Yes, I still exsist ! olen liiga maha jäänud selle blogitamisega, egas midagi, see vahelejäänud aeg jääbki siis ainult minu teada :P Nüüd otsadega Hawaiil, Honolulul, maailma ühest kõige kuulsamast rannast Waikikist vaid 5min kaugusel :) Lendasin siis Ameerikasse, ainuke soov siis üks korralik ring maakerale peale teha. Hahaa, piiril oli nii imelik, korralik kultuuri šokk !!! Kõik nägi väga vanamoodne ja poliitiline ja organiseerimata ja nii ameerikalik välja. väikesed lauakesed nurgas, ilus potilill selle peal, laualamp selline pikk ja kattis pea poole lauast, pastakas, ühendatud laua külge ,ja väike lipuke laua peal. telekanalitest, mis igas toa nurgas, tuli hawaiid promov videoklipp. Video oli ka iidamas ja aadamast. See on kes siis kõiki neid vingeid ja super holiday asju askeldas, nägi täpselt ameeriklase mood välja. tekst oli pähe õpitud, emptsioonid olid ette kirjutatud, hääletoon shu sunnitud. Lettide taga istusid siis värvilised inimesed, heas mõttes. Oeh, suures koguses oli puudus profesionaalsusest. Tuli minu kord. paberid olin ära täitnud, välja vaadanud suvalise hosteli aadressi ja tel numbri, välja printinud oma lennupiletid (va islandile, sest loomuliklt minu arvuti programm ei suutnud seda välja lugeda kui tekkis võimalus seda printida). Uuris ja puuris mind korralikult, et kust ma ikka raha saan/sain reisimiseks, ja et kas mul on sõbrad sugulased siin eest, ja kas ma avan oma tel nr siin jne. läbi pika veenmise, et mul on pilet olemas ameerikast väljasõitmiseks, ja kuskilt paberi lipaka pealt bronni numbrit andes, sain uue templi passi :) Honolulu on minu arvamust mööda kõige kehvema väljanägemise ja organiseerimatuse liider! Sain koti kätte, keegi seda ei kontrollinud, ja kui uksest välja astusid, siis see oligi kõik. vastu vaatas kiirtee, taksod ja pilusilmad oma suurte kohvritega ootamas et lennukile saada. Minu Host Paša saatis eelnevalt kirja, et buss 19 või 20 toob mu linna, niiet plaan seal põgeneda oli olemas, vaja ainult teostamiseni jõuda. Bussi peale aga ei lubata suurt pagast. ja lennujaamas sellist teenust pole. ja eesti telefoni aku oli tühi, ja ameerika münte ka polnud. Kotid selga, lootes parimat, et kui maksan 5 doltsise rahatähega, et siis laseb mu peale. Siin on bussipileti hind 2.50, ja mittemingisugust vahetusraha ei anta, ükskõik mis sa sisse paned. tundus et bussionule see lisa meeldis, ja lasi mind lõbusasti peale. Esimene peatus, Waikiki! Maailmakuulus surfirand. Egas see midagi nii erilist ka polnud, lihtsalt hästi hea oli üle 20h jälle helesinist vett näha, just nagu oleks tagasi oma kodus South Beachil :) Hästi niiske oli küll. oma suurte kottidega siis üritasin oma esimest turisti infot leida. ja mida pole on see ilus ja suur roheline I täht keset tänavat ja tänavasiltidels?! Ja seda kõige tõsidusega. Pärast poole tunnist jalutuskäiku leidsin politsei jaoskonna, ja selle ees jagas tädike lendlehti ja hoiatas oma kallist vara enda läheduses hoida. tal oli mingitlaadi kaart, aga see oli ka kõik. Istusin ja peesitasin siis rannast, sest Pašal oli tol päeval mingi eksam, ja ta sai vabaks aint mingi kell pärast lõuna. Istusin ja imestasin siis millised imelised inimesed siin kõik koos olid. Kohalikud, kes istusid ranans ja mängisid malet, kohalikud noored, kes kuulasid valjult oma mussi, turistid, kes ootasid oma väljalendu, jaapanlased, vedades cucci ja verano kotte, suuremad kui nad ise, noored rikkad ameerika tšikid, nii blondid kui veel annab olla, veel rohkem häirivamad kui austraalia omad ! siis vanad ameerika paarid, asiaat naine ja ameerika vanem meesterahvas, kus naine nii üles löödud et kohe kole vaadata. ja siis surfaid, ja siis hästi palju väikesi lapse, ja palju rastasid, ja siis üks drug dealer, kes ei suunud uskuda, kui ilusad silmas mul on, ja siis Ameerika paar, naise nimi oli Sandy, kes just lendasid sisse, et hakkavad siin elama, tegid kõik interneti teel, ja mingi jama oli selle kohaga, inimesed elasid veel sees. niimoodi nad siis istusid seal, kogu oma varandusega, ja üks hästi kole kass kuudis kaasas. ja siis kohalikud, kes teadsid malest kõike, ja siis asiaadid, ja siis veel paar pilusilma, oma "peace" märke igal pool tegemas. ja siis mõni üksik rändur. lõppude lõpuks sain oma hostiga kokku. ja oeh, kohe võis öelda, et tegemist ühe kadunud hingega. teadsin juba esimestest minutitest, et temaga saab väga keeruline läbi saada, ag amida teha, kohta oli ööseks vaja ja sõna olin andnud. Tema CS konto nägi väga atraktiivne ja usaldusväärne välja. Niimoodi siis seiklesime keset pimedat honolulut paadisadamasse, miskohe lennujaama külje all, purjeka omanik Ron korjas meid bussikast peale ja teele me asusime, mingi 5min sõitu. tüübi auto oli suurem kui meie ühetoalised korterid !! Ja purjekas, noh, tegemist oli vana purjekaga, töö alles käis selle peal. Prussakad, vetsus vett polnud, kasutasime plastkotte, ja kui oma teo ära tegid, siis sõlmisd suure korraliku sõlme peale ja panime välja, et siis hommikul prügikasti ära visata. Õnneks olin ma väga kuival kogu päeva olnud, ja korralikult kõik välja higistanud. egas midagi, päris hilja oli kell kui voodisse sain, ja väsimus oli nii võimas, et murdis mu kohe pikali. Ahjaa, kui koju tulen, siis meenutage, et siia peaks tulema veel üks lõik. Ärkasin siis üles selle peale, et Paša kõditas taldu, et aeg ärgata ja linna minna, Ron tuleb ja korjab meid peale, lähme külastame Lucy't. ja mis veel välja tuli, pidime me mõlemad 10 öö eest välja kõikma. naiss. kui koju tagasi saan, siis annan sellest ka cs teada, nii ikka ei saa !!! Linnas tahtsin kohe asjade kallale saada, aga mu host, ta nii keeruline ja sassis inimene, kiskus mu enda jamadesse ja kokkusaamistesse ja templitesse ja igalepoole mujale kah, niiet päevast midagi erilist välja ei tulnud. olin ise ka natukene tuim, ajavahe andis tunda veits. oeh, imelikud inimesed siin maailmamunal kõik koos. Krshna templis käidud, korjas temagi ome kotid kokku ja tagasi purjeka juurde. Paša poel töötanud juba väga pikka aega, "ma tegelen ainult enese leidmisega, see ongi minu täiskohaga töö". Kõlas küll natukene nagu usuhull, aga noh, see selleks. täna hommikul siis ärkasin ja andsin Ronile 15, sõidutas mu linna ja tulin hostelisse. ütlesin, et mul mugavam, kui mu asjad linnas, plus tahtsin ju north shore'ile minna ja loodust ka näha. suusoojaks ütlesin et kohtume uuesti ja teeme õlle või kaks. Nüüd siis hostelis, homme ostan bussipileti linna peal käimiseks, ja liigun paariks päevaks ülesse, et matkata ja paar ööd rannas veeta, hawaii stiilis. ostisn ühe öö veel pühapäevaks siin hostelis, seega saan oma suure seljakoti siia jätta. nonii, nüüd on mul selg valus ja kõht tühi, võttis aega selle trükkimine :))) loodan et see ei jää viimaseks sissekandeks. Teisipäeval edasi LA, siis NY, siis Reykjavik, siis London, ja siis olümpia. loodame vähemalt, see 2012 organisatsioon paneb endiselt veel näkku. aloha, aikarambaa, lähme ja veedame selle õhtu tulesäras Honolulul, kus troopilised tuuled annavad külma tunde, sest päike on kõik valgenahksed ära põletanud ;))