeldib. Ja see on ikka nii palju lihtsam võrreldes Roper Bar’iga. Mingit otsest koristamist siin pole, mina töötan ainult baari taga. Iga vahetuse lõpus peab jah natukene koristama, aga see pole midagi.
Ma kohe ei oskagi midagi muud hetkel lisada, kui ehk siis seda, et ma olen meretoidu vastu allergiline. Eile oli mul siis vaba päev, ja pärastlõunal üks kohalik, Richard kutsus, et kas ma tahan mõned veeloomad püüda. Ma tean richardit juba päris hästi ja tema kihlatut ka, seega tundisn ennast päris turvaliselt. Niimoodi me siis ühe väiksest ojast püüdsime vähi ja krabi sarnaseid asju, läksime tema juurde, keetsime neid ja siis ma sõin ka kaks. Ja ühtäkki....nägemine kadus peaaegu ära, pea kumises, hingata oli raske, vaevalt kuulsin midagi....ja kohe kiskus ära minestama. See kõige hullem osa kestis kuskil 10-15 minutit, ja olime peaaegu ka haiglasse minamas, aga kuna mu hingamisteed ei olnud üles paistetanud, polnud kõige hullemat stsenaariumit karta. Ma tundsin ennast ikka väga-äga halvasti pärasat seda, kogu keha värises, kogu aeg tundsin nagu tahaks oksendada. Ühesõnaga, enam ma seda asja ei söö. Tema majakaaslased arvasid ka, et ma olen eelnevalt soolase veel loomi söönud, aga mitte magevee omi, ja ei ehk neil olevat mingi seen küljes, tänu mageveele. Ja see polnud ka eriti kiiresti voolav oja. Paha-paha päev alõpp igatahes.
Niimoodi ma siis veedangi oma tunnid selles väikelinnas, naudin olekut tähelepanu keskpunktis ja lihtsalt elan. Ja see koht siin....see tundub kohe kuidagi õige. Midagi, mis mulle kohe meeldib. Vähemalt seni. Loomulikult on tööl ka raskeid hetki, nt siis kui ei mõista mida küsitakse, või kui pean telefoni tele toidutellimusi vastu võtma või kui kisub väga kiireks, kõigil klaasid tühjad ja ma ainuke inimene baari taga.....aga siiski, üldkokkuvõttes mulle meeldib.
Olete mulle nii kallid ja hääd!!!
xoxoxox