Kuhu ma jäingi?? Hmm, esimesed päevad Hawaiil vist.. Et siis kolisin teise päeva pärastlõunal oma asjadega purjekast minema. Enne seda käisid poisid Lucy’ga kokku saamas, ja võtsid mu ka kaasa, et saaksin natukene loodust ja ülejäänud saart ka näha. Ja siis sõidutas Ron mu hosteli juurde, esialgne plaan oli asjad sinna hoidu anda ja kohe saart avastama minna, ööbides siis rannas vms. aga noh, olgem ausad, lennuvahe andis veel kõvasti tunda, niimoodi siis tekkisin neljapäeva ja pühapäeva öö end hostelisse sisse. Mõnusad toad oli, puhtad suhteliselt, privaatse köögi ja vetsuga. Toakaaslasteks olid enamjaolt kanadalased. Hommikul siis vara üles ja plaanis oli avastada north shore, ja ööbida rannas. Uina-muina nagu ma vahetevahel ikka olen, lõpetasin hommikusöögi söömise ja pakkisin koti ning kell oligi ootamatult 12. Siis seiklesin transiidi jaama, ning kui lõpuks bussi peale sain, pidi sõit kestma 2,5h, nii et kui ma lõpuks oma sihtkohas maha tulin, oli kott pime! Damn, vandusin küll ennast, ja oli isegi mõte tagasi sõita, aga no ei ole mingit allahindlust siin! See linnake oli väike, täis kohalikke, täis tõelist elustiili. Lõpuks kui ranna lõhnad kätte sain, olid paadisadamad pidutsevaid kohalikke täis. Meenutas natukene aborigeene: valjuhäälsed, lohakad, mustad, räpased, ja rääkisid mingi sellise aktsendiga, milles mina küll aru ei saanud. Rannas tegin kiire õhtusöögi ja üritasin ära harjuda selle pimedusega. Taevas oli pilvine, kuu tuli vaid korraks välja, ja rand oli kohalikke kodutuid täis. Uskumatu vaatepilt. Kõik suurema tüvega puud olid ümbritsetud ostukärude ja vihmakeepidega, pesid oma nõud pärast avaliku grilli kasutamist ja keerasid kerra. Kulus ikka omajagu aega, et endale koht leida. Esmalt istusin siis kivide vahele sadama kai lähedal, tegin isegi väikese lõkke korraks, aga nii kui kohalikud hakkasid aktiivsemalt selle peale liikuma ja rääkima, kühveldasin liiva peale ja harjutasin silmi uuesti selle pimedusega. Tänavavalgusti paistis veidi kehvasti just minu peale, nii et pidin jälle liikuma. No see uus koht oli suurte kivide kõrval otse rannas, madalamal ülejäänud rannast. Iga pooleteise tunni tagant panin äratuskella tirisema, et mine tea ehk tõusuvesi vms, magamiskoti jätsin koti sisse, et juhul kui pean kiirelt põgenema, ei jää miskit maha, ja tasku pistsin terava otsaga puu tüki, noh, nii igaks juhuks  sain vast silma pooleks tunniks looja lasta, kui hakkas tibutama vihma. Siin Hawaiil on asjad omamoodi. Waikiki ja Honolulu, need piirkonnad saavad väga harva vihma, aga kõik ülejäänud saared ja saare osad, seal ainult kallab ja pilvitab. Pugesin siis kivirahnu alla, mis paar meetrit eemal, mingil imelikul kombel oli too koht hästi omamoodi lõhnaga, niiet ka see ei sobinud. Kell oli vist mingi 2 juba, und polnud ja vihma tibutas. Lõin siis käega, et mis see vihm mulle ikka teeb, too eelmine koht oli ju suht mugav. Lähen siis tasakesi tagasi, viskan kotid kivi äärde, ja nii igaks juhuks, valgustan telefoni, et egas kivi peal kedagi pole juhuslikult roomamas. Ja oh sa raks ning lk,avnölalr, kuradi skorpionilaadne elukas hakkas nii kiirelt sibama, ja oma taguotsaga liputama, imestan, et mingisugust mehe rööget välja ei toonud  Uni murdis, vihm oli mu märjaks teinud, nüüd oli ka südamelöök üleval ja keha värinas. Ei jäänud muud üle kui siis keset liiva pikali visata, magamiskott lahti, selle peale sall, et võtaks siis enamuse vihmast enda sisse, ja näo katsin rätikuga. Magasin nii vahelduva eduga, ja esimene asi mida jäädvustan, on see kuidas üks väike tüdruk hõikab: „Näe, vaata, issi!“ Selle peale korjasin asjad kokku ja seadsin sammud bussijaama poole. Oma hea tunni vist ootasin küll seda bussi, ja Honolulule tagasi jõudes esimese asjana tsekkisn ennast tulevaks ööks sisse, kiire pesu ja ühte kurikuulsat matkarada avastama. Noh, plaan on hea nagu alati. Päev varem ostsin omale 4 päevase bussipileti, kasutada sai kogu saare ulatuses. Seadsin siis jälle sammud transiidi poole, bussi peale ja Kailua pidi peatus olema. 1,5h, ja loomulikult magasin oma peatuse maha. Nice. Targalt tagasi linnas, kolisin uuesti bussi peale ja läksin Diamond Head’i, vana vulkaani kraatrit avastama. Sõit oli lühike, mägi aga pikk. Pärast dollari lunastamist võis matk alata. Raamatutest lugesin, et aega võib võtta kuni 3h, ent minu jaoks polnud see vastuvõetav, ikkagist ju kergelt spordiga tegelenud vms… Noh, niimoodi siis jooksin, kott, magamiskott (hostel tahtis raha uuesti saada, kui pagasit hoidu lisada tahtsin) ja suur veepudel kõigist pilukatest ja ameerika suvitajatest mööda. Vaade oli, noh, mis seal ikka, vapustav. Tegin lõuna vaateplatvormil ja nautisin päikest. Tagasi hostelis hakkasin järgnevat päeva plaanima. Süda ei andnud rahu, et ühtki korralikku matkarada polnud teinud. No ja siis 2 tükki waterfalliga rada tulid ette. Üks oli Manoa Falls, teine oli Maunawili Hiking Track. Matkatase mõlemal üle keskmise. Uskumatul kombel polnud lihased valusad ega midagi uuel päeval, nõnda siis laenutasin ratta päevaks, et kiiremini liikuda saaksin ja kindlalt mõlemad rajad läbitud. Manoa oli äge. Mudane, märg, niiske, korralik vihmamets, Teadmata Kadunud ja Jurrasic Park mõlemad on selles kohas filmivõtteid teinud. Ujuda seal ei saanud, liiga aeglase vooluga, ent hea oli. Edasi liikusin bussiga 1,5h, ratta seljas üles ja alla mäge oma korralik pooltunnike, ja oeh, kui väsinud mu keha selleks hetkes juba oli. Ahjaa, enne kui ma selle Manoa juurde sain, kulus mul 2 KURADI TUNDI !!! et see transiit omal käel üles leida. Päike oli ka korralikult ära kurnanud. Lõpuks kohal, oli kell juba 3 ringis, park pandi kinni 6. Loomulikult utsitasin ennast korralikult tagan, pilukatest ja meeriklastest mööda. Oeh, ja kui kohale jõudsin, jeerum. Imepisike kosk, väike auk, keset džunglit !!! Grupp meeriklasi oli just lahkumas, nägin kuidas nood hulljulged seal oma 40+ feet’i kõrguselt vette prantsatasid. Üks viimaseid, blond tsikk, see hüppas ka lõpuks ära, ent natukene kõhve nurga all, korralik kõhukas taguotsa peale (eeldan et selle nimi on siis perekas, eks??) Ta nuttis. Teadsin, et suht kohe pidin otsa ringi keerama niimoodi siis ronisin mudamäest üles, köiest üles ja serva peale seisma. Hea oli, et ma polnud selle peale väga pikalt mõelnud, nii polnud see esimene hetk kui üle serva vaatasin ka kõige hullem, ent siis lõin põdema. Üks ameeriklane lubas video sellest võtta, kahjuks oli patarei kohe suremas… Ma ei tea, oma 10 minutit võttis mul aega, et ennast koguda. Kuradi kõrge on see 13 meetrit ikka! Eriti veel siis, kui hüppad ühte väikesesse lompi, ja ei tea täpselt kui sügava veekoguga tegu, ja loomulikult oli veel paar puuoksa ka tee peal eest, et siis nendest läbi hüpata ;) See tunne, mis mind valdas oli nii segane ja ikka veel pole täielikult selgusele jõudnud, et mis mul peast kõik läbi käis. Ma hoidsin need 10 min ühes puuoksast nii kõvasti kinni, et käsi oli täielikult surnud. Hingamine oli ületanud paanika piiri, ei suutnud isegi korralikult rääkida. Süda tagus. Panin läätsed silma, ja eks selle pärast muretsesin ka natukene, et mis siis kui liguvad paigas, ja enam ei näe, või mis siis kui teen endale haiget nõnda et pean haiglasse minema, kindlustus ju ka ei alanud kuni 26.ni. Alt elati kaasa, ent see ei kõigutanud eriti. Ja enne hüpet siis, lubasin ainult paari asja teha…hoida nina kinni, käed risti panna, ja varbad välja sirutada, et siis veepiir korralikult „katiki“ teha. Viimased hetked, hingamine oli raskendatud, tegi isegi natukene haiget, vaatasin siis otse enese ette, ja hüppasin. Kuramuse pikk oli see vabalangemine. Ja see tunne kõhus. Õõvastav, adrenaliinirikas, hirmu maitse suus, paanika peas, jne. Kõik need tunded lõppesid kiirelt ja väga valusalt. Millisekundi jooksul mõtlesin, et tegin endale tõsiselt viga. Ma tegin sellise perseka, olen kindel et selle eest saaksin Gunness’i raamatusse hahaa ! ja kukkusin nii sügavale vette, et ei saanud enam aru, kus olen ja mis just juhtus. Automaatselt avasin silmad, et aimus saada. Tundus, nagu ma ei oska enam ujuda, või et gravitatsioon hoidsin mind kinni. Uus paanika tuli peale, ja üks lääts liikus paigast, ent valu oli kõige hullem, seda ei suutnud enam taluda. Pea vee peale saades olid mu tunded nii segased…nii segased, et ei oska seda kirjeldada. Ainuke mida ma endiselt mäletan, on valu. Ja mingil imelikul põhjusel tahtsin nutta, kõva häälega! Kallistasin suvalist vanahärrat, kes seal kõrval seisis, ja üritasin oma rätiku haarata. Ja oiii, kuidas mu perse valutas. Inspekteerides olid sinikad juba paista. Valu ja emotsioone trotsides oli aeg liikuma hakata. Kogu teekonna vältel tagasi, oma 45 min, soovisin et saaksin lihtsalt maha istuda ja kõva häälega karjuda või siis nutta või siis hüpata rõõmust ja eneseületamisest. Uskumatu tunne. Ratta selga enam istuda ei tahtnud, niiiii valus oli. Ja kui bussi ootasin, siis mahaistumine võttis oma hea 5min aega. Olin ametlikult invaliid. Hostelisse, pessu, ostsin paar pudelit koolat, sest energiat oli vaja kuskilt, hõõrusin siis neid külmasid pudeleid vastu sääri. Pooshe moiii, järgmine hommik oli ränk. Isegi hullem kui senini pohmelliga pahad hommikud ! Nari peal magades on see võlu, et seal peab alla tulema nii, et võimalikult vähe tõmbleks ja häälitseks hahaa. Kõik mis öelda on selle päeva kohta, et oli raske. Otsustasin, et vajan rahulikku ja planeerivat päeva. Ostin telefoni, telefoni numbri (niimoodi palju lihtsam oma host’idega ühenduses olla, plus Jeff on ju ka NYC olemas samal ajal kui minagi ;) plus eesti jobu number ei tööta ja kui broneerida midagi tahad, siis peab alati neile ette helistama jms jamamist.) Number olemas, vaatasin üle siis Honolulu suurima ostukeskuse, üle 280 poe, üle 200 söögikoha, hullumaja. Täis pilukaid. Ainult pilukaid. Meeriklased on rannas, pilukad shoppavad hulluks, niimoodi käib see siin ! Kerge linnatuur, plaan LA jaoks olemas, asjad bronnitud, bookitud ja makstud, oli aeg midagi ägedat planeerida oma viimase päeva jaoks. Linna peal jagatakse kõiksugu flaiereid ja pahna, ja silma jäi siis langevarjuhüpped. Võrreldes austraalia hindadega väga mõistlikud, kõrguseks 14 000 jalga ehk siis kuskil 4,3km, võimalus pilti ja videot pealekauba osta. (sai valida 2 erineva kõrguse vahel, madalam oli ainult 30 doltsi soodsam). Nojaa niimoodi siis bronnisin teisipäevaks omale hüppe. Seest läks küll õõnsaks, et mida hekki, kui cliff-jumping nii hull oli, siis kuidas ma selle veel üle elan?!?! We just live once, right? Ja mitu korda elus ma ikka Hawaiile tulen, eks? Sain siis transpordi (õhubaas asus north shore’il) edasi-tagasi, hüppe ja pildid (rohkem raha ei raatsinud sinna alla magama panna) umbeskaudu vist oli 250 doltsi. Ja mahtus suhteliselt normilt mu eelarvesse, ent igaks juhuks maksin ikkagist eesti kaardiga, sain tudengi soodustust 10 prossa ;) Ausalt, see hüpe oli KÄKITEGU!!!! Ma üldse ei võrdleks neid kahte asja! Võimatu, nii erinevad ju! Tegin tandemit, esiteks. Teiseks, ise ei pidanud hüppama, nad pm lükkasid su välja, kolmandaks, ma olin nii kõrgel, et reaalsustaju oli kadunud, neljandaks…no c’moon, tüübid teevad seda 10 korda päevas 7 päeva nädalas, riskilevel oli ju madal!! Jne. Plus, mis veel!!! Ma hüppasin saksa mehega, suht vana nägi välja, ja mina olin tema 29 129 hüpe !!!! :O Ta oli kõige kogenum neist, otseloomulikult! Aga see feeling, oehhh, see oli suuuuupeeerr!!!! Linnu tunne tuli hetkeks :D vabalangemist väidetavalt 60+sekki, aga seda ta nüüd kindlasti polnud ! hahaa, sain hüüdnime ka oma tandemikaaslase käest, Little Screamer :D kogu tee alla karjusin ma kõigest väest, ja siis kui varjuga trikke nati tegi, nojah, tagasi ma ennast ei hoidnud :D see feeling oli lihtsalt mega!! Suud oli niii raske kinni hoida, ja paari pildi peal näen ma nati õõvastav välja, nägu deformeerunud :D Pildid tulevad ka varsti-varsti! Kiire lõuna, tagasi linna, ja lennujaama. Maandusin Los Angelas’es siinse aja järgi (ametlikult 6:40), hilinemisega alles 7:30. Bronnisin omale koti üleskorjamise samale kella-ajale, ja LA Grand Tour algas 9:30 hotelli juurest, niiet väike paanika-jaanika oli jälle külas. Mis see on, viimasel ajal ei maga ma lendude ajal üldse!!! Mitte sõbakestki! Haigutan ja haigutan, vähkren ja piinlen ja peas käivad vahel vastikud sähvatused, et tõuseks püsti ja jookseks minema, nagu klaustrofoobia vms, oeh, ja filme ka ei näidatud. Lennujaamas sain koti ilusti kätte, ja helistades oma LAX Luggage Shuttle’le lubasid mu kotid üles korjata 15 min jooksul. Mäng ajaga, ma ütlen! Ja minu blond pool tuli jälle välja. No ma ei ta kas ma seda just blondiks pooleks kutsuks, aga noh, see minu koba ja saamatu ja mitte üldse õnne omav pool lõi välja. Ootasin seda kuradi bussi üle tunni aja! Tuurile helistades andsid nemad mulle 1h et valmis olla hotelli ees! Paanika. Jaanika. Olin peaaegu kõigele valmis käega lööma, ent siis üks vahva väike pilukas/meeriklane takso-püüdja hakkas minuga juttu ajama. Rahustas mind natukene maha, lubas mulle takso igaks juhuks varus hoida ja oli muidu lõbus sell. Andsin siis koti üle, kiirelt taksosse, juhiks oli Peterburis üles kasvanud äge vanaisa, hahaa, ta oli nii õnnelik et sai jälle vene keelt rääkida! Rääkis pikalt ja laialt, et kuidas nad ameerikasse tulid, ja mis viisad ja mis küsimused ja mis perekond kaasa lubati võtta jne. Üllatavalt hästi sain aru  Nüüd siis selle tuuri ja hotelliga. Novot, see tuur teeb teatud hotelli külastajatele tasuta pick-up ja drom-off’i, ja lennujaama oleksid nad tulnud 30 lisa dollari eest, mõlemas suunas. No vaatasin siis paar lennujaama läheda olevat hotelli välja, ja andsin toa numbrid jms, ainuke nipp selle juures, et mitte vahele jääda, on olla aktiivne poole ja nendele ise helistada. Kui helistavad vastuvõttu, ja nime pole registris, siis arvestatakse sind kohe mitte-kohaletulijaks. See laabus hästi, buss oli uhke ja kena ja konditsioneeriga, rahvas oli suht vana üldiselt, ja kolumbiast ja brasiiliast ja lõuna-aafrikast ja meerikast jne. Päevast ülevaadet ma nüüd küll ei suuda anda, liiga pikk oli. Tihe graafik, hästi palju sõitmist, kiired peatused, tundus tagantlükkav, aga noh, pea kõik vaatamisväärsused nägin ära. Ise transpordiga ringi liigeldes poleks sellest ühes päevast küll midagi head välja tulnud, that’s for sure. Eriti veel kui olin oma „blondiini“ päeva läbi elamas  Pärast tuuri kiire jäätis mustadelinnaosas, oehh, tundsin ennast nii omana :D (NOT!) ja tagasi lennujaama. Tellisin oma kotid siia, lootuses et saan check-in’i ära teha. Andsin kotid ära, aga väravatest sisse ei lastud, mingi tobe uus poliitika, et kui on erinevad kuupäevad, siis ma nagu olen selles väljalendude osas 2 päeva ja see is not cool. Mingi imelik süsteem siin. Nüüd siis istun internationali terminalis, laen akusid ja jooni kohvi, et siis lend New Yorki korralikult maha magades üle elada ;) Jällekuulmiseni. Soovige edu NY jaoks. Eks trehvan Jeff’iga kokku. Host on mul seal olemas, loodame et ta on normaalne. Tundub mingi india/egiptuse rassi moodi olevast. Õnneks tal palju couchsurfingu sõpru, sh eestlasi. I’ll keep u posted. Lots of love