OMG ja jeesus mariiiia!! Mitte kunagi reisida New York’i !!!! EI IIAL!! Õnneks magasin ma enamuse lennu ajast, mida viimasel aja aina harvem juhtub, ja pagasi sain ka valutult kätte. Host Talha andis nõu et kuidas ja kuhu linnas minna, et siis 8:30pm kokku saada ja tema juurde minna. Seadsin suunad siis subway poole, oma suurte kottidega, leidsin peatuse, leidsin rongi, ja teadsin isegi et millal maha tulla! Linna jõudes, esimene asi mis meeles: kuumus!! Võinuks vanduda, et temperatuur oli üle 35!! Ja niiske! Lennujaamas on normaalne kotid selga visata ja seigelda, kõndides nii 5mintsa jutti, ent kui peab linnatänavatel, kuumuses ja selle inimmassi keskel valgusfooridega õidu jooksma oma 5 blokki, siis hakkavad ka kotirihmad lõpuks tunda andma. Oli mis oli, jõudsin kenasti siis Bryant parki, mõttega oma hosti seal oodata kuni kellaaeg paras, ja oma pea ja mõtted ka NY kokku kajastada. Plaan plaaniks, nagu alati! Sain siis SMS’i, et muudan kohta, mingite tänavate nurga andis selle asemel. Kotid selga, ja otsima! No ja kui kohale jõudsin, oli tegu lihtsalt suvalise tänavanurgaga, ent sõnumis ütles, et mingi Picadilly asjandus pidi seal olema. Küsisin siis möödujate käest ka, et pean sinna minema, kus ja kuidas. Ja nagu kuldne rusikas, iga inimene kelle käest küsisin, andis erineva vastuse! Just nagu Egiptuses! Lõppude lõpuks leidsin siis Picadilly Plaza üles, saatsin sõnumi et ootan hoopis seal. Ja nagu ikka, olenemata sellest kui palju ma reisin ja kui palju mul teadmisi võiks olla…loomulikult suri mu aku ära, sest olin just üritanud natukene raha veel peale laadida! Ja seda kõike just 20mintsa enne hosti kohaletulemist! Vehkisin siis oma austraalia lipuga (nagu varem kokku lepitud) keset väljakut, lootes et c’moon, leiab mu üles! Pärast pooletunnist idioodi mängimist istusin nukralt maha, facing the reality. Ootasin veel pool tundi, mitte midagi. Kotid uuesti selga ja tegin siis sellele Plazale ringi peale, et ehk???!! Ootab ta kuskil mujal. ***naiss, arvuti ütles just üles, ja kaotasin ligemale poole tekstist ära, damn. See NYC ikka sakib, isegi kui sealt ära olen tulnud !!!*** Mitte midagi. Plaza oli väga fancy, ent sellest olenemata tegin siis kutsika nägu ja küsisin tolle onkeli käest kes leti taga, et ehk saan ennast natukene üles laadida. Andis paar klaasi vett, panin raha kontole peale, helistasin hostile ning juhtnöörid kuidas Queens’i tema juurde saada. Tolle onkeli kohta veel nii palju, et ta sündinud Sheigis, elanud Peterburis 18a, niiet muhe oli temaga juttu pajatada kuniks telefon laadis. Ahjaa, mitte et ma polnud valmis täis akuga linna peal olema…mis siis juhtus, oli see et mus host saatis pidevalt mulle sõnumeid päeva jooksul, as u do. No, kõigil on ju need nutitelefonid, ja tasuta sõnumite paketid ja mis kõik veel, niiet oli vaja iga natukese tagant mulle ülevaadet anda, et kuidas töö juures läheb jms, hästi palju paska. Ja siis veel, lennujaamas sain tuttavaks ühe Edwardiga, elas NY vanasti, nüüd läks vennale külla, ja temaga vahetasime ka numbreid, et ehk näitab paar head kohvipoodi ette. Ja temaga sõnumineerisin ka päris palju. Ja siis loomulikult saatsin paar teksti ka Jeff’ile. Ja niimoodi see aku siis surigi. Okei, teel siis Queens’i. Imekombel leidsin tänavanurga üles kus teda ootama pidin. Ja sealt oli veel 3mintsa kõndi tema juurde. Ok, couchsurfingu saidi peal siis saatis tema mulle sõnumi, et oh, tule ja stay minu juures. Eks see natukene kahtlane oli, tavaliselt ikka vice versa, ent noh, ikka parem kui hostel, eks?! Eiiii!!!! Järgmine kord kui ei leia hosti kelle juures ma ise olla ei taha, siis võta hostel!!! Tulevikus reegel number 1 !!!! Just enne sisse astumist ütles ta nii ajaviiteks, et it’s nothing fancy. Ja egas ta polnud jah. Ühetoaline keldrituba, akna ees oli vana ja pleekinud plast asjandus, toas puudus mööbel, põrandale oli laotud 1 double madrats, üks single madrats. Köök oli segadus omaette. Valetan, tegu polnud köögiga, seal oli kraanikauss, väike kapp, riiul seina peal, ja pliit, mille peal reas mustad ja ära kuivanud söögijäätmetega nõud. No, ok, mõtlesin et mis seal ikka, elan üle. No ja siis konditsioneeri asemel oli 2 suurt puhurit, täisvõimsuse peal. Ma ei tea, egas ma kõige suure fänn pole, kui puhur, suurem kui mu seljakott, mulle näkku undab, tehes häält nagu oleks lumetegemise masin tööle lülitatud. Ok. Elan selle ka ju üle. No ja siis oli tal veel toakaaslane ka. Ja veel üks couchsurfer. Ja mustmiljon cockroach’i. ja ma ei liialda!!! Igas mõõdus, igas kohas, kottides, prügikastis, seinte peal jne. Ohh, ja et mitte unustada, mõnus kopitanud lõhn. Naiss. Esimene öö magasin ma siis põranda peal, voodikohad olid ju hõivatud, tegime segasummasuvilat. Positiivne oli siis see, et hommikul polnud mingit päikest näha, magasin kogu oma reisikurnatuse välja, ja ärkasin Talha jutu peale 2pm. Edasi liikusime hommikust sööma läheduses asuvasse Ihoop’i. suur kett Meerikas, igaüks sai 3 erinevat menüüd: tavaline menüü 8 leheküljega, üks menüü special offers’itega ja 4 lehekülge, ja siis kolmas, promos combo meal’se . Ja kõik toidud tulid omal valikul kas pannkoogi torni või puuvilja salatiga!! Crazy!! Harva, kui ma millegi üle äärmiselt üllatunud olen, ent NY suurtis seda kõigis mõtetes teha! Ja hinnad olid imeodavad!! Maksin hommikusöögi eesti kokku 30 dollarit, see oli 3 inimese eest!! Laud oli lookas, unlimited kohvi saadaval, ja ruumipuudus oli!! Võttis oma tund aega et toidust jagu saada, ülejäägid take-away kotti ja “kodu” poole teele. Tolleks õhtuks oli mul plaanitud paari CSga linnas kokku saada ja “movie in the green” raames siis prantsuse lasteklassikat vaadata. Oligi siis aeg linna poole sammud seda, ostsin 7 päeva unlimited kaardi (jah, kõiki asju on seal unlimited võimalik saada, kõike!!) ja subway official seiklus võis alata! Kenasti pargis kohal, paari CSga kokku saadud, film vaadatud ja sammud edasi linna peale. Talha lõi ka kampa, niiet lõpuks oli meid kuskil 8+ või nii. Tegu oli reede õhtuga, ja koha leidmisega oli raskusi, Talha ostis mulle ühe joogi (4.75 :OOOO!!!! Ainult?!?) ajasime siis inimestega juttu ja socialisisime. NY oli selleks ajaks mulle juba nii negatiivsena paistnud, et polnud erilist tuju lõbutseda, ent kui tagasi jõudsime, oli kell 3am (subway rõõmud), siis veel tunnike arvuti taga ja voodisse. Ülesse ärkasin 12 järgmine hommik. Tuleb välja, et just nii käibki elutempo siin. Magad poole päevani, ja siis õhtu/öö veedad väljas. Talha ei joo, ja toakaaslane ei käi tal kunagi väljas, elab ainult ööinimese elu ja on no-lifer arvuti taga. Aga too Talha, ta ikka nii kahtlane tüüp, üritas muudkui külje alla vajuda, ja käest kinni hoida jne, hästi nõme. Ja loomulikult andis tema siis oma seletuse CS. Üritasin siis mõistust talle natukene pähe taguda, ja hakkasin hostale otsima. Vahel saab ka minu karikas täis. Üritasin tüübi siis paika panna ja seletada, milles CS seisneb, ja et ma polnud NYC ööelu pärast tulnud. Andsin siis teada, et järgnevad päevad tõusen ma vara ja tulen hilja tagasi, et kui see on ok temaga, siis ma jään, kui mitte võin vabalt hostelisse minna. Tüüp siis pidas oma lubadust oli ok sellega. Filmiõhtul sain siis tuttavaks ühe iraani/austraallasega, temaga siis tsillisin järgmistel päevadel. Enamus vaatamisväärsustest sai üle kaeda, ja ohhh kui rõõmus ma olin kui lennujaama uuesti minema pidin! Päev varem sain Jeff’iga ka korraks kokku, paariks tunniks, hea oli normaalset inimest ka kohata ja kuulda, et ma pole ainuke, kel NYC halb õnn saatnud on. Lend Reykjavik’i kestis alla 5h, und polnud ja vaatasin filme. Kui soovitada odavat lennufirmat, keda saab ka usaldada, siis kindlasti ICELANDAIR!!! Hästi palju ruumi jalge juures, tasuta joogid, tasuta filmid ja muusika, meeldiv teenindus, täpselt ajagraafikus! Tipp-topp ja 5+! Islandil oli mul algselt host olemas, ent too hüppas viimasel minutil alt, mingid perekonnajamad vms. Panin siis kuulutuse emergency couch jaoks, ja hahahaaa, sain mingilt kahtlaselt tüübilt kirja, et võid minu juures peatuda. Thanks, but no thanks!! Pagas käes, valuuta vahetatud, linna poole teel. Hosteli bookisn eelmisel päeval ära, ilus ja kena ja puhas ja sõbralik, niiii euroopalik oli kõik!! Ja ohh, kuidas ma seda igatsenud olin! Toakaaslased olid chillid, rahvas hostelis väga noored ja sõbralikud. Esimese asjana siis linna peale ühe inglase Phil’iga, tekkisime paar muuseumi üle, peatänava poodlemisvõimalused jne. tagasi hostelisse murdis uni mu maha, tegin nap’i paariks tunniks et siis poweriga oma ülejäänud aeg seal plaanida. Imelik tõesti, kui valge seal on! Päike loojub 12 ja tõuseb juba kell 3, pimedaks ei lähe! Õhtusöögiks kohv ja kook, ja ausalt, kui austraalias maksan selle eest 10 doltsi, NYC 15 doltsi, siis sealne 4.50 doltsi oli üllatavalt hästi saadud ! arvan et kuna olen tee peal juba natukene aega olnud, ja pole korralikult puhata saanud, ning sealses hostelis puhtas ja mugavas voodis magades, vajasin seda 15h und. Hommikul üles, esimese asjana bookisn omale 15h tuuri mööda lõunarannikut laguuni vaatama. Mõnus tuur oli, asjalik, hästi organiseeritud, ent palju oli sõita. Enne islandile maandumist polnud mul aimugi, et kui suur ja lai jne, ent tuleb välja, suurust 103 000 km(ruudus), rohkem kui poole suurem Eestiga võrreldes! Hea reis oli. Tolleks õhtuks olin lubanud ennast siis hosti juurde minna, ent (õnneks) jõudsime linna nii hilja, et laiskus ja uni ei motiveerinud mind tema juurde seigelda. Õnneks oli tolleks ööks hostelis veel ruumi, nii et mure murtud. Hommikul siis korralik maitsev hommikusöök, turistituur linna peal, ja ujulasse. Vabandasin hosti ees et ei tulnud eelneval päeval, ostsin kaneelirulli materjali ja õhtupoolikul tegin siis tee tema juurde. Tegu oli väga muheda ja modernse kohada, soojendusega !! Tüüp ise oli 27a, hästi vaikne ja tagasihoidlik, ent sõbralik. Hiljem tuli veel 2 saksa CSit, need keerasid kohe magama, meie vaatasime filmi ja ajasime niisama juttu, sest juba järgmisel päeval pidin ma varahommikul linnast Blue Lagooni minema, ja sealt pärastlõunaks lennujaama, et Londonisse põrutada  Taksoga linn, kotid kätte, bussivahetused tehtud, ja Sinise Laguuni nautimine võis alata. Ohh, see oli mõnn. Eks natukene turistilik, ent kui leotad vees nii et kõrvad vee all, siis ei kuule kogu seda melu, hea puhkuse tunne tuli peale. Ja esimest korda selle pika aasta jooksul sain ma SAUNAAAA!!!! Hahaaa, üritasin siis kannatlik olla ja meeriklastel ka sauna nautida, aga nati külm hakkas, niimoodi siis tegin seal võistlust ühe norrakaga, tema lõpuks võitis, aga noh, see polnudki ju point. Nii mõnna oli!!! Neil oli suur jääkülma veel voolik ka kohe ukse taga!! Napilt jõudsin oma bussi peale, täpselt oma lennuväravasse, ja kuna tegu oli lühikese lennuga, ei plaaninud ma magada, et siis esimene öö lennujaamas korralikult puhata saaks. Lend oli ok, ent lennuk ise igivana. Vabandati ka, et tegemist vanema mudeliga, anname teile tasuta BSB mängijad ja lisa set’i kõrvaklappe. Tasuta joogid ka loomulikult. Edukalt londonis, pagas käes, aeg põhku pugeda. Ausalt, öö möödus üllatavalt hästi. Üles ärkasin vaid paaril korral, hommikune äratus oli kell 7. Vaat kui ma seal Hawaiil alla hüppasin ja oma sinikad sain, siis sellest ajast peale on mul rinnus paha ja tüütav valu olnud, ja eriti annab tunda, kui magada üritan, eriti veel külje peal. Natukene ebamugav oli, aga noh, mis seal teha. Ehk kui ennast paremini sisse olen seadnud ja valu edasi kestab, proovin ja kuulan mis mõnel spetsialistil öelda. Egas muidu ei kurdaks, aga valutab 24/7, lihtsalt öösiti rohkem kui päeva ajal. Igatahes, nüüd siis londonis, ootan lennujaamas oma sõbrantis, et siis paar esimest päeva tema juures olla, edasistest plaanidest ei tea veel midagi. Homme hommikul korjan oma uniform’i üles, ja siis 13.ndal on esimene vahetus. Kuna Heathrow on host airport, on mängude hõngu kõvasti tunda. Plakatid ja sildid ja lillad kostüümid ja hästi palju national team inimesi liigub ringi. Kõikjal ripuvad olümpiarõngad, hoiatavad sildid teavitavad transpordi viivituste eest jne. No vot, selleks korraks jälle kõik. Bye-bye, Over and out. xxx