*jätk**

Õhtuks oli Etu meile hosteli kesklinnas bronninud, niiet viimase rongiga liiklesime linna suunas ja otseloomulikult ei saanud me kohe magama minna. Niimoodi me siis rallisime ostukäruga, laulsime eesti laule, sõime mäkis ja möllasime seni kui pea selge, kõht täis ja jalad kõndimisest tuimad.

Järgmise päeva suur plaan oli Jason’iga linnas kokku saada, üle kaeda Kings Park, mis on maailma kõige suurem park suurlinnas, osta viimased suveniirid, minu kotitd kuidagi Joel’I juurest ära saada ja omale öömaja sebida. Sõime suure hommikusöögi koos Jason’iga, shoppasime etuga Midland’I K-Mart’is, ronisime Kings Park’I tippu, ja sain vist linna viimase peaaeu vaba päkkeri voodi. Mingil imelikul kombel olid kõik päkkerid täis, Joel’I juurde ma ka ööbima poleks saanud minna, sest plaanisin Jason’iga tol õhtul välja minna, ja noh, ta elab ka kuskil xy-kohas, mida keset ööd pea võimatu üles leida, pealekauba pidin ma hommikul 9:45 bussijaamas olema et reaalsusesse tagasi loksuda. Jason, lahke nagu ta ikka, sebis mulle koha oma hosteli toas, õigemini oma enda voodikoha, üteldes, et talle ongi alati sohvade peal magamine meeldinud. 

Etu oli plaaninud viimase öö lennujaamas magada, sest lend läks hommikul 6:millegiga. Joel oli nõus etu lennujaama viima, ostsime talle pizza tänutäheks, lehvitasime, kallistasime, tänasime ja lubasin, et võtan temaga varsti uuesti ühendust. Ta ei tahtnud eriti teisipäeval välja tulla, olevat väsinud olnud, ja noh, tema ju peab iga päeva kella 7ks tööle jõudma.

Niimoodi me siis kruiisisime Jason’I hosteli, mis POLE kesklinna lähedal, tegime paar jooki ja piljardi mängu seal ning suundusime tagasi linna peale. Ütlemata mõnus õhtu oli, paar tema inglise sõpra olid ka meiega, ning eneselegi ootamatult olime tagasi hostelis, lõpetasime piljardi, ja enne kella nelja saime magama.
Äratus polnudki kõige karmim, hästi palju müra oli, niiet äratuskella polnudki vaja. Kiire pesu, linna, tass kohvi sisse kaanitud, ja bussijaama minek, õnneks tuli Jason ka kaasa, lehvitas mind tagasi reaalsusesse.

Damn, nii hea oli need päevad linnas veeta, ja hirmsasti tahaks tagasi minna. Suure hurraaga tulin siis täna tööle ja mis selgub, ligadi-logadi-vesi-peale, me oleme esimest ja viimast korda pühapäeval õhtusöögiks avatud, vintage car club jälle, ja see tähendab, et ma ei saa 19:07 bussiga linna tagasi minna  teised nädalavahetused ei paku nii palju pinget, sest Jason lendab 5.ndal minema, Joel on ülejärgmisel ja üleülejärgmisel nädalavahetusel tööga hõivatud ning Fran, päkker kes ka York’is töötas, läheb uude kohta tööle uuest nädalast. Seega suur niuks, kui mul ei õnnestu linna tagasi saada.

Nii vähe on vaja, et enesetunne paraneks kolme meetri võrra. Viimased paar päeva on küll sellised boost’id olnud, et natukene isegi kardan, et kõik ei saa nii hästi ja sujuvalt minu jaoks minna, kuskil tikka peab ka sahmakas tulema. Inimloomuks, eks, et heaga kaasneb halb, ja pärast halba tuleb hea.

Igatahes, täna sain veel ühe palga kätte, pole veel päris täpselt arvutanud, et palju see siis muutunud on, aga natukene suurem kui tavaline 1200.

Nädalavahetus tuleb meil hullumaja. Isegi Mark ütles, et sel nädalal teememe me kõik kõvasti ületunde, sest terves linnas on nagu 8 asja korraga käimas. Niimoodi ongi siis reede, laupäev ja pühapäev täielikult praeguseks välja book’itud. Nalja hakkab saama, sest uut inimest pole endiselt silmapiiril. Kui nii kaua edasi läheb, arvan et ei hooli oma natukene kõrgemast palgast, vaid lähen ja säästan oma närve kuskil klaaskorjajana, vms. 

Vot. Luban, et olen hoolsam, ja kirjutan uuesti enne kui veel üks kuu täis tiksub. Ja kas teate, täna nelja kuu pärast olen ma suure tõenäosusega kas Balil või Fijil oma sünnipäeva tähistamas. Selle ma otsustasin ära, nüüd on vaja ainult raha selle jaoks kõrvale panna ;)

Over and out

muahh