Nonii. Pulm. Selle nädala kolmapäeval sain siis ka sõnumi, et tuleb uus paar meile tööle, eks see natkene vajalik oli ka, natukene ebareaalne kuidas me 3-kesi selle pulma teinud oleks. Inglise paar, Matt ja Vikki, 29.a ja 22.a. hästi positiivsed, ilusad ja naljakad inimesed, alles alustasid oma reisi austraalias, enne seda olid 3 kuud aasias, koos on nad olnud juba üle 1,5 a, elavad täitsa lõuna inglismaal. 
Et siis pulm oli laupäeval. Kõik alustasime varakult tööd, pm ilma pausideta. Hästi raske oli sotti saada, et mkis toimuma hakkab, sest Mark ei rääkinud meiega eriti, info seisis aga ometi oli vaja töö ära teha. Mina olin siis see kes need uued inimesed ka välja koolitama pidi, niiet nemad vaatasid mind kui vahetuse manageri, mis tähendas et ma ju ometi pidin teadma mis saama hakkab. Kogu om ajulguse kokku votes ja küsimused üles kirjutades läksin Mark’i kontorisse. Sain mis tahtsin, jagasin siis tööd ära ja fun võis alata. Peoala ülessättimisega oli natukene jamamist, sest radarist näitas suurt vihma/tuule pilve meie suunas liikumas, ehk siis kui kõik oli üles sätitud, tuli kõik kokku korjata, sest torm oli tulemas. See oli ainukene aspekt selle pulma juures, mille tegemisega me lõpuks kiirustasime, lõpetasime vaid 15 mintsa enne külaliste tulekut.

Pidu ise kulges hästi, paar parajalt purjus külalist, õnnelik pruutpaar, õnnelikud vanemad ja hea DJ. Kahjuks seda kauaks ei jätkunud.

Avatud oli bar tab, kella 6-st 10:30-ni. Et teatuid jooke võid juua nii palju kui hing ihaldab. See aga pole kunagi hea noortele härga täis meestele. Nii umbes 15 mintsa enne baari sulgemist hüüdis DJ välja, et viimased joogid. Selleks ajaks oli Des, see suur boss, kes tuli ka appi, palunud meil mitte klaasi müüa, ehk kõik mis üle baari läks pidi olema väikeste klaaside sees, pint õlu, klaas veini jms. Ühele teatud külalisele see ei meedinud, ja Odette soovitas tal ehk klaasi vett enne uut jooki juua, ja see viis tüübi nii pöördesse, et hakkas ropendama, vanduma ja ebaviisakalt kõigiga hüplema. Steve, meie nõudepesija, kes tol õhtul oli ka abis põrandal jooksmisega, on töötanud turvamehene eelnevalt, tema siis tuli ja sekkus ka. Palus tüübil lahkuda. Ja siis läks kõik käest ära. Ma isegi ei mäleta täpselt enam mis järjekorras ja kuidas juhtus. Des palus tal siis ka lahkuda, a see tüüp x ei teadnud, et kes Des on, arvas ehk et mingi suvakas palub tal lahkuda vms. Järasid siis seal baari taga, Steve’i abil liikusid kõik peaukse juurde, ja siis järsku: bang-bäng, tüüp x hakkas kätega vehkima, suunatud Des’I peale. Des on üle 70. aasta vana härrasmees, ja too nolk oli vist 25 vms. Esimene hoop Des’I rinda, teine hoop näkku, Des meelemärkuseta, põrandal, ja seejärel kõik ülejäänud inimesed hüppasid külakuhja et x-I ohjeldada. Steve aitas siis lõpuks Des’I üles, mina ja Maarja kohe telefoni otsas et kohalik politsei ja kiirabi kutsuda. Draama missugune.
Lõppkokkuvõtteks politseid ei tulnud, helistasime kokku 4 korda, kiirabi jõudis pool tundi hiljem, x-I sõbrad viisid ta ära, koos kõikide tema asjadega ta toas, pruut nuttis vannitoas, ja pidu oli sellega pm lõppenud.

Mingil imelikul kombel siis olime siis mina, Odette ja steve ainukesed, kes pidid selle intsidendi kohta tunnistusi andma. Järgmise nädala keskel käisin politseijaoskonas, andsin 6-leheküljelise tunnistuse ja allkirjastasin pabereid. Nädalpäevi hiljem helistas too sama tädi, et on vaja mu passi koopiat ja muid andmeid, nt eestis olevat aadressi jms, et kui see asi läheb kohtuni välja, et kuidas mind leida ja kus see eesti asub, kas on motet uurimise jaoks mind tagasi lennutada kui vajadus tekib. Kriipi värk ma ütlen.

Pärast koristamist ja hommikusöögiks ülessättimist saime töölt tulema nii kella 1 ringis ja oh õnnelik mina, olin üksinda hommikusöögi vahetuses, jeii.
Õnneks sai see nädalavahetus läbi, ja Matt+Vikki tahtsid korraldada BBQ meie majas. See sobis meile ka ideaalselt, sest Marja-Liisa oli selleks ajaks juba otsustanud, et ta läheb minema siit, sai uue ja palju parema töö Tasmaanias. Ja siis veel üks saksa tüdruk Maree oli ka lahkumas esmaspäevase bussiga, siis oligi pidu nagu rusikas silma auku ;)

Too pidu oli väga hea. Ahjaa, mul oli sel nädalal üks tuttav ka mu juures, neljapäevast esmaspäevani, niiet seltskond oli mõnus ja suur. Võinoh, suur igatahes, ja see juba jutt kui ma koju tulen 

Järgnev töönädal läks kiirelt, oli palju koristamist ja kliente oli ka parajalt. Nädalavahetus kulmineerus jälle uue BBQ-ga, oli mõnus.

Ja egas sealt edasi polegi midagi eriti huvitavat juhtunud, iga töönädal on suhteliselt sama olnud. Välja arvatud siis see, et nüüd on Steve, see nõudepesija, meie front of house tulevane manager, siis kui mina ära lähen. See natukene sakib. 1, ta on hästi suur ja pikk ja mitte üldse proffesionaalse väljanägemisega, teiseks pole tal sellist kogemust, kolmandaks ta on hästi aeglane ükskõik mida tehes, neljandaks, ta paanitseb iga väiksema asja pärast, viiendaks, ta ei tea mida tähendab intensiivne töö, kuuendaks, nüüd on talle see ametikõrgendus pähe löönud ja ta on ülbeks muutunud, arvab et ma kamandan teda ringi, kui ometi Mark palus mul tema koolitamisega eriti täpne olla, sest nüüdsest on tema see, kes hakkab uusi inimesi õpetama. Bull ja siis shit, ma ütlen. Loomulikult on tal sellist inimest siia vaja, et kes on permanent jms, aga nooo c’moon, Steve on küll kõige viimasem valik. Einoh, ta on sõbralik, ja oskab klientidega suhelda, mis on tema eelis, ja arvatavasti ka ainuke eelis. Vahepeal jälgin silmanurgast, et millise näoga klindid teda vaatavad, siis see ilme on umbes sellien: suured punnis silmas, mis mõõdavad tema pikkust, ja siis kõhklev hoiak, et kas teha mingi nail või üldse midagi ütelda, ikkagist 2meetrine Kalevipoeg ju.

Nojah, see selleks. Sellele järgneval nädalavahetusel otsustasime Perth’I minn, Mark andis meile ka fima kaubiku. Niimoodi siis tegin mina oma tee Perthi, teised tulid kaubikuga, saime nende tuttavate ja minu The Globe’I inimestega kokku, ööbisime kaubikus, check-in järgmisel hommikul hostelisse, terve päev poodlemist, oiiiii kui palju soodustusi oli, kõik tahtsid talveriietest lahti saada enne suurt suvist hooaega, siis õhtuks Fremantle’sse, korralik õhtusöök maailma kõige ägedamas kohas, Little Creatures, kohe mere ja jahisadama kaldal, siis kast õllet ja Joel’I juurde x-factor’it vaatama. Kvaliteetaeg ! 

Selle linnaskäigu kõige hirmsam pool: kaubik on 2istmeline, meid aga 3. Otsustasime siis, et palju ohtlikum on kui üks meist taga madratsi peal reisib, et kui politsei kinni peab, et see ju palju ohtlikum, niimoodi siis istusime mina ja Vik ühe istme peal, poolvildaki ja jagasime turvavööd, mis vaevult kinni ulatus. Kõige pikem sõit mis me siis tegime oli Fremantle’sse, nii pool tundi sõitu. Olin siis kaardilugeja, ja lootsime, et freeway’del pol e politseid väljas. Ja oiiiiii kui valesti me arvasime!!! Ma ei näinud mitte midagi muud peale politseiautode, kollavestide ja liikluskorraldajate !!! :S

Asi oli siis selles, et järgmisel nädalal pidi kuninganna siis tulema, ja turvameetmed olid selle jaoks põhja keeratud. Samuti oli just udistes see, et uus sats politseinikke, nii 300 oli välja treenitud ja spetsiaalselt Perth’I saadetud. Oiii, minu närvid olid küll läbi, eriti veel siis kui peatusime valgusfoori taga ja 4ne seltskond politseinikke meie nina alt teed ületasid, või siis kui me keerasime paremale ja politseinikud mõõtsid just seal kiirust, või siis politseibussid, mis tegid ussi just meie selja taga. Issake, selleks ajaks kui me Fremantle’sse jõudsime, olin ma kogu viimaste päevade vedeliku välja higistanud, Vik oli näost punasem kui peet ja Matt ei teinud muud kui ainult naeris meie üle. Loomulikult kui me autost välja saime, oli see jah natukene naljakas, et kuidas me paanitsesime ilma asjata, aga no tol hetkel oli asi väga kaugel naljast!

Nonii, tulin siis teisipäeva õhtul tagasi Yorki, töönädal kulges suhteliselt vaikselt, midagi erilist ei juhtunud. Hahaaa, mark saatis terry mulle kolmapäeval bussi vastu, eeldas et ma tulen sellega, ja tal oli väike paanika, et ma tegin run’I, kui mind bussijaamas polnud.

Sellelejärgneval nädalavahetusel tahtsime kõik asju natukene vaiksemalt võtta, nii siis läksime Terry’I juurde, et seal natukene puid lõhkuda, traktoriga ringi põristada ja niisama muhedat juttu lasta. Hea oli seal, sain isegi suurest jahipüssist pauku teha, ja väidetavalt pole terry nii head nais-puulõhkujat oma elus veel näinud   

Töönädala lõppemist otsustasime tähistada Halloween’I peoga, lükkasime selle siis nädala võrra edasi, et saaks oma kostüümidega natukene vaeva näha. Mingil hetkel saime käia Northam’is, Vik ja Matt said sealt oma kostüümid, mul oli neljapäeva vaba, külastasin kohalikku kaltsukat ja sain siis sealt omale midagi leitud. Matt oli väga elevil selle peo suhtes, otsis netist tosin ‘minute to win it’-mänge ja õhtu oli sisustatud. Hästi äge õhtu oli, kuid lõppes natukene imelikult. Üks iiri päkker, tal oli vist mingi virus vms, tuli peole kõige viimasena ja poole tunni pärast okupeeris vannitoa, ei tea mis siis temaga juhtus.

Oli palju nalja, häid pilte on kuhjaga, ja meganaljakaid videosid jagub ka.
Nüüd oleme siis peo tagajärjed ära küürinud, ja uus töönädal on alanud. Ehk täna õhtul, kui töölt tulen, kirjutan natukene pikemalt sellest kohas, mis siin halba on, ja veidi ja oma mõtetest tuleviku suhtes. Niiet on kindel, et järgmist sissekannet ei pea te kuu aega ootama. Kuu aja pärast olen ma juba jumal teab kus, aga kindlasti mitte enam siin.

Hetkel siis kõik, over and out.