Goo’day


Jummel küll, jälle nädal möödas?? Kui niimoodi edasi läheb, on varsti sünnipäev, ja pole mägeda tega ka see, mil uuesti euroopa suunas saab lennata ;))
Nüüdseks olen juba sellesse faasi jõudnud, kus ei mäleta täpselt millise nädalapäevaga tegu ning mis tunnid eelneval päeval tehtud sai. Seekord on küll rutiin hirmus kiiresti sisse tulnud. Ja kui ma ütlen rutiin, siis siin maal ei tähenda see tüdimust või pidevat väsimust, siin on kõik teistmoodi, peapeal ja vastupidi. Siin on see mõnus.

Teen väikese ülevaate sellises vastikus jutustavas vormis, sest olen oma vabal päeval laisk ja tahan The x Factor’it vaatama minna 
Eelmise nädala neljas päev oli siis minu day off. Pesin pesu, koristasin majas natukene, käisin jooksmas, pärast seda jalutamas, tegin väikese fototuuri, ja küpsetasin korraliku õhtusöögi. Jason ei liikunud tol päeval ka Perth’i (ahjaa, tema on meie varustaja ka, vahelduva eduga ja siis kui vaja) niiet ei õnnestunud Midland’I saada, mis oli algne plaan. (Midland on tee peale jääv üpris korralike mõõtmetega linn, kus suurem ostukeskus, mis oleks lasknud ehk paar soojemat hõlsti osta.) Mingil määral isegi hea et läinud, esimest palka pole veel kätte saanud, ja eestis säästetud raha on palju vastikum kulutada kui siin lihtsalt ja kiirelt teenitavat mammonat ;) Ja noh, olgem positiivsed, on ju viimased päevad seda vastikut külma talve jäänud.

Nädalavahetus möödus mõnusas kiires tempos, linn oli turiste täis, ilm oli kevadiselt soe (nii 27 kraadi) ja mingitlaadi agricultural show oli lähiümbruses käimas. Ja see tõi terve posu inimesi meile ööbima ja baari jooke libistama. Oli hea nädalavahetus. Pühapäev, nädala kõige rahvarohkem ja kiirem päev, mil me kõik 4 tööl, ja köögis ka 4 inimest askeldamas, oli paras katsumus, sest esimest korda pandi mind terveks päevaks counter’I taha tööle. Ehk siis mina olin see kes võttis kõigi joogi-söögi tellimused, jagasin turistidele infot, koostasin arved ja askeldasin rahaga. Uskumatu, selline väike linn, ent ometi oli pea alati järjekorras vähemalt perekond-kaks. Minu oskus ingliskeelseid toiduvaldkonna sõnu kirjutada on arenenud hüppeliselt, hurrah! Päev lõppes edukalt, õhtul tegime natcho’sid, kutsusime paar kohalikku meile ja jõime gooni/õlu, sest oli Aoife viimane pühapäev. Oli muhe olemine.
Eile käisime kolmekesi linna peal, lootuses külastada kõiki neid muuseume, mis siia linna rajatud. Väikelinna võlud – kõik olid suletud, sest ükski normaalne turist ei turistita ju esmaspäeviti ringi! Sõime siis lõunat kohalikus itaali kohvikus, jalutasime läbi lahedate väikeste poodide, ja külastasime turisti infopunkti. Sealt sain korraliku koguse infot linna kohta ja paar huvitavat paika tulevaste vabade päevade tarvis. Õhtuks küpsetas Jason torritosid, mina aga kaneelirulle.
Ja täna oli siis mu teine ametlik vaba päev. Magasin kaua-kaua, tegin korraliku hommikusöögi, käisin jooksmas, surfasin netti ja lasin laisal päeval vaikselt öösse veereda. Tuleval nädalal ootab mind graafiku alusel 38h tööd, esimene palgapäev peaks ka neljapäeval olema, ning samal päeval same omale ka uue inimese siia. Hipp-hipp-hurraah. Saab minu uue-tüdruku-aeg läbi :)) Neljapäev on Aoife viimane tööpäev, lahkub linnast vististi pühapäeval. Ootab ja vaatab kuidas see uus tüdruk hakkama saab.

Ahjaaa, ma pole vist selle koha kõige suuremat probleemi maininud. Kõige suuremat nii sõnas kui pildis. Väikeseks probleemiks ehk tuleviku mõttes võib osutuda köögi toimkond. Kokk Adam on tõeline müstika. Kui kliente pole, käib ja toriseb ja vannub ringi, aga kui jälle liiga palju tellimusi kööki viia, siis ei jõua tema tujutsemist ja vandumist ära kannatada. On olnud perioode, kus ta ei räägi front of house töötajatega päevi, ja keegi ei tea põhjust. Kuna aga väikesesse kohta on raske kokka leida, siis manager Mark võtab tema soovitusi ja tahtmisi puhta kullana. Majakaaslased just eile tõid välja, et tohohh, see kuu polegi veel kedagi vallandatud.  No nalja hakkab siin saama. Nädalavahetusel otsustas ta, et ei räägi ei minu ega Odette’ga, sest me oleme liiga uued ja ei tea kuidas asja käima peaksid. Jason ja Aoife mõlemad andsid ka paar õpetussõna mida siin töötamisel jälgima peaks, ja enamus neist puudutasid köögi-inimesi. Vot.

Paar huvitavat juhtumist ka. Pühapäeval oli iga teine klient: sa oled iirimaalt, mina aga et ei, nemad siis selle peale, et kanada, kindlasti kanada. Müstika. Kui siis üllatasin neid, et näe, ma hoopis eestist, siis kõigil kohe silmad särama, et tohohh, pole mitte kedagi sealt maalt veel kohanud. Kuid on olnud ka paar erandit.
Näiteks üks vanapaar. Nende esimene küsimus:” kas su nimi on Maarika??” Tuli siis välja, et nende ainuke pojapoeg oli inglismaale reisma läinud, ühes oma sõpradega eestisse peole lennanud, ja siin oma eluarmastuse leidud ja niimoodi eestis paikseks jäänud. Kahjuks sai nende armastus kiirelt otsa, ent pojapoeg ei saa enam eestist tulema, mingil imelikult kombel meeldib talle see koht liiga palju.

Siis üks romantikat tegev 30ndates paar. Meesterahvas tuleb siis maksma, kuuleb et ma eestis, ja selle peale kohe: Tere-tere, vanakere! Ja kas ma läti keeles oskan midagi ütelda. Tuli välja, et mõlemad ta vanemad on lätlased, ise üritab hoolikalt seda keelt selgeks saanud. Ainuke mis mul meelde tuli oli saldejums (loodan et sai õigesti kirja nüüd), ja tema kohe selle peale kõvasti naerma. Üllataval kombel teadis ta üpris palju eesti kohta, ja tundis huvi, et millise linna lähedalt ma pärit olen. Jutustasime päris pikalt, kui ka tema tüdruksõber tuli, natukene armukadeda pilguga. Nii sai meie jut kiirelt otsa, ent lubast Settlers’it vasrdsti uuesti külastada 

Vanavanemad, ema-isa ja üks lapselaps, nii 14aastane. Vanavanemad teadsid et me kunagi venemaa osa olime, ja tundsid huvi, kuidas mu lood vene keelega. Ema ja isa ei osanud midagi selle peale kosta, ent see lapselaps ütles hästi üllatunud näoga: “Ma teen koolis ühte projekti eesti kohta. Kas ma võin sinust pilti teha. Me pidime valima koha, millest me polnud mitte kunagi kuulnud. Kuidas sulle euro tulek meeldis?” See oli päris äge.

Hommikul kuni 12-ni olin üksinda vahetuses. Sisse sadas üks 6ne seltkond, mis on nädala keskel üpris harv juhtuma. Ja kuna teisi kliente peale kohvijoojate polnud, siis jutustasin ka nandega palju ja paljust. Mingil imelikul kombel olid nad eesti keelest hästi huvitatud. Tere, aitäh, palun klaas vett, kui palju kokku jms, kirjutasin neile siis väikese paberitüki peale häälduse. Lubasid esimese asjana koju jõudes ‘eesti’ googel’dada 

Itaaliast pärit meesterahvas koos oma farmerist sõbraga tulid kohvile. Tüüp oli nii sillas, et ma oskasin paari väljendit itaalia keeles, ja nad kumbki ei suutnud uskuda, et meil on filmid subtiitritega, ja seebiooperid ühe inimese poolt peale loetud. Küsisid kunas mul vaba päev, et eesti kohta rohkem imeimelisi nüansse kuulda.

6ne seltskond kolmapäeval õhtut nautimas. Samal hetkel tuli ka mingi väga tähtis jalgpalli mäng telekast, kus kõik üritasid mulle õigeid reegleid õpetada. Ent asjatult. Neile vist väga meeldis, et selle laudkonnaga suhtlesin, sest ära minnes, kui olid suutnud 6 pudelit veini ära hävitada, kirjutas üks neist comments book’i: “ this Estonian girl should get a pay rise”  lol

Pöidlad püsti, et suudan natukene ka köögitoimkonnaga paremini läbi saada!
Hetkel kõik, uuestikuulmiseni nädala pärast!

Kuna parimat soovida oleks nii tavaline, ja midagi muud ka hetkel soovida ei mõista, siis lõpetan.

Terekest taas.
Ja juba ongi terve nädal täis tiksunud viimasest sissekandest. Alustan siis algusest.
Freo’sse jõudsin õigel ajal, hirmsa tuule ja rajuga. Hotellis, mis pidavat olema Freo kõige prežtiisikam ja uhkem, leidsin kiirelt ülesse Walteri, minu intervjueerija. Selline tavaline aussi 50ndates bloke. Ja üldse polnud närvi sees, mis on üllatav, teades kui ‘üle’ ma tavaliselt mõtlen. Tema alustas jutuga, et mis töö see täpsemalt on: 5 toaga luksus-lodge, kõigil eraldi saun ja väike bassein sees jne. Üks öö pidi olema $ 495 pakkumiste korral, lapsi sinna ei ole lubatud. Minu ülesanneteks oleks siis olnud tubade korrashoid, nende detailne koristamine ja tagamine, et iga uus külaline tunneks nagu oleks tegu just neile mõledud toaga. Kommid patjadel, luikedest rätikud, õiges suuruses sussid voodi kõrval jne. Vajadusel ka abiks olnud hommikusöögi serveerimisel. Seejärel hakkas ta minu käest asju küsima, et mis mulle meeldib teha jms. Et kas meeldib sport, sest ühe toa koristamine võtab kuskil 1,5h, et enne peak-season’I ohtralt vaba aega. Minule oleks oma maja. Söögi pärast ei peaks muretsema, tema toonuks poest kõik vajaliku. Tegu polnud tunnutööl põhineva tööga, iga 2 nädala tagant oleks mu kontole tulnud 900 dollarit, sealt on juba maksud maas. Üks imelik tingimus selle töö juures oli, et vanus 25+, selle pärast, et läheduses ainult väikelinnad ja ilma igasuguste baaride ja ööklubideta. Mina siis selle peale kohe, et teate, ma juba 5 aastat nö oma elu peal, ja et viimane kord kui ma väljas käisin oli jaanuaris oma sünnipäeval . Noh, surusime kätt ja tänasime viisakalt nagu kõigile austraallastele kombeks, ja lubas järgmisel päeval uuesti ühendust võtta. Ahjaa, enne seda veel mainis, et avaldusi tuli veidi üle 40, intervjuule kutsus 6. Päris hästi, või mis? Siis olin küll rahul.
Kogu see päev läks kuidagi mõtetult, intervjuu oli kell 3, ja egas enne või pärast seda kuhugile büroosse jooksma ei hakanud. Kammisin siis suveniiripoode koos eesti tüdruku Railiga, kes kuu lõpus oma teise aasta viisaga siinse seikluse lõpetab. Teisipäeval otsustasin, et kunas ma 25+ kriteeriumi ei täida selle töö saamiseks, siis tuleb hakata kammima veel tööbüroosid. Minuga oli seal hostelis veel 2 eesti tüdrukut, kes mõlemad lohutasid, et töö leidmiseks läheb vähemalt 2 nädalat. Arutasime ja kalkuleerisime ka mu kontojääki, ja tuli välja, et oleks ilusti veel kuu lõpuni selles hostelis (vajadusel) saanud elada.
Alustasin päeva the Job Shop’ist, pool tundi tasuta netti + töökonsultant ülemisel korrusel nõu ja jõuga abiks olemas. Esimesel aastal tegin omale sinna konto (online süsteemis) ja tänu sellele olin ma premium member ja alati eelisjärjekorras. Kohe leiduski paar normalset töökuulutust, saatsin koos konsultandiga oma cv-d laiali ja jäin bastust ootama. Pärastlõunal helises telefon, ja loomulikult ma ei kuulnud seda, nii tüüpiline. See aga tähendas, et MINA pidin talle tagasi helistama. Aiiiii, kuidas mulle ikke telefonikõned ei meeldi, just need inglise keelsed. Kohe üldse ei taha rääkida, saan nüüd Kristelist täiesti aru. Aga mis seal ikka. Ühe käega surusin kõrva kinni, sulgesin silmad ja lasin telefonil kutsuma hakata. Vastu võttis Mark, restorani manager. Pärast väikest tutvustust, et kuidas, mis ja kui palju, hakkas tema mind küsitlema. Mingil imekombel õnnestus mul kõne katkestada pärast 15 minutilist intervjuud, just enne seda kohta, kus ta pidanuks ütlema et kas osta või mitte osta bussipilet Yorki. Õnneks kõik sujus, saime kokkuleppele, et neljapäeva hommikul sõidan bussiga kohale ja alustan tööga sel samal päeval.
Koha nimi: The Settlers House. Front door töötajaid: 4, köögis: 3-4. 1 yardi ka. Väike linna, elanikke nii 5000, mis minu jaoks loomulikult pole väike, eriti pärast Roperit või Aramaci. Siin kõik olemas, toidupood, kohvikud, hiinakas, videolaenutud, hambaarst, loomaarst, pank, kool, politsei jne. Ta ei ütelnud mulle otsest summat, mis mulle iga 2 nädala tagant kontole kõliseks, kuid mainis, et keskmiselt teenib seal aastas 380 000 aastas. No eks tehke ise natukene matemaatikat  ei kurda, eks? Tööpäevi kokku 5, tavaliselt avatud 8-… Hommikusööki serveerime 8-10, lõuna 12-2, õhtusöök 6-8. Nädala keskel, kui kliente vähevõitu, siis juhtub ka seda, et sulgeme uksed. Esmaspäeval oleme terve päeva suletud. Nädalas tuleb kuskil keskeltläbi 35h. iga kahe nädala tagant (kõigi eelduste kohaselt) tuleb kontole 1200 dollarit.
Linna sisse sõites oli vaade tõesti ilus: linn poolenisti väikese udupilve alla kaetud, väikesed mägised künkad sillerdamas hommikuses kastmes ja ilus jõgi läbi linna looklemas. Bussi vastu tuli Terry, nende yardi, selline muhe old bloke. Tõi mu 4-magamistoaga majja, kus mind tervitas Aoife, 26-aastane iiri türuk, väga väikese iiri aktsendiga, mis teeb asja palju lihtsamaks. Varsti, kui toa korda teen, laen ka paar pilti üles, aga egas siin midagi erilist pole, voodi, kaks kappi, ja suured maast laeni aknad, mis avanevad ka meie terrassile. Ahjaa, maja ise asub nö main street’il, Settlers’ist nii 7-8 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Meil on siin väike nail ka: et me elame new York’is, main streetil. No kes ei mõista, siis teile teadmiseks: York on WA kõige vanem asutatud linn, aastast 1831. Mingil hetkel leiti siitkandist ka kulda, nii 1930ndatel, ja tänu sellele sai linn veelgi populaarsust, ja hakaks laienema. Nii siis meie elamegi selles uues osas (new part of York, ehk siis new York’is). Maja jagan siis selle iiri tüdrukuga, ja 22-aastase inglase Jasion’iga. Kuu lõpu poole tuleb veel neljas ka, sest Aoife läheb Septembri alguses, Jasion septembri lõpus. Töötunnid on meil nii jaotatud, et egas me ühtteist eriti tihti ei näegi. 8-12, 10-2, 12-4, 4-close. Köögis on kokk Adam, tema abi Andrew, ja siis all-rounder Pinky aka Steve. Selle koha omapära on kindlasti selles, et manager, omaniku poeg Mark, teda pole pea kunagi näha. Kõik korraldused käivad läbi telefoni. Nt uue nädala graafikut ma ei tea, sain lihtsalt sõnumi, et olen homses hommikuses vahetuses. Ja nii pidavat pea kõigega olema. Aoife on siin olnud juba pikka aega, 5 kuud, ja kuna ta pole pm mitte midagi muud oma elu jooksul teinud kui ettekandja olnud, siis ta on meie mitteametlik manager. Eks vaatab mis nalja siis saama hakkab kui ta minema läheb. Niipalju siis selles uuest tööst ja elust. Vajan natukene veel harjumist, et kõiki nüansse korralikult tundma õppida, ja oma uue-tüdruku-rollist lahti saada, ent eks see möödub ja saan ennast natukene vabamalt tunda.
See oli siis teisipäev, mil ma tööd sain. Leppisin Riinaga kokku, selle eesti tüdrukuga, kes lõpuks väga toredaks osutus (eelmine kord kui teda mainisin, oli ka tema pm maani ennast juba joonud), et kolmapäeval teeme ostutiiru – bussijaama pileti järele, ettekandjale kohaste riiete ja jalanõude ostmine ning kindlasti tahtsin ka netipulga ära soetada. Veel viimast tassi kohvi rüübates käisin kiirelt telefoniga netis, ja ennäe, mis imet, too Walter kirjutas üpris lühikese ja mitte eriti arusaadava kirja: “nüüd kui sa oled saanud selle töö üle mõelda, kas sa endiselt tahaksid seda?” Mina siis vastu, et loomulikult tahaksin, aga just täna võtsin vastu teise pakkumise, sest polnud teist midagi kuulnud kokkulepitud ajaks. Ta ju ise lubas, et võtab järgmine päev ühendust, isegi siis, kui ma ei osutu valituks. Ja intervjuu lõpetas sellega: “kui sa ei osutu valituks, ära ennast halvasti selle pärast tunne, nothing personal, lihtsalt keegi teine oli paremini sobiv. “ Kolmapäev möödus siis šopates. Ja midagi väga uut ja üllatavat: ostsin endale 2 paari mustasid pükse, ja mõlemad on pikad :O. ja kõik need mis ma veel jalga proovisin, nendest veel rääkimata. Damn, mida siis kohalikud teevad . Õnneks sain suurema mureta vajalikud asjad, ostsin pulga, ja jooksuga hostelisse oma viimast õhtut tähistama. Pärast pakkimist vaatasin veelkord oma maili üle ja arvake, mis seal siis seisis. From Walter:” ma olin seda kohta sulle pakkumas. Edu uuel töökohal.” Tänks, mees. No igatahes tegi see olemise natukene paremaks, teades et just mina sainuks valituks nende 6 seast.
Neljapäeva varahommikul, pärast tassi kohvi joomist Railiga, tegin oma teed rongiga bussijaama, ja sealt juba edasi York’I suunas. Neljapäeval põrutaisn kohe kell 12 tööle, lõpetasin 4. Reedel tegin 2 lühikest vahetust, hommikul ja õhtul, kohtusin meie neljanda ettekandjaga. Nimi Odette, kohalik 40ndates tüüpiline aussi naine. Ta käib ausalt öeldes natukene pinda, kõik peab alati kiiruga tehtud saama, ja nii jäävad tal hästi paljud asjad pooleli. No eks selle pärast Mark kohalikke ei tahagi, pigem päkkereid, korraliku tööeetikaga ja valmis paar kuud tõeliselt vaeva nägema.
Laupäeval oli resto broneeritud. Vintage car club dinner of the year. 105 inimest õhtusöögile, 50 ööbima ja hommikusöögile. Niimoodi möödus terve päev joostes ja askeldades, et kõik asjad õigeks ajaks valmis saaks. Ja väga hästi tuli meil see õhtu välja. Jasion just rääkis ka, et kui neil 2 kuud tagasi sarnane üritus oli, ja 2 kohalikku sel ajal siin töötasid, siis võttis neil koristamine ja hommikusöögilaua üles sättimine mega aja, said vabaks alles 2 öösel, seekord õnnestus valmis saada enne 12st.
Pühapäev oli jälle mõnusalt kiire. Ja ausalt, tundub et ma olen ainuke kes klientidega suhtleb ja tippi siin teenib. Kahjuks jagame tipi 4ks. Nt kuulsin ma 2 perekonda imelikus keeles rääkimas, kõlas natukene nagu rootsi või norra või taani keel, ja mina siis kohe, et kust te pärit jne. Tuli välja et nad olid LAVist, kolisid Perthi 2a tagasi. Ajasin veel natukene small-talki, ja lõpuks tuli üks pereisadest sisse ja pani 10 doltsi meie tipi klaasi. Sama lugu oli 2 sõbrannaga. Hahaaa, kui nad kuulsid et kus ma pärit, siis üks neist küsis:” kas see on kuskil siberi lähedal?” peas peenikest naeru lastes üritasin talle siis maailmakaardil eesti asukohta kirjeldada. (nt üks küsis, et kas me oleme ukraina naaber, teine aga, kas balkanimaades, kolmas aga, kas kuskil usbekistani lähedal?????). Ja eelmisel lõunal rääkisin juttu ühe vanema Šotimaa paariga, kes lahkudes mulle 20 doltsi kätt surudes andsid. Too lõuna olime Aoife’ga kahekisi tööl, niiet selle jagasime pooleks.
Hetkel ei oskagi nagu muust pajatada. Kuuleb-näeb, kuidas kulgeb see töö. Linn mulle meeldib, maja meeldib mulle väga, ja varsti hakkab ka töö ehk rohkem meeldima kui sellest uue-tüdruku-faasist välja saan.
Seniks, kõike paremat, take care!
xxoo

Terekest,
Pole mahti olnud paar päeva kirjutada, teen siis väikese ülevaate juhtunust.
Õnnestus saada üks positiivne couchsurfingu mail, üks holladi noormees, jagab maja korea ja austraalia tüdrukuga. Jätsin siis oma pagasi siia, 111.- krooni ööpäev, ja liikusin ronge ja metrood kasutades east leederville’i. lihtne oli seda kohta leida, Barry, minu host, aga unustas ära et ma tulema pidin, ja kuna oli ta eelviimane päev tool, oli ta paarile joogile oma bossiga läinud. Nii siis ootasin mingi aega, kuni ta tagasi koju jõudis. Tema tüdruksõber oli Suji, majakaaslane Lisa, ja veel üks couchsurfer, Joel, kanadast. Väga tsill õhtu oli, õhtusöögiks oli kiiremas korras valmistatud burritod. Nämm oli, ja hea oli üle pika aja kõht korralikult täis süüa. Pärast niisama jutustasime ja muljetasime ja tegime suht varajase õhtu, sest: 13.ndal oli barry sünnipäev, nad pidid 15.ndal majast välja kolima et edasi reisida, ja minul oli kursaõe airi venna (alar) kokku lepitud, et teeb mulle väikese tuuri linna peal järgmisel päeval. Niimoodi siis vähkresin ja ei maganud eriti, ei teagmi miks, ja hommikul 8.30 tõustes oligi peagi aeg linna peale põrutada. Alari elukaaslane on grete, eestis kõvasti võistlustantusga tegelev ja nüüd austraaliasse sportlase viisat taotlev imearmas eesti tüdruk. Esmalt käisime kings Park’is, maailma kõige suurem park linnas, isegi suurem kui too seal NYC. Edasi sõitsime rahvakeeles kutsutavasse Frio’sse, ehk Fremantle’sse. Läbi linna sõites tehti kiirkorras tutvustus ka, et mis kus asub jms. Freo on imekena, väike sadamalinn perthist u poole tunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes oli aeg lõunasöögiks, einestasime Little Creature’is, mis on õlu tootmishoone kõrval, ja kus serveeritakse õlu otse jumal-teab-kui-mitu-liitrit-mahutavast vaadist. Ilus oli seal, vaade ookeanile, ja mega tsill muusika, umbes selline nagu kariibidel või balil võiks kuulata. Heietasime ja muljetasime niisama mast ja ilmast, ja äraütlemata tore paar on nad.
Tagasi linna tulles, kuna alar pidi kaheks tööle minema, lippasin ma kiiresti veel netist läbi et töökuulutustel silma peal hoida. Midagi erilist ei leidnud, ja sõitsin tagasi oma hosti juurde, et eesti saiakesi küpsetada. Imekombel suutsin ära eksida, kui kohalikku toidupoodi otsisin, aga igatahes, tainas tuli hea, ja väga suures koguses. No eks panin liiga palju vett ma arvan. Saiad ahju ja peagi jõudis Suji koju. Tema valmistas ka õhtusöögi, minigi korea toit oli. Väga nämma, ja endiselt koos riisiga. Ja magustoiduks soojad saiad ahjust koos külma fat-free austraalia piimaga. Algselt oli küll plaan linna peale minna, ent kui barry ja joel koju jõudsid, jäi plaan katki, sest olid mõlemad kuskil mingi külmetuse saanud. Noja mis seal imestada, on ju ikkagist talv, ja vahel on tuul ikka päris jahe. Ja mis kurat sellega veel lahti on, et inimeseda elavad jääkülmades majades, ahhh?? See oli umbes nagu sotimaal, ainuke vahe oli selles, et siin oli õuetemp +15 või nii, aga ikkagist. Me sujiga ei suutud seda ära imestada, meil mõlemal kodus nii, et saad lühikeste riietega ringi platseerida. Vaatasime filmi, ajasime niisama juttu ja uuesti magama. Uni oli hää. Järgmisel päeval pidid nad koristama ja pakkima hakkama, barry sõitvat kuhugile uspekistani ja teeb paar kuud reisimist, ja suji lendab teisele poole austraaliat, et veel natukene tööd teha enne oma uut reisi läbi aasia. Nii siis tegimegi korraliku homikusöögi, ja sel ajal kui nemad pakkisid, lasin mina näppudel kiirelt netist mingit tööd otsida ja oma cv-sid laiali saata. Pärastlõunal pakkisime kotid auto peale ja tegime lehva-lehva. Nüüd olen jälle tagasi samas hostelis, mis mid eriti küll ei rõõmusta, ent siin ainult tüdrukute tuba, ja tuleb välja, et hoopis 20 voodikohta siin
Omg, ja mis veel. Täna juhtusin kogemata eestlastega kokku. Esimesel korral siin olles kohaliku, kes siin oma vabal nädalal ööbivad, kuulsid ja nuputasid mu aktsenti, ja jäi hästi meelde et ma eestist. Noja täna, tuppa sisse tulles, ja kuna kook on otse mu toa kõrval ja ukse ees on kohe common area, kuulsin selliseid natukene bmw-vedasid meenutavaid jobukakke kõvasti eesti keeles röö(ää)kimas. Ja no muidugi nood kohalikud kohe, et näe, veel üks eestlane. Läksin ja ajasin siis nenega paar sõna juttu, tallinna 3 poissi, üks võtta ja teine visata, mitte midagi ütlevad tüübid. Olevat siin juba mitu aastat, skilled viisaga, katusepanijad. Ja siis oli veel üks tüdruk, minuga samast toast, riina. Blond ja hästi ümmarguse armsa näoga tüdruk. Ja no loomulikult, nad olid juba hommikust saati tina pannud. Mina ujusin kiiresti linna peale, pole nendega midagi rääkida, ja äkki, enne kui toidupoodi läksin, nägin et hosteli ees on kiirabi ja politsei. Teadsin kohe, et nad on midagi nüüd korda saatnud. Tagasi tulles kuulsin jh, et üks tüüpidest oli kaklust alustanud kohaliku kaevanduses töötavaga, ja kuna oli niiiii purjus olnud, kukkus eestlane kohalikule nii peale, et kaevuri jalg kahest kohast katki ja luu väljas. Loomulikult, olid nad kõik jooksu pannud, ja selleks ajaks kui politsei kohale tuli, olid nad kolmandal osapoolel lasknud toast kõik oma asad ära ka korjata. No igatahes loodame, et ma ei näe neid enam siin. Ma endiselt ei saa sellest üle, kuidas nad käitusid. Ja veel see tüdruk, kuidas too käitus…wow, pole sõnu. Aitab sellest jamas nüüd. Ja kaevurid, kes siin ööbivad ja on väga-väga toredad kohalikud bloke’id, lubasid mind nüüdsest alates soomlaseks kutsuda, et teised mind imelikult ei vaataks 
Ma ei tea kas seda juba mainisin, et mul on esmaspäeval intervjuu, freo’s. mingi luxury lodge assistant. Lootusi üles ei sea, pigem eelistaks seekord midagi linnas. Vaatab, homme terve päev veel aega. Aga kiiremas korraks tuleb midagi leida, rahaga on nii nagu on.
Olgens, praeguseks kõik, c ya! ! xxx

mai saa aru, aga midagi on m2da minu arvuti word'i ja teiste arvutite omaga. ei saa midagi ylesse panna. niiet ma pole mitte laisk, vaid on tekkinud torge.

Nonii, tänase seisuga teine päev linna peal, ja üldkokkuvõttes – täitsa tühi päev. Ilm oli küll selgem kui eile ja oleks lubanud rohkem avastada, kuid mingil imelikul põhjusel ma seda ei teinud. Alustuseks panin endal kella 7 ajal tirisema, et saaks olla asjalik ja puha, kuid ühtäkki avastasin, et kell 10:00. Ma ei jõudnud isegi silmi hõõruda, kui olin juba all korrusel ja tegin check-out’I, sest täpselt 10:00 peab olema tuba üle antud. Kuna tegemist on natukene kallima hosteliga kui muidu tavalised rotiaugud, siis neil polnud selle poole tunnise sissemagamise peale sooja ega külma. Ilmselgelt ka selle pärast, et on talv ja enamus hosteleid seisab tühjana. Selle hosteli kohta veel natukene nalja: nimelt esimese asjana tupp astudes nägin ma ronge. Just, ja neid päris ronge, mis teevad tsuhh-tsuhh ja krigisevad hirmsasti. Sain toa teisele korrusele, vaatega rongijaama peale. Milline luksus. Olgu, no õnneks olen ma sügava unega ja pleier oli ka olemas. Pärast neti külastust ja õhtusööki jooksuga pessu. Ja sealt järgmine üllatus. Ma tean et hostelite pesemistingimised on alla igasugu arvestust, aga üldiselt tuleb vett piisavalt, et puhtaks saada. Seal minu korruse peal oli 3 dušši, ja kõigist neist ainult sirises vett. Ja ma ei olnud blondiin, et ei oskaks tööle panna, mitte nii nagu Šotimaal oli. Ja vett tuli vähem kui ma hambapesuks kasutan.
Enne magamaminekut helistam mulle alar, kursaõe vend kellele päeval messi saatsin. Kahjuks ei saanud ta öömaja pakkuda, ent pakkus välja, et tutvustab mulle linna, ja vajadus, annab mõned kontaktid kui tekib vajadus kuskil pinda üürima hakata. Homme saame ehk kokku ka korraks.
Pididn täna 12ks tööbüroosse minema, et teada saada , kuidas selle rahvuspargi tööga lood. Jõudsin kohale veidi hiljem, ja enne mind oli ka veel paar tööotsijat. Minu kord kätte jõudis, helistas ta sinna ja küsis kuidas lood. Ja nagu aussidele ikka kombeks, tuli vastus, et helista varsti uuesti. Läksin siis tunni pärast tagasi, ja adminn oli lõpuks mu cv-d laiali jaganud päris tööandjatele. See töö oleks siis endast kujutanud restorani ettekandjat. Abi pakkunud ka köögis, ja mis kõige lahedam, aktiivsus-inimese assistent. Lõpuks oli aeg bürool uksed sulgead ja kutsuti homme tagasi. Minu tööotsijaks on Nadia, saksa-ameerika-LAV-austraalia aktsendiga liiga sõbralik tšikk. Õhtul helistas mulle ja teavitas, et ma ei saanud seda kohta, et nad ei vaja ikkagist talvel seda ettekandjat nii väga, ja et köögiabilise ja assistendina poleks töötunnid ehk välja tulnud vms. Nojah, igatahes on see rong läinud. Alguses kui ta mulle selles juttu tegi, ma mingil põhjusel polnud väga huvitatud sellest, ehk nii siis ongi parem. Homme lähen tagasi, tal veel 2 tööd pakkuda, mingi roadhouse ja mingi hotelli ettekandja linnast väljas. Igatahes, egas eriti ei taha panustada selle aussiejobs.com.au peale, lähen homme ka thejobshop.com.au-sse, ja üritan kuskil soodsama internet saada, et siis gumtree’st pakkumisi leida. Hommikul oli ka üks kiri postkastis, üksikema otsib 18kuusele tüdrukule lapsehoidjat, Margaret Riveri kandis. Homme kõllan ka talle.
Tänase öö veedan hostelis nimega Globe. Ja issand jumal, siin maksab öö 220eeku. Ja issand jumal, ma jagan tuba, kus narisid kokku 8 :O. oleks seda teadnud, poleks ehk tulnudki siia, aga päev otsa zombitanud, siis ei oska ma vist sixteen’il ja six’il vahet teha :S. siin on vähemalt 4 inglast, kes tunduvad väga sõbralikud, ja üks eestlane toa teises kauges nurga, nimi riina. Muud ma ei tea, ja ehk vist isegi ei lähe temaga juttu puhuma, mis mul ikka nendest eestlastest, homme olen siit nagunii kadunud, järgmise normaalse hosteli otsingutele.
nüüd jätan selle igava jutu. Puhume natukene turisti juttu. Vannutakse, et ma olen 100% inglane, siis jälle et uus-meremaalt. Naljakas on, kui pilusilm, kelle jalad on pool minu jalgade pikkusest, kannab kukekaid. Kõik, mille pole hinda küljes, maksad topelt. Nt apelsini mahl klaaspudelis, 330ml, selle hind kerkis 3.80 peale, sama palju maksis mu hiina-õhtusöök. Tänapäeval on kõigil puutetundlik nutikas, isegi vanal mehel, kes nii ära ehmub, kuna ei oska sealt tulevat muusikat kinni panna. Väga kerge on ära tunda kohalikku või turisti, aussi naisterahvad on ikka sellised lodevamad ja kõvema häälega. Ja kõik kohalikud on üüber sõbralikud, igale poole sorry, mate või cheers, mate või yeah, no worries, mate või not a problem, mate jne. Vesi maksab rohkem kui koka, ja seda päriselt.
Olgu, sellest hetkel piisav, väss murrab jälle. Dadaaa.

Haudy from Australia!

Esimene täispikk päev siin. Ja endiselt pole kohale jõudnud, liiklen linna peal nagu jalutaksin tartus ringi, kõnnin sihitult tund aega, ja siis üritan uuesti tagasi alguspunkti saada. Imelik.
Aga et siis algusest peale. Lennujaam läks õnneks pisaratevabalt, väga armas, et Eve ja Urmas ja Annika seal mind ära lehvitasid. Õnnestus isegi isale näegemist öelda. Piletiks Finnairi noortepakett, hind 680. TLN-HEL oli lühike, lend ise 20 mintsa, ja kõigile jagati lagritsat :D Ilu soli ülevalt tallinna näha, kristiine, balta, ma arvan et ka katsi maja, vanalinn, botaanikaaed, laulukaar jms sai üle tsekatud 
HEL tegin arvuti lahti ja vaatasin, et mida see softi puhastus siis teinud on…ja tuleb välja et palju pahandust, ei õnnestu wifi nuppu käima saada, paljusid programme pole, ja siin ei jõuagi vist neid alla laadida…netipulka ka veel ei osta, sest pulk lihtsa paketiga maksab 78 doltsi. Ja see on min.
HEL-KHG oli äge. Lend veidi alla 10h. Tegelikult pidi minu kõrval vaba koht olema, aga need pilusilmad oskavad alati paanikat millestki teha. Mingi perekond pani ühe oma 10 võsukesest mingi skaudi koha peale istuma, ja kuna ta ka ei tahtnud teistest ägedatest skautidest kaugel istuda, tuli ja prontsatas mu kõrvale. Õnneks on pilukad nii väikesed ja peaaegu nagu halvatud kui nad lennukis istuvad, niimoodi polnud ka väga vigagi akna all istuda. Finnairil oli pakkuda padi, tekk, ja klapid. Filmi ja seriaalide valik oli väike, jõudsin vaadata vaid 2 filmi(Arthur ja Paul, soovitan väga soojalt!!) ja terve hulga seriaale. Und kordagi ei saanud, söögid olid imehead ja hästi eesti moodi, serveeriti alati valio magustoite. Äge oli ajas ette lennata, näga ühel tunnil päikese loojumist, ja juba järgmisel selle tõusmist.
Hong Kongi lennujaamas ekslesin veidi, sest kõik sildid olid hiina keeles. Ja alguses ei osanud keegi mulle ka ütelda, et kas ma pean visa tegema või mitte. Kokkuvõtteks lõpes kõik hästi, sain transiitiviisa, pileti linna, seljakoti hoidlasse antud, ja 3 erinevat linna kaarti käes rongi külmkambris pool tundi loksuda. Tegemist on kindlasti väga ilusa linnaga, kuid minu silmis ei ületa miski Singapuri. On küll veidi sarnased, ent siin on kõik 10 aastat maha jäenud. Ja mitte et neil Mc, linnamaastureid või nutikaid pole, vaid pigem just linna ehitusjärgu pärast. Hihiii, ja logistikutele on seal palju tööd. 30 minutist 25 sõitsin mööda sellisest vaatepildist nagu meil fb kommuunipilt. Konteiner konteineri küljes kinni, laev laeva küljes kinni, ja täielik põud logistikutest 
Linna peale mines polnud ühtegi sihti, kuradi kuum oli, meenutas natukene juba aussi südasuve. Hetkega olin ligumärg. Aga mida ma ei mõista – enamus inimestest kandsid pikemat sorti riideid, teksad vms, ja kui ma oma lühkarite ja topiga ringi kõndisin, siis aegajalt tundsin, kuidas patrioodist vanamemmed, küürus nagu sulanud lumemehed, pilguga mind saadavad ja oma peas khing-khang-hjuu ütlevad. Ja ma ei usu, et nad rassistlikud on, kindlasti tolerantsemad kui meie või mis tahes teine eurooplane. Äge oli kui tänava peal, mis oli ikka sellisest turistilikust kesklinnast väljas, kõndis vastu teine valge inimene, siis ikka manasime mõlemad näkku muheda ent tagasihoidliku naeratuse ja mõttes tervitasime üksteist. Tagasi lennujaama magasin terve tee, sest üleval olin olnud selleks ajaks juba üle 24h. Pärast kontrolli liikusin oma värava suunas, ja selleks kulus oma 45 minutit. Ja nüüd mõistan iks tahetakse vähemalt 2h varem kohalolemist. Seal tervitasin kohaliku lapiku ära, et järgneval 8h magus uni tuleks, ja et närv mind oksendama ei ajaks. Ja see pm ka õnnestus. Kandjaks oli Cathay Pacific, tekk, padi, klapid, mega suur filmide jms valik, ent vastikud toidud(!). sõin ainult kana, see oli ainuke mille pruuni möga seest eristada suutsin. Seekord istus kõrval mingi tumedam pilu, polnud eriti jutukas, vist selle pärast et ta ei osanud keelt. Kui ma vetsu tahtsin minna, pidin seda alati kehakeele abil tegema.
Viisa sain peaaegu ilma komplikatsioonideta, taheti hirmsasti austraalia aadressi ja/või kontaktisikut. Õnneks ei küsinud raha ega töökogemuse kohta. Koti läbiotsimise kontrollis läks ka libedamalt kui eelmine kord Darwinis, ja onu oli üüber sõbralik, ja sellise muheda aktsendiga. Lennujaamast välja tulles oli esimeseks ül leida auk seinas, et tel uuesti tööle saada. See jama ei lõppe mul ka siin.lol. Aga tänu lollusele sain jutule inglise päkkeriga, oli väga lahke ja hoidis kottidel silma peal, kuniks ma linna kaarte, ööbimisnurka jm otsisin. Magama sain alles mingi 2 ringist, ja jätkus suht kauaks, nii 5 olin üleval, ja pärast seda sundisin ennast veel tund aega magavat teeselda. Hommikusöögiks suur tass rohelist teed, eesti präänikud ja austraalia West Australian. Mingi hetk tilgutasin südamest paar verd ja ostsin 20 doltsise pileti linna, sest kottidega 25 km käia olnuks ikka vist liig. Valisin hosteliks YHA, brissis kuulsin selle kohta head, ent nüüd siin istudes julgen seda kohta laimama hakata. Esimese asjan panin kotid pakihoidu, ja linna peale jalutama. Pärast tundi tahtlikult vales suunas jalutamist leidsin üles infopunkti, tegin uue numbri, avastasin imeilusat Swan’i jõe kallast, ja passisin 4 tundi tööbüroos, et jutule saada. Just nii raske pidi töö leidmine olema. Seal kuulsin juhuslikult kahte eestlast Jõhvist omavahel rääkimas, et kui väga neil ikkagist autot oleks vaja. Sain neilt paar õpetussõna odava söögikoha kohta, pakkusin neile paar paari-töö ideed välja ja jutustasime niisama. Pärast jutule saamist tuli esimese asjana välja, et mitte mingil juhul ma ei saa tööd farmi ja lõuna suunas. See oli tädi esimene lause. Mingil imelikul põhjusel tahavad just kõik seda verisiooni, ja üldjuhul ollakse paar-kolme kaupa, mis teeb tegelikult töö leidmise veelgi keerulisemaks. Mulle pakkus ta hetkel välja ühe teenindussfääri töö, Perthist mingi 350km. home pidin sellest rohkem kuulma. Hommikul lähen läbi ka The Job Shop’ist, seal olen ma juba liige ja ei pea ehk millegi eest maksma. See perekond millet ma kodustele rääkisin, polnud tänase hommikuse seisuga veel ühendust võtnud, niiet ei jää nende peale lootma. Hosteli öö siin maksab 34 doltsi, see teeb ligemale 380 krooni.
Nonii, esimene päev edukalt lõpule saadud, nüüd kiirelt netti, ja siis ajavahega võitlema.
Ja veelkord, palju-palju õnne kallis venna Kutt ! ! !
Iks, oo, iks, oo