Goo’day


Jummel küll, jälle nädal möödas?? Kui niimoodi edasi läheb, on varsti sünnipäev, ja pole mägeda tega ka see, mil uuesti euroopa suunas saab lennata ;))
Nüüdseks olen juba sellesse faasi jõudnud, kus ei mäleta täpselt millise nädalapäevaga tegu ning mis tunnid eelneval päeval tehtud sai. Seekord on küll rutiin hirmus kiiresti sisse tulnud. Ja kui ma ütlen rutiin, siis siin maal ei tähenda see tüdimust või pidevat väsimust, siin on kõik teistmoodi, peapeal ja vastupidi. Siin on see mõnus.

Teen väikese ülevaate sellises vastikus jutustavas vormis, sest olen oma vabal päeval laisk ja tahan The x Factor’it vaatama minna 
Eelmise nädala neljas päev oli siis minu day off. Pesin pesu, koristasin majas natukene, käisin jooksmas, pärast seda jalutamas, tegin väikese fototuuri, ja küpsetasin korraliku õhtusöögi. Jason ei liikunud tol päeval ka Perth’i (ahjaa, tema on meie varustaja ka, vahelduva eduga ja siis kui vaja) niiet ei õnnestunud Midland’I saada, mis oli algne plaan. (Midland on tee peale jääv üpris korralike mõõtmetega linn, kus suurem ostukeskus, mis oleks lasknud ehk paar soojemat hõlsti osta.) Mingil määral isegi hea et läinud, esimest palka pole veel kätte saanud, ja eestis säästetud raha on palju vastikum kulutada kui siin lihtsalt ja kiirelt teenitavat mammonat ;) Ja noh, olgem positiivsed, on ju viimased päevad seda vastikut külma talve jäänud.

Nädalavahetus möödus mõnusas kiires tempos, linn oli turiste täis, ilm oli kevadiselt soe (nii 27 kraadi) ja mingitlaadi agricultural show oli lähiümbruses käimas. Ja see tõi terve posu inimesi meile ööbima ja baari jooke libistama. Oli hea nädalavahetus. Pühapäev, nädala kõige rahvarohkem ja kiirem päev, mil me kõik 4 tööl, ja köögis ka 4 inimest askeldamas, oli paras katsumus, sest esimest korda pandi mind terveks päevaks counter’I taha tööle. Ehk siis mina olin see kes võttis kõigi joogi-söögi tellimused, jagasin turistidele infot, koostasin arved ja askeldasin rahaga. Uskumatu, selline väike linn, ent ometi oli pea alati järjekorras vähemalt perekond-kaks. Minu oskus ingliskeelseid toiduvaldkonna sõnu kirjutada on arenenud hüppeliselt, hurrah! Päev lõppes edukalt, õhtul tegime natcho’sid, kutsusime paar kohalikku meile ja jõime gooni/õlu, sest oli Aoife viimane pühapäev. Oli muhe olemine.
Eile käisime kolmekesi linna peal, lootuses külastada kõiki neid muuseume, mis siia linna rajatud. Väikelinna võlud – kõik olid suletud, sest ükski normaalne turist ei turistita ju esmaspäeviti ringi! Sõime siis lõunat kohalikus itaali kohvikus, jalutasime läbi lahedate väikeste poodide, ja külastasime turisti infopunkti. Sealt sain korraliku koguse infot linna kohta ja paar huvitavat paika tulevaste vabade päevade tarvis. Õhtuks küpsetas Jason torritosid, mina aga kaneelirulle.
Ja täna oli siis mu teine ametlik vaba päev. Magasin kaua-kaua, tegin korraliku hommikusöögi, käisin jooksmas, surfasin netti ja lasin laisal päeval vaikselt öösse veereda. Tuleval nädalal ootab mind graafiku alusel 38h tööd, esimene palgapäev peaks ka neljapäeval olema, ning samal päeval same omale ka uue inimese siia. Hipp-hipp-hurraah. Saab minu uue-tüdruku-aeg läbi :)) Neljapäev on Aoife viimane tööpäev, lahkub linnast vististi pühapäeval. Ootab ja vaatab kuidas see uus tüdruk hakkama saab.

Ahjaaa, ma pole vist selle koha kõige suuremat probleemi maininud. Kõige suuremat nii sõnas kui pildis. Väikeseks probleemiks ehk tuleviku mõttes võib osutuda köögi toimkond. Kokk Adam on tõeline müstika. Kui kliente pole, käib ja toriseb ja vannub ringi, aga kui jälle liiga palju tellimusi kööki viia, siis ei jõua tema tujutsemist ja vandumist ära kannatada. On olnud perioode, kus ta ei räägi front of house töötajatega päevi, ja keegi ei tea põhjust. Kuna aga väikesesse kohta on raske kokka leida, siis manager Mark võtab tema soovitusi ja tahtmisi puhta kullana. Majakaaslased just eile tõid välja, et tohohh, see kuu polegi veel kedagi vallandatud.  No nalja hakkab siin saama. Nädalavahetusel otsustas ta, et ei räägi ei minu ega Odette’ga, sest me oleme liiga uued ja ei tea kuidas asja käima peaksid. Jason ja Aoife mõlemad andsid ka paar õpetussõna mida siin töötamisel jälgima peaks, ja enamus neist puudutasid köögi-inimesi. Vot.

Paar huvitavat juhtumist ka. Pühapäeval oli iga teine klient: sa oled iirimaalt, mina aga et ei, nemad siis selle peale, et kanada, kindlasti kanada. Müstika. Kui siis üllatasin neid, et näe, ma hoopis eestist, siis kõigil kohe silmad särama, et tohohh, pole mitte kedagi sealt maalt veel kohanud. Kuid on olnud ka paar erandit.
Näiteks üks vanapaar. Nende esimene küsimus:” kas su nimi on Maarika??” Tuli siis välja, et nende ainuke pojapoeg oli inglismaale reisma läinud, ühes oma sõpradega eestisse peole lennanud, ja siin oma eluarmastuse leidud ja niimoodi eestis paikseks jäänud. Kahjuks sai nende armastus kiirelt otsa, ent pojapoeg ei saa enam eestist tulema, mingil imelikult kombel meeldib talle see koht liiga palju.

Siis üks romantikat tegev 30ndates paar. Meesterahvas tuleb siis maksma, kuuleb et ma eestis, ja selle peale kohe: Tere-tere, vanakere! Ja kas ma läti keeles oskan midagi ütelda. Tuli välja, et mõlemad ta vanemad on lätlased, ise üritab hoolikalt seda keelt selgeks saanud. Ainuke mis mul meelde tuli oli saldejums (loodan et sai õigesti kirja nüüd), ja tema kohe selle peale kõvasti naerma. Üllataval kombel teadis ta üpris palju eesti kohta, ja tundis huvi, et millise linna lähedalt ma pärit olen. Jutustasime päris pikalt, kui ka tema tüdruksõber tuli, natukene armukadeda pilguga. Nii sai meie jut kiirelt otsa, ent lubast Settlers’it vasrdsti uuesti külastada 

Vanavanemad, ema-isa ja üks lapselaps, nii 14aastane. Vanavanemad teadsid et me kunagi venemaa osa olime, ja tundsid huvi, kuidas mu lood vene keelega. Ema ja isa ei osanud midagi selle peale kosta, ent see lapselaps ütles hästi üllatunud näoga: “Ma teen koolis ühte projekti eesti kohta. Kas ma võin sinust pilti teha. Me pidime valima koha, millest me polnud mitte kunagi kuulnud. Kuidas sulle euro tulek meeldis?” See oli päris äge.

Hommikul kuni 12-ni olin üksinda vahetuses. Sisse sadas üks 6ne seltkond, mis on nädala keskel üpris harv juhtuma. Ja kuna teisi kliente peale kohvijoojate polnud, siis jutustasin ka nandega palju ja paljust. Mingil imelikul kombel olid nad eesti keelest hästi huvitatud. Tere, aitäh, palun klaas vett, kui palju kokku jms, kirjutasin neile siis väikese paberitüki peale häälduse. Lubasid esimese asjana koju jõudes ‘eesti’ googel’dada 

Itaaliast pärit meesterahvas koos oma farmerist sõbraga tulid kohvile. Tüüp oli nii sillas, et ma oskasin paari väljendit itaalia keeles, ja nad kumbki ei suutnud uskuda, et meil on filmid subtiitritega, ja seebiooperid ühe inimese poolt peale loetud. Küsisid kunas mul vaba päev, et eesti kohta rohkem imeimelisi nüansse kuulda.

6ne seltskond kolmapäeval õhtut nautimas. Samal hetkel tuli ka mingi väga tähtis jalgpalli mäng telekast, kus kõik üritasid mulle õigeid reegleid õpetada. Ent asjatult. Neile vist väga meeldis, et selle laudkonnaga suhtlesin, sest ära minnes, kui olid suutnud 6 pudelit veini ära hävitada, kirjutas üks neist comments book’i: “ this Estonian girl should get a pay rise”  lol

Pöidlad püsti, et suudan natukene ka köögitoimkonnaga paremini läbi saada!
Hetkel kõik, uuestikuulmiseni nädala pärast!

Kuna parimat soovida oleks nii tavaline, ja midagi muud ka hetkel soovida ei mõista, siis lõpetan.