Terekest taas.
Ja juba ongi terve nädal täis tiksunud viimasest sissekandest. Alustan siis algusest.
Freo’sse jõudsin õigel ajal, hirmsa tuule ja rajuga. Hotellis, mis pidavat olema Freo kõige prežtiisikam ja uhkem, leidsin kiirelt ülesse Walteri, minu intervjueerija. Selline tavaline aussi 50ndates bloke. Ja üldse polnud närvi sees, mis on üllatav, teades kui ‘üle’ ma tavaliselt mõtlen. Tema alustas jutuga, et mis töö see täpsemalt on: 5 toaga luksus-lodge, kõigil eraldi saun ja väike bassein sees jne. Üks öö pidi olema $ 495 pakkumiste korral, lapsi sinna ei ole lubatud. Minu ülesanneteks oleks siis olnud tubade korrashoid, nende detailne koristamine ja tagamine, et iga uus külaline tunneks nagu oleks tegu just neile mõledud toaga. Kommid patjadel, luikedest rätikud, õiges suuruses sussid voodi kõrval jne. Vajadusel ka abiks olnud hommikusöögi serveerimisel. Seejärel hakkas ta minu käest asju küsima, et mis mulle meeldib teha jms. Et kas meeldib sport, sest ühe toa koristamine võtab kuskil 1,5h, et enne peak-season’I ohtralt vaba aega. Minule oleks oma maja. Söögi pärast ei peaks muretsema, tema toonuks poest kõik vajaliku. Tegu polnud tunnutööl põhineva tööga, iga 2 nädala tagant oleks mu kontole tulnud 900 dollarit, sealt on juba maksud maas. Üks imelik tingimus selle töö juures oli, et vanus 25+, selle pärast, et läheduses ainult väikelinnad ja ilma igasuguste baaride ja ööklubideta. Mina siis selle peale kohe, et teate, ma juba 5 aastat nö oma elu peal, ja et viimane kord kui ma väljas käisin oli jaanuaris oma sünnipäeval . Noh, surusime kätt ja tänasime viisakalt nagu kõigile austraallastele kombeks, ja lubas järgmisel päeval uuesti ühendust võtta. Ahjaa, enne seda veel mainis, et avaldusi tuli veidi üle 40, intervjuule kutsus 6. Päris hästi, või mis? Siis olin küll rahul.
Kogu see päev läks kuidagi mõtetult, intervjuu oli kell 3, ja egas enne või pärast seda kuhugile büroosse jooksma ei hakanud. Kammisin siis suveniiripoode koos eesti tüdruku Railiga, kes kuu lõpus oma teise aasta viisaga siinse seikluse lõpetab. Teisipäeval otsustasin, et kunas ma 25+ kriteeriumi ei täida selle töö saamiseks, siis tuleb hakata kammima veel tööbüroosid. Minuga oli seal hostelis veel 2 eesti tüdrukut, kes mõlemad lohutasid, et töö leidmiseks läheb vähemalt 2 nädalat. Arutasime ja kalkuleerisime ka mu kontojääki, ja tuli välja, et oleks ilusti veel kuu lõpuni selles hostelis (vajadusel) saanud elada.
Alustasin päeva the Job Shop’ist, pool tundi tasuta netti + töökonsultant ülemisel korrusel nõu ja jõuga abiks olemas. Esimesel aastal tegin omale sinna konto (online süsteemis) ja tänu sellele olin ma premium member ja alati eelisjärjekorras. Kohe leiduski paar normalset töökuulutust, saatsin koos konsultandiga oma cv-d laiali ja jäin bastust ootama. Pärastlõunal helises telefon, ja loomulikult ma ei kuulnud seda, nii tüüpiline. See aga tähendas, et MINA pidin talle tagasi helistama. Aiiiii, kuidas mulle ikke telefonikõned ei meeldi, just need inglise keelsed. Kohe üldse ei taha rääkida, saan nüüd Kristelist täiesti aru. Aga mis seal ikka. Ühe käega surusin kõrva kinni, sulgesin silmad ja lasin telefonil kutsuma hakata. Vastu võttis Mark, restorani manager. Pärast väikest tutvustust, et kuidas, mis ja kui palju, hakkas tema mind küsitlema. Mingil imekombel õnnestus mul kõne katkestada pärast 15 minutilist intervjuud, just enne seda kohta, kus ta pidanuks ütlema et kas osta või mitte osta bussipilet Yorki. Õnneks kõik sujus, saime kokkuleppele, et neljapäeva hommikul sõidan bussiga kohale ja alustan tööga sel samal päeval.
Koha nimi: The Settlers House. Front door töötajaid: 4, köögis: 3-4. 1 yardi ka. Väike linna, elanikke nii 5000, mis minu jaoks loomulikult pole väike, eriti pärast Roperit või Aramaci. Siin kõik olemas, toidupood, kohvikud, hiinakas, videolaenutud, hambaarst, loomaarst, pank, kool, politsei jne. Ta ei ütelnud mulle otsest summat, mis mulle iga 2 nädala tagant kontole kõliseks, kuid mainis, et keskmiselt teenib seal aastas 380 000 aastas. No eks tehke ise natukene matemaatikat  ei kurda, eks? Tööpäevi kokku 5, tavaliselt avatud 8-… Hommikusööki serveerime 8-10, lõuna 12-2, õhtusöök 6-8. Nädala keskel, kui kliente vähevõitu, siis juhtub ka seda, et sulgeme uksed. Esmaspäeval oleme terve päeva suletud. Nädalas tuleb kuskil keskeltläbi 35h. iga kahe nädala tagant (kõigi eelduste kohaselt) tuleb kontole 1200 dollarit.
Linna sisse sõites oli vaade tõesti ilus: linn poolenisti väikese udupilve alla kaetud, väikesed mägised künkad sillerdamas hommikuses kastmes ja ilus jõgi läbi linna looklemas. Bussi vastu tuli Terry, nende yardi, selline muhe old bloke. Tõi mu 4-magamistoaga majja, kus mind tervitas Aoife, 26-aastane iiri türuk, väga väikese iiri aktsendiga, mis teeb asja palju lihtsamaks. Varsti, kui toa korda teen, laen ka paar pilti üles, aga egas siin midagi erilist pole, voodi, kaks kappi, ja suured maast laeni aknad, mis avanevad ka meie terrassile. Ahjaa, maja ise asub nö main street’il, Settlers’ist nii 7-8 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Meil on siin väike nail ka: et me elame new York’is, main streetil. No kes ei mõista, siis teile teadmiseks: York on WA kõige vanem asutatud linn, aastast 1831. Mingil hetkel leiti siitkandist ka kulda, nii 1930ndatel, ja tänu sellele sai linn veelgi populaarsust, ja hakaks laienema. Nii siis meie elamegi selles uues osas (new part of York, ehk siis new York’is). Maja jagan siis selle iiri tüdrukuga, ja 22-aastase inglase Jasion’iga. Kuu lõpu poole tuleb veel neljas ka, sest Aoife läheb Septembri alguses, Jasion septembri lõpus. Töötunnid on meil nii jaotatud, et egas me ühtteist eriti tihti ei näegi. 8-12, 10-2, 12-4, 4-close. Köögis on kokk Adam, tema abi Andrew, ja siis all-rounder Pinky aka Steve. Selle koha omapära on kindlasti selles, et manager, omaniku poeg Mark, teda pole pea kunagi näha. Kõik korraldused käivad läbi telefoni. Nt uue nädala graafikut ma ei tea, sain lihtsalt sõnumi, et olen homses hommikuses vahetuses. Ja nii pidavat pea kõigega olema. Aoife on siin olnud juba pikka aega, 5 kuud, ja kuna ta pole pm mitte midagi muud oma elu jooksul teinud kui ettekandja olnud, siis ta on meie mitteametlik manager. Eks vaatab mis nalja siis saama hakkab kui ta minema läheb. Niipalju siis selles uuest tööst ja elust. Vajan natukene veel harjumist, et kõiki nüansse korralikult tundma õppida, ja oma uue-tüdruku-rollist lahti saada, ent eks see möödub ja saan ennast natukene vabamalt tunda.
See oli siis teisipäev, mil ma tööd sain. Leppisin Riinaga kokku, selle eesti tüdrukuga, kes lõpuks väga toredaks osutus (eelmine kord kui teda mainisin, oli ka tema pm maani ennast juba joonud), et kolmapäeval teeme ostutiiru – bussijaama pileti järele, ettekandjale kohaste riiete ja jalanõude ostmine ning kindlasti tahtsin ka netipulga ära soetada. Veel viimast tassi kohvi rüübates käisin kiirelt telefoniga netis, ja ennäe, mis imet, too Walter kirjutas üpris lühikese ja mitte eriti arusaadava kirja: “nüüd kui sa oled saanud selle töö üle mõelda, kas sa endiselt tahaksid seda?” Mina siis vastu, et loomulikult tahaksin, aga just täna võtsin vastu teise pakkumise, sest polnud teist midagi kuulnud kokkulepitud ajaks. Ta ju ise lubas, et võtab järgmine päev ühendust, isegi siis, kui ma ei osutu valituks. Ja intervjuu lõpetas sellega: “kui sa ei osutu valituks, ära ennast halvasti selle pärast tunne, nothing personal, lihtsalt keegi teine oli paremini sobiv. “ Kolmapäev möödus siis šopates. Ja midagi väga uut ja üllatavat: ostsin endale 2 paari mustasid pükse, ja mõlemad on pikad :O. ja kõik need mis ma veel jalga proovisin, nendest veel rääkimata. Damn, mida siis kohalikud teevad . Õnneks sain suurema mureta vajalikud asjad, ostsin pulga, ja jooksuga hostelisse oma viimast õhtut tähistama. Pärast pakkimist vaatasin veelkord oma maili üle ja arvake, mis seal siis seisis. From Walter:” ma olin seda kohta sulle pakkumas. Edu uuel töökohal.” Tänks, mees. No igatahes tegi see olemise natukene paremaks, teades et just mina sainuks valituks nende 6 seast.
Neljapäeva varahommikul, pärast tassi kohvi joomist Railiga, tegin oma teed rongiga bussijaama, ja sealt juba edasi York’I suunas. Neljapäeval põrutaisn kohe kell 12 tööle, lõpetasin 4. Reedel tegin 2 lühikest vahetust, hommikul ja õhtul, kohtusin meie neljanda ettekandjaga. Nimi Odette, kohalik 40ndates tüüpiline aussi naine. Ta käib ausalt öeldes natukene pinda, kõik peab alati kiiruga tehtud saama, ja nii jäävad tal hästi paljud asjad pooleli. No eks selle pärast Mark kohalikke ei tahagi, pigem päkkereid, korraliku tööeetikaga ja valmis paar kuud tõeliselt vaeva nägema.
Laupäeval oli resto broneeritud. Vintage car club dinner of the year. 105 inimest õhtusöögile, 50 ööbima ja hommikusöögile. Niimoodi möödus terve päev joostes ja askeldades, et kõik asjad õigeks ajaks valmis saaks. Ja väga hästi tuli meil see õhtu välja. Jasion just rääkis ka, et kui neil 2 kuud tagasi sarnane üritus oli, ja 2 kohalikku sel ajal siin töötasid, siis võttis neil koristamine ja hommikusöögilaua üles sättimine mega aja, said vabaks alles 2 öösel, seekord õnnestus valmis saada enne 12st.
Pühapäev oli jälle mõnusalt kiire. Ja ausalt, tundub et ma olen ainuke kes klientidega suhtleb ja tippi siin teenib. Kahjuks jagame tipi 4ks. Nt kuulsin ma 2 perekonda imelikus keeles rääkimas, kõlas natukene nagu rootsi või norra või taani keel, ja mina siis kohe, et kust te pärit jne. Tuli välja et nad olid LAVist, kolisid Perthi 2a tagasi. Ajasin veel natukene small-talki, ja lõpuks tuli üks pereisadest sisse ja pani 10 doltsi meie tipi klaasi. Sama lugu oli 2 sõbrannaga. Hahaaa, kui nad kuulsid et kus ma pärit, siis üks neist küsis:” kas see on kuskil siberi lähedal?” peas peenikest naeru lastes üritasin talle siis maailmakaardil eesti asukohta kirjeldada. (nt üks küsis, et kas me oleme ukraina naaber, teine aga, kas balkanimaades, kolmas aga, kas kuskil usbekistani lähedal?????). Ja eelmisel lõunal rääkisin juttu ühe vanema Šotimaa paariga, kes lahkudes mulle 20 doltsi kätt surudes andsid. Too lõuna olime Aoife’ga kahekisi tööl, niiet selle jagasime pooleks.
Hetkel ei oskagi nagu muust pajatada. Kuuleb-näeb, kuidas kulgeb see töö. Linn mulle meeldib, maja meeldib mulle väga, ja varsti hakkab ka töö ehk rohkem meeldima kui sellest uue-tüdruku-faasist välja saan.
Seniks, kõike paremat, take care!
xxoo