Lugupeetud lugejad ja niisama jälgijad. Palun kogu südamest vabandust, et olete pidanud nii kaua ootama. Vabanduseks pole peale laiskuse midagi tuua.
Ja oi kui paljust oleks kirjutada, kui ainult kõike mäletaks.

Ricol oli vahepeal sünnipäev, niiet soovin ka siin tagantjärele Pikne-õnne. See peaks varsti eestisse maanduma  Saatsin ka sõnumi, ent mingil imelikul kombel maksab telefoni omamine siin maal hiiglama summasid, ja siis kui ma lõpuks taipasin, et mul pole JÄLLE piisavalt krediiti, et international sõnum kohale saata, siis niimoodi tuligi see päev hiljem kui ma pärast tööpäeva lõppu kiire põike newsagency’sse tegin.

See sissekanne saab olema suhteline segane ja võib juhtuda, et loogika puudub, kuid see ongi ju minu stiil ;)

Ahjaa, et siis Aoife läks ära, ja tuli asemele uus inimene. Enamik juba teavad, et tegu oli eestlasega, Marja-Liisa siis tema nimi. Pärit Loolt, 27aastane, rekreatsioonikorralduse kraadi ja suure töökogemuse pagasiga pisike blond tõeline eestlane. Tol nädalavahetusel olid ilmad väga muhedad, ja rahvast vooris korralikult, ent meil Jasoniga sujus baari taga töö tegemine nii hästi, et väga stressama ei pidanuki. Natuke kahju oli vaadata tüdrukuid, Odette’i ja M-Liisat, neil tundus küll et lained löövad pea kohal kokku. A no õnneks ta ju oli alles uus, niiet järgmiseks näalavahetuseks pidanuks ta tipp-topp olema. Perega olen paaril korral ka Skype’I ühenduses olnud, niiet enamus informatsiooni nemad juba teavad, ja täpsemalt ma tema kohta siin kirjutada ei tahaks. Kõik mis netti ülesse läheb, ka jääb siia.

Järgmine nädal möödus suhteliselt mõistlikult, sain kolmapäeva vabaks, hakib mõnusalt nädalat. A ja tol eelneval pühapäeval tulid siis paar külalist ka meie juurest läbi. Linnakeses on veel üks pubi, kus veel paar päkkerit töötab, nimelt siis Mariee ja Franceca pluss siis kohalik südametemurdja Rhys. Oli hea pühapäev, tegime joogid pubis, mängisime piljardit ja lõpetasime istumise meie majas. Lõbus oli. Järgmiseks päevaks oli plaan minna restorani kaubikuga, millel 2 istekohta, Terry juurde. Tema siis meie yard’I, elab nii u 40km linnast väljas täis öko-majas. Öko siis selle pärast, et kogu energia, mida ta tarvitab, saab ta kas päikese või tuule käest. Isegi elektri koerte aia piiramiseks. Niisiis alustasime sõitu ennelõunat, mina muidugi istusin taga kuskil rehvi otsas, Jason juhtis. Terry majapidamine ise oli suhteliselt tagasihoidlik, aga selliseid pure-ozzy tüüpe peab lihtsalt armastama. Muhe vend teine 

Nädal ise möödus suhteliselt vaikselt, nipet-näpet õpetamist uuele tüdrukule ja niisama klientidega suhtlemist. Nädalavahetuseks leppisime kokku, et ma olen endiselt kassa taga, Jason teeb jooke, ja tüdrukud jooksevad. Jällegi, meie töö sujus väga hästi. Meil on Jasoniga väga hea klapp, käime aeg-ajalt pubis paari jooki tegemas, oleme isegi kahel korral jooksmas käinud, ja otseloomulikult challenge’ime üksteist piljardis. Temaga koos töötada on lihtsalt fun, teisiti vist ei saagi hospitality valdkonnas. Teeme oma tobedaid tantsuliigutusi, kamandame üksteist, loobime jääd, joome kohvi võidu jnejne. Selleks nädalavahetuseks olime märganud, et uus tüdruk on endiselt natukene aeglane. Ja toimus muutus ka köögiinimestes. Eelnevalt mainisin, et Adam oli tõeline ass ning nendega läbi saada oli sama hea kui arvata, et bussi kõige kompum sinu kõrvale istub. Anyway, see suhtumine oli muutumas. Järsku hakkasid nad mu naljade üle naerma, iga kord kui kööki läksin siis isegi tunnustati minu viibimist ruumis häälikuga ‘hee’, ent ‘yyy’ oli veel endiselt puudu, seda oleks ka liiga palju juba küsida.

Mingil imelikul kombel tundsin kogu nädala vältel, et midagi on teisiti, ja kuidagi elektrit täis. Arvasin, et asi sellest, et mul raske töötata teise eestlasega, sest teda pole ju nii lihtne kamandad, eriti kui tal niiiii palju töökogemust, ja fakt, et ta minust vanem ka eriti kaasa ei aidanud. Ja siis, reedel, 16.ndal, enne Jason’I tööpäeva lõppu, mis on kell 3, tuli ta manageri kabinetist välja, suur naeratus näos, ostis 2 pinti õlut, ja läks välja seda koos Terry’ga libistama. Päev enne seda märkasime M-Liisaga, et tema peseise asju polnud vannitoas. Eeldasime, et ta veetis öö Rhys’I juures jämmides. Ja sealt see siis tulig, kiiremini kui välk selgest taevast: ta ütles oma töö ülesse, just enne nädalavahetust, just siis, kui uus tüdruk alles õpib. Reaalselt, pärast selle teavitamist kõndisin ma järgnevad 2 tundi niisama ringi, üritades üle saada saadud šhokist. Tema põhjendus oli siis, et ta tahab natukene elada enne kui tagasi koju lendab, sest seal peab ta kuni jõuludeni töö leidma, ja siis alles jaanuaris saaks ta Kanadasse edasi reisida. Fair point, saan aru, et ta tahaks netukene elu elada, ent c moon, oleks võinud ikkagist ette ka teavitada ! Mina olin igatahes pettunud, sest nii hea oli nädalavahetustel temaga koos töötada, nagu kellavärk ma ütleks 

Niimoodi ta siis võttiski kõik oma kotid, sõitsid Terry juurde nädalavahetuseks, jätsid meid omapäi, ja lubas pühapäeval tagasi linna viimaseid jooke jooma tulla. Ja ohhh, milline nädalavahetus oli. Otsustasin, et ma teen endiselt kassat ja tellimusi, ning et las Odette proovib jooke teha. M-Liisa ja Steve ( veel üks köögiabiline, kes tõesti ainult abistab siis kui vaja) pidid põranda peale jääma. Ja las ma ütlen ainult üht, selline jaotus ei toiminud. Õnnkes oli vihmasem nädalavahetus, niiet tavalist üleküllust klientidest ei tekkinud.

Nii, nüüd on siis järg uue nädala käes, 19dast edasi. Sain jälle kolmapäeva vabaks, tegin hästi palju õhtuseid vahetusi koos M-Liisaga, ja jooksin ennast oimetuks reedel ja laupäeval. Jumal teab kust need klindid tulid. Paar functionit oli ka sees. Köök kartis, et mingi hetk saab meil isegi toit otsa, ja see oli enne pühapäeva lõunat, mis on nagu kõige busy-busy aeg nädalas.

Tegin paar ületundi, pakkusin ennast reedel lisavahetusse, mille peale Mark ütles, et hindaks seda väga ja maksab ületundide eest. Nice, ekstra pole kunagi paha ;) Laupäeval tegin veel mingi suurema hommikusöögi 25-sele grupile, ja sain õhtu vabaks. Mitte et ma midagi asjalikku selle ajaga teinud oleks. Ja pühapäev, nagu ikka, flat out.

Nüüd väike hüpe. Mingi aeg olin ka Etuga ühenduses, too pidi Perthi lendama, et siis WA ka natukene avastada. Maandus teisipäeva öösel, istus bussi peale kolmapäeval, ja sõitis mulle külla. Hea oli. Sain talle kõigest bitch’ida millest hing ihaldas. Sõime hästi palju hästi häid asju, naersime, käisime pubis, mängisime piljardit, külastasime muuseumi (sealt ka need imelikult hästi istuvad outfit’id) jne. Tagasi Perthi suundus ta reedel, ja sellele järgnevaks nädalaks olin ma teisipäeva vabaks küsinud, et siis pühapäeval kaubikuga linna saada ja alles komapäeval tagasi tööle tulla. Plaan hea, oli vaja vaid veel üks nädalavahetus üle elada, ilma et oleksime lisakäsi appi saanud.

Mark oli hästi ok selle mõttega, et ma linna tulen,pakkus isegi, et ma annaks kolmapäeval teda, et mis kell ma tagasi York’is, et siis Terry saaks mulle bussi peale vastu tulla.

Aga nüüd, rahvas, midagi head, mille nimel tasus seda jaburust siiani lugeda :D :D
Et siis oleme pühapäevases päevas. Loomulikult mina jälle hommikuses vahetuses, 8-3:30. Jaapani tuuribuss käis jälle kohvi-teed joomas, sain veel kuulsamaks kui eelnevatel nädalatel, kui nad oma 30se seltskonnaga sisse sajavad ja käsi vehkides selgeks üritavad teha, et tahavad koos minuga pilti teha :D:D:D

Mingil hetkel, enne lunch’I tipptundi, jooksin kiirelt üles Mark’I kontorisse, et paar asja korda ajada majakülaliste paberimajandusega. Ja siis hakkas pall veerema. Uuris ja puuris, et mis ma arvan, kuidas meil seal all töö sujub, ja et kuidas M-Liisa hakkama saab, ja siis rääkis põguselt teiste töötajate kohta ja nende arvamustest. Ja siis, rummipõrin….trrrrrrrrr….hakkas ta rääkima, et kui väga ta minu pingutusi hindab, ja et kuidas meil on hästi sarnane tööeetika, ja kuidas ma hästi palju pinget temalt ära võtan jms hästi punastama panevat teemat. Mis sa ikka selle peale kostad, kui enda meelest ei tee sa muud kui oma ettenähtud tööd. Ja siis tuli see hetk, üritan nii täpselt tõlkida kui oskan:” Ma väga hindan sinu jõupingutusi, ja leian, et sa oled parim fron of house tööline selle aja jooksul kui ma siin olen olnud, mis on nüüdseks juba 18 kuud. Ja ma tõstan su palka. Ja nüüdses oled sina minu silmis front of house’i liider.” Vot. Mina olin lihtsalt üllatunud, sest enda meelest ei tee ma midagi muud kui ainult oma tööd, ja seda tehes üritan arvestada teistega. Aga väga meelitav oli seda kuulda kellegi suust,aga noh, eks ta alati ole nii. Ta palus, et see vestlus küll meie vahele jääks, ent ma ei leia, et nüüd siin oma arvutile pihtides ma kuidagi seda lubadus murran . Ja noh, Odette ja M-.Liisa ei tea sellest midagi.

Ja mis veel imelik, see kokk Adam, keda ma alguses hirmasti kartsin, too on nagu liiga sõbralikuks muutunud. Vahepeal käin paariminutilistel pausidel, eriti kui on vaikne, et natukene jalgu kõigutada ja suhteid köögiga parandada…ja nii ta siis ühe päeval ütles, et kui väga talle meeldib minu tehtud töö, ja tema fraas oleks siis nii:” You ran your ass off, like all the time. “  hõõhh, meelitav oli seda külma ja kalgi koka suust kuulda. Ja üldse, kuidagi positiivne on ta ühtäkki. Ühel busy reede õhtul, kui ta oli väga vihane, et meil niiii palju kliente oli, saatsin ma Steve’ga 2 koolma plekkpurki, ja palusin, et Steve vabandaks minu eest ja :”homme sajab vihma ja on uus ilus päev”. Minu jaoks oli see rohkem nagu naljaga pooleks, ja siis ta tuli köögist välja, andis mulle kallistuse ja ütles, et ma ei põeks selle pärast, et see ongi tema, vahel hästi pahur, ja palus vabandust oma sellise käitumise pärast. Vot siis olin ma küll nagu tumma-hammas. Mitte piuksu ka ei tulunud välja. Ta on selline karm-suur-vend, kes never-ever vabandust ei palu. Kuid tundub, et ka temas on veel mingigi inimlikkus säilinud.

Noniii, pühepäevaga jätkates. Hommikul pakkisin ma koti isegi ära, et kohe pärast tööpäeva Perthi suunas põrutada. Sain kassa üle loetud, lehed kokku kleebitud, pätsasin töö juurest paar muffinit, ja alustasime koos Steve’ga sõitu. Tee peal saatsin sõnumi sellele kanada couchsurfelile, kellega ma koos alguses sohvat surfasin, et näe, mis teoksil, ma paariks päevaks linna. Lõppe see sõnumineerimine sellega, et ma sain endale tema juures elutoas öömaja. Oli hea, ta tegi õhtusöögi, ajasime juttu, tutvusin ta majakaaslastega ja tegime varajase õhtu.

Esmaspäevla pidin Etuga Fremante’s kokku saama, et natukene sisseoste teha, randa uurida, lõunastada ja õhtul koos Joel’iga Mojos’sse välja minna, kus olevat open mic nite. Ja umbes nii mu päev möödus ka. Hästi hea oli kuskil teises keskkonnas olla. Joel’I juurest Freo keskusesse kõndisin oma 50 minutit, kordagi ära eksimata, ja jälgides ainult bussigraafiku kaarti. Olin uhke kui ilma probleemideta kesklinna jõudin 