Ahhoiii, kõik see pere!
Ilusat advendiaega! Mitte et keegi siinmail seda tähistaks nende jaoks hakkavad jõulud varakult reklaamimise tähe all, kaubanduskeskused on avatud kauem, reklaamipauside lõppedes esitab iga kooli koor ühe traditsioonilise jõululaulu, kõik kohad on täidetud jõulukaunistustega jne-jne. Aga jõulutundest pole lõhnagi. Isegi mandariine ei müüda poes, ja piparkoogid pole üldse piparkoogi kuju, lõhna ega välimusega. Nemad söövad tarretist, pudingut ja hästi palju värvilise komme, millest mitte ükski pole maitsev. Arvan et see aasta saab minu jõulutoiduks olema jäätis, arbuus, vesi, sokolaadimuffin, apelsinimahl, veel natukene vett, ja kui hästi läheb singivõisai.
Et mis vahepeal toimunud on?? Nojah, järg on käest kadunud, kui aus olla. Eks viimased nädalad ole ikka töötähe all läinud, Odette vallandati, seega saime kõik natukene rohkem tunde juurde, aga mingil “imelikul” põhjusel hakkasime aina tihedamini õhtusöögiks uksi sulgema, mis lõppkokkuvõttes jättis vaid 5-6h tööpäevad. Vallandamise põhjuseid oli mitmeid, tema ebaviisakas käitumine klientide, kokaga, ja siis alkoholiprobleem. Nojah, eks ta oli jah natukene rough, aga kõik austraallased ju on ! Õnneks sellest suurt draamat ei tulnud, ta tahtiski varsti siit minema minna, tütrega natukene aega veeta ja kes tahakski jõulu/uue aasta ajal töötada.
Elu majas on ka rahulikult kulgenud, vahepeal paar jooki Castles iirlastega, vahepeal paar klaasi meie aias, selline suht chill ja mõnus on olnud. Vahepeal meil siin ju kõrvetas, nati alla 40 oli päise päeva ajal. Kõige hullem selle juures oli loomulikult tuul, mis oli kõrvetavalt kuum. Paaril korral käisime ka kohalikus basseinis ennast jahutamas, ja seal avastasin enda jaoks ujumise. Mõnus ! Hahaaaa, vaat siin tehakse kontroll-põletamisi, asulate ümbruses, et siis keset suve, kui metsatulekahjude kõrghooaeg käes, jääksid enimasustatud asulad puutumata. Nooh, selle kõrvetava kuumuse ajal olid tüübid Margaret Riveri lähedal ühte sellist põletamist alustanud, kui tuul tõusis ja selle kontrolli alt välja viis. Möll kestis nii 4-6 päeva, üle 30 majapidamise hävitatud. Vaid päevad hiljem Augusta lähedal sama jama, õnneks kestis see vaid paar päeva, põles maha vaid kümmekond majapidamist, ja tuul idast tõi jahedamad ilmad. Võib ju arvata, et austraallastel on kogemusi küllaga ja mõistust ka, aga oh ei, niiet uudistes ei kuule midagi muud peale selle kuidas inimesed nüüd nääklevad nende kahjude üle.
Lubasin eelmises postituses et kirjutan selle koha kohta natukene pikemalt, aga olen äärmiselt laisk olnud. Noh see koht ise on supper kena, aga manager mark on tõeline (ärge seda nüüd tõlkige, kalid kodused) “dickhead”. Ta ei tea muhvigi hospitalityst, klientidega räägib väga ebaviisakal moel, meiega räägib vaid äärmisel vajadusel ja seda ka väga ebaviisakal ja väga arusaamatul moel. Ja noh, polnud ka üllatus, et sel kohal majanduslikud raskused. Vaat nad ehitasid siia uue hotelli osa, mega palju uusi tube, mille lõpetamiseks polnud piisavalt raha. Niimoodi nad siis üritasid pangast uut laenu saada, aga kuna polnud väga suurt sissetulekut ja pank ei leidnud et see koht atraktiivne oleks, keeldusid nad. Ja siis loomulikult tuli välja ka fakt, et Settlers House pole ühegi tööandja pensionifondi makseid teinud. Sellega siis mindi kohtusse, siis neil oli veel teinegi kohtukäsitlus pooleli, ja jumal teab mis veel. Ühesõnaga, neil polnud mitte kuskil raha võtta, viimased paar kuud on des kõike oma enda taskust maksnud, lootuses et laenuavaldus läheb läbi ja et ta saab siin uksed lahti hoida. Noh, aga nagu teada, mitte miski ei lähe plaanitult, ja kõigi austraallaste jaoks on aeg see, mida on kuhjaga jagada. Niimoodi siis see eelmine pühapäev, helistasin ma markile et küsida uut graafikut, mille peale tema siis et kõik saavad teisipäeva vabaks. Olgu, mõtlesime et ta tahab lihtsalt kulutusi madalal hoida, ehk.
Olen juba algusest peale märganud, et rahaga on neil kitsas. Nt eelmisel nädalal ei teinud Matt perthi run’I, ehk ei toonud meile nädalast toiduvaru, enne seda ei täitnud ta nt meie esitatud tellimusi, ehk siis kui midagi otsa sai, siis pidime ise selle kohalikust poest muretsema. Ja nii juba pikemat aega, ent salaja ikkagist lootsin, et see nii pea veel ei juhtu. Komapäeval siis kõik kella 10ks tööle minnes läksin ma üles tema kontorisse ja pärisin natukene infi. Teadaanne oli siis et arvatavasti paneme reedel pärast lõunat uksed kinni, ja seda saame teada reedel, olenevalt siis sellest kas Des sai väikelaenu pangast või mitte. Niimoodi kutsus ta siis kõik teised ka ükshaaval üles, ja see oli sii esimene kord teavitada töötajaid meie rahalisest olukorrast, enne seda oli kõik vaid enda instinkt. Ja siis reedel, enne lõunat, tuli ta alla terve posu lehtedega, ulatas kõigile ühe memo, kus seisis kirjas, et täna pärast lõunat paneme uksed kinni, until futher notice. Ja ps, päkkerid, teie peate majast välja kolima esmaspäevaks. Kõige ebameeldivam selle juures on fakt, et tuleval nädalal peaks olema palgapäev, kahe nädala töö, vaev ja higi.
Mark pakkus meile võimalust siin hotellis olla seniks kuni ise tahame, niiet hetkel siis kasutame kõik seda võimalust, veetes päevad basseini ääres, lugedes raamatut , tehes tulevasi plaane ja lootes, et neljapäeval tuleb palk üle. Selles memos seisis, et me kõik saame palga kätte siis, kui Des’il selle jaoks võimalus avaneb. Hahaa, mina siit ilma rahata küll ära ei lähe!
Eelmine pühapäev siis, kui ta teavitas meid vabast teisipäevast, siis mõistsin, et see koht pole enam kauaks avatud, niiet suunasin kogu oma energia autootingutele. Matt ja Vik leidisd Yorkist väikese kaubiku ja hakkasid seda eelneval nädalavahetusel ümber ehitama. Eks see oli ka suur ajendaja oma auto saamisel. Niimoodi siis veetsin esmaspäeva Gumtree.com.au’s autosid otsides/vaadates/võrreldes, teisipäeval palusin Aaronil minuga perthi minna, ja juhhheiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii, teisipäeva õhtul sõitsin York’I poole juba oma esimese lapsega
Hyandai Excel 1993. Maksis 1300 aud’I, sain hinna alla 1100 peale. Ise olen hetkel rahul, mõnu, väike, võimas, ja töökorras. Olgu, paar päeva tagasi suutsin tagumise akna kerimise funktsiooni katki teha, aga õnneks kohalikud aitasid selle parandamisega.
Kokkuõttes on kõik hästi, ja kõik oleks väga hästi, kui ka selle viimase palga kätte nüüd saaks.
Tuleviku suhtes siis sellised plaanid,et ROAD TRIP!!! Teeme natukene konvoid Matt ja Vik’iga, liigume põhja suunas, kõige kaugem punkt ehk Exmouth. Vb isegi ei lähe nii kaugele, teeme kuni Moneky Mia’ni. Jõuluks tuleme tagasi perthi, veedame jõulu nende tuttava juures Scarbough beach’il ja vaid jumal teab kus ma uue aasta vastu võtan. Pärast seda liigume/liigun lõuna suunas, busseltoni muusikafestivalile, ja siis ehk pärast sünnipäeva, kui endiselt on veel natukene raha alles, the big day out, ja siis juba uue töö otsingule. See on siis esialgne plaan, oleme paaril korral ka Perth’is nüüd käinud, ostsin kõikvõimaliku varandust auto jaoks: aknakatted, päikesepeegedaja(?)( see on selline kate mille saab esiakna ette panna, ei lase armatuuril kuumaks minna), aknapesuvedeliku, siis selle sõela moodi asjanduse kütuse valamiseks(), veekanistri, hästi palju muusikat sõidu jaoks, paar raamatut reisimise jaoks, kaardi, telgi, väikese kaasaskantava gaasipliidi, esky(see on nagu külmakast vms) jms telkimiseks/seiklemiseks vajalikku. Nüüd ei jõua ära oodata vaid head ilma, usaldusväärset autot, lõbusat seltskonda ja neid äraütlemata ilusad kohti kuhu me minemas oleme
Leidsime, et kuna me ei maksa siin hotellis olemise eest, siis jääme siia kuni neljapäeva hommikuni. Eile veetsime esimese täispika päeva basseini ääres, täna õnneks ja lõpuks ometi jõudis kohale kauaoodatud torm/vihm. Me pole vihma näinud oma kuu aega juba. Nüüd siis täna postitasin postkaardid, paar suveniiri ja veedan päeva toas lugedes ja kaarti joonistades, sest väljas tormab maru! Õnneks veel on voolu, aga kes seda teab kui kauaks. Austraalias on tormidega see, et kui sajab, siis ikka korralikult ja julmalt, ja kui ei saja, siis ikka pikalt ja temp tõuseb kõrgele, ühest äärmusest teise. Eile nt oli air con 18 kraadi peal, täna tõstsin juba 27 kraadi peale
Nüüd siis polegi muud kui varu toit, kütusekanister, korralik kogus vett, paak täis ja teele. Homme teeme paar jooki kohalike sõpradega, ja siis neljapäeval lehvitame aidaa York’ile. Ei oska täpseltütelda, et kus ööbin ja kus netti võiks saada, aga eks jõulude paiku kui kord taas perthis, siis teen pikema ja sisutiheda sissekande meie teekonnast.
Seniks aga hästi mõnusat advendiaega, loodan et mul ikka päkapikk ka käib, siin ei tea keegi sellest midagi, ja nagu kuulsin, siis tuli teil ka lõpuks esimene lumi maha
Xxx Over and out
Monday, December 5, 2011
Tuesday, November 8, 2011
Nonii. Pulm. Selle nädala kolmapäeval sain siis ka sõnumi, et tuleb uus paar meile tööle, eks see natkene vajalik oli ka, natukene ebareaalne kuidas me 3-kesi selle pulma teinud oleks. Inglise paar, Matt ja Vikki, 29.a ja 22.a. hästi positiivsed, ilusad ja naljakad inimesed, alles alustasid oma reisi austraalias, enne seda olid 3 kuud aasias, koos on nad olnud juba üle 1,5 a, elavad täitsa lõuna inglismaal.
Et siis pulm oli laupäeval. Kõik alustasime varakult tööd, pm ilma pausideta. Hästi raske oli sotti saada, et mkis toimuma hakkab, sest Mark ei rääkinud meiega eriti, info seisis aga ometi oli vaja töö ära teha. Mina olin siis see kes need uued inimesed ka välja koolitama pidi, niiet nemad vaatasid mind kui vahetuse manageri, mis tähendas et ma ju ometi pidin teadma mis saama hakkab. Kogu om ajulguse kokku votes ja küsimused üles kirjutades läksin Mark’i kontorisse. Sain mis tahtsin, jagasin siis tööd ära ja fun võis alata. Peoala ülessättimisega oli natukene jamamist, sest radarist näitas suurt vihma/tuule pilve meie suunas liikumas, ehk siis kui kõik oli üles sätitud, tuli kõik kokku korjata, sest torm oli tulemas. See oli ainukene aspekt selle pulma juures, mille tegemisega me lõpuks kiirustasime, lõpetasime vaid 15 mintsa enne külaliste tulekut.
Pidu ise kulges hästi, paar parajalt purjus külalist, õnnelik pruutpaar, õnnelikud vanemad ja hea DJ. Kahjuks seda kauaks ei jätkunud.
Avatud oli bar tab, kella 6-st 10:30-ni. Et teatuid jooke võid juua nii palju kui hing ihaldab. See aga pole kunagi hea noortele härga täis meestele. Nii umbes 15 mintsa enne baari sulgemist hüüdis DJ välja, et viimased joogid. Selleks ajaks oli Des, see suur boss, kes tuli ka appi, palunud meil mitte klaasi müüa, ehk kõik mis üle baari läks pidi olema väikeste klaaside sees, pint õlu, klaas veini jms. Ühele teatud külalisele see ei meedinud, ja Odette soovitas tal ehk klaasi vett enne uut jooki juua, ja see viis tüübi nii pöördesse, et hakkas ropendama, vanduma ja ebaviisakalt kõigiga hüplema. Steve, meie nõudepesija, kes tol õhtul oli ka abis põrandal jooksmisega, on töötanud turvamehene eelnevalt, tema siis tuli ja sekkus ka. Palus tüübil lahkuda. Ja siis läks kõik käest ära. Ma isegi ei mäleta täpselt enam mis järjekorras ja kuidas juhtus. Des palus tal siis ka lahkuda, a see tüüp x ei teadnud, et kes Des on, arvas ehk et mingi suvakas palub tal lahkuda vms. Järasid siis seal baari taga, Steve’i abil liikusid kõik peaukse juurde, ja siis järsku: bang-bäng, tüüp x hakkas kätega vehkima, suunatud Des’I peale. Des on üle 70. aasta vana härrasmees, ja too nolk oli vist 25 vms. Esimene hoop Des’I rinda, teine hoop näkku, Des meelemärkuseta, põrandal, ja seejärel kõik ülejäänud inimesed hüppasid külakuhja et x-I ohjeldada. Steve aitas siis lõpuks Des’I üles, mina ja Maarja kohe telefoni otsas et kohalik politsei ja kiirabi kutsuda. Draama missugune.
Lõppkokkuvõtteks politseid ei tulnud, helistasime kokku 4 korda, kiirabi jõudis pool tundi hiljem, x-I sõbrad viisid ta ära, koos kõikide tema asjadega ta toas, pruut nuttis vannitoas, ja pidu oli sellega pm lõppenud.
Mingil imelikul kombel siis olime siis mina, Odette ja steve ainukesed, kes pidid selle intsidendi kohta tunnistusi andma. Järgmise nädala keskel käisin politseijaoskonas, andsin 6-leheküljelise tunnistuse ja allkirjastasin pabereid. Nädalpäevi hiljem helistas too sama tädi, et on vaja mu passi koopiat ja muid andmeid, nt eestis olevat aadressi jms, et kui see asi läheb kohtuni välja, et kuidas mind leida ja kus see eesti asub, kas on motet uurimise jaoks mind tagasi lennutada kui vajadus tekib. Kriipi värk ma ütlen.
Pärast koristamist ja hommikusöögiks ülessättimist saime töölt tulema nii kella 1 ringis ja oh õnnelik mina, olin üksinda hommikusöögi vahetuses, jeii.
Õnneks sai see nädalavahetus läbi, ja Matt+Vikki tahtsid korraldada BBQ meie majas. See sobis meile ka ideaalselt, sest Marja-Liisa oli selleks ajaks juba otsustanud, et ta läheb minema siit, sai uue ja palju parema töö Tasmaanias. Ja siis veel üks saksa tüdruk Maree oli ka lahkumas esmaspäevase bussiga, siis oligi pidu nagu rusikas silma auku ;)
Too pidu oli väga hea. Ahjaa, mul oli sel nädalal üks tuttav ka mu juures, neljapäevast esmaspäevani, niiet seltskond oli mõnus ja suur. Võinoh, suur igatahes, ja see juba jutt kui ma koju tulen
Järgnev töönädal läks kiirelt, oli palju koristamist ja kliente oli ka parajalt. Nädalavahetus kulmineerus jälle uue BBQ-ga, oli mõnus.
Ja egas sealt edasi polegi midagi eriti huvitavat juhtunud, iga töönädal on suhteliselt sama olnud. Välja arvatud siis see, et nüüd on Steve, see nõudepesija, meie front of house tulevane manager, siis kui mina ära lähen. See natukene sakib. 1, ta on hästi suur ja pikk ja mitte üldse proffesionaalse väljanägemisega, teiseks pole tal sellist kogemust, kolmandaks ta on hästi aeglane ükskõik mida tehes, neljandaks, ta paanitseb iga väiksema asja pärast, viiendaks, ta ei tea mida tähendab intensiivne töö, kuuendaks, nüüd on talle see ametikõrgendus pähe löönud ja ta on ülbeks muutunud, arvab et ma kamandan teda ringi, kui ometi Mark palus mul tema koolitamisega eriti täpne olla, sest nüüdsest on tema see, kes hakkab uusi inimesi õpetama. Bull ja siis shit, ma ütlen. Loomulikult on tal sellist inimest siia vaja, et kes on permanent jms, aga nooo c’moon, Steve on küll kõige viimasem valik. Einoh, ta on sõbralik, ja oskab klientidega suhelda, mis on tema eelis, ja arvatavasti ka ainuke eelis. Vahepeal jälgin silmanurgast, et millise näoga klindid teda vaatavad, siis see ilme on umbes sellien: suured punnis silmas, mis mõõdavad tema pikkust, ja siis kõhklev hoiak, et kas teha mingi nail või üldse midagi ütelda, ikkagist 2meetrine Kalevipoeg ju.
Nojah, see selleks. Sellele järgneval nädalavahetusel otsustasime Perth’I minn, Mark andis meile ka fima kaubiku. Niimoodi siis tegin mina oma tee Perthi, teised tulid kaubikuga, saime nende tuttavate ja minu The Globe’I inimestega kokku, ööbisime kaubikus, check-in järgmisel hommikul hostelisse, terve päev poodlemist, oiiiii kui palju soodustusi oli, kõik tahtsid talveriietest lahti saada enne suurt suvist hooaega, siis õhtuks Fremantle’sse, korralik õhtusöök maailma kõige ägedamas kohas, Little Creatures, kohe mere ja jahisadama kaldal, siis kast õllet ja Joel’I juurde x-factor’it vaatama. Kvaliteetaeg !
Selle linnaskäigu kõige hirmsam pool: kaubik on 2istmeline, meid aga 3. Otsustasime siis, et palju ohtlikum on kui üks meist taga madratsi peal reisib, et kui politsei kinni peab, et see ju palju ohtlikum, niimoodi siis istusime mina ja Vik ühe istme peal, poolvildaki ja jagasime turvavööd, mis vaevult kinni ulatus. Kõige pikem sõit mis me siis tegime oli Fremantle’sse, nii pool tundi sõitu. Olin siis kaardilugeja, ja lootsime, et freeway’del pol e politseid väljas. Ja oiiiiii kui valesti me arvasime!!! Ma ei näinud mitte midagi muud peale politseiautode, kollavestide ja liikluskorraldajate !!! :S
Asi oli siis selles, et järgmisel nädalal pidi kuninganna siis tulema, ja turvameetmed olid selle jaoks põhja keeratud. Samuti oli just udistes see, et uus sats politseinikke, nii 300 oli välja treenitud ja spetsiaalselt Perth’I saadetud. Oiii, minu närvid olid küll läbi, eriti veel siis kui peatusime valgusfoori taga ja 4ne seltskond politseinikke meie nina alt teed ületasid, või siis kui me keerasime paremale ja politseinikud mõõtsid just seal kiirust, või siis politseibussid, mis tegid ussi just meie selja taga. Issake, selleks ajaks kui me Fremantle’sse jõudsime, olin ma kogu viimaste päevade vedeliku välja higistanud, Vik oli näost punasem kui peet ja Matt ei teinud muud kui ainult naeris meie üle. Loomulikult kui me autost välja saime, oli see jah natukene naljakas, et kuidas me paanitsesime ilma asjata, aga no tol hetkel oli asi väga kaugel naljast!
Nonii, tulin siis teisipäeva õhtul tagasi Yorki, töönädal kulges suhteliselt vaikselt, midagi erilist ei juhtunud. Hahaaa, mark saatis terry mulle kolmapäeval bussi vastu, eeldas et ma tulen sellega, ja tal oli väike paanika, et ma tegin run’I, kui mind bussijaamas polnud.
Sellelejärgneval nädalavahetusel tahtsime kõik asju natukene vaiksemalt võtta, nii siis läksime Terry’I juurde, et seal natukene puid lõhkuda, traktoriga ringi põristada ja niisama muhedat juttu lasta. Hea oli seal, sain isegi suurest jahipüssist pauku teha, ja väidetavalt pole terry nii head nais-puulõhkujat oma elus veel näinud
Töönädala lõppemist otsustasime tähistada Halloween’I peoga, lükkasime selle siis nädala võrra edasi, et saaks oma kostüümidega natukene vaeva näha. Mingil hetkel saime käia Northam’is, Vik ja Matt said sealt oma kostüümid, mul oli neljapäeva vaba, külastasin kohalikku kaltsukat ja sain siis sealt omale midagi leitud. Matt oli väga elevil selle peo suhtes, otsis netist tosin ‘minute to win it’-mänge ja õhtu oli sisustatud. Hästi äge õhtu oli, kuid lõppes natukene imelikult. Üks iiri päkker, tal oli vist mingi virus vms, tuli peole kõige viimasena ja poole tunni pärast okupeeris vannitoa, ei tea mis siis temaga juhtus.
Oli palju nalja, häid pilte on kuhjaga, ja meganaljakaid videosid jagub ka.
Nüüd oleme siis peo tagajärjed ära küürinud, ja uus töönädal on alanud. Ehk täna õhtul, kui töölt tulen, kirjutan natukene pikemalt sellest kohas, mis siin halba on, ja veidi ja oma mõtetest tuleviku suhtes. Niiet on kindel, et järgmist sissekannet ei pea te kuu aega ootama. Kuu aja pärast olen ma juba jumal teab kus, aga kindlasti mitte enam siin.
Hetkel siis kõik, over and out.
Et siis pulm oli laupäeval. Kõik alustasime varakult tööd, pm ilma pausideta. Hästi raske oli sotti saada, et mkis toimuma hakkab, sest Mark ei rääkinud meiega eriti, info seisis aga ometi oli vaja töö ära teha. Mina olin siis see kes need uued inimesed ka välja koolitama pidi, niiet nemad vaatasid mind kui vahetuse manageri, mis tähendas et ma ju ometi pidin teadma mis saama hakkab. Kogu om ajulguse kokku votes ja küsimused üles kirjutades läksin Mark’i kontorisse. Sain mis tahtsin, jagasin siis tööd ära ja fun võis alata. Peoala ülessättimisega oli natukene jamamist, sest radarist näitas suurt vihma/tuule pilve meie suunas liikumas, ehk siis kui kõik oli üles sätitud, tuli kõik kokku korjata, sest torm oli tulemas. See oli ainukene aspekt selle pulma juures, mille tegemisega me lõpuks kiirustasime, lõpetasime vaid 15 mintsa enne külaliste tulekut.
Pidu ise kulges hästi, paar parajalt purjus külalist, õnnelik pruutpaar, õnnelikud vanemad ja hea DJ. Kahjuks seda kauaks ei jätkunud.
Avatud oli bar tab, kella 6-st 10:30-ni. Et teatuid jooke võid juua nii palju kui hing ihaldab. See aga pole kunagi hea noortele härga täis meestele. Nii umbes 15 mintsa enne baari sulgemist hüüdis DJ välja, et viimased joogid. Selleks ajaks oli Des, see suur boss, kes tuli ka appi, palunud meil mitte klaasi müüa, ehk kõik mis üle baari läks pidi olema väikeste klaaside sees, pint õlu, klaas veini jms. Ühele teatud külalisele see ei meedinud, ja Odette soovitas tal ehk klaasi vett enne uut jooki juua, ja see viis tüübi nii pöördesse, et hakkas ropendama, vanduma ja ebaviisakalt kõigiga hüplema. Steve, meie nõudepesija, kes tol õhtul oli ka abis põrandal jooksmisega, on töötanud turvamehene eelnevalt, tema siis tuli ja sekkus ka. Palus tüübil lahkuda. Ja siis läks kõik käest ära. Ma isegi ei mäleta täpselt enam mis järjekorras ja kuidas juhtus. Des palus tal siis ka lahkuda, a see tüüp x ei teadnud, et kes Des on, arvas ehk et mingi suvakas palub tal lahkuda vms. Järasid siis seal baari taga, Steve’i abil liikusid kõik peaukse juurde, ja siis järsku: bang-bäng, tüüp x hakkas kätega vehkima, suunatud Des’I peale. Des on üle 70. aasta vana härrasmees, ja too nolk oli vist 25 vms. Esimene hoop Des’I rinda, teine hoop näkku, Des meelemärkuseta, põrandal, ja seejärel kõik ülejäänud inimesed hüppasid külakuhja et x-I ohjeldada. Steve aitas siis lõpuks Des’I üles, mina ja Maarja kohe telefoni otsas et kohalik politsei ja kiirabi kutsuda. Draama missugune.
Lõppkokkuvõtteks politseid ei tulnud, helistasime kokku 4 korda, kiirabi jõudis pool tundi hiljem, x-I sõbrad viisid ta ära, koos kõikide tema asjadega ta toas, pruut nuttis vannitoas, ja pidu oli sellega pm lõppenud.
Mingil imelikul kombel siis olime siis mina, Odette ja steve ainukesed, kes pidid selle intsidendi kohta tunnistusi andma. Järgmise nädala keskel käisin politseijaoskonas, andsin 6-leheküljelise tunnistuse ja allkirjastasin pabereid. Nädalpäevi hiljem helistas too sama tädi, et on vaja mu passi koopiat ja muid andmeid, nt eestis olevat aadressi jms, et kui see asi läheb kohtuni välja, et kuidas mind leida ja kus see eesti asub, kas on motet uurimise jaoks mind tagasi lennutada kui vajadus tekib. Kriipi värk ma ütlen.
Pärast koristamist ja hommikusöögiks ülessättimist saime töölt tulema nii kella 1 ringis ja oh õnnelik mina, olin üksinda hommikusöögi vahetuses, jeii.
Õnneks sai see nädalavahetus läbi, ja Matt+Vikki tahtsid korraldada BBQ meie majas. See sobis meile ka ideaalselt, sest Marja-Liisa oli selleks ajaks juba otsustanud, et ta läheb minema siit, sai uue ja palju parema töö Tasmaanias. Ja siis veel üks saksa tüdruk Maree oli ka lahkumas esmaspäevase bussiga, siis oligi pidu nagu rusikas silma auku ;)
Too pidu oli väga hea. Ahjaa, mul oli sel nädalal üks tuttav ka mu juures, neljapäevast esmaspäevani, niiet seltskond oli mõnus ja suur. Võinoh, suur igatahes, ja see juba jutt kui ma koju tulen
Järgnev töönädal läks kiirelt, oli palju koristamist ja kliente oli ka parajalt. Nädalavahetus kulmineerus jälle uue BBQ-ga, oli mõnus.
Ja egas sealt edasi polegi midagi eriti huvitavat juhtunud, iga töönädal on suhteliselt sama olnud. Välja arvatud siis see, et nüüd on Steve, see nõudepesija, meie front of house tulevane manager, siis kui mina ära lähen. See natukene sakib. 1, ta on hästi suur ja pikk ja mitte üldse proffesionaalse väljanägemisega, teiseks pole tal sellist kogemust, kolmandaks ta on hästi aeglane ükskõik mida tehes, neljandaks, ta paanitseb iga väiksema asja pärast, viiendaks, ta ei tea mida tähendab intensiivne töö, kuuendaks, nüüd on talle see ametikõrgendus pähe löönud ja ta on ülbeks muutunud, arvab et ma kamandan teda ringi, kui ometi Mark palus mul tema koolitamisega eriti täpne olla, sest nüüdsest on tema see, kes hakkab uusi inimesi õpetama. Bull ja siis shit, ma ütlen. Loomulikult on tal sellist inimest siia vaja, et kes on permanent jms, aga nooo c’moon, Steve on küll kõige viimasem valik. Einoh, ta on sõbralik, ja oskab klientidega suhelda, mis on tema eelis, ja arvatavasti ka ainuke eelis. Vahepeal jälgin silmanurgast, et millise näoga klindid teda vaatavad, siis see ilme on umbes sellien: suured punnis silmas, mis mõõdavad tema pikkust, ja siis kõhklev hoiak, et kas teha mingi nail või üldse midagi ütelda, ikkagist 2meetrine Kalevipoeg ju.
Nojah, see selleks. Sellele järgneval nädalavahetusel otsustasime Perth’I minn, Mark andis meile ka fima kaubiku. Niimoodi siis tegin mina oma tee Perthi, teised tulid kaubikuga, saime nende tuttavate ja minu The Globe’I inimestega kokku, ööbisime kaubikus, check-in järgmisel hommikul hostelisse, terve päev poodlemist, oiiiii kui palju soodustusi oli, kõik tahtsid talveriietest lahti saada enne suurt suvist hooaega, siis õhtuks Fremantle’sse, korralik õhtusöök maailma kõige ägedamas kohas, Little Creatures, kohe mere ja jahisadama kaldal, siis kast õllet ja Joel’I juurde x-factor’it vaatama. Kvaliteetaeg !
Selle linnaskäigu kõige hirmsam pool: kaubik on 2istmeline, meid aga 3. Otsustasime siis, et palju ohtlikum on kui üks meist taga madratsi peal reisib, et kui politsei kinni peab, et see ju palju ohtlikum, niimoodi siis istusime mina ja Vik ühe istme peal, poolvildaki ja jagasime turvavööd, mis vaevult kinni ulatus. Kõige pikem sõit mis me siis tegime oli Fremantle’sse, nii pool tundi sõitu. Olin siis kaardilugeja, ja lootsime, et freeway’del pol e politseid väljas. Ja oiiiiii kui valesti me arvasime!!! Ma ei näinud mitte midagi muud peale politseiautode, kollavestide ja liikluskorraldajate !!! :S
Asi oli siis selles, et järgmisel nädalal pidi kuninganna siis tulema, ja turvameetmed olid selle jaoks põhja keeratud. Samuti oli just udistes see, et uus sats politseinikke, nii 300 oli välja treenitud ja spetsiaalselt Perth’I saadetud. Oiii, minu närvid olid küll läbi, eriti veel siis kui peatusime valgusfoori taga ja 4ne seltskond politseinikke meie nina alt teed ületasid, või siis kui me keerasime paremale ja politseinikud mõõtsid just seal kiirust, või siis politseibussid, mis tegid ussi just meie selja taga. Issake, selleks ajaks kui me Fremantle’sse jõudsime, olin ma kogu viimaste päevade vedeliku välja higistanud, Vik oli näost punasem kui peet ja Matt ei teinud muud kui ainult naeris meie üle. Loomulikult kui me autost välja saime, oli see jah natukene naljakas, et kuidas me paanitsesime ilma asjata, aga no tol hetkel oli asi väga kaugel naljast!
Nonii, tulin siis teisipäeva õhtul tagasi Yorki, töönädal kulges suhteliselt vaikselt, midagi erilist ei juhtunud. Hahaaa, mark saatis terry mulle kolmapäeval bussi vastu, eeldas et ma tulen sellega, ja tal oli väike paanika, et ma tegin run’I, kui mind bussijaamas polnud.
Sellelejärgneval nädalavahetusel tahtsime kõik asju natukene vaiksemalt võtta, nii siis läksime Terry’I juurde, et seal natukene puid lõhkuda, traktoriga ringi põristada ja niisama muhedat juttu lasta. Hea oli seal, sain isegi suurest jahipüssist pauku teha, ja väidetavalt pole terry nii head nais-puulõhkujat oma elus veel näinud
Töönädala lõppemist otsustasime tähistada Halloween’I peoga, lükkasime selle siis nädala võrra edasi, et saaks oma kostüümidega natukene vaeva näha. Mingil hetkel saime käia Northam’is, Vik ja Matt said sealt oma kostüümid, mul oli neljapäeva vaba, külastasin kohalikku kaltsukat ja sain siis sealt omale midagi leitud. Matt oli väga elevil selle peo suhtes, otsis netist tosin ‘minute to win it’-mänge ja õhtu oli sisustatud. Hästi äge õhtu oli, kuid lõppes natukene imelikult. Üks iiri päkker, tal oli vist mingi virus vms, tuli peole kõige viimasena ja poole tunni pärast okupeeris vannitoa, ei tea mis siis temaga juhtus.
Oli palju nalja, häid pilte on kuhjaga, ja meganaljakaid videosid jagub ka.
Nüüd oleme siis peo tagajärjed ära küürinud, ja uus töönädal on alanud. Ehk täna õhtul, kui töölt tulen, kirjutan natukene pikemalt sellest kohas, mis siin halba on, ja veidi ja oma mõtetest tuleviku suhtes. Niiet on kindel, et järgmist sissekannet ei pea te kuu aega ootama. Kuu aja pärast olen ma juba jumal teab kus, aga kindlasti mitte enam siin.
Hetkel siis kõik, over and out.
Tere,
jälle kuu??
hmm, aeg läheb kiirelt, aga kui mõelda, et olen ära olnud ainult 3 kuud, siis see ei tundugi ju nii pikk aeg olema.
et mis siis vahepeal toimunud on....kui nüüd aus olla siis ma ei mäleta kus ma oma blogiga olla võiks :S
vist olin selle koha peal, et ei tea kas saan teist nädalavahetust järjest linna minna või mitte.
Selle probleemi lahendamise juures tuli mulle appi kohalikud inimesed pubis. aaron, thirsty camel'i töötaja, tema sain nõusse et viskab mid perthi ära pärast kella 9st tööpäeva lõppu. jeii. Nagu juba tõeline ja kogenud bäkker, pistsin ma pooliku goon'i koti kotti ja alustasin oma pühapäevase õhtu tähistamist :))
Tol õhtul oli mul tuba The Globe'is bronnitud, tegime paar jooki Jasoni ja tema sõpradega, siis sealt edasi piljardisaali ning nelja ringis hostelisse magama. järgmised päevad olid suhteliselt samad: suur hommikusöök, natukene poodlemist ja pärastlõunaks klaasid täidetud koos hea seltskonna, muusika ja piljardiga. Kvaliteetaeg.
kolmapäeval lippasin jälle bussi peale, et tagasi reaalsusesse põrutada.
Sellele järgneval nädalavahetusel oli meil pulm tulemas, 82 inimesele. Registreerimine ja pidu ja homikusöök ja hotell külalistele.
[ma tean et lubasin täna täiendada, aga aevan et sellest piisab, homme hommikupoolik ka vaba, siis kirjutan edasi, sest sellest pulmast ma võikski rääkima jääda]
;)
jälle kuu??
hmm, aeg läheb kiirelt, aga kui mõelda, et olen ära olnud ainult 3 kuud, siis see ei tundugi ju nii pikk aeg olema.
et mis siis vahepeal toimunud on....kui nüüd aus olla siis ma ei mäleta kus ma oma blogiga olla võiks :S
vist olin selle koha peal, et ei tea kas saan teist nädalavahetust järjest linna minna või mitte.
Selle probleemi lahendamise juures tuli mulle appi kohalikud inimesed pubis. aaron, thirsty camel'i töötaja, tema sain nõusse et viskab mid perthi ära pärast kella 9st tööpäeva lõppu. jeii. Nagu juba tõeline ja kogenud bäkker, pistsin ma pooliku goon'i koti kotti ja alustasin oma pühapäevase õhtu tähistamist :))
Tol õhtul oli mul tuba The Globe'is bronnitud, tegime paar jooki Jasoni ja tema sõpradega, siis sealt edasi piljardisaali ning nelja ringis hostelisse magama. järgmised päevad olid suhteliselt samad: suur hommikusöök, natukene poodlemist ja pärastlõunaks klaasid täidetud koos hea seltskonna, muusika ja piljardiga. Kvaliteetaeg.
kolmapäeval lippasin jälle bussi peale, et tagasi reaalsusesse põrutada.
Sellele järgneval nädalavahetusel oli meil pulm tulemas, 82 inimesele. Registreerimine ja pidu ja homikusöök ja hotell külalistele.
[ma tean et lubasin täna täiendada, aga aevan et sellest piisab, homme hommikupoolik ka vaba, siis kirjutan edasi, sest sellest pulmast ma võikski rääkima jääda]
;)
Wednesday, September 28, 2011
*jätk**
Õhtuks oli Etu meile hosteli kesklinnas bronninud, niiet viimase rongiga liiklesime linna suunas ja otseloomulikult ei saanud me kohe magama minna. Niimoodi me siis rallisime ostukäruga, laulsime eesti laule, sõime mäkis ja möllasime seni kui pea selge, kõht täis ja jalad kõndimisest tuimad.
Järgmise päeva suur plaan oli Jason’iga linnas kokku saada, üle kaeda Kings Park, mis on maailma kõige suurem park suurlinnas, osta viimased suveniirid, minu kotitd kuidagi Joel’I juurest ära saada ja omale öömaja sebida. Sõime suure hommikusöögi koos Jason’iga, shoppasime etuga Midland’I K-Mart’is, ronisime Kings Park’I tippu, ja sain vist linna viimase peaaeu vaba päkkeri voodi. Mingil imelikul kombel olid kõik päkkerid täis, Joel’I juurde ma ka ööbima poleks saanud minna, sest plaanisin Jason’iga tol õhtul välja minna, ja noh, ta elab ka kuskil xy-kohas, mida keset ööd pea võimatu üles leida, pealekauba pidin ma hommikul 9:45 bussijaamas olema et reaalsusesse tagasi loksuda. Jason, lahke nagu ta ikka, sebis mulle koha oma hosteli toas, õigemini oma enda voodikoha, üteldes, et talle ongi alati sohvade peal magamine meeldinud.
Etu oli plaaninud viimase öö lennujaamas magada, sest lend läks hommikul 6:millegiga. Joel oli nõus etu lennujaama viima, ostsime talle pizza tänutäheks, lehvitasime, kallistasime, tänasime ja lubasin, et võtan temaga varsti uuesti ühendust. Ta ei tahtnud eriti teisipäeval välja tulla, olevat väsinud olnud, ja noh, tema ju peab iga päeva kella 7ks tööle jõudma.
Niimoodi me siis kruiisisime Jason’I hosteli, mis POLE kesklinna lähedal, tegime paar jooki ja piljardi mängu seal ning suundusime tagasi linna peale. Ütlemata mõnus õhtu oli, paar tema inglise sõpra olid ka meiega, ning eneselegi ootamatult olime tagasi hostelis, lõpetasime piljardi, ja enne kella nelja saime magama.
Äratus polnudki kõige karmim, hästi palju müra oli, niiet äratuskella polnudki vaja. Kiire pesu, linna, tass kohvi sisse kaanitud, ja bussijaama minek, õnneks tuli Jason ka kaasa, lehvitas mind tagasi reaalsusesse.
Damn, nii hea oli need päevad linnas veeta, ja hirmsasti tahaks tagasi minna. Suure hurraaga tulin siis täna tööle ja mis selgub, ligadi-logadi-vesi-peale, me oleme esimest ja viimast korda pühapäeval õhtusöögiks avatud, vintage car club jälle, ja see tähendab, et ma ei saa 19:07 bussiga linna tagasi minna teised nädalavahetused ei paku nii palju pinget, sest Jason lendab 5.ndal minema, Joel on ülejärgmisel ja üleülejärgmisel nädalavahetusel tööga hõivatud ning Fran, päkker kes ka York’is töötas, läheb uude kohta tööle uuest nädalast. Seega suur niuks, kui mul ei õnnestu linna tagasi saada.
Nii vähe on vaja, et enesetunne paraneks kolme meetri võrra. Viimased paar päeva on küll sellised boost’id olnud, et natukene isegi kardan, et kõik ei saa nii hästi ja sujuvalt minu jaoks minna, kuskil tikka peab ka sahmakas tulema. Inimloomuks, eks, et heaga kaasneb halb, ja pärast halba tuleb hea.
Igatahes, täna sain veel ühe palga kätte, pole veel päris täpselt arvutanud, et palju see siis muutunud on, aga natukene suurem kui tavaline 1200.
Nädalavahetus tuleb meil hullumaja. Isegi Mark ütles, et sel nädalal teememe me kõik kõvasti ületunde, sest terves linnas on nagu 8 asja korraga käimas. Niimoodi ongi siis reede, laupäev ja pühapäev täielikult praeguseks välja book’itud. Nalja hakkab saama, sest uut inimest pole endiselt silmapiiril. Kui nii kaua edasi läheb, arvan et ei hooli oma natukene kõrgemast palgast, vaid lähen ja säästan oma närve kuskil klaaskorjajana, vms.
Vot. Luban, et olen hoolsam, ja kirjutan uuesti enne kui veel üks kuu täis tiksub. Ja kas teate, täna nelja kuu pärast olen ma suure tõenäosusega kas Balil või Fijil oma sünnipäeva tähistamas. Selle ma otsustasin ära, nüüd on vaja ainult raha selle jaoks kõrvale panna ;)
Over and out
muahh
Järgmise päeva suur plaan oli Jason’iga linnas kokku saada, üle kaeda Kings Park, mis on maailma kõige suurem park suurlinnas, osta viimased suveniirid, minu kotitd kuidagi Joel’I juurest ära saada ja omale öömaja sebida. Sõime suure hommikusöögi koos Jason’iga, shoppasime etuga Midland’I K-Mart’is, ronisime Kings Park’I tippu, ja sain vist linna viimase peaaeu vaba päkkeri voodi. Mingil imelikul kombel olid kõik päkkerid täis, Joel’I juurde ma ka ööbima poleks saanud minna, sest plaanisin Jason’iga tol õhtul välja minna, ja noh, ta elab ka kuskil xy-kohas, mida keset ööd pea võimatu üles leida, pealekauba pidin ma hommikul 9:45 bussijaamas olema et reaalsusesse tagasi loksuda. Jason, lahke nagu ta ikka, sebis mulle koha oma hosteli toas, õigemini oma enda voodikoha, üteldes, et talle ongi alati sohvade peal magamine meeldinud.
Etu oli plaaninud viimase öö lennujaamas magada, sest lend läks hommikul 6:millegiga. Joel oli nõus etu lennujaama viima, ostsime talle pizza tänutäheks, lehvitasime, kallistasime, tänasime ja lubasin, et võtan temaga varsti uuesti ühendust. Ta ei tahtnud eriti teisipäeval välja tulla, olevat väsinud olnud, ja noh, tema ju peab iga päeva kella 7ks tööle jõudma.
Niimoodi me siis kruiisisime Jason’I hosteli, mis POLE kesklinna lähedal, tegime paar jooki ja piljardi mängu seal ning suundusime tagasi linna peale. Ütlemata mõnus õhtu oli, paar tema inglise sõpra olid ka meiega, ning eneselegi ootamatult olime tagasi hostelis, lõpetasime piljardi, ja enne kella nelja saime magama.
Äratus polnudki kõige karmim, hästi palju müra oli, niiet äratuskella polnudki vaja. Kiire pesu, linna, tass kohvi sisse kaanitud, ja bussijaama minek, õnneks tuli Jason ka kaasa, lehvitas mind tagasi reaalsusesse.
Damn, nii hea oli need päevad linnas veeta, ja hirmsasti tahaks tagasi minna. Suure hurraaga tulin siis täna tööle ja mis selgub, ligadi-logadi-vesi-peale, me oleme esimest ja viimast korda pühapäeval õhtusöögiks avatud, vintage car club jälle, ja see tähendab, et ma ei saa 19:07 bussiga linna tagasi minna teised nädalavahetused ei paku nii palju pinget, sest Jason lendab 5.ndal minema, Joel on ülejärgmisel ja üleülejärgmisel nädalavahetusel tööga hõivatud ning Fran, päkker kes ka York’is töötas, läheb uude kohta tööle uuest nädalast. Seega suur niuks, kui mul ei õnnestu linna tagasi saada.
Nii vähe on vaja, et enesetunne paraneks kolme meetri võrra. Viimased paar päeva on küll sellised boost’id olnud, et natukene isegi kardan, et kõik ei saa nii hästi ja sujuvalt minu jaoks minna, kuskil tikka peab ka sahmakas tulema. Inimloomuks, eks, et heaga kaasneb halb, ja pärast halba tuleb hea.
Igatahes, täna sain veel ühe palga kätte, pole veel päris täpselt arvutanud, et palju see siis muutunud on, aga natukene suurem kui tavaline 1200.
Nädalavahetus tuleb meil hullumaja. Isegi Mark ütles, et sel nädalal teememe me kõik kõvasti ületunde, sest terves linnas on nagu 8 asja korraga käimas. Niimoodi ongi siis reede, laupäev ja pühapäev täielikult praeguseks välja book’itud. Nalja hakkab saama, sest uut inimest pole endiselt silmapiiril. Kui nii kaua edasi läheb, arvan et ei hooli oma natukene kõrgemast palgast, vaid lähen ja säästan oma närve kuskil klaaskorjajana, vms.
Vot. Luban, et olen hoolsam, ja kirjutan uuesti enne kui veel üks kuu täis tiksub. Ja kas teate, täna nelja kuu pärast olen ma suure tõenäosusega kas Balil või Fijil oma sünnipäeva tähistamas. Selle ma otsustasin ära, nüüd on vaja ainult raha selle jaoks kõrvale panna ;)
Over and out
muahh
Lugupeetud lugejad ja niisama jälgijad. Palun kogu südamest vabandust, et olete pidanud nii kaua ootama. Vabanduseks pole peale laiskuse midagi tuua.
Ja oi kui paljust oleks kirjutada, kui ainult kõike mäletaks.
Ricol oli vahepeal sünnipäev, niiet soovin ka siin tagantjärele Pikne-õnne. See peaks varsti eestisse maanduma Saatsin ka sõnumi, ent mingil imelikul kombel maksab telefoni omamine siin maal hiiglama summasid, ja siis kui ma lõpuks taipasin, et mul pole JÄLLE piisavalt krediiti, et international sõnum kohale saata, siis niimoodi tuligi see päev hiljem kui ma pärast tööpäeva lõppu kiire põike newsagency’sse tegin.
See sissekanne saab olema suhteline segane ja võib juhtuda, et loogika puudub, kuid see ongi ju minu stiil ;)
Ahjaa, et siis Aoife läks ära, ja tuli asemele uus inimene. Enamik juba teavad, et tegu oli eestlasega, Marja-Liisa siis tema nimi. Pärit Loolt, 27aastane, rekreatsioonikorralduse kraadi ja suure töökogemuse pagasiga pisike blond tõeline eestlane. Tol nädalavahetusel olid ilmad väga muhedad, ja rahvast vooris korralikult, ent meil Jasoniga sujus baari taga töö tegemine nii hästi, et väga stressama ei pidanuki. Natuke kahju oli vaadata tüdrukuid, Odette’i ja M-Liisat, neil tundus küll et lained löövad pea kohal kokku. A no õnneks ta ju oli alles uus, niiet järgmiseks näalavahetuseks pidanuks ta tipp-topp olema. Perega olen paaril korral ka Skype’I ühenduses olnud, niiet enamus informatsiooni nemad juba teavad, ja täpsemalt ma tema kohta siin kirjutada ei tahaks. Kõik mis netti ülesse läheb, ka jääb siia.
Järgmine nädal möödus suhteliselt mõistlikult, sain kolmapäeva vabaks, hakib mõnusalt nädalat. A ja tol eelneval pühapäeval tulid siis paar külalist ka meie juurest läbi. Linnakeses on veel üks pubi, kus veel paar päkkerit töötab, nimelt siis Mariee ja Franceca pluss siis kohalik südametemurdja Rhys. Oli hea pühapäev, tegime joogid pubis, mängisime piljardit ja lõpetasime istumise meie majas. Lõbus oli. Järgmiseks päevaks oli plaan minna restorani kaubikuga, millel 2 istekohta, Terry juurde. Tema siis meie yard’I, elab nii u 40km linnast väljas täis öko-majas. Öko siis selle pärast, et kogu energia, mida ta tarvitab, saab ta kas päikese või tuule käest. Isegi elektri koerte aia piiramiseks. Niisiis alustasime sõitu ennelõunat, mina muidugi istusin taga kuskil rehvi otsas, Jason juhtis. Terry majapidamine ise oli suhteliselt tagasihoidlik, aga selliseid pure-ozzy tüüpe peab lihtsalt armastama. Muhe vend teine
Nädal ise möödus suhteliselt vaikselt, nipet-näpet õpetamist uuele tüdrukule ja niisama klientidega suhtlemist. Nädalavahetuseks leppisime kokku, et ma olen endiselt kassa taga, Jason teeb jooke, ja tüdrukud jooksevad. Jällegi, meie töö sujus väga hästi. Meil on Jasoniga väga hea klapp, käime aeg-ajalt pubis paari jooki tegemas, oleme isegi kahel korral jooksmas käinud, ja otseloomulikult challenge’ime üksteist piljardis. Temaga koos töötada on lihtsalt fun, teisiti vist ei saagi hospitality valdkonnas. Teeme oma tobedaid tantsuliigutusi, kamandame üksteist, loobime jääd, joome kohvi võidu jnejne. Selleks nädalavahetuseks olime märganud, et uus tüdruk on endiselt natukene aeglane. Ja toimus muutus ka köögiinimestes. Eelnevalt mainisin, et Adam oli tõeline ass ning nendega läbi saada oli sama hea kui arvata, et bussi kõige kompum sinu kõrvale istub. Anyway, see suhtumine oli muutumas. Järsku hakkasid nad mu naljade üle naerma, iga kord kui kööki läksin siis isegi tunnustati minu viibimist ruumis häälikuga ‘hee’, ent ‘yyy’ oli veel endiselt puudu, seda oleks ka liiga palju juba küsida.
Mingil imelikul kombel tundsin kogu nädala vältel, et midagi on teisiti, ja kuidagi elektrit täis. Arvasin, et asi sellest, et mul raske töötata teise eestlasega, sest teda pole ju nii lihtne kamandad, eriti kui tal niiiii palju töökogemust, ja fakt, et ta minust vanem ka eriti kaasa ei aidanud. Ja siis, reedel, 16.ndal, enne Jason’I tööpäeva lõppu, mis on kell 3, tuli ta manageri kabinetist välja, suur naeratus näos, ostis 2 pinti õlut, ja läks välja seda koos Terry’ga libistama. Päev enne seda märkasime M-Liisaga, et tema peseise asju polnud vannitoas. Eeldasime, et ta veetis öö Rhys’I juures jämmides. Ja sealt see siis tulig, kiiremini kui välk selgest taevast: ta ütles oma töö ülesse, just enne nädalavahetust, just siis, kui uus tüdruk alles õpib. Reaalselt, pärast selle teavitamist kõndisin ma järgnevad 2 tundi niisama ringi, üritades üle saada saadud šhokist. Tema põhjendus oli siis, et ta tahab natukene elada enne kui tagasi koju lendab, sest seal peab ta kuni jõuludeni töö leidma, ja siis alles jaanuaris saaks ta Kanadasse edasi reisida. Fair point, saan aru, et ta tahaks netukene elu elada, ent c moon, oleks võinud ikkagist ette ka teavitada ! Mina olin igatahes pettunud, sest nii hea oli nädalavahetustel temaga koos töötada, nagu kellavärk ma ütleks
Niimoodi ta siis võttiski kõik oma kotid, sõitsid Terry juurde nädalavahetuseks, jätsid meid omapäi, ja lubas pühapäeval tagasi linna viimaseid jooke jooma tulla. Ja ohhh, milline nädalavahetus oli. Otsustasin, et ma teen endiselt kassat ja tellimusi, ning et las Odette proovib jooke teha. M-Liisa ja Steve ( veel üks köögiabiline, kes tõesti ainult abistab siis kui vaja) pidid põranda peale jääma. Ja las ma ütlen ainult üht, selline jaotus ei toiminud. Õnnkes oli vihmasem nädalavahetus, niiet tavalist üleküllust klientidest ei tekkinud.
Nii, nüüd on siis järg uue nädala käes, 19dast edasi. Sain jälle kolmapäeva vabaks, tegin hästi palju õhtuseid vahetusi koos M-Liisaga, ja jooksin ennast oimetuks reedel ja laupäeval. Jumal teab kust need klindid tulid. Paar functionit oli ka sees. Köök kartis, et mingi hetk saab meil isegi toit otsa, ja see oli enne pühapäeva lõunat, mis on nagu kõige busy-busy aeg nädalas.
Tegin paar ületundi, pakkusin ennast reedel lisavahetusse, mille peale Mark ütles, et hindaks seda väga ja maksab ületundide eest. Nice, ekstra pole kunagi paha ;) Laupäeval tegin veel mingi suurema hommikusöögi 25-sele grupile, ja sain õhtu vabaks. Mitte et ma midagi asjalikku selle ajaga teinud oleks. Ja pühapäev, nagu ikka, flat out.
Nüüd väike hüpe. Mingi aeg olin ka Etuga ühenduses, too pidi Perthi lendama, et siis WA ka natukene avastada. Maandus teisipäeva öösel, istus bussi peale kolmapäeval, ja sõitis mulle külla. Hea oli. Sain talle kõigest bitch’ida millest hing ihaldas. Sõime hästi palju hästi häid asju, naersime, käisime pubis, mängisime piljardit, külastasime muuseumi (sealt ka need imelikult hästi istuvad outfit’id) jne. Tagasi Perthi suundus ta reedel, ja sellele järgnevaks nädalaks olin ma teisipäeva vabaks küsinud, et siis pühapäeval kaubikuga linna saada ja alles komapäeval tagasi tööle tulla. Plaan hea, oli vaja vaid veel üks nädalavahetus üle elada, ilma et oleksime lisakäsi appi saanud.
Mark oli hästi ok selle mõttega, et ma linna tulen,pakkus isegi, et ma annaks kolmapäeval teda, et mis kell ma tagasi York’is, et siis Terry saaks mulle bussi peale vastu tulla.
Aga nüüd, rahvas, midagi head, mille nimel tasus seda jaburust siiani lugeda :D :D
Et siis oleme pühapäevases päevas. Loomulikult mina jälle hommikuses vahetuses, 8-3:30. Jaapani tuuribuss käis jälle kohvi-teed joomas, sain veel kuulsamaks kui eelnevatel nädalatel, kui nad oma 30se seltskonnaga sisse sajavad ja käsi vehkides selgeks üritavad teha, et tahavad koos minuga pilti teha :D:D:D
Mingil hetkel, enne lunch’I tipptundi, jooksin kiirelt üles Mark’I kontorisse, et paar asja korda ajada majakülaliste paberimajandusega. Ja siis hakkas pall veerema. Uuris ja puuris, et mis ma arvan, kuidas meil seal all töö sujub, ja et kuidas M-Liisa hakkama saab, ja siis rääkis põguselt teiste töötajate kohta ja nende arvamustest. Ja siis, rummipõrin….trrrrrrrrr….hakkas ta rääkima, et kui väga ta minu pingutusi hindab, ja et kuidas meil on hästi sarnane tööeetika, ja kuidas ma hästi palju pinget temalt ära võtan jms hästi punastama panevat teemat. Mis sa ikka selle peale kostad, kui enda meelest ei tee sa muud kui oma ettenähtud tööd. Ja siis tuli see hetk, üritan nii täpselt tõlkida kui oskan:” Ma väga hindan sinu jõupingutusi, ja leian, et sa oled parim fron of house tööline selle aja jooksul kui ma siin olen olnud, mis on nüüdseks juba 18 kuud. Ja ma tõstan su palka. Ja nüüdses oled sina minu silmis front of house’i liider.” Vot. Mina olin lihtsalt üllatunud, sest enda meelest ei tee ma midagi muud kui ainult oma tööd, ja seda tehes üritan arvestada teistega. Aga väga meelitav oli seda kuulda kellegi suust,aga noh, eks ta alati ole nii. Ta palus, et see vestlus küll meie vahele jääks, ent ma ei leia, et nüüd siin oma arvutile pihtides ma kuidagi seda lubadus murran . Ja noh, Odette ja M-.Liisa ei tea sellest midagi.
Ja mis veel imelik, see kokk Adam, keda ma alguses hirmasti kartsin, too on nagu liiga sõbralikuks muutunud. Vahepeal käin paariminutilistel pausidel, eriti kui on vaikne, et natukene jalgu kõigutada ja suhteid köögiga parandada…ja nii ta siis ühe päeval ütles, et kui väga talle meeldib minu tehtud töö, ja tema fraas oleks siis nii:” You ran your ass off, like all the time. “ hõõhh, meelitav oli seda külma ja kalgi koka suust kuulda. Ja üldse, kuidagi positiivne on ta ühtäkki. Ühel busy reede õhtul, kui ta oli väga vihane, et meil niiii palju kliente oli, saatsin ma Steve’ga 2 koolma plekkpurki, ja palusin, et Steve vabandaks minu eest ja :”homme sajab vihma ja on uus ilus päev”. Minu jaoks oli see rohkem nagu naljaga pooleks, ja siis ta tuli köögist välja, andis mulle kallistuse ja ütles, et ma ei põeks selle pärast, et see ongi tema, vahel hästi pahur, ja palus vabandust oma sellise käitumise pärast. Vot siis olin ma küll nagu tumma-hammas. Mitte piuksu ka ei tulunud välja. Ta on selline karm-suur-vend, kes never-ever vabandust ei palu. Kuid tundub, et ka temas on veel mingigi inimlikkus säilinud.
Noniii, pühepäevaga jätkates. Hommikul pakkisin ma koti isegi ära, et kohe pärast tööpäeva Perthi suunas põrutada. Sain kassa üle loetud, lehed kokku kleebitud, pätsasin töö juurest paar muffinit, ja alustasime koos Steve’ga sõitu. Tee peal saatsin sõnumi sellele kanada couchsurfelile, kellega ma koos alguses sohvat surfasin, et näe, mis teoksil, ma paariks päevaks linna. Lõppe see sõnumineerimine sellega, et ma sain endale tema juures elutoas öömaja. Oli hea, ta tegi õhtusöögi, ajasime juttu, tutvusin ta majakaaslastega ja tegime varajase õhtu.
Esmaspäevla pidin Etuga Fremante’s kokku saama, et natukene sisseoste teha, randa uurida, lõunastada ja õhtul koos Joel’iga Mojos’sse välja minna, kus olevat open mic nite. Ja umbes nii mu päev möödus ka. Hästi hea oli kuskil teises keskkonnas olla. Joel’I juurest Freo keskusesse kõndisin oma 50 minutit, kordagi ära eksimata, ja jälgides ainult bussigraafiku kaarti. Olin uhke kui ilma probleemideta kesklinna jõudin
Ja oi kui paljust oleks kirjutada, kui ainult kõike mäletaks.
Ricol oli vahepeal sünnipäev, niiet soovin ka siin tagantjärele Pikne-õnne. See peaks varsti eestisse maanduma Saatsin ka sõnumi, ent mingil imelikul kombel maksab telefoni omamine siin maal hiiglama summasid, ja siis kui ma lõpuks taipasin, et mul pole JÄLLE piisavalt krediiti, et international sõnum kohale saata, siis niimoodi tuligi see päev hiljem kui ma pärast tööpäeva lõppu kiire põike newsagency’sse tegin.
See sissekanne saab olema suhteline segane ja võib juhtuda, et loogika puudub, kuid see ongi ju minu stiil ;)
Ahjaa, et siis Aoife läks ära, ja tuli asemele uus inimene. Enamik juba teavad, et tegu oli eestlasega, Marja-Liisa siis tema nimi. Pärit Loolt, 27aastane, rekreatsioonikorralduse kraadi ja suure töökogemuse pagasiga pisike blond tõeline eestlane. Tol nädalavahetusel olid ilmad väga muhedad, ja rahvast vooris korralikult, ent meil Jasoniga sujus baari taga töö tegemine nii hästi, et väga stressama ei pidanuki. Natuke kahju oli vaadata tüdrukuid, Odette’i ja M-Liisat, neil tundus küll et lained löövad pea kohal kokku. A no õnneks ta ju oli alles uus, niiet järgmiseks näalavahetuseks pidanuks ta tipp-topp olema. Perega olen paaril korral ka Skype’I ühenduses olnud, niiet enamus informatsiooni nemad juba teavad, ja täpsemalt ma tema kohta siin kirjutada ei tahaks. Kõik mis netti ülesse läheb, ka jääb siia.
Järgmine nädal möödus suhteliselt mõistlikult, sain kolmapäeva vabaks, hakib mõnusalt nädalat. A ja tol eelneval pühapäeval tulid siis paar külalist ka meie juurest läbi. Linnakeses on veel üks pubi, kus veel paar päkkerit töötab, nimelt siis Mariee ja Franceca pluss siis kohalik südametemurdja Rhys. Oli hea pühapäev, tegime joogid pubis, mängisime piljardit ja lõpetasime istumise meie majas. Lõbus oli. Järgmiseks päevaks oli plaan minna restorani kaubikuga, millel 2 istekohta, Terry juurde. Tema siis meie yard’I, elab nii u 40km linnast väljas täis öko-majas. Öko siis selle pärast, et kogu energia, mida ta tarvitab, saab ta kas päikese või tuule käest. Isegi elektri koerte aia piiramiseks. Niisiis alustasime sõitu ennelõunat, mina muidugi istusin taga kuskil rehvi otsas, Jason juhtis. Terry majapidamine ise oli suhteliselt tagasihoidlik, aga selliseid pure-ozzy tüüpe peab lihtsalt armastama. Muhe vend teine
Nädal ise möödus suhteliselt vaikselt, nipet-näpet õpetamist uuele tüdrukule ja niisama klientidega suhtlemist. Nädalavahetuseks leppisime kokku, et ma olen endiselt kassa taga, Jason teeb jooke, ja tüdrukud jooksevad. Jällegi, meie töö sujus väga hästi. Meil on Jasoniga väga hea klapp, käime aeg-ajalt pubis paari jooki tegemas, oleme isegi kahel korral jooksmas käinud, ja otseloomulikult challenge’ime üksteist piljardis. Temaga koos töötada on lihtsalt fun, teisiti vist ei saagi hospitality valdkonnas. Teeme oma tobedaid tantsuliigutusi, kamandame üksteist, loobime jääd, joome kohvi võidu jnejne. Selleks nädalavahetuseks olime märganud, et uus tüdruk on endiselt natukene aeglane. Ja toimus muutus ka köögiinimestes. Eelnevalt mainisin, et Adam oli tõeline ass ning nendega läbi saada oli sama hea kui arvata, et bussi kõige kompum sinu kõrvale istub. Anyway, see suhtumine oli muutumas. Järsku hakkasid nad mu naljade üle naerma, iga kord kui kööki läksin siis isegi tunnustati minu viibimist ruumis häälikuga ‘hee’, ent ‘yyy’ oli veel endiselt puudu, seda oleks ka liiga palju juba küsida.
Mingil imelikul kombel tundsin kogu nädala vältel, et midagi on teisiti, ja kuidagi elektrit täis. Arvasin, et asi sellest, et mul raske töötata teise eestlasega, sest teda pole ju nii lihtne kamandad, eriti kui tal niiiii palju töökogemust, ja fakt, et ta minust vanem ka eriti kaasa ei aidanud. Ja siis, reedel, 16.ndal, enne Jason’I tööpäeva lõppu, mis on kell 3, tuli ta manageri kabinetist välja, suur naeratus näos, ostis 2 pinti õlut, ja läks välja seda koos Terry’ga libistama. Päev enne seda märkasime M-Liisaga, et tema peseise asju polnud vannitoas. Eeldasime, et ta veetis öö Rhys’I juures jämmides. Ja sealt see siis tulig, kiiremini kui välk selgest taevast: ta ütles oma töö ülesse, just enne nädalavahetust, just siis, kui uus tüdruk alles õpib. Reaalselt, pärast selle teavitamist kõndisin ma järgnevad 2 tundi niisama ringi, üritades üle saada saadud šhokist. Tema põhjendus oli siis, et ta tahab natukene elada enne kui tagasi koju lendab, sest seal peab ta kuni jõuludeni töö leidma, ja siis alles jaanuaris saaks ta Kanadasse edasi reisida. Fair point, saan aru, et ta tahaks netukene elu elada, ent c moon, oleks võinud ikkagist ette ka teavitada ! Mina olin igatahes pettunud, sest nii hea oli nädalavahetustel temaga koos töötada, nagu kellavärk ma ütleks
Niimoodi ta siis võttiski kõik oma kotid, sõitsid Terry juurde nädalavahetuseks, jätsid meid omapäi, ja lubas pühapäeval tagasi linna viimaseid jooke jooma tulla. Ja ohhh, milline nädalavahetus oli. Otsustasin, et ma teen endiselt kassat ja tellimusi, ning et las Odette proovib jooke teha. M-Liisa ja Steve ( veel üks köögiabiline, kes tõesti ainult abistab siis kui vaja) pidid põranda peale jääma. Ja las ma ütlen ainult üht, selline jaotus ei toiminud. Õnnkes oli vihmasem nädalavahetus, niiet tavalist üleküllust klientidest ei tekkinud.
Nii, nüüd on siis järg uue nädala käes, 19dast edasi. Sain jälle kolmapäeva vabaks, tegin hästi palju õhtuseid vahetusi koos M-Liisaga, ja jooksin ennast oimetuks reedel ja laupäeval. Jumal teab kust need klindid tulid. Paar functionit oli ka sees. Köök kartis, et mingi hetk saab meil isegi toit otsa, ja see oli enne pühapäeva lõunat, mis on nagu kõige busy-busy aeg nädalas.
Tegin paar ületundi, pakkusin ennast reedel lisavahetusse, mille peale Mark ütles, et hindaks seda väga ja maksab ületundide eest. Nice, ekstra pole kunagi paha ;) Laupäeval tegin veel mingi suurema hommikusöögi 25-sele grupile, ja sain õhtu vabaks. Mitte et ma midagi asjalikku selle ajaga teinud oleks. Ja pühapäev, nagu ikka, flat out.
Nüüd väike hüpe. Mingi aeg olin ka Etuga ühenduses, too pidi Perthi lendama, et siis WA ka natukene avastada. Maandus teisipäeva öösel, istus bussi peale kolmapäeval, ja sõitis mulle külla. Hea oli. Sain talle kõigest bitch’ida millest hing ihaldas. Sõime hästi palju hästi häid asju, naersime, käisime pubis, mängisime piljardit, külastasime muuseumi (sealt ka need imelikult hästi istuvad outfit’id) jne. Tagasi Perthi suundus ta reedel, ja sellele järgnevaks nädalaks olin ma teisipäeva vabaks küsinud, et siis pühapäeval kaubikuga linna saada ja alles komapäeval tagasi tööle tulla. Plaan hea, oli vaja vaid veel üks nädalavahetus üle elada, ilma et oleksime lisakäsi appi saanud.
Mark oli hästi ok selle mõttega, et ma linna tulen,pakkus isegi, et ma annaks kolmapäeval teda, et mis kell ma tagasi York’is, et siis Terry saaks mulle bussi peale vastu tulla.
Aga nüüd, rahvas, midagi head, mille nimel tasus seda jaburust siiani lugeda :D :D
Et siis oleme pühapäevases päevas. Loomulikult mina jälle hommikuses vahetuses, 8-3:30. Jaapani tuuribuss käis jälle kohvi-teed joomas, sain veel kuulsamaks kui eelnevatel nädalatel, kui nad oma 30se seltskonnaga sisse sajavad ja käsi vehkides selgeks üritavad teha, et tahavad koos minuga pilti teha :D:D:D
Mingil hetkel, enne lunch’I tipptundi, jooksin kiirelt üles Mark’I kontorisse, et paar asja korda ajada majakülaliste paberimajandusega. Ja siis hakkas pall veerema. Uuris ja puuris, et mis ma arvan, kuidas meil seal all töö sujub, ja et kuidas M-Liisa hakkama saab, ja siis rääkis põguselt teiste töötajate kohta ja nende arvamustest. Ja siis, rummipõrin….trrrrrrrrr….hakkas ta rääkima, et kui väga ta minu pingutusi hindab, ja et kuidas meil on hästi sarnane tööeetika, ja kuidas ma hästi palju pinget temalt ära võtan jms hästi punastama panevat teemat. Mis sa ikka selle peale kostad, kui enda meelest ei tee sa muud kui oma ettenähtud tööd. Ja siis tuli see hetk, üritan nii täpselt tõlkida kui oskan:” Ma väga hindan sinu jõupingutusi, ja leian, et sa oled parim fron of house tööline selle aja jooksul kui ma siin olen olnud, mis on nüüdseks juba 18 kuud. Ja ma tõstan su palka. Ja nüüdses oled sina minu silmis front of house’i liider.” Vot. Mina olin lihtsalt üllatunud, sest enda meelest ei tee ma midagi muud kui ainult oma tööd, ja seda tehes üritan arvestada teistega. Aga väga meelitav oli seda kuulda kellegi suust,aga noh, eks ta alati ole nii. Ta palus, et see vestlus küll meie vahele jääks, ent ma ei leia, et nüüd siin oma arvutile pihtides ma kuidagi seda lubadus murran . Ja noh, Odette ja M-.Liisa ei tea sellest midagi.
Ja mis veel imelik, see kokk Adam, keda ma alguses hirmasti kartsin, too on nagu liiga sõbralikuks muutunud. Vahepeal käin paariminutilistel pausidel, eriti kui on vaikne, et natukene jalgu kõigutada ja suhteid köögiga parandada…ja nii ta siis ühe päeval ütles, et kui väga talle meeldib minu tehtud töö, ja tema fraas oleks siis nii:” You ran your ass off, like all the time. “ hõõhh, meelitav oli seda külma ja kalgi koka suust kuulda. Ja üldse, kuidagi positiivne on ta ühtäkki. Ühel busy reede õhtul, kui ta oli väga vihane, et meil niiii palju kliente oli, saatsin ma Steve’ga 2 koolma plekkpurki, ja palusin, et Steve vabandaks minu eest ja :”homme sajab vihma ja on uus ilus päev”. Minu jaoks oli see rohkem nagu naljaga pooleks, ja siis ta tuli köögist välja, andis mulle kallistuse ja ütles, et ma ei põeks selle pärast, et see ongi tema, vahel hästi pahur, ja palus vabandust oma sellise käitumise pärast. Vot siis olin ma küll nagu tumma-hammas. Mitte piuksu ka ei tulunud välja. Ta on selline karm-suur-vend, kes never-ever vabandust ei palu. Kuid tundub, et ka temas on veel mingigi inimlikkus säilinud.
Noniii, pühepäevaga jätkates. Hommikul pakkisin ma koti isegi ära, et kohe pärast tööpäeva Perthi suunas põrutada. Sain kassa üle loetud, lehed kokku kleebitud, pätsasin töö juurest paar muffinit, ja alustasime koos Steve’ga sõitu. Tee peal saatsin sõnumi sellele kanada couchsurfelile, kellega ma koos alguses sohvat surfasin, et näe, mis teoksil, ma paariks päevaks linna. Lõppe see sõnumineerimine sellega, et ma sain endale tema juures elutoas öömaja. Oli hea, ta tegi õhtusöögi, ajasime juttu, tutvusin ta majakaaslastega ja tegime varajase õhtu.
Esmaspäevla pidin Etuga Fremante’s kokku saama, et natukene sisseoste teha, randa uurida, lõunastada ja õhtul koos Joel’iga Mojos’sse välja minna, kus olevat open mic nite. Ja umbes nii mu päev möödus ka. Hästi hea oli kuskil teises keskkonnas olla. Joel’I juurest Freo keskusesse kõndisin oma 50 minutit, kordagi ära eksimata, ja jälgides ainult bussigraafiku kaarti. Olin uhke kui ilma probleemideta kesklinna jõudin
Tuesday, August 30, 2011
Goo’day
Jummel küll, jälle nädal möödas?? Kui niimoodi edasi läheb, on varsti sünnipäev, ja pole mägeda tega ka see, mil uuesti euroopa suunas saab lennata ;))
Nüüdseks olen juba sellesse faasi jõudnud, kus ei mäleta täpselt millise nädalapäevaga tegu ning mis tunnid eelneval päeval tehtud sai. Seekord on küll rutiin hirmus kiiresti sisse tulnud. Ja kui ma ütlen rutiin, siis siin maal ei tähenda see tüdimust või pidevat väsimust, siin on kõik teistmoodi, peapeal ja vastupidi. Siin on see mõnus.
Teen väikese ülevaate sellises vastikus jutustavas vormis, sest olen oma vabal päeval laisk ja tahan The x Factor’it vaatama minna
Eelmise nädala neljas päev oli siis minu day off. Pesin pesu, koristasin majas natukene, käisin jooksmas, pärast seda jalutamas, tegin väikese fototuuri, ja küpsetasin korraliku õhtusöögi. Jason ei liikunud tol päeval ka Perth’i (ahjaa, tema on meie varustaja ka, vahelduva eduga ja siis kui vaja) niiet ei õnnestunud Midland’I saada, mis oli algne plaan. (Midland on tee peale jääv üpris korralike mõõtmetega linn, kus suurem ostukeskus, mis oleks lasknud ehk paar soojemat hõlsti osta.) Mingil määral isegi hea et läinud, esimest palka pole veel kätte saanud, ja eestis säästetud raha on palju vastikum kulutada kui siin lihtsalt ja kiirelt teenitavat mammonat ;) Ja noh, olgem positiivsed, on ju viimased päevad seda vastikut külma talve jäänud.
Nädalavahetus möödus mõnusas kiires tempos, linn oli turiste täis, ilm oli kevadiselt soe (nii 27 kraadi) ja mingitlaadi agricultural show oli lähiümbruses käimas. Ja see tõi terve posu inimesi meile ööbima ja baari jooke libistama. Oli hea nädalavahetus. Pühapäev, nädala kõige rahvarohkem ja kiirem päev, mil me kõik 4 tööl, ja köögis ka 4 inimest askeldamas, oli paras katsumus, sest esimest korda pandi mind terveks päevaks counter’I taha tööle. Ehk siis mina olin see kes võttis kõigi joogi-söögi tellimused, jagasin turistidele infot, koostasin arved ja askeldasin rahaga. Uskumatu, selline väike linn, ent ometi oli pea alati järjekorras vähemalt perekond-kaks. Minu oskus ingliskeelseid toiduvaldkonna sõnu kirjutada on arenenud hüppeliselt, hurrah! Päev lõppes edukalt, õhtul tegime natcho’sid, kutsusime paar kohalikku meile ja jõime gooni/õlu, sest oli Aoife viimane pühapäev. Oli muhe olemine.
Eile käisime kolmekesi linna peal, lootuses külastada kõiki neid muuseume, mis siia linna rajatud. Väikelinna võlud – kõik olid suletud, sest ükski normaalne turist ei turistita ju esmaspäeviti ringi! Sõime siis lõunat kohalikus itaali kohvikus, jalutasime läbi lahedate väikeste poodide, ja külastasime turisti infopunkti. Sealt sain korraliku koguse infot linna kohta ja paar huvitavat paika tulevaste vabade päevade tarvis. Õhtuks küpsetas Jason torritosid, mina aga kaneelirulle.
Ja täna oli siis mu teine ametlik vaba päev. Magasin kaua-kaua, tegin korraliku hommikusöögi, käisin jooksmas, surfasin netti ja lasin laisal päeval vaikselt öösse veereda. Tuleval nädalal ootab mind graafiku alusel 38h tööd, esimene palgapäev peaks ka neljapäeval olema, ning samal päeval same omale ka uue inimese siia. Hipp-hipp-hurraah. Saab minu uue-tüdruku-aeg läbi :)) Neljapäev on Aoife viimane tööpäev, lahkub linnast vististi pühapäeval. Ootab ja vaatab kuidas see uus tüdruk hakkama saab.
Ahjaaa, ma pole vist selle koha kõige suuremat probleemi maininud. Kõige suuremat nii sõnas kui pildis. Väikeseks probleemiks ehk tuleviku mõttes võib osutuda köögi toimkond. Kokk Adam on tõeline müstika. Kui kliente pole, käib ja toriseb ja vannub ringi, aga kui jälle liiga palju tellimusi kööki viia, siis ei jõua tema tujutsemist ja vandumist ära kannatada. On olnud perioode, kus ta ei räägi front of house töötajatega päevi, ja keegi ei tea põhjust. Kuna aga väikesesse kohta on raske kokka leida, siis manager Mark võtab tema soovitusi ja tahtmisi puhta kullana. Majakaaslased just eile tõid välja, et tohohh, see kuu polegi veel kedagi vallandatud. No nalja hakkab siin saama. Nädalavahetusel otsustas ta, et ei räägi ei minu ega Odette’ga, sest me oleme liiga uued ja ei tea kuidas asja käima peaksid. Jason ja Aoife mõlemad andsid ka paar õpetussõna mida siin töötamisel jälgima peaks, ja enamus neist puudutasid köögi-inimesi. Vot.
Paar huvitavat juhtumist ka. Pühapäeval oli iga teine klient: sa oled iirimaalt, mina aga et ei, nemad siis selle peale, et kanada, kindlasti kanada. Müstika. Kui siis üllatasin neid, et näe, ma hoopis eestist, siis kõigil kohe silmad särama, et tohohh, pole mitte kedagi sealt maalt veel kohanud. Kuid on olnud ka paar erandit.
Näiteks üks vanapaar. Nende esimene küsimus:” kas su nimi on Maarika??” Tuli siis välja, et nende ainuke pojapoeg oli inglismaale reisma läinud, ühes oma sõpradega eestisse peole lennanud, ja siin oma eluarmastuse leidud ja niimoodi eestis paikseks jäänud. Kahjuks sai nende armastus kiirelt otsa, ent pojapoeg ei saa enam eestist tulema, mingil imelikult kombel meeldib talle see koht liiga palju.
Siis üks romantikat tegev 30ndates paar. Meesterahvas tuleb siis maksma, kuuleb et ma eestis, ja selle peale kohe: Tere-tere, vanakere! Ja kas ma läti keeles oskan midagi ütelda. Tuli välja, et mõlemad ta vanemad on lätlased, ise üritab hoolikalt seda keelt selgeks saanud. Ainuke mis mul meelde tuli oli saldejums (loodan et sai õigesti kirja nüüd), ja tema kohe selle peale kõvasti naerma. Üllataval kombel teadis ta üpris palju eesti kohta, ja tundis huvi, et millise linna lähedalt ma pärit olen. Jutustasime päris pikalt, kui ka tema tüdruksõber tuli, natukene armukadeda pilguga. Nii sai meie jut kiirelt otsa, ent lubast Settlers’it vasrdsti uuesti külastada
Vanavanemad, ema-isa ja üks lapselaps, nii 14aastane. Vanavanemad teadsid et me kunagi venemaa osa olime, ja tundsid huvi, kuidas mu lood vene keelega. Ema ja isa ei osanud midagi selle peale kosta, ent see lapselaps ütles hästi üllatunud näoga: “Ma teen koolis ühte projekti eesti kohta. Kas ma võin sinust pilti teha. Me pidime valima koha, millest me polnud mitte kunagi kuulnud. Kuidas sulle euro tulek meeldis?” See oli päris äge.
Hommikul kuni 12-ni olin üksinda vahetuses. Sisse sadas üks 6ne seltkond, mis on nädala keskel üpris harv juhtuma. Ja kuna teisi kliente peale kohvijoojate polnud, siis jutustasin ka nandega palju ja paljust. Mingil imelikul kombel olid nad eesti keelest hästi huvitatud. Tere, aitäh, palun klaas vett, kui palju kokku jms, kirjutasin neile siis väikese paberitüki peale häälduse. Lubasid esimese asjana koju jõudes ‘eesti’ googel’dada
Itaaliast pärit meesterahvas koos oma farmerist sõbraga tulid kohvile. Tüüp oli nii sillas, et ma oskasin paari väljendit itaalia keeles, ja nad kumbki ei suutnud uskuda, et meil on filmid subtiitritega, ja seebiooperid ühe inimese poolt peale loetud. Küsisid kunas mul vaba päev, et eesti kohta rohkem imeimelisi nüansse kuulda.
6ne seltskond kolmapäeval õhtut nautimas. Samal hetkel tuli ka mingi väga tähtis jalgpalli mäng telekast, kus kõik üritasid mulle õigeid reegleid õpetada. Ent asjatult. Neile vist väga meeldis, et selle laudkonnaga suhtlesin, sest ära minnes, kui olid suutnud 6 pudelit veini ära hävitada, kirjutas üks neist comments book’i: “ this Estonian girl should get a pay rise” lol
Pöidlad püsti, et suudan natukene ka köögitoimkonnaga paremini läbi saada!
Hetkel kõik, uuestikuulmiseni nädala pärast!
Kuna parimat soovida oleks nii tavaline, ja midagi muud ka hetkel soovida ei mõista, siis lõpetan.
Jummel küll, jälle nädal möödas?? Kui niimoodi edasi läheb, on varsti sünnipäev, ja pole mägeda tega ka see, mil uuesti euroopa suunas saab lennata ;))
Nüüdseks olen juba sellesse faasi jõudnud, kus ei mäleta täpselt millise nädalapäevaga tegu ning mis tunnid eelneval päeval tehtud sai. Seekord on küll rutiin hirmus kiiresti sisse tulnud. Ja kui ma ütlen rutiin, siis siin maal ei tähenda see tüdimust või pidevat väsimust, siin on kõik teistmoodi, peapeal ja vastupidi. Siin on see mõnus.
Teen väikese ülevaate sellises vastikus jutustavas vormis, sest olen oma vabal päeval laisk ja tahan The x Factor’it vaatama minna
Eelmise nädala neljas päev oli siis minu day off. Pesin pesu, koristasin majas natukene, käisin jooksmas, pärast seda jalutamas, tegin väikese fototuuri, ja küpsetasin korraliku õhtusöögi. Jason ei liikunud tol päeval ka Perth’i (ahjaa, tema on meie varustaja ka, vahelduva eduga ja siis kui vaja) niiet ei õnnestunud Midland’I saada, mis oli algne plaan. (Midland on tee peale jääv üpris korralike mõõtmetega linn, kus suurem ostukeskus, mis oleks lasknud ehk paar soojemat hõlsti osta.) Mingil määral isegi hea et läinud, esimest palka pole veel kätte saanud, ja eestis säästetud raha on palju vastikum kulutada kui siin lihtsalt ja kiirelt teenitavat mammonat ;) Ja noh, olgem positiivsed, on ju viimased päevad seda vastikut külma talve jäänud.
Nädalavahetus möödus mõnusas kiires tempos, linn oli turiste täis, ilm oli kevadiselt soe (nii 27 kraadi) ja mingitlaadi agricultural show oli lähiümbruses käimas. Ja see tõi terve posu inimesi meile ööbima ja baari jooke libistama. Oli hea nädalavahetus. Pühapäev, nädala kõige rahvarohkem ja kiirem päev, mil me kõik 4 tööl, ja köögis ka 4 inimest askeldamas, oli paras katsumus, sest esimest korda pandi mind terveks päevaks counter’I taha tööle. Ehk siis mina olin see kes võttis kõigi joogi-söögi tellimused, jagasin turistidele infot, koostasin arved ja askeldasin rahaga. Uskumatu, selline väike linn, ent ometi oli pea alati järjekorras vähemalt perekond-kaks. Minu oskus ingliskeelseid toiduvaldkonna sõnu kirjutada on arenenud hüppeliselt, hurrah! Päev lõppes edukalt, õhtul tegime natcho’sid, kutsusime paar kohalikku meile ja jõime gooni/õlu, sest oli Aoife viimane pühapäev. Oli muhe olemine.
Eile käisime kolmekesi linna peal, lootuses külastada kõiki neid muuseume, mis siia linna rajatud. Väikelinna võlud – kõik olid suletud, sest ükski normaalne turist ei turistita ju esmaspäeviti ringi! Sõime siis lõunat kohalikus itaali kohvikus, jalutasime läbi lahedate väikeste poodide, ja külastasime turisti infopunkti. Sealt sain korraliku koguse infot linna kohta ja paar huvitavat paika tulevaste vabade päevade tarvis. Õhtuks küpsetas Jason torritosid, mina aga kaneelirulle.
Ja täna oli siis mu teine ametlik vaba päev. Magasin kaua-kaua, tegin korraliku hommikusöögi, käisin jooksmas, surfasin netti ja lasin laisal päeval vaikselt öösse veereda. Tuleval nädalal ootab mind graafiku alusel 38h tööd, esimene palgapäev peaks ka neljapäeval olema, ning samal päeval same omale ka uue inimese siia. Hipp-hipp-hurraah. Saab minu uue-tüdruku-aeg läbi :)) Neljapäev on Aoife viimane tööpäev, lahkub linnast vististi pühapäeval. Ootab ja vaatab kuidas see uus tüdruk hakkama saab.
Ahjaaa, ma pole vist selle koha kõige suuremat probleemi maininud. Kõige suuremat nii sõnas kui pildis. Väikeseks probleemiks ehk tuleviku mõttes võib osutuda köögi toimkond. Kokk Adam on tõeline müstika. Kui kliente pole, käib ja toriseb ja vannub ringi, aga kui jälle liiga palju tellimusi kööki viia, siis ei jõua tema tujutsemist ja vandumist ära kannatada. On olnud perioode, kus ta ei räägi front of house töötajatega päevi, ja keegi ei tea põhjust. Kuna aga väikesesse kohta on raske kokka leida, siis manager Mark võtab tema soovitusi ja tahtmisi puhta kullana. Majakaaslased just eile tõid välja, et tohohh, see kuu polegi veel kedagi vallandatud. No nalja hakkab siin saama. Nädalavahetusel otsustas ta, et ei räägi ei minu ega Odette’ga, sest me oleme liiga uued ja ei tea kuidas asja käima peaksid. Jason ja Aoife mõlemad andsid ka paar õpetussõna mida siin töötamisel jälgima peaks, ja enamus neist puudutasid köögi-inimesi. Vot.
Paar huvitavat juhtumist ka. Pühapäeval oli iga teine klient: sa oled iirimaalt, mina aga et ei, nemad siis selle peale, et kanada, kindlasti kanada. Müstika. Kui siis üllatasin neid, et näe, ma hoopis eestist, siis kõigil kohe silmad särama, et tohohh, pole mitte kedagi sealt maalt veel kohanud. Kuid on olnud ka paar erandit.
Näiteks üks vanapaar. Nende esimene küsimus:” kas su nimi on Maarika??” Tuli siis välja, et nende ainuke pojapoeg oli inglismaale reisma läinud, ühes oma sõpradega eestisse peole lennanud, ja siin oma eluarmastuse leidud ja niimoodi eestis paikseks jäänud. Kahjuks sai nende armastus kiirelt otsa, ent pojapoeg ei saa enam eestist tulema, mingil imelikult kombel meeldib talle see koht liiga palju.
Siis üks romantikat tegev 30ndates paar. Meesterahvas tuleb siis maksma, kuuleb et ma eestis, ja selle peale kohe: Tere-tere, vanakere! Ja kas ma läti keeles oskan midagi ütelda. Tuli välja, et mõlemad ta vanemad on lätlased, ise üritab hoolikalt seda keelt selgeks saanud. Ainuke mis mul meelde tuli oli saldejums (loodan et sai õigesti kirja nüüd), ja tema kohe selle peale kõvasti naerma. Üllataval kombel teadis ta üpris palju eesti kohta, ja tundis huvi, et millise linna lähedalt ma pärit olen. Jutustasime päris pikalt, kui ka tema tüdruksõber tuli, natukene armukadeda pilguga. Nii sai meie jut kiirelt otsa, ent lubast Settlers’it vasrdsti uuesti külastada
Vanavanemad, ema-isa ja üks lapselaps, nii 14aastane. Vanavanemad teadsid et me kunagi venemaa osa olime, ja tundsid huvi, kuidas mu lood vene keelega. Ema ja isa ei osanud midagi selle peale kosta, ent see lapselaps ütles hästi üllatunud näoga: “Ma teen koolis ühte projekti eesti kohta. Kas ma võin sinust pilti teha. Me pidime valima koha, millest me polnud mitte kunagi kuulnud. Kuidas sulle euro tulek meeldis?” See oli päris äge.
Hommikul kuni 12-ni olin üksinda vahetuses. Sisse sadas üks 6ne seltkond, mis on nädala keskel üpris harv juhtuma. Ja kuna teisi kliente peale kohvijoojate polnud, siis jutustasin ka nandega palju ja paljust. Mingil imelikul kombel olid nad eesti keelest hästi huvitatud. Tere, aitäh, palun klaas vett, kui palju kokku jms, kirjutasin neile siis väikese paberitüki peale häälduse. Lubasid esimese asjana koju jõudes ‘eesti’ googel’dada
Itaaliast pärit meesterahvas koos oma farmerist sõbraga tulid kohvile. Tüüp oli nii sillas, et ma oskasin paari väljendit itaalia keeles, ja nad kumbki ei suutnud uskuda, et meil on filmid subtiitritega, ja seebiooperid ühe inimese poolt peale loetud. Küsisid kunas mul vaba päev, et eesti kohta rohkem imeimelisi nüansse kuulda.
6ne seltskond kolmapäeval õhtut nautimas. Samal hetkel tuli ka mingi väga tähtis jalgpalli mäng telekast, kus kõik üritasid mulle õigeid reegleid õpetada. Ent asjatult. Neile vist väga meeldis, et selle laudkonnaga suhtlesin, sest ära minnes, kui olid suutnud 6 pudelit veini ära hävitada, kirjutas üks neist comments book’i: “ this Estonian girl should get a pay rise” lol
Pöidlad püsti, et suudan natukene ka köögitoimkonnaga paremini läbi saada!
Hetkel kõik, uuestikuulmiseni nädala pärast!
Kuna parimat soovida oleks nii tavaline, ja midagi muud ka hetkel soovida ei mõista, siis lõpetan.
Tuesday, August 23, 2011
Terekest taas.
Ja juba ongi terve nädal täis tiksunud viimasest sissekandest. Alustan siis algusest.
Freo’sse jõudsin õigel ajal, hirmsa tuule ja rajuga. Hotellis, mis pidavat olema Freo kõige prežtiisikam ja uhkem, leidsin kiirelt ülesse Walteri, minu intervjueerija. Selline tavaline aussi 50ndates bloke. Ja üldse polnud närvi sees, mis on üllatav, teades kui ‘üle’ ma tavaliselt mõtlen. Tema alustas jutuga, et mis töö see täpsemalt on: 5 toaga luksus-lodge, kõigil eraldi saun ja väike bassein sees jne. Üks öö pidi olema $ 495 pakkumiste korral, lapsi sinna ei ole lubatud. Minu ülesanneteks oleks siis olnud tubade korrashoid, nende detailne koristamine ja tagamine, et iga uus külaline tunneks nagu oleks tegu just neile mõledud toaga. Kommid patjadel, luikedest rätikud, õiges suuruses sussid voodi kõrval jne. Vajadusel ka abiks olnud hommikusöögi serveerimisel. Seejärel hakkas ta minu käest asju küsima, et mis mulle meeldib teha jms. Et kas meeldib sport, sest ühe toa koristamine võtab kuskil 1,5h, et enne peak-season’I ohtralt vaba aega. Minule oleks oma maja. Söögi pärast ei peaks muretsema, tema toonuks poest kõik vajaliku. Tegu polnud tunnutööl põhineva tööga, iga 2 nädala tagant oleks mu kontole tulnud 900 dollarit, sealt on juba maksud maas. Üks imelik tingimus selle töö juures oli, et vanus 25+, selle pärast, et läheduses ainult väikelinnad ja ilma igasuguste baaride ja ööklubideta. Mina siis selle peale kohe, et teate, ma juba 5 aastat nö oma elu peal, ja et viimane kord kui ma väljas käisin oli jaanuaris oma sünnipäeval . Noh, surusime kätt ja tänasime viisakalt nagu kõigile austraallastele kombeks, ja lubas järgmisel päeval uuesti ühendust võtta. Ahjaa, enne seda veel mainis, et avaldusi tuli veidi üle 40, intervjuule kutsus 6. Päris hästi, või mis? Siis olin küll rahul.
Kogu see päev läks kuidagi mõtetult, intervjuu oli kell 3, ja egas enne või pärast seda kuhugile büroosse jooksma ei hakanud. Kammisin siis suveniiripoode koos eesti tüdruku Railiga, kes kuu lõpus oma teise aasta viisaga siinse seikluse lõpetab. Teisipäeval otsustasin, et kunas ma 25+ kriteeriumi ei täida selle töö saamiseks, siis tuleb hakata kammima veel tööbüroosid. Minuga oli seal hostelis veel 2 eesti tüdrukut, kes mõlemad lohutasid, et töö leidmiseks läheb vähemalt 2 nädalat. Arutasime ja kalkuleerisime ka mu kontojääki, ja tuli välja, et oleks ilusti veel kuu lõpuni selles hostelis (vajadusel) saanud elada.
Alustasin päeva the Job Shop’ist, pool tundi tasuta netti + töökonsultant ülemisel korrusel nõu ja jõuga abiks olemas. Esimesel aastal tegin omale sinna konto (online süsteemis) ja tänu sellele olin ma premium member ja alati eelisjärjekorras. Kohe leiduski paar normalset töökuulutust, saatsin koos konsultandiga oma cv-d laiali ja jäin bastust ootama. Pärastlõunal helises telefon, ja loomulikult ma ei kuulnud seda, nii tüüpiline. See aga tähendas, et MINA pidin talle tagasi helistama. Aiiiii, kuidas mulle ikke telefonikõned ei meeldi, just need inglise keelsed. Kohe üldse ei taha rääkida, saan nüüd Kristelist täiesti aru. Aga mis seal ikka. Ühe käega surusin kõrva kinni, sulgesin silmad ja lasin telefonil kutsuma hakata. Vastu võttis Mark, restorani manager. Pärast väikest tutvustust, et kuidas, mis ja kui palju, hakkas tema mind küsitlema. Mingil imekombel õnnestus mul kõne katkestada pärast 15 minutilist intervjuud, just enne seda kohta, kus ta pidanuks ütlema et kas osta või mitte osta bussipilet Yorki. Õnneks kõik sujus, saime kokkuleppele, et neljapäeva hommikul sõidan bussiga kohale ja alustan tööga sel samal päeval.
Koha nimi: The Settlers House. Front door töötajaid: 4, köögis: 3-4. 1 yardi ka. Väike linna, elanikke nii 5000, mis minu jaoks loomulikult pole väike, eriti pärast Roperit või Aramaci. Siin kõik olemas, toidupood, kohvikud, hiinakas, videolaenutud, hambaarst, loomaarst, pank, kool, politsei jne. Ta ei ütelnud mulle otsest summat, mis mulle iga 2 nädala tagant kontole kõliseks, kuid mainis, et keskmiselt teenib seal aastas 380 000 aastas. No eks tehke ise natukene matemaatikat ei kurda, eks? Tööpäevi kokku 5, tavaliselt avatud 8-… Hommikusööki serveerime 8-10, lõuna 12-2, õhtusöök 6-8. Nädala keskel, kui kliente vähevõitu, siis juhtub ka seda, et sulgeme uksed. Esmaspäeval oleme terve päeva suletud. Nädalas tuleb kuskil keskeltläbi 35h. iga kahe nädala tagant (kõigi eelduste kohaselt) tuleb kontole 1200 dollarit.
Linna sisse sõites oli vaade tõesti ilus: linn poolenisti väikese udupilve alla kaetud, väikesed mägised künkad sillerdamas hommikuses kastmes ja ilus jõgi läbi linna looklemas. Bussi vastu tuli Terry, nende yardi, selline muhe old bloke. Tõi mu 4-magamistoaga majja, kus mind tervitas Aoife, 26-aastane iiri türuk, väga väikese iiri aktsendiga, mis teeb asja palju lihtsamaks. Varsti, kui toa korda teen, laen ka paar pilti üles, aga egas siin midagi erilist pole, voodi, kaks kappi, ja suured maast laeni aknad, mis avanevad ka meie terrassile. Ahjaa, maja ise asub nö main street’il, Settlers’ist nii 7-8 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Meil on siin väike nail ka: et me elame new York’is, main streetil. No kes ei mõista, siis teile teadmiseks: York on WA kõige vanem asutatud linn, aastast 1831. Mingil hetkel leiti siitkandist ka kulda, nii 1930ndatel, ja tänu sellele sai linn veelgi populaarsust, ja hakaks laienema. Nii siis meie elamegi selles uues osas (new part of York, ehk siis new York’is). Maja jagan siis selle iiri tüdrukuga, ja 22-aastase inglase Jasion’iga. Kuu lõpu poole tuleb veel neljas ka, sest Aoife läheb Septembri alguses, Jasion septembri lõpus. Töötunnid on meil nii jaotatud, et egas me ühtteist eriti tihti ei näegi. 8-12, 10-2, 12-4, 4-close. Köögis on kokk Adam, tema abi Andrew, ja siis all-rounder Pinky aka Steve. Selle koha omapära on kindlasti selles, et manager, omaniku poeg Mark, teda pole pea kunagi näha. Kõik korraldused käivad läbi telefoni. Nt uue nädala graafikut ma ei tea, sain lihtsalt sõnumi, et olen homses hommikuses vahetuses. Ja nii pidavat pea kõigega olema. Aoife on siin olnud juba pikka aega, 5 kuud, ja kuna ta pole pm mitte midagi muud oma elu jooksul teinud kui ettekandja olnud, siis ta on meie mitteametlik manager. Eks vaatab mis nalja siis saama hakkab kui ta minema läheb. Niipalju siis selles uuest tööst ja elust. Vajan natukene veel harjumist, et kõiki nüansse korralikult tundma õppida, ja oma uue-tüdruku-rollist lahti saada, ent eks see möödub ja saan ennast natukene vabamalt tunda.
See oli siis teisipäev, mil ma tööd sain. Leppisin Riinaga kokku, selle eesti tüdrukuga, kes lõpuks väga toredaks osutus (eelmine kord kui teda mainisin, oli ka tema pm maani ennast juba joonud), et kolmapäeval teeme ostutiiru – bussijaama pileti järele, ettekandjale kohaste riiete ja jalanõude ostmine ning kindlasti tahtsin ka netipulga ära soetada. Veel viimast tassi kohvi rüübates käisin kiirelt telefoniga netis, ja ennäe, mis imet, too Walter kirjutas üpris lühikese ja mitte eriti arusaadava kirja: “nüüd kui sa oled saanud selle töö üle mõelda, kas sa endiselt tahaksid seda?” Mina siis vastu, et loomulikult tahaksin, aga just täna võtsin vastu teise pakkumise, sest polnud teist midagi kuulnud kokkulepitud ajaks. Ta ju ise lubas, et võtab järgmine päev ühendust, isegi siis, kui ma ei osutu valituks. Ja intervjuu lõpetas sellega: “kui sa ei osutu valituks, ära ennast halvasti selle pärast tunne, nothing personal, lihtsalt keegi teine oli paremini sobiv. “ Kolmapäev möödus siis šopates. Ja midagi väga uut ja üllatavat: ostsin endale 2 paari mustasid pükse, ja mõlemad on pikad :O. ja kõik need mis ma veel jalga proovisin, nendest veel rääkimata. Damn, mida siis kohalikud teevad . Õnneks sain suurema mureta vajalikud asjad, ostsin pulga, ja jooksuga hostelisse oma viimast õhtut tähistama. Pärast pakkimist vaatasin veelkord oma maili üle ja arvake, mis seal siis seisis. From Walter:” ma olin seda kohta sulle pakkumas. Edu uuel töökohal.” Tänks, mees. No igatahes tegi see olemise natukene paremaks, teades et just mina sainuks valituks nende 6 seast.
Neljapäeva varahommikul, pärast tassi kohvi joomist Railiga, tegin oma teed rongiga bussijaama, ja sealt juba edasi York’I suunas. Neljapäeval põrutaisn kohe kell 12 tööle, lõpetasin 4. Reedel tegin 2 lühikest vahetust, hommikul ja õhtul, kohtusin meie neljanda ettekandjaga. Nimi Odette, kohalik 40ndates tüüpiline aussi naine. Ta käib ausalt öeldes natukene pinda, kõik peab alati kiiruga tehtud saama, ja nii jäävad tal hästi paljud asjad pooleli. No eks selle pärast Mark kohalikke ei tahagi, pigem päkkereid, korraliku tööeetikaga ja valmis paar kuud tõeliselt vaeva nägema.
Laupäeval oli resto broneeritud. Vintage car club dinner of the year. 105 inimest õhtusöögile, 50 ööbima ja hommikusöögile. Niimoodi möödus terve päev joostes ja askeldades, et kõik asjad õigeks ajaks valmis saaks. Ja väga hästi tuli meil see õhtu välja. Jasion just rääkis ka, et kui neil 2 kuud tagasi sarnane üritus oli, ja 2 kohalikku sel ajal siin töötasid, siis võttis neil koristamine ja hommikusöögilaua üles sättimine mega aja, said vabaks alles 2 öösel, seekord õnnestus valmis saada enne 12st.
Pühapäev oli jälle mõnusalt kiire. Ja ausalt, tundub et ma olen ainuke kes klientidega suhtleb ja tippi siin teenib. Kahjuks jagame tipi 4ks. Nt kuulsin ma 2 perekonda imelikus keeles rääkimas, kõlas natukene nagu rootsi või norra või taani keel, ja mina siis kohe, et kust te pärit jne. Tuli välja et nad olid LAVist, kolisid Perthi 2a tagasi. Ajasin veel natukene small-talki, ja lõpuks tuli üks pereisadest sisse ja pani 10 doltsi meie tipi klaasi. Sama lugu oli 2 sõbrannaga. Hahaaa, kui nad kuulsid et kus ma pärit, siis üks neist küsis:” kas see on kuskil siberi lähedal?” peas peenikest naeru lastes üritasin talle siis maailmakaardil eesti asukohta kirjeldada. (nt üks küsis, et kas me oleme ukraina naaber, teine aga, kas balkanimaades, kolmas aga, kas kuskil usbekistani lähedal?????). Ja eelmisel lõunal rääkisin juttu ühe vanema Šotimaa paariga, kes lahkudes mulle 20 doltsi kätt surudes andsid. Too lõuna olime Aoife’ga kahekisi tööl, niiet selle jagasime pooleks.
Hetkel ei oskagi nagu muust pajatada. Kuuleb-näeb, kuidas kulgeb see töö. Linn mulle meeldib, maja meeldib mulle väga, ja varsti hakkab ka töö ehk rohkem meeldima kui sellest uue-tüdruku-faasist välja saan.
Seniks, kõike paremat, take care!
xxoo
Ja juba ongi terve nädal täis tiksunud viimasest sissekandest. Alustan siis algusest.
Freo’sse jõudsin õigel ajal, hirmsa tuule ja rajuga. Hotellis, mis pidavat olema Freo kõige prežtiisikam ja uhkem, leidsin kiirelt ülesse Walteri, minu intervjueerija. Selline tavaline aussi 50ndates bloke. Ja üldse polnud närvi sees, mis on üllatav, teades kui ‘üle’ ma tavaliselt mõtlen. Tema alustas jutuga, et mis töö see täpsemalt on: 5 toaga luksus-lodge, kõigil eraldi saun ja väike bassein sees jne. Üks öö pidi olema $ 495 pakkumiste korral, lapsi sinna ei ole lubatud. Minu ülesanneteks oleks siis olnud tubade korrashoid, nende detailne koristamine ja tagamine, et iga uus külaline tunneks nagu oleks tegu just neile mõledud toaga. Kommid patjadel, luikedest rätikud, õiges suuruses sussid voodi kõrval jne. Vajadusel ka abiks olnud hommikusöögi serveerimisel. Seejärel hakkas ta minu käest asju küsima, et mis mulle meeldib teha jms. Et kas meeldib sport, sest ühe toa koristamine võtab kuskil 1,5h, et enne peak-season’I ohtralt vaba aega. Minule oleks oma maja. Söögi pärast ei peaks muretsema, tema toonuks poest kõik vajaliku. Tegu polnud tunnutööl põhineva tööga, iga 2 nädala tagant oleks mu kontole tulnud 900 dollarit, sealt on juba maksud maas. Üks imelik tingimus selle töö juures oli, et vanus 25+, selle pärast, et läheduses ainult väikelinnad ja ilma igasuguste baaride ja ööklubideta. Mina siis selle peale kohe, et teate, ma juba 5 aastat nö oma elu peal, ja et viimane kord kui ma väljas käisin oli jaanuaris oma sünnipäeval . Noh, surusime kätt ja tänasime viisakalt nagu kõigile austraallastele kombeks, ja lubas järgmisel päeval uuesti ühendust võtta. Ahjaa, enne seda veel mainis, et avaldusi tuli veidi üle 40, intervjuule kutsus 6. Päris hästi, või mis? Siis olin küll rahul.
Kogu see päev läks kuidagi mõtetult, intervjuu oli kell 3, ja egas enne või pärast seda kuhugile büroosse jooksma ei hakanud. Kammisin siis suveniiripoode koos eesti tüdruku Railiga, kes kuu lõpus oma teise aasta viisaga siinse seikluse lõpetab. Teisipäeval otsustasin, et kunas ma 25+ kriteeriumi ei täida selle töö saamiseks, siis tuleb hakata kammima veel tööbüroosid. Minuga oli seal hostelis veel 2 eesti tüdrukut, kes mõlemad lohutasid, et töö leidmiseks läheb vähemalt 2 nädalat. Arutasime ja kalkuleerisime ka mu kontojääki, ja tuli välja, et oleks ilusti veel kuu lõpuni selles hostelis (vajadusel) saanud elada.
Alustasin päeva the Job Shop’ist, pool tundi tasuta netti + töökonsultant ülemisel korrusel nõu ja jõuga abiks olemas. Esimesel aastal tegin omale sinna konto (online süsteemis) ja tänu sellele olin ma premium member ja alati eelisjärjekorras. Kohe leiduski paar normalset töökuulutust, saatsin koos konsultandiga oma cv-d laiali ja jäin bastust ootama. Pärastlõunal helises telefon, ja loomulikult ma ei kuulnud seda, nii tüüpiline. See aga tähendas, et MINA pidin talle tagasi helistama. Aiiiii, kuidas mulle ikke telefonikõned ei meeldi, just need inglise keelsed. Kohe üldse ei taha rääkida, saan nüüd Kristelist täiesti aru. Aga mis seal ikka. Ühe käega surusin kõrva kinni, sulgesin silmad ja lasin telefonil kutsuma hakata. Vastu võttis Mark, restorani manager. Pärast väikest tutvustust, et kuidas, mis ja kui palju, hakkas tema mind küsitlema. Mingil imekombel õnnestus mul kõne katkestada pärast 15 minutilist intervjuud, just enne seda kohta, kus ta pidanuks ütlema et kas osta või mitte osta bussipilet Yorki. Õnneks kõik sujus, saime kokkuleppele, et neljapäeva hommikul sõidan bussiga kohale ja alustan tööga sel samal päeval.
Koha nimi: The Settlers House. Front door töötajaid: 4, köögis: 3-4. 1 yardi ka. Väike linna, elanikke nii 5000, mis minu jaoks loomulikult pole väike, eriti pärast Roperit või Aramaci. Siin kõik olemas, toidupood, kohvikud, hiinakas, videolaenutud, hambaarst, loomaarst, pank, kool, politsei jne. Ta ei ütelnud mulle otsest summat, mis mulle iga 2 nädala tagant kontole kõliseks, kuid mainis, et keskmiselt teenib seal aastas 380 000 aastas. No eks tehke ise natukene matemaatikat ei kurda, eks? Tööpäevi kokku 5, tavaliselt avatud 8-… Hommikusööki serveerime 8-10, lõuna 12-2, õhtusöök 6-8. Nädala keskel, kui kliente vähevõitu, siis juhtub ka seda, et sulgeme uksed. Esmaspäeval oleme terve päeva suletud. Nädalas tuleb kuskil keskeltläbi 35h. iga kahe nädala tagant (kõigi eelduste kohaselt) tuleb kontole 1200 dollarit.
Linna sisse sõites oli vaade tõesti ilus: linn poolenisti väikese udupilve alla kaetud, väikesed mägised künkad sillerdamas hommikuses kastmes ja ilus jõgi läbi linna looklemas. Bussi vastu tuli Terry, nende yardi, selline muhe old bloke. Tõi mu 4-magamistoaga majja, kus mind tervitas Aoife, 26-aastane iiri türuk, väga väikese iiri aktsendiga, mis teeb asja palju lihtsamaks. Varsti, kui toa korda teen, laen ka paar pilti üles, aga egas siin midagi erilist pole, voodi, kaks kappi, ja suured maast laeni aknad, mis avanevad ka meie terrassile. Ahjaa, maja ise asub nö main street’il, Settlers’ist nii 7-8 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Meil on siin väike nail ka: et me elame new York’is, main streetil. No kes ei mõista, siis teile teadmiseks: York on WA kõige vanem asutatud linn, aastast 1831. Mingil hetkel leiti siitkandist ka kulda, nii 1930ndatel, ja tänu sellele sai linn veelgi populaarsust, ja hakaks laienema. Nii siis meie elamegi selles uues osas (new part of York, ehk siis new York’is). Maja jagan siis selle iiri tüdrukuga, ja 22-aastase inglase Jasion’iga. Kuu lõpu poole tuleb veel neljas ka, sest Aoife läheb Septembri alguses, Jasion septembri lõpus. Töötunnid on meil nii jaotatud, et egas me ühtteist eriti tihti ei näegi. 8-12, 10-2, 12-4, 4-close. Köögis on kokk Adam, tema abi Andrew, ja siis all-rounder Pinky aka Steve. Selle koha omapära on kindlasti selles, et manager, omaniku poeg Mark, teda pole pea kunagi näha. Kõik korraldused käivad läbi telefoni. Nt uue nädala graafikut ma ei tea, sain lihtsalt sõnumi, et olen homses hommikuses vahetuses. Ja nii pidavat pea kõigega olema. Aoife on siin olnud juba pikka aega, 5 kuud, ja kuna ta pole pm mitte midagi muud oma elu jooksul teinud kui ettekandja olnud, siis ta on meie mitteametlik manager. Eks vaatab mis nalja siis saama hakkab kui ta minema läheb. Niipalju siis selles uuest tööst ja elust. Vajan natukene veel harjumist, et kõiki nüansse korralikult tundma õppida, ja oma uue-tüdruku-rollist lahti saada, ent eks see möödub ja saan ennast natukene vabamalt tunda.
See oli siis teisipäev, mil ma tööd sain. Leppisin Riinaga kokku, selle eesti tüdrukuga, kes lõpuks väga toredaks osutus (eelmine kord kui teda mainisin, oli ka tema pm maani ennast juba joonud), et kolmapäeval teeme ostutiiru – bussijaama pileti järele, ettekandjale kohaste riiete ja jalanõude ostmine ning kindlasti tahtsin ka netipulga ära soetada. Veel viimast tassi kohvi rüübates käisin kiirelt telefoniga netis, ja ennäe, mis imet, too Walter kirjutas üpris lühikese ja mitte eriti arusaadava kirja: “nüüd kui sa oled saanud selle töö üle mõelda, kas sa endiselt tahaksid seda?” Mina siis vastu, et loomulikult tahaksin, aga just täna võtsin vastu teise pakkumise, sest polnud teist midagi kuulnud kokkulepitud ajaks. Ta ju ise lubas, et võtab järgmine päev ühendust, isegi siis, kui ma ei osutu valituks. Ja intervjuu lõpetas sellega: “kui sa ei osutu valituks, ära ennast halvasti selle pärast tunne, nothing personal, lihtsalt keegi teine oli paremini sobiv. “ Kolmapäev möödus siis šopates. Ja midagi väga uut ja üllatavat: ostsin endale 2 paari mustasid pükse, ja mõlemad on pikad :O. ja kõik need mis ma veel jalga proovisin, nendest veel rääkimata. Damn, mida siis kohalikud teevad . Õnneks sain suurema mureta vajalikud asjad, ostsin pulga, ja jooksuga hostelisse oma viimast õhtut tähistama. Pärast pakkimist vaatasin veelkord oma maili üle ja arvake, mis seal siis seisis. From Walter:” ma olin seda kohta sulle pakkumas. Edu uuel töökohal.” Tänks, mees. No igatahes tegi see olemise natukene paremaks, teades et just mina sainuks valituks nende 6 seast.
Neljapäeva varahommikul, pärast tassi kohvi joomist Railiga, tegin oma teed rongiga bussijaama, ja sealt juba edasi York’I suunas. Neljapäeval põrutaisn kohe kell 12 tööle, lõpetasin 4. Reedel tegin 2 lühikest vahetust, hommikul ja õhtul, kohtusin meie neljanda ettekandjaga. Nimi Odette, kohalik 40ndates tüüpiline aussi naine. Ta käib ausalt öeldes natukene pinda, kõik peab alati kiiruga tehtud saama, ja nii jäävad tal hästi paljud asjad pooleli. No eks selle pärast Mark kohalikke ei tahagi, pigem päkkereid, korraliku tööeetikaga ja valmis paar kuud tõeliselt vaeva nägema.
Laupäeval oli resto broneeritud. Vintage car club dinner of the year. 105 inimest õhtusöögile, 50 ööbima ja hommikusöögile. Niimoodi möödus terve päev joostes ja askeldades, et kõik asjad õigeks ajaks valmis saaks. Ja väga hästi tuli meil see õhtu välja. Jasion just rääkis ka, et kui neil 2 kuud tagasi sarnane üritus oli, ja 2 kohalikku sel ajal siin töötasid, siis võttis neil koristamine ja hommikusöögilaua üles sättimine mega aja, said vabaks alles 2 öösel, seekord õnnestus valmis saada enne 12st.
Pühapäev oli jälle mõnusalt kiire. Ja ausalt, tundub et ma olen ainuke kes klientidega suhtleb ja tippi siin teenib. Kahjuks jagame tipi 4ks. Nt kuulsin ma 2 perekonda imelikus keeles rääkimas, kõlas natukene nagu rootsi või norra või taani keel, ja mina siis kohe, et kust te pärit jne. Tuli välja et nad olid LAVist, kolisid Perthi 2a tagasi. Ajasin veel natukene small-talki, ja lõpuks tuli üks pereisadest sisse ja pani 10 doltsi meie tipi klaasi. Sama lugu oli 2 sõbrannaga. Hahaaa, kui nad kuulsid et kus ma pärit, siis üks neist küsis:” kas see on kuskil siberi lähedal?” peas peenikest naeru lastes üritasin talle siis maailmakaardil eesti asukohta kirjeldada. (nt üks küsis, et kas me oleme ukraina naaber, teine aga, kas balkanimaades, kolmas aga, kas kuskil usbekistani lähedal?????). Ja eelmisel lõunal rääkisin juttu ühe vanema Šotimaa paariga, kes lahkudes mulle 20 doltsi kätt surudes andsid. Too lõuna olime Aoife’ga kahekisi tööl, niiet selle jagasime pooleks.
Hetkel ei oskagi nagu muust pajatada. Kuuleb-näeb, kuidas kulgeb see töö. Linn mulle meeldib, maja meeldib mulle väga, ja varsti hakkab ka töö ehk rohkem meeldima kui sellest uue-tüdruku-faasist välja saan.
Seniks, kõike paremat, take care!
xxoo
Wednesday, August 17, 2011
Terekest,
Pole mahti olnud paar päeva kirjutada, teen siis väikese ülevaate juhtunust.
Õnnestus saada üks positiivne couchsurfingu mail, üks holladi noormees, jagab maja korea ja austraalia tüdrukuga. Jätsin siis oma pagasi siia, 111.- krooni ööpäev, ja liikusin ronge ja metrood kasutades east leederville’i. lihtne oli seda kohta leida, Barry, minu host, aga unustas ära et ma tulema pidin, ja kuna oli ta eelviimane päev tool, oli ta paarile joogile oma bossiga läinud. Nii siis ootasin mingi aega, kuni ta tagasi koju jõudis. Tema tüdruksõber oli Suji, majakaaslane Lisa, ja veel üks couchsurfer, Joel, kanadast. Väga tsill õhtu oli, õhtusöögiks oli kiiremas korras valmistatud burritod. Nämm oli, ja hea oli üle pika aja kõht korralikult täis süüa. Pärast niisama jutustasime ja muljetasime ja tegime suht varajase õhtu, sest: 13.ndal oli barry sünnipäev, nad pidid 15.ndal majast välja kolima et edasi reisida, ja minul oli kursaõe airi venna (alar) kokku lepitud, et teeb mulle väikese tuuri linna peal järgmisel päeval. Niimoodi siis vähkresin ja ei maganud eriti, ei teagmi miks, ja hommikul 8.30 tõustes oligi peagi aeg linna peale põrutada. Alari elukaaslane on grete, eestis kõvasti võistlustantusga tegelev ja nüüd austraaliasse sportlase viisat taotlev imearmas eesti tüdruk. Esmalt käisime kings Park’is, maailma kõige suurem park linnas, isegi suurem kui too seal NYC. Edasi sõitsime rahvakeeles kutsutavasse Frio’sse, ehk Fremantle’sse. Läbi linna sõites tehti kiirkorras tutvustus ka, et mis kus asub jms. Freo on imekena, väike sadamalinn perthist u poole tunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes oli aeg lõunasöögiks, einestasime Little Creature’is, mis on õlu tootmishoone kõrval, ja kus serveeritakse õlu otse jumal-teab-kui-mitu-liitrit-mahutavast vaadist. Ilus oli seal, vaade ookeanile, ja mega tsill muusika, umbes selline nagu kariibidel või balil võiks kuulata. Heietasime ja muljetasime niisama mast ja ilmast, ja äraütlemata tore paar on nad.
Tagasi linna tulles, kuna alar pidi kaheks tööle minema, lippasin ma kiiresti veel netist läbi et töökuulutustel silma peal hoida. Midagi erilist ei leidnud, ja sõitsin tagasi oma hosti juurde, et eesti saiakesi küpsetada. Imekombel suutsin ära eksida, kui kohalikku toidupoodi otsisin, aga igatahes, tainas tuli hea, ja väga suures koguses. No eks panin liiga palju vett ma arvan. Saiad ahju ja peagi jõudis Suji koju. Tema valmistas ka õhtusöögi, minigi korea toit oli. Väga nämma, ja endiselt koos riisiga. Ja magustoiduks soojad saiad ahjust koos külma fat-free austraalia piimaga. Algselt oli küll plaan linna peale minna, ent kui barry ja joel koju jõudsid, jäi plaan katki, sest olid mõlemad kuskil mingi külmetuse saanud. Noja mis seal imestada, on ju ikkagist talv, ja vahel on tuul ikka päris jahe. Ja mis kurat sellega veel lahti on, et inimeseda elavad jääkülmades majades, ahhh?? See oli umbes nagu sotimaal, ainuke vahe oli selles, et siin oli õuetemp +15 või nii, aga ikkagist. Me sujiga ei suutud seda ära imestada, meil mõlemal kodus nii, et saad lühikeste riietega ringi platseerida. Vaatasime filmi, ajasime niisama juttu ja uuesti magama. Uni oli hää. Järgmisel päeval pidid nad koristama ja pakkima hakkama, barry sõitvat kuhugile uspekistani ja teeb paar kuud reisimist, ja suji lendab teisele poole austraaliat, et veel natukene tööd teha enne oma uut reisi läbi aasia. Nii siis tegimegi korraliku homikusöögi, ja sel ajal kui nemad pakkisid, lasin mina näppudel kiirelt netist mingit tööd otsida ja oma cv-sid laiali saata. Pärastlõunal pakkisime kotid auto peale ja tegime lehva-lehva. Nüüd olen jälle tagasi samas hostelis, mis mid eriti küll ei rõõmusta, ent siin ainult tüdrukute tuba, ja tuleb välja, et hoopis 20 voodikohta siin
Omg, ja mis veel. Täna juhtusin kogemata eestlastega kokku. Esimesel korral siin olles kohaliku, kes siin oma vabal nädalal ööbivad, kuulsid ja nuputasid mu aktsenti, ja jäi hästi meelde et ma eestist. Noja täna, tuppa sisse tulles, ja kuna kook on otse mu toa kõrval ja ukse ees on kohe common area, kuulsin selliseid natukene bmw-vedasid meenutavaid jobukakke kõvasti eesti keeles röö(ää)kimas. Ja no muidugi nood kohalikud kohe, et näe, veel üks eestlane. Läksin ja ajasin siis nenega paar sõna juttu, tallinna 3 poissi, üks võtta ja teine visata, mitte midagi ütlevad tüübid. Olevat siin juba mitu aastat, skilled viisaga, katusepanijad. Ja siis oli veel üks tüdruk, minuga samast toast, riina. Blond ja hästi ümmarguse armsa näoga tüdruk. Ja no loomulikult, nad olid juba hommikust saati tina pannud. Mina ujusin kiiresti linna peale, pole nendega midagi rääkida, ja äkki, enne kui toidupoodi läksin, nägin et hosteli ees on kiirabi ja politsei. Teadsin kohe, et nad on midagi nüüd korda saatnud. Tagasi tulles kuulsin jh, et üks tüüpidest oli kaklust alustanud kohaliku kaevanduses töötavaga, ja kuna oli niiiii purjus olnud, kukkus eestlane kohalikule nii peale, et kaevuri jalg kahest kohast katki ja luu väljas. Loomulikult, olid nad kõik jooksu pannud, ja selleks ajaks kui politsei kohale tuli, olid nad kolmandal osapoolel lasknud toast kõik oma asad ära ka korjata. No igatahes loodame, et ma ei näe neid enam siin. Ma endiselt ei saa sellest üle, kuidas nad käitusid. Ja veel see tüdruk, kuidas too käitus…wow, pole sõnu. Aitab sellest jamas nüüd. Ja kaevurid, kes siin ööbivad ja on väga-väga toredad kohalikud bloke’id, lubasid mind nüüdsest alates soomlaseks kutsuda, et teised mind imelikult ei vaataks
Ma ei tea kas seda juba mainisin, et mul on esmaspäeval intervjuu, freo’s. mingi luxury lodge assistant. Lootusi üles ei sea, pigem eelistaks seekord midagi linnas. Vaatab, homme terve päev veel aega. Aga kiiremas korraks tuleb midagi leida, rahaga on nii nagu on.
Olgens, praeguseks kõik, c ya! ! xxx
Sunday, August 14, 2011
Wednesday, August 10, 2011
Nonii, tänase seisuga teine päev linna peal, ja üldkokkuvõttes – täitsa tühi päev. Ilm oli küll selgem kui eile ja oleks lubanud rohkem avastada, kuid mingil imelikul põhjusel ma seda ei teinud. Alustuseks panin endal kella 7 ajal tirisema, et saaks olla asjalik ja puha, kuid ühtäkki avastasin, et kell 10:00. Ma ei jõudnud isegi silmi hõõruda, kui olin juba all korrusel ja tegin check-out’I, sest täpselt 10:00 peab olema tuba üle antud. Kuna tegemist on natukene kallima hosteliga kui muidu tavalised rotiaugud, siis neil polnud selle poole tunnise sissemagamise peale sooja ega külma. Ilmselgelt ka selle pärast, et on talv ja enamus hosteleid seisab tühjana. Selle hosteli kohta veel natukene nalja: nimelt esimese asjana tupp astudes nägin ma ronge. Just, ja neid päris ronge, mis teevad tsuhh-tsuhh ja krigisevad hirmsasti. Sain toa teisele korrusele, vaatega rongijaama peale. Milline luksus. Olgu, no õnneks olen ma sügava unega ja pleier oli ka olemas. Pärast neti külastust ja õhtusööki jooksuga pessu. Ja sealt järgmine üllatus. Ma tean et hostelite pesemistingimised on alla igasugu arvestust, aga üldiselt tuleb vett piisavalt, et puhtaks saada. Seal minu korruse peal oli 3 dušši, ja kõigist neist ainult sirises vett. Ja ma ei olnud blondiin, et ei oskaks tööle panna, mitte nii nagu Šotimaal oli. Ja vett tuli vähem kui ma hambapesuks kasutan.
Enne magamaminekut helistam mulle alar, kursaõe vend kellele päeval messi saatsin. Kahjuks ei saanud ta öömaja pakkuda, ent pakkus välja, et tutvustab mulle linna, ja vajadus, annab mõned kontaktid kui tekib vajadus kuskil pinda üürima hakata. Homme saame ehk kokku ka korraks.
Pididn täna 12ks tööbüroosse minema, et teada saada , kuidas selle rahvuspargi tööga lood. Jõudsin kohale veidi hiljem, ja enne mind oli ka veel paar tööotsijat. Minu kord kätte jõudis, helistas ta sinna ja küsis kuidas lood. Ja nagu aussidele ikka kombeks, tuli vastus, et helista varsti uuesti. Läksin siis tunni pärast tagasi, ja adminn oli lõpuks mu cv-d laiali jaganud päris tööandjatele. See töö oleks siis endast kujutanud restorani ettekandjat. Abi pakkunud ka köögis, ja mis kõige lahedam, aktiivsus-inimese assistent. Lõpuks oli aeg bürool uksed sulgead ja kutsuti homme tagasi. Minu tööotsijaks on Nadia, saksa-ameerika-LAV-austraalia aktsendiga liiga sõbralik tšikk. Õhtul helistas mulle ja teavitas, et ma ei saanud seda kohta, et nad ei vaja ikkagist talvel seda ettekandjat nii väga, ja et köögiabilise ja assistendina poleks töötunnid ehk välja tulnud vms. Nojah, igatahes on see rong läinud. Alguses kui ta mulle selles juttu tegi, ma mingil põhjusel polnud väga huvitatud sellest, ehk nii siis ongi parem. Homme lähen tagasi, tal veel 2 tööd pakkuda, mingi roadhouse ja mingi hotelli ettekandja linnast väljas. Igatahes, egas eriti ei taha panustada selle aussiejobs.com.au peale, lähen homme ka thejobshop.com.au-sse, ja üritan kuskil soodsama internet saada, et siis gumtree’st pakkumisi leida. Hommikul oli ka üks kiri postkastis, üksikema otsib 18kuusele tüdrukule lapsehoidjat, Margaret Riveri kandis. Homme kõllan ka talle.
Tänase öö veedan hostelis nimega Globe. Ja issand jumal, siin maksab öö 220eeku. Ja issand jumal, ma jagan tuba, kus narisid kokku 8 :O. oleks seda teadnud, poleks ehk tulnudki siia, aga päev otsa zombitanud, siis ei oska ma vist sixteen’il ja six’il vahet teha :S. siin on vähemalt 4 inglast, kes tunduvad väga sõbralikud, ja üks eestlane toa teises kauges nurga, nimi riina. Muud ma ei tea, ja ehk vist isegi ei lähe temaga juttu puhuma, mis mul ikka nendest eestlastest, homme olen siit nagunii kadunud, järgmise normaalse hosteli otsingutele.
nüüd jätan selle igava jutu. Puhume natukene turisti juttu. Vannutakse, et ma olen 100% inglane, siis jälle et uus-meremaalt. Naljakas on, kui pilusilm, kelle jalad on pool minu jalgade pikkusest, kannab kukekaid. Kõik, mille pole hinda küljes, maksad topelt. Nt apelsini mahl klaaspudelis, 330ml, selle hind kerkis 3.80 peale, sama palju maksis mu hiina-õhtusöök. Tänapäeval on kõigil puutetundlik nutikas, isegi vanal mehel, kes nii ära ehmub, kuna ei oska sealt tulevat muusikat kinni panna. Väga kerge on ära tunda kohalikku või turisti, aussi naisterahvad on ikka sellised lodevamad ja kõvema häälega. Ja kõik kohalikud on üüber sõbralikud, igale poole sorry, mate või cheers, mate või yeah, no worries, mate või not a problem, mate jne. Vesi maksab rohkem kui koka, ja seda päriselt.
Olgu, sellest hetkel piisav, väss murrab jälle. Dadaaa.
Enne magamaminekut helistam mulle alar, kursaõe vend kellele päeval messi saatsin. Kahjuks ei saanud ta öömaja pakkuda, ent pakkus välja, et tutvustab mulle linna, ja vajadus, annab mõned kontaktid kui tekib vajadus kuskil pinda üürima hakata. Homme saame ehk kokku ka korraks.
Pididn täna 12ks tööbüroosse minema, et teada saada , kuidas selle rahvuspargi tööga lood. Jõudsin kohale veidi hiljem, ja enne mind oli ka veel paar tööotsijat. Minu kord kätte jõudis, helistas ta sinna ja küsis kuidas lood. Ja nagu aussidele ikka kombeks, tuli vastus, et helista varsti uuesti. Läksin siis tunni pärast tagasi, ja adminn oli lõpuks mu cv-d laiali jaganud päris tööandjatele. See töö oleks siis endast kujutanud restorani ettekandjat. Abi pakkunud ka köögis, ja mis kõige lahedam, aktiivsus-inimese assistent. Lõpuks oli aeg bürool uksed sulgead ja kutsuti homme tagasi. Minu tööotsijaks on Nadia, saksa-ameerika-LAV-austraalia aktsendiga liiga sõbralik tšikk. Õhtul helistas mulle ja teavitas, et ma ei saanud seda kohta, et nad ei vaja ikkagist talvel seda ettekandjat nii väga, ja et köögiabilise ja assistendina poleks töötunnid ehk välja tulnud vms. Nojah, igatahes on see rong läinud. Alguses kui ta mulle selles juttu tegi, ma mingil põhjusel polnud väga huvitatud sellest, ehk nii siis ongi parem. Homme lähen tagasi, tal veel 2 tööd pakkuda, mingi roadhouse ja mingi hotelli ettekandja linnast väljas. Igatahes, egas eriti ei taha panustada selle aussiejobs.com.au peale, lähen homme ka thejobshop.com.au-sse, ja üritan kuskil soodsama internet saada, et siis gumtree’st pakkumisi leida. Hommikul oli ka üks kiri postkastis, üksikema otsib 18kuusele tüdrukule lapsehoidjat, Margaret Riveri kandis. Homme kõllan ka talle.
Tänase öö veedan hostelis nimega Globe. Ja issand jumal, siin maksab öö 220eeku. Ja issand jumal, ma jagan tuba, kus narisid kokku 8 :O. oleks seda teadnud, poleks ehk tulnudki siia, aga päev otsa zombitanud, siis ei oska ma vist sixteen’il ja six’il vahet teha :S. siin on vähemalt 4 inglast, kes tunduvad väga sõbralikud, ja üks eestlane toa teises kauges nurga, nimi riina. Muud ma ei tea, ja ehk vist isegi ei lähe temaga juttu puhuma, mis mul ikka nendest eestlastest, homme olen siit nagunii kadunud, järgmise normaalse hosteli otsingutele.
nüüd jätan selle igava jutu. Puhume natukene turisti juttu. Vannutakse, et ma olen 100% inglane, siis jälle et uus-meremaalt. Naljakas on, kui pilusilm, kelle jalad on pool minu jalgade pikkusest, kannab kukekaid. Kõik, mille pole hinda küljes, maksad topelt. Nt apelsini mahl klaaspudelis, 330ml, selle hind kerkis 3.80 peale, sama palju maksis mu hiina-õhtusöök. Tänapäeval on kõigil puutetundlik nutikas, isegi vanal mehel, kes nii ära ehmub, kuna ei oska sealt tulevat muusikat kinni panna. Väga kerge on ära tunda kohalikku või turisti, aussi naisterahvad on ikka sellised lodevamad ja kõvema häälega. Ja kõik kohalikud on üüber sõbralikud, igale poole sorry, mate või cheers, mate või yeah, no worries, mate või not a problem, mate jne. Vesi maksab rohkem kui koka, ja seda päriselt.
Olgu, sellest hetkel piisav, väss murrab jälle. Dadaaa.
Tuesday, August 9, 2011
Haudy from Australia!
Esimene täispikk päev siin. Ja endiselt pole kohale jõudnud, liiklen linna peal nagu jalutaksin tartus ringi, kõnnin sihitult tund aega, ja siis üritan uuesti tagasi alguspunkti saada. Imelik.
Aga et siis algusest peale. Lennujaam läks õnneks pisaratevabalt, väga armas, et Eve ja Urmas ja Annika seal mind ära lehvitasid. Õnnestus isegi isale näegemist öelda. Piletiks Finnairi noortepakett, hind 680. TLN-HEL oli lühike, lend ise 20 mintsa, ja kõigile jagati lagritsat :D Ilu soli ülevalt tallinna näha, kristiine, balta, ma arvan et ka katsi maja, vanalinn, botaanikaaed, laulukaar jms sai üle tsekatud
HEL tegin arvuti lahti ja vaatasin, et mida see softi puhastus siis teinud on…ja tuleb välja et palju pahandust, ei õnnestu wifi nuppu käima saada, paljusid programme pole, ja siin ei jõuagi vist neid alla laadida…netipulka ka veel ei osta, sest pulk lihtsa paketiga maksab 78 doltsi. Ja see on min.
HEL-KHG oli äge. Lend veidi alla 10h. Tegelikult pidi minu kõrval vaba koht olema, aga need pilusilmad oskavad alati paanikat millestki teha. Mingi perekond pani ühe oma 10 võsukesest mingi skaudi koha peale istuma, ja kuna ta ka ei tahtnud teistest ägedatest skautidest kaugel istuda, tuli ja prontsatas mu kõrvale. Õnneks on pilukad nii väikesed ja peaaegu nagu halvatud kui nad lennukis istuvad, niimoodi polnud ka väga vigagi akna all istuda. Finnairil oli pakkuda padi, tekk, ja klapid. Filmi ja seriaalide valik oli väike, jõudsin vaadata vaid 2 filmi(Arthur ja Paul, soovitan väga soojalt!!) ja terve hulga seriaale. Und kordagi ei saanud, söögid olid imehead ja hästi eesti moodi, serveeriti alati valio magustoite. Äge oli ajas ette lennata, näga ühel tunnil päikese loojumist, ja juba järgmisel selle tõusmist.
Hong Kongi lennujaamas ekslesin veidi, sest kõik sildid olid hiina keeles. Ja alguses ei osanud keegi mulle ka ütelda, et kas ma pean visa tegema või mitte. Kokkuvõtteks lõpes kõik hästi, sain transiitiviisa, pileti linna, seljakoti hoidlasse antud, ja 3 erinevat linna kaarti käes rongi külmkambris pool tundi loksuda. Tegemist on kindlasti väga ilusa linnaga, kuid minu silmis ei ületa miski Singapuri. On küll veidi sarnased, ent siin on kõik 10 aastat maha jäenud. Ja mitte et neil Mc, linnamaastureid või nutikaid pole, vaid pigem just linna ehitusjärgu pärast. Hihiii, ja logistikutele on seal palju tööd. 30 minutist 25 sõitsin mööda sellisest vaatepildist nagu meil fb kommuunipilt. Konteiner konteineri küljes kinni, laev laeva küljes kinni, ja täielik põud logistikutest
Linna peale mines polnud ühtegi sihti, kuradi kuum oli, meenutas natukene juba aussi südasuve. Hetkega olin ligumärg. Aga mida ma ei mõista – enamus inimestest kandsid pikemat sorti riideid, teksad vms, ja kui ma oma lühkarite ja topiga ringi kõndisin, siis aegajalt tundsin, kuidas patrioodist vanamemmed, küürus nagu sulanud lumemehed, pilguga mind saadavad ja oma peas khing-khang-hjuu ütlevad. Ja ma ei usu, et nad rassistlikud on, kindlasti tolerantsemad kui meie või mis tahes teine eurooplane. Äge oli kui tänava peal, mis oli ikka sellisest turistilikust kesklinnast väljas, kõndis vastu teine valge inimene, siis ikka manasime mõlemad näkku muheda ent tagasihoidliku naeratuse ja mõttes tervitasime üksteist. Tagasi lennujaama magasin terve tee, sest üleval olin olnud selleks ajaks juba üle 24h. Pärast kontrolli liikusin oma värava suunas, ja selleks kulus oma 45 minutit. Ja nüüd mõistan iks tahetakse vähemalt 2h varem kohalolemist. Seal tervitasin kohaliku lapiku ära, et järgneval 8h magus uni tuleks, ja et närv mind oksendama ei ajaks. Ja see pm ka õnnestus. Kandjaks oli Cathay Pacific, tekk, padi, klapid, mega suur filmide jms valik, ent vastikud toidud(!). sõin ainult kana, see oli ainuke mille pruuni möga seest eristada suutsin. Seekord istus kõrval mingi tumedam pilu, polnud eriti jutukas, vist selle pärast et ta ei osanud keelt. Kui ma vetsu tahtsin minna, pidin seda alati kehakeele abil tegema.
Viisa sain peaaegu ilma komplikatsioonideta, taheti hirmsasti austraalia aadressi ja/või kontaktisikut. Õnneks ei küsinud raha ega töökogemuse kohta. Koti läbiotsimise kontrollis läks ka libedamalt kui eelmine kord Darwinis, ja onu oli üüber sõbralik, ja sellise muheda aktsendiga. Lennujaamast välja tulles oli esimeseks ül leida auk seinas, et tel uuesti tööle saada. See jama ei lõppe mul ka siin.lol. Aga tänu lollusele sain jutule inglise päkkeriga, oli väga lahke ja hoidis kottidel silma peal, kuniks ma linna kaarte, ööbimisnurka jm otsisin. Magama sain alles mingi 2 ringist, ja jätkus suht kauaks, nii 5 olin üleval, ja pärast seda sundisin ennast veel tund aega magavat teeselda. Hommikusöögiks suur tass rohelist teed, eesti präänikud ja austraalia West Australian. Mingi hetk tilgutasin südamest paar verd ja ostsin 20 doltsise pileti linna, sest kottidega 25 km käia olnuks ikka vist liig. Valisin hosteliks YHA, brissis kuulsin selle kohta head, ent nüüd siin istudes julgen seda kohta laimama hakata. Esimese asjan panin kotid pakihoidu, ja linna peale jalutama. Pärast tundi tahtlikult vales suunas jalutamist leidsin üles infopunkti, tegin uue numbri, avastasin imeilusat Swan’i jõe kallast, ja passisin 4 tundi tööbüroos, et jutule saada. Just nii raske pidi töö leidmine olema. Seal kuulsin juhuslikult kahte eestlast Jõhvist omavahel rääkimas, et kui väga neil ikkagist autot oleks vaja. Sain neilt paar õpetussõna odava söögikoha kohta, pakkusin neile paar paari-töö ideed välja ja jutustasime niisama. Pärast jutule saamist tuli esimese asjana välja, et mitte mingil juhul ma ei saa tööd farmi ja lõuna suunas. See oli tädi esimene lause. Mingil imelikul põhjusel tahavad just kõik seda verisiooni, ja üldjuhul ollakse paar-kolme kaupa, mis teeb tegelikult töö leidmise veelgi keerulisemaks. Mulle pakkus ta hetkel välja ühe teenindussfääri töö, Perthist mingi 350km. home pidin sellest rohkem kuulma. Hommikul lähen läbi ka The Job Shop’ist, seal olen ma juba liige ja ei pea ehk millegi eest maksma. See perekond millet ma kodustele rääkisin, polnud tänase hommikuse seisuga veel ühendust võtnud, niiet ei jää nende peale lootma. Hosteli öö siin maksab 34 doltsi, see teeb ligemale 380 krooni.
Nonii, esimene päev edukalt lõpule saadud, nüüd kiirelt netti, ja siis ajavahega võitlema.
Ja veelkord, palju-palju õnne kallis venna Kutt ! ! !
Iks, oo, iks, oo
Esimene täispikk päev siin. Ja endiselt pole kohale jõudnud, liiklen linna peal nagu jalutaksin tartus ringi, kõnnin sihitult tund aega, ja siis üritan uuesti tagasi alguspunkti saada. Imelik.
Aga et siis algusest peale. Lennujaam läks õnneks pisaratevabalt, väga armas, et Eve ja Urmas ja Annika seal mind ära lehvitasid. Õnnestus isegi isale näegemist öelda. Piletiks Finnairi noortepakett, hind 680. TLN-HEL oli lühike, lend ise 20 mintsa, ja kõigile jagati lagritsat :D Ilu soli ülevalt tallinna näha, kristiine, balta, ma arvan et ka katsi maja, vanalinn, botaanikaaed, laulukaar jms sai üle tsekatud
HEL tegin arvuti lahti ja vaatasin, et mida see softi puhastus siis teinud on…ja tuleb välja et palju pahandust, ei õnnestu wifi nuppu käima saada, paljusid programme pole, ja siin ei jõuagi vist neid alla laadida…netipulka ka veel ei osta, sest pulk lihtsa paketiga maksab 78 doltsi. Ja see on min.
HEL-KHG oli äge. Lend veidi alla 10h. Tegelikult pidi minu kõrval vaba koht olema, aga need pilusilmad oskavad alati paanikat millestki teha. Mingi perekond pani ühe oma 10 võsukesest mingi skaudi koha peale istuma, ja kuna ta ka ei tahtnud teistest ägedatest skautidest kaugel istuda, tuli ja prontsatas mu kõrvale. Õnneks on pilukad nii väikesed ja peaaegu nagu halvatud kui nad lennukis istuvad, niimoodi polnud ka väga vigagi akna all istuda. Finnairil oli pakkuda padi, tekk, ja klapid. Filmi ja seriaalide valik oli väike, jõudsin vaadata vaid 2 filmi(Arthur ja Paul, soovitan väga soojalt!!) ja terve hulga seriaale. Und kordagi ei saanud, söögid olid imehead ja hästi eesti moodi, serveeriti alati valio magustoite. Äge oli ajas ette lennata, näga ühel tunnil päikese loojumist, ja juba järgmisel selle tõusmist.
Hong Kongi lennujaamas ekslesin veidi, sest kõik sildid olid hiina keeles. Ja alguses ei osanud keegi mulle ka ütelda, et kas ma pean visa tegema või mitte. Kokkuvõtteks lõpes kõik hästi, sain transiitiviisa, pileti linna, seljakoti hoidlasse antud, ja 3 erinevat linna kaarti käes rongi külmkambris pool tundi loksuda. Tegemist on kindlasti väga ilusa linnaga, kuid minu silmis ei ületa miski Singapuri. On küll veidi sarnased, ent siin on kõik 10 aastat maha jäenud. Ja mitte et neil Mc, linnamaastureid või nutikaid pole, vaid pigem just linna ehitusjärgu pärast. Hihiii, ja logistikutele on seal palju tööd. 30 minutist 25 sõitsin mööda sellisest vaatepildist nagu meil fb kommuunipilt. Konteiner konteineri küljes kinni, laev laeva küljes kinni, ja täielik põud logistikutest
Linna peale mines polnud ühtegi sihti, kuradi kuum oli, meenutas natukene juba aussi südasuve. Hetkega olin ligumärg. Aga mida ma ei mõista – enamus inimestest kandsid pikemat sorti riideid, teksad vms, ja kui ma oma lühkarite ja topiga ringi kõndisin, siis aegajalt tundsin, kuidas patrioodist vanamemmed, küürus nagu sulanud lumemehed, pilguga mind saadavad ja oma peas khing-khang-hjuu ütlevad. Ja ma ei usu, et nad rassistlikud on, kindlasti tolerantsemad kui meie või mis tahes teine eurooplane. Äge oli kui tänava peal, mis oli ikka sellisest turistilikust kesklinnast väljas, kõndis vastu teine valge inimene, siis ikka manasime mõlemad näkku muheda ent tagasihoidliku naeratuse ja mõttes tervitasime üksteist. Tagasi lennujaama magasin terve tee, sest üleval olin olnud selleks ajaks juba üle 24h. Pärast kontrolli liikusin oma värava suunas, ja selleks kulus oma 45 minutit. Ja nüüd mõistan iks tahetakse vähemalt 2h varem kohalolemist. Seal tervitasin kohaliku lapiku ära, et järgneval 8h magus uni tuleks, ja et närv mind oksendama ei ajaks. Ja see pm ka õnnestus. Kandjaks oli Cathay Pacific, tekk, padi, klapid, mega suur filmide jms valik, ent vastikud toidud(!). sõin ainult kana, see oli ainuke mille pruuni möga seest eristada suutsin. Seekord istus kõrval mingi tumedam pilu, polnud eriti jutukas, vist selle pärast et ta ei osanud keelt. Kui ma vetsu tahtsin minna, pidin seda alati kehakeele abil tegema.
Viisa sain peaaegu ilma komplikatsioonideta, taheti hirmsasti austraalia aadressi ja/või kontaktisikut. Õnneks ei küsinud raha ega töökogemuse kohta. Koti läbiotsimise kontrollis läks ka libedamalt kui eelmine kord Darwinis, ja onu oli üüber sõbralik, ja sellise muheda aktsendiga. Lennujaamast välja tulles oli esimeseks ül leida auk seinas, et tel uuesti tööle saada. See jama ei lõppe mul ka siin.lol. Aga tänu lollusele sain jutule inglise päkkeriga, oli väga lahke ja hoidis kottidel silma peal, kuniks ma linna kaarte, ööbimisnurka jm otsisin. Magama sain alles mingi 2 ringist, ja jätkus suht kauaks, nii 5 olin üleval, ja pärast seda sundisin ennast veel tund aega magavat teeselda. Hommikusöögiks suur tass rohelist teed, eesti präänikud ja austraalia West Australian. Mingi hetk tilgutasin südamest paar verd ja ostsin 20 doltsise pileti linna, sest kottidega 25 km käia olnuks ikka vist liig. Valisin hosteliks YHA, brissis kuulsin selle kohta head, ent nüüd siin istudes julgen seda kohta laimama hakata. Esimese asjan panin kotid pakihoidu, ja linna peale jalutama. Pärast tundi tahtlikult vales suunas jalutamist leidsin üles infopunkti, tegin uue numbri, avastasin imeilusat Swan’i jõe kallast, ja passisin 4 tundi tööbüroos, et jutule saada. Just nii raske pidi töö leidmine olema. Seal kuulsin juhuslikult kahte eestlast Jõhvist omavahel rääkimas, et kui väga neil ikkagist autot oleks vaja. Sain neilt paar õpetussõna odava söögikoha kohta, pakkusin neile paar paari-töö ideed välja ja jutustasime niisama. Pärast jutule saamist tuli esimese asjana välja, et mitte mingil juhul ma ei saa tööd farmi ja lõuna suunas. See oli tädi esimene lause. Mingil imelikul põhjusel tahavad just kõik seda verisiooni, ja üldjuhul ollakse paar-kolme kaupa, mis teeb tegelikult töö leidmise veelgi keerulisemaks. Mulle pakkus ta hetkel välja ühe teenindussfääri töö, Perthist mingi 350km. home pidin sellest rohkem kuulma. Hommikul lähen läbi ka The Job Shop’ist, seal olen ma juba liige ja ei pea ehk millegi eest maksma. See perekond millet ma kodustele rääkisin, polnud tänase hommikuse seisuga veel ühendust võtnud, niiet ei jää nende peale lootma. Hosteli öö siin maksab 34 doltsi, see teeb ligemale 380 krooni.
Nonii, esimene päev edukalt lõpule saadud, nüüd kiirelt netti, ja siis ajavahega võitlema.
Ja veelkord, palju-palju õnne kallis venna Kutt ! ! !
Iks, oo, iks, oo
Wednesday, July 13, 2011
http://www.naine24.ee/497644/neli-marki-et-mees-on-sinusse-armunud/
1. ta kõneleb nagu sina - talle käib pinda see, kuidsa sa räägid, ja sinuga sarnaselt rääkides proovib ta selgeks teha, kui tüütu see on. Tema viis viisakalt see sulle selgeks teha.
Ta veel kannatab sinuga olemist, aga enam ei naudi.
2. ta tellib restoranis liha - mees on lihtsalt näljane, sest on pidanus sinuga poodides käima ja kannatama. Liha intensiivne närimine aitab mõtted sinu jutust mujale saada, tehes ise samal ajal tõsist ja huvitatud nägu.
3. ta muutub hajameelseks - talle lihtsalt ei lähe korda see, milles sa jahud. Tähelepanu on tal alalõpmata häiritud, sest ta pole sinust juba ammu huvitatud. Sinisilmsete naiste viis arvamaks et mees on armunud.
4. ta vastab kohtingul olles telefonile - loodab nõnda, et aeg möödub kiiremini, saab kõnest ehk pikema vestluse aretada, et vähem sinu loba kuulata. Ja kui ta mainibki sind, siis selleks, et ka sõber telefoni otsas teaks, et teda tuleb päästma tulla.
...ja seda kõike ilma ülikooli hariduseta ja suure rahahulgata, mis uuringute peale raisati!
1. ta kõneleb nagu sina - talle käib pinda see, kuidsa sa räägid, ja sinuga sarnaselt rääkides proovib ta selgeks teha, kui tüütu see on. Tema viis viisakalt see sulle selgeks teha.
Ta veel kannatab sinuga olemist, aga enam ei naudi.
2. ta tellib restoranis liha - mees on lihtsalt näljane, sest on pidanus sinuga poodides käima ja kannatama. Liha intensiivne närimine aitab mõtted sinu jutust mujale saada, tehes ise samal ajal tõsist ja huvitatud nägu.
3. ta muutub hajameelseks - talle lihtsalt ei lähe korda see, milles sa jahud. Tähelepanu on tal alalõpmata häiritud, sest ta pole sinust juba ammu huvitatud. Sinisilmsete naiste viis arvamaks et mees on armunud.
4. ta vastab kohtingul olles telefonile - loodab nõnda, et aeg möödub kiiremini, saab kõnest ehk pikema vestluse aretada, et vähem sinu loba kuulata. Ja kui ta mainibki sind, siis selleks, et ka sõber telefoni otsas teaks, et teda tuleb päästma tulla.
...ja seda kõike ilma ülikooli hariduseta ja suure rahahulgata, mis uuringute peale raisati!
Saturday, April 16, 2011
Savage'i kriteerium - arvutatakse kahetsusmaatriks, püüdes minimeerida kahetsust.
Kahetsusmaatriksi arvutamisel on aluseks järgmine loogika: kui teatud olukorras on kindla strateegia abil saadud maksimaalne tulemus, siis kahetsus puudub. Iga teise tulemuse puhul tekib kahetsus, mis kujutab endast maksimaalse tulemuse ja vaadeldava tulemuse vahet. Mida suurem on kaotus vale otsuse tulemusena, seda suurem on kahetsus. Valiku tegemiseks rakendatakse Waldi kriteeriumi.
Vot sulle operatsioonijuhtimist ja google'ist info mitteleidmist ;)
Kahetsusmaatriksi arvutamisel on aluseks järgmine loogika: kui teatud olukorras on kindla strateegia abil saadud maksimaalne tulemus, siis kahetsus puudub. Iga teise tulemuse puhul tekib kahetsus, mis kujutab endast maksimaalse tulemuse ja vaadeldava tulemuse vahet. Mida suurem on kaotus vale otsuse tulemusena, seda suurem on kahetsus. Valiku tegemiseks rakendatakse Waldi kriteeriumi.
Vot sulle operatsioonijuhtimist ja google'ist info mitteleidmist ;)
Monday, February 28, 2011
Edinburgh 10.03-14.03!
:)
Hea vaheldus pea tuulutamiseks ja inspiratsiooni taastamiseks.
On olnud äärmiselt pikk paus eelmisest sissekandest, aga vähemalt nüüd saan ma aru, miks aasta tagasti olid vestlused eestis olevate sõpradega lühikesed ja mitte eriti südmusterohked..
Ma siin ikka avastan pea iga päeva, et millised imelised loomad need aborigeenid on olnud. Ja ei suuda üllatumast väsimast, kui vähe informatsiooni on saadaval eesti keeles nende kohta. Otsisin ESTER'ist kõiksugu allikaid, ja kokku tuli vist..ee...18 vastet. Sisestad ükskõik millise teise keerulisema ja vähemlevinud väljendi ja saad tulemiks 241 vms. Natukene kurb. Seda rohkem ekstaasi lähen aga mina :) eks tuttavad teavad, miks.
Ja 11 kuu pärast võib mulle kassipoja kinkida, siis on asi ametlik. "Läänerindel" muutusteta.
Soovides peatset päikset!
:)
:)
Hea vaheldus pea tuulutamiseks ja inspiratsiooni taastamiseks.
On olnud äärmiselt pikk paus eelmisest sissekandest, aga vähemalt nüüd saan ma aru, miks aasta tagasti olid vestlused eestis olevate sõpradega lühikesed ja mitte eriti südmusterohked..
Ma siin ikka avastan pea iga päeva, et millised imelised loomad need aborigeenid on olnud. Ja ei suuda üllatumast väsimast, kui vähe informatsiooni on saadaval eesti keeles nende kohta. Otsisin ESTER'ist kõiksugu allikaid, ja kokku tuli vist..ee...18 vastet. Sisestad ükskõik millise teise keerulisema ja vähemlevinud väljendi ja saad tulemiks 241 vms. Natukene kurb. Seda rohkem ekstaasi lähen aga mina :) eks tuttavad teavad, miks.
Ja 11 kuu pärast võib mulle kassipoja kinkida, siis on asi ametlik. "Läänerindel" muutusteta.
Soovides peatset päikset!
:)
Monday, February 7, 2011
Thursday, January 13, 2011
Q: AeroSvit? A: No!
olles taas oZ mõtted pähe võtnud olen uurinud ka erinevaid odavlennufirmasid. ja vahel juhtub nii, et satud millegi äärmiselt põneva otsa. siit tuleb üks meeletult hea ja koomiline ülevaade ukraina odavlennufirma kasutamisest...
lihtsalt vastikult koomiline, kuidas mõned inimesed kirjutada oskavad. Autor on kahjuks keegi tundmatu.
tekst:
"Sihtpunkt: Bangkok (Tahiland)
Marsruut: Riia-Kiiev-Bangkok
Aeg: 23.12.2010 – 07.01.2011
Neljapäeva varahommikul kell 03.00 startisime Riia lennujaama poole. Plaan oli jõuda hiljemalt 1,5h enne lendu kohale. Kuna Lätis puuduvad sellised asulamärgid nagu Eestis, siis pidas meie autojuht targemaks kõikidest asulatest, linnadest ja küladest 120km tunnis läbis sõita. Isegi navigatsiooniseadme “TomTom'i” hoiatussignaalid ei näinud talle korda minevat. Hakkasin juba arvama, et jõuame 3h plaanitust varem lennujaama. Aga asjata muretsesin, sest maantel võidetud aega oli meil Riiga jõudes hädasti vaja.
Mingil hetkel avastasime, et lennujaama märgid näitavad otse, vennike keeras vasakule. Veel näitas üks vasakule, tüüp keeras tuimalt paremale. Kuigi ei tahtnud väga navigatsiooniseadme orienteerumisoskuses kahelda, küsisin siiski, et kuhu lennujaame me siis läheme täpsemalt? “Riia lennujaama”- vastas tema (ükski lihas ka näos ei liikund).
NOVOT, Riia lennujaama me kindlalt ei suundunud, sest varsti keerasime kuskilt silla alt läbi kitsale tänavale, mis meenutas natuke Tartu Raadi linnaosa, siis läbisime veel mõned hoovid ja peenrad ja kohal me olimegi- MINGIL SUVALISE LAGUUNI EES, KUST KAUBOI FILMIDEST TUTTAVAD TUULEKERAD AUTO EEST LÄBI RULLUSID. Bonanza muusika oleks ka võinud veel raadiost tulla ja Kilt Eastwood oleks võinud TomTom'ile peale lugeda: “olete jõudnud sihtpunkti”. No midaiganes…
Aga paremaks alles läheb!
Riia Lennujaamas, oma reisi oodates tundus, et “90s goming back”. Kõik kiilaspäised 2kg kuldkettidega Lädra sõbrad Eestist ja Russiast olid otsustanud meiega ühel ja samal ajal Taisse puhkama minna. Millegipärast olid nad ostnud ka suures koguses alkoholi Eestist kaasa (seda igatahes väga ettenägelikult, sest varsti kulus see kõik marjaks ära).
Riia-Kiievi lennul istus meie kõrvale ilmselt üks ühiskassa juhtfiguure. Juba lennukuísse saabudes pahurdas ta sellepeale, et mingi mütsiga lillelapse kõrval peab istuma… Edasi läks asi aint paremaks. Väike napolionikompleksi põdev kiilaspäine armani liibuvat särki kandev allilmaliider hakkas jõudsalt oma teritatud küünarnukkidega endale ruumi tegema. Ausalt, ta oli nii väike sell, et oleks rahulikult üksi mahtunud ka poole pingipeale istuma- aga viis asja niikaugele, et me istusime ise kahekesi ühe pingipeal. Järgmise pooleteise tunniga oli kõikidel reisijatel selge, kes selle lennuki peremees on. Tegelikult oli asi liiga koomiline, kõik vanad head “kõvamehe” trikid olid vennikesel varukast võtta nn. lennu ajal mobiiltelefoniga rääkimine (no iga loll teab, et pilvede peal sa GSM'iga juba sõbrale ei helista. ja vaevalt ta piloodiga rääkis) või siis loputas evianiga 160× oma suud ja kurku, lakkus huuli ja niisutas keelega igemeid ja nokkis ninast valgeid kolle (nagu oleks äsja 2-grammise kokaiini triibu sisse tõmmand). Loomulikult oli ta ka kõige esimene mees, kes lennukist maha läks, sest ta astus uksepoole juba siis, kui piloodid veel maanduma polnud hakanud. Aga ega keegi ei hakanud teda takistama ka, nad kõik loodsid, et stjuardess talle juba õhusolles ukse avaks.
Kiievi-Bangkoki lendu pidime ootama alguses vaid paar tundi ja isegi see tundus väsinud ja magamata inimesele äärmiselt pikka aeg. Üks meis otsustas juba pärast 30 min. ootamist pingile kerra tõmmata, teisele tundus see avalik magamine igati ebasobiv. Vahemärkusena ütleksin, et 12h hiljem magasid mõlemad üle mitme pingi nägu põrandapoole ja hõbeniit suunurgast voolamas (no tegelikult mõlemal ei vooland).
Aga see oli ülim ajuvabadus, mis edasi sai. Lend tõsteti pool tundi edasi, OOTASIME, veel tund edasi, OOTASIME, veel paar korda tund edasi, IKKA OOTASIME. Kui lennu aeg kohe kätte jõudis, siis äkki bahh: Kiiev-Bankoki lend väljub 5h pärast, seoses tehniliste probleemidega. Oot, misasja, mis tehnilised probleemid??? Siin kohal pean ütlema, et see teadustaja oli tark tädi, et ta kuskil raadioruumis salaja teateid edastas, vastasel juhul oleks umbes 120 inimest väga närviliselt ta ümber piiranud ja pantvangi võtnud niikauaks, kui selgeid vastuseid andma hakkab.
No mida meil seal lennujaamas teha oli? See jaam oli väiksem kui Tln Lennart Meri nimeline lennujaam. ausalt. Välja ei lastud, kuna viisat nagunii polnud kellelgi. Interneti kasutada ei saanud, kuna kõigil kokku poleks ka niipalju raha olnud, kui see tund maksis seal. Sööki anti ka ainult rublade eest vist ja nagunii seal olid ainult kõvad võileivad ja 6in1 kohvit pakkuda. Väikesed lapsed hakkasid ootamisest juba väga ära keerama… paljud muutusid mingiteks seletamatuteks action-kangelasteks. Üks 3ne pani endale ema käekoti pähe ja mõtles, et käib läbi seina. Teine viskas täie jõuga toidukorvi inimesi täis pingi poole lendu, kolmas peksis vihaste jalahoopidega oma õde.
Me tahtsime ainult magada, aga ei saanud, kuna terve varblaste parv oli kuidagi lennujaama ootesaali tee leidnud ja siristasid kõrvulukustavalt.
Igatahes prooviti rahva viha vaigistada aafriklastele mõeldud moonakotikestega, vahepeal pakuti ka tasuta vett- Aitäh kõige selle eest! loomulikult jätsime me oma üleriided ka autosse, et kotid liiga raskeks ei läheks seal soojal maal. Nüüd oli külm. Ainsad kellel kõiges täiesti suva oli, olid need samad Eesti kiilaspead, kel kõik viinad sisse olid juba tõmmatud ja nüüd kogu olukord koomiline tundus. Piletikontrollilaud oli baariletiks tehtud, seal tühjendati ka abipakikesi, aegajal kutsusid purjus eestlased ka inimesi lennupileteid ette näitama, väites, et nüüd on lennuk kohal ja kohe läheb reisiks. Ükski lennujaama turvamees ei julgenud ennast sinna näitama ka minna.
Ja siis tulid rahutused päris sõna otseses mõttes.
Pooled “vangis” istujad olid venelased. Vot see rahvus oskab asju ajada. Kuskilt saadi mingil vähe asjalikumal lennujaamatöötajal nööbist kinni ja pandi piiramisrõngasse. Selgus, et lennuk sõitis hoopis New Yorki juhuslikult. Siis keerati tal veits nööpi koomale ja selgus hoopis, et piloot läks koju pere juurde jõule tähistama. Pärast seda, kui üks kuri vuntsidega vene polkovnik talle käratas vihaselt, selgus hoopis, et lennuk on natuke rikkis. Noh ja lendurit ka otsitakse ikkagi veel.
Siis korraldasid venelased ametliku laadi meeleavalduse. Inimesed kutsuti kokku, koostati nõudmiste kiri mille kõik allkirjastasid. Ja kui seda öösel kella 02.00 ei täideta, siis paneme lennujaama lukku. Siit ei välju enam mitte ükski lend. Lisaks pidi järgmise päeva Kiiev-Bangkok lend saama ümberorganiseeritud selliselt, et kõik, kes selle lennupeale peaksid minema, istuvad meie asemel 24h lennujaamas ja ootavad nagu meie. Põhjus lihtne- meie olime siin ju enne neid! Supper on see veneloogika! Suuremad ja tugevamad valiti välja ja jagati ülesandeid: teie võtate A-värava ja teie B,C,D väravad (hea veel et automaate kätte ei antud). Kiilakad kant-eestlased olid samuti kõike nõus kaasa tegema… suurima rõõmuga.
Nüüd saanusid ka lennujaama mingid vähe kõrgema auastmega mundimehed. Ja turvamehed muutusid ka kuidagi palju suuremateks ja jõulistemaks ja julgesid nüüd välja tulla pinkide alt. Esmalt lubati kõigile tagasisõidu pilet kinni maksta, sest lendu Taisse ilmselt ei lähe. Noh, meile see ettepanek ei meeldinud, kuid halval ajal on seegi ettepanek parem kui veel paar päeva seal stagnaaja lennujaamas pingipeal olla. Igatahes oli meil nüüd kindel plaan, et hommikul lendame sealt esimese lennuga hoopis Egiptusesse. Koju külmetama ei taha kindlasti minna, see oleks täielik FAIL. Ja jäimegi ootama õiget kellaaega, et viisat taodelda… samalajal tablool lükkus Bangkoki lennu aeg ainult edasi ja edasi
Järgmised 2 tundi möödusid ähvardades, kisades, kakeldes, leppides ja kõige selle saatel jäime meie tuimalt lihtsalt magama- esimest korda ööpäeva jooksul ikka korraliku unne… Kuni kostis meeletu APLAUS! Venelased said taaskord ajaloolise võidu! Piloot leiti üles, lennuk sai korda ja nüüd on minek. Kiilas-eestlastel oli selleks ajaks juba pohmastaadium ja nad ei taht enam kuhugi minna…
Väsinud-nälginud-ägestunud reisijad jooksid piletikontrollid peaaegu pikali. Vähem kui 15 minutiga oli derminali buss rahvast pungil ja peaaegu valmis lennuki juurde viima meid. Pool tundi ootasime, aga buss ikka ei liikunud ja hoidis uksi pärani lahti. inimestel oli jääpurikad ninaküljes. Paljud räuskasid, osad käisid bussijuhti sõimamas, millepeale tuli vastutasuks juhikabiinist ainult venekeelset sõimu: idi tõ na … (ma arvan, aga ma olin kaugel ja väsinud). Viivitus oli ilmselgelt Lädra-eestlaste taga. Seal oli ju niipalju vaja veel klaarida…
Lõpuks me igatahes sinna lennukisse saime. Lennuki trepil tallati meid küll venelaste poolt peaaegu vaibaks, aga me ei pahandanud, nad võisid seda endale lubada ju praegu! Igatahes olime me nüüd soojas lennukis ja valmis õhku tõusma: ready when you are!
No ei saa olla. Ikka ei saa minema. Vähe sellest, et lennukis sattus kõige hullem laps-kisakõri meie seljataha, aga ka meie ette istus mingit katku põdev tüdruk. Asi nii kull, et lennukipeale oli vaja kutsuda arst. VOT SEE OLI KOOM: kohale tulid 2 valgete köögikitlitega kokk-doktorit (vratš oli pastakaga paberile kirjutatud ja haaknõelaga rinda pandud. Ainus arsti instrument oli vererõhumõõtja ja kulp???). No ma ei tea mis sai, väänasime ennast kerra ja panime klapid pähe.
Ärgates olime Bangkok'is.
Ainus mida soovitada oskame: NO NO NO AeroSvit Airlines!!!"
kuidas meeldis??
lol
lihtsalt vastikult koomiline, kuidas mõned inimesed kirjutada oskavad. Autor on kahjuks keegi tundmatu.
tekst:
"Sihtpunkt: Bangkok (Tahiland)
Marsruut: Riia-Kiiev-Bangkok
Aeg: 23.12.2010 – 07.01.2011
Neljapäeva varahommikul kell 03.00 startisime Riia lennujaama poole. Plaan oli jõuda hiljemalt 1,5h enne lendu kohale. Kuna Lätis puuduvad sellised asulamärgid nagu Eestis, siis pidas meie autojuht targemaks kõikidest asulatest, linnadest ja küladest 120km tunnis läbis sõita. Isegi navigatsiooniseadme “TomTom'i” hoiatussignaalid ei näinud talle korda minevat. Hakkasin juba arvama, et jõuame 3h plaanitust varem lennujaama. Aga asjata muretsesin, sest maantel võidetud aega oli meil Riiga jõudes hädasti vaja.
Mingil hetkel avastasime, et lennujaama märgid näitavad otse, vennike keeras vasakule. Veel näitas üks vasakule, tüüp keeras tuimalt paremale. Kuigi ei tahtnud väga navigatsiooniseadme orienteerumisoskuses kahelda, küsisin siiski, et kuhu lennujaame me siis läheme täpsemalt? “Riia lennujaama”- vastas tema (ükski lihas ka näos ei liikund).
NOVOT, Riia lennujaama me kindlalt ei suundunud, sest varsti keerasime kuskilt silla alt läbi kitsale tänavale, mis meenutas natuke Tartu Raadi linnaosa, siis läbisime veel mõned hoovid ja peenrad ja kohal me olimegi- MINGIL SUVALISE LAGUUNI EES, KUST KAUBOI FILMIDEST TUTTAVAD TUULEKERAD AUTO EEST LÄBI RULLUSID. Bonanza muusika oleks ka võinud veel raadiost tulla ja Kilt Eastwood oleks võinud TomTom'ile peale lugeda: “olete jõudnud sihtpunkti”. No midaiganes…
Aga paremaks alles läheb!
Riia Lennujaamas, oma reisi oodates tundus, et “90s goming back”. Kõik kiilaspäised 2kg kuldkettidega Lädra sõbrad Eestist ja Russiast olid otsustanud meiega ühel ja samal ajal Taisse puhkama minna. Millegipärast olid nad ostnud ka suures koguses alkoholi Eestist kaasa (seda igatahes väga ettenägelikult, sest varsti kulus see kõik marjaks ära).
Riia-Kiievi lennul istus meie kõrvale ilmselt üks ühiskassa juhtfiguure. Juba lennukuísse saabudes pahurdas ta sellepeale, et mingi mütsiga lillelapse kõrval peab istuma… Edasi läks asi aint paremaks. Väike napolionikompleksi põdev kiilaspäine armani liibuvat särki kandev allilmaliider hakkas jõudsalt oma teritatud küünarnukkidega endale ruumi tegema. Ausalt, ta oli nii väike sell, et oleks rahulikult üksi mahtunud ka poole pingipeale istuma- aga viis asja niikaugele, et me istusime ise kahekesi ühe pingipeal. Järgmise pooleteise tunniga oli kõikidel reisijatel selge, kes selle lennuki peremees on. Tegelikult oli asi liiga koomiline, kõik vanad head “kõvamehe” trikid olid vennikesel varukast võtta nn. lennu ajal mobiiltelefoniga rääkimine (no iga loll teab, et pilvede peal sa GSM'iga juba sõbrale ei helista. ja vaevalt ta piloodiga rääkis) või siis loputas evianiga 160× oma suud ja kurku, lakkus huuli ja niisutas keelega igemeid ja nokkis ninast valgeid kolle (nagu oleks äsja 2-grammise kokaiini triibu sisse tõmmand). Loomulikult oli ta ka kõige esimene mees, kes lennukist maha läks, sest ta astus uksepoole juba siis, kui piloodid veel maanduma polnud hakanud. Aga ega keegi ei hakanud teda takistama ka, nad kõik loodsid, et stjuardess talle juba õhusolles ukse avaks.
Kiievi-Bangkoki lendu pidime ootama alguses vaid paar tundi ja isegi see tundus väsinud ja magamata inimesele äärmiselt pikka aeg. Üks meis otsustas juba pärast 30 min. ootamist pingile kerra tõmmata, teisele tundus see avalik magamine igati ebasobiv. Vahemärkusena ütleksin, et 12h hiljem magasid mõlemad üle mitme pingi nägu põrandapoole ja hõbeniit suunurgast voolamas (no tegelikult mõlemal ei vooland).
Aga see oli ülim ajuvabadus, mis edasi sai. Lend tõsteti pool tundi edasi, OOTASIME, veel tund edasi, OOTASIME, veel paar korda tund edasi, IKKA OOTASIME. Kui lennu aeg kohe kätte jõudis, siis äkki bahh: Kiiev-Bankoki lend väljub 5h pärast, seoses tehniliste probleemidega. Oot, misasja, mis tehnilised probleemid??? Siin kohal pean ütlema, et see teadustaja oli tark tädi, et ta kuskil raadioruumis salaja teateid edastas, vastasel juhul oleks umbes 120 inimest väga närviliselt ta ümber piiranud ja pantvangi võtnud niikauaks, kui selgeid vastuseid andma hakkab.
No mida meil seal lennujaamas teha oli? See jaam oli väiksem kui Tln Lennart Meri nimeline lennujaam. ausalt. Välja ei lastud, kuna viisat nagunii polnud kellelgi. Interneti kasutada ei saanud, kuna kõigil kokku poleks ka niipalju raha olnud, kui see tund maksis seal. Sööki anti ka ainult rublade eest vist ja nagunii seal olid ainult kõvad võileivad ja 6in1 kohvit pakkuda. Väikesed lapsed hakkasid ootamisest juba väga ära keerama… paljud muutusid mingiteks seletamatuteks action-kangelasteks. Üks 3ne pani endale ema käekoti pähe ja mõtles, et käib läbi seina. Teine viskas täie jõuga toidukorvi inimesi täis pingi poole lendu, kolmas peksis vihaste jalahoopidega oma õde.
Me tahtsime ainult magada, aga ei saanud, kuna terve varblaste parv oli kuidagi lennujaama ootesaali tee leidnud ja siristasid kõrvulukustavalt.
Igatahes prooviti rahva viha vaigistada aafriklastele mõeldud moonakotikestega, vahepeal pakuti ka tasuta vett- Aitäh kõige selle eest! loomulikult jätsime me oma üleriided ka autosse, et kotid liiga raskeks ei läheks seal soojal maal. Nüüd oli külm. Ainsad kellel kõiges täiesti suva oli, olid need samad Eesti kiilaspead, kel kõik viinad sisse olid juba tõmmatud ja nüüd kogu olukord koomiline tundus. Piletikontrollilaud oli baariletiks tehtud, seal tühjendati ka abipakikesi, aegajal kutsusid purjus eestlased ka inimesi lennupileteid ette näitama, väites, et nüüd on lennuk kohal ja kohe läheb reisiks. Ükski lennujaama turvamees ei julgenud ennast sinna näitama ka minna.
Ja siis tulid rahutused päris sõna otseses mõttes.
Pooled “vangis” istujad olid venelased. Vot see rahvus oskab asju ajada. Kuskilt saadi mingil vähe asjalikumal lennujaamatöötajal nööbist kinni ja pandi piiramisrõngasse. Selgus, et lennuk sõitis hoopis New Yorki juhuslikult. Siis keerati tal veits nööpi koomale ja selgus hoopis, et piloot läks koju pere juurde jõule tähistama. Pärast seda, kui üks kuri vuntsidega vene polkovnik talle käratas vihaselt, selgus hoopis, et lennuk on natuke rikkis. Noh ja lendurit ka otsitakse ikkagi veel.
Siis korraldasid venelased ametliku laadi meeleavalduse. Inimesed kutsuti kokku, koostati nõudmiste kiri mille kõik allkirjastasid. Ja kui seda öösel kella 02.00 ei täideta, siis paneme lennujaama lukku. Siit ei välju enam mitte ükski lend. Lisaks pidi järgmise päeva Kiiev-Bangkok lend saama ümberorganiseeritud selliselt, et kõik, kes selle lennupeale peaksid minema, istuvad meie asemel 24h lennujaamas ja ootavad nagu meie. Põhjus lihtne- meie olime siin ju enne neid! Supper on see veneloogika! Suuremad ja tugevamad valiti välja ja jagati ülesandeid: teie võtate A-värava ja teie B,C,D väravad (hea veel et automaate kätte ei antud). Kiilakad kant-eestlased olid samuti kõike nõus kaasa tegema… suurima rõõmuga.
Nüüd saanusid ka lennujaama mingid vähe kõrgema auastmega mundimehed. Ja turvamehed muutusid ka kuidagi palju suuremateks ja jõulistemaks ja julgesid nüüd välja tulla pinkide alt. Esmalt lubati kõigile tagasisõidu pilet kinni maksta, sest lendu Taisse ilmselt ei lähe. Noh, meile see ettepanek ei meeldinud, kuid halval ajal on seegi ettepanek parem kui veel paar päeva seal stagnaaja lennujaamas pingipeal olla. Igatahes oli meil nüüd kindel plaan, et hommikul lendame sealt esimese lennuga hoopis Egiptusesse. Koju külmetama ei taha kindlasti minna, see oleks täielik FAIL. Ja jäimegi ootama õiget kellaaega, et viisat taodelda… samalajal tablool lükkus Bangkoki lennu aeg ainult edasi ja edasi
Järgmised 2 tundi möödusid ähvardades, kisades, kakeldes, leppides ja kõige selle saatel jäime meie tuimalt lihtsalt magama- esimest korda ööpäeva jooksul ikka korraliku unne… Kuni kostis meeletu APLAUS! Venelased said taaskord ajaloolise võidu! Piloot leiti üles, lennuk sai korda ja nüüd on minek. Kiilas-eestlastel oli selleks ajaks juba pohmastaadium ja nad ei taht enam kuhugi minna…
Väsinud-nälginud-ägestunud reisijad jooksid piletikontrollid peaaegu pikali. Vähem kui 15 minutiga oli derminali buss rahvast pungil ja peaaegu valmis lennuki juurde viima meid. Pool tundi ootasime, aga buss ikka ei liikunud ja hoidis uksi pärani lahti. inimestel oli jääpurikad ninaküljes. Paljud räuskasid, osad käisid bussijuhti sõimamas, millepeale tuli vastutasuks juhikabiinist ainult venekeelset sõimu: idi tõ na … (ma arvan, aga ma olin kaugel ja väsinud). Viivitus oli ilmselgelt Lädra-eestlaste taga. Seal oli ju niipalju vaja veel klaarida…
Lõpuks me igatahes sinna lennukisse saime. Lennuki trepil tallati meid küll venelaste poolt peaaegu vaibaks, aga me ei pahandanud, nad võisid seda endale lubada ju praegu! Igatahes olime me nüüd soojas lennukis ja valmis õhku tõusma: ready when you are!
No ei saa olla. Ikka ei saa minema. Vähe sellest, et lennukis sattus kõige hullem laps-kisakõri meie seljataha, aga ka meie ette istus mingit katku põdev tüdruk. Asi nii kull, et lennukipeale oli vaja kutsuda arst. VOT SEE OLI KOOM: kohale tulid 2 valgete köögikitlitega kokk-doktorit (vratš oli pastakaga paberile kirjutatud ja haaknõelaga rinda pandud. Ainus arsti instrument oli vererõhumõõtja ja kulp???). No ma ei tea mis sai, väänasime ennast kerra ja panime klapid pähe.
Ärgates olime Bangkok'is.
Ainus mida soovitada oskame: NO NO NO AeroSvit Airlines!!!"
kuidas meeldis??
lol
Subscribe to:
Posts (Atom)